Ida ja Lõunarindel sisuliselt muutuseta

Sõjakaart seisuga 8 okt 2023.
Sel aastal vabastatud territooriumide pindala tühine võrreldes eelmisega

Pole kaua aega Ukrainas toimuvast sõjast kirjutanud. Põhjus kahjuks suht lihtne, pole suurt millestki kirjutada. Eelmisel sügisel kerisid ukrainlased kõigi ootused õige kõrgeks Harkivi ja Hersoni edukate vasturünnakutega. Võis loota, et kui kohale jõuab lääne suuremahuline abi raskerelvastuse näol ja ukrainlaste läänes väljaõpetatud sõjaväelased suunduvad rindele ning vene pool oma madala moraaliga sõjast väsib, hakkavad asjad palju libedamalt kulgema. Paraku on see aasta vaatamata vene poole talvisele rünnakule ja ukrainlaste suvisele vastupealetungile kujunenud pigem positsioonisõjaks. Ühelt poolt pole olnud ukrainlastele antud abi ei mahu ega soovitud materjali poolest ligilähedaseltki piisav, teiselt poolt on vene kaitseliinid osutunud oodatust palju tugevamaks ja vägede võitlusmoraal vaatamata meeletutele kaotustele pole tänu oskuslikule propagandale lagunenud.

Oma esimese mai postituses "Ootavad ja loodavad" kirjutasin lootusrikkalt: "Sel kevadel, suvel on Ukrainal võimalus muuta maailma geopoliitilist olukorda terveks järgmiseks põlvkonnaks. Samuti USA'l, kelle toetusest või piisava toetuse puudumisest vasturünnaku edu sõltub". EDU defineerisin: suure maa-ala suhteliselt kiire ja väheste ukrainapoolsete ohvritega vabastamine, soovitavalt vene armee mastaapse lüüasaamise ja rindelolevate väeüksuste hävitamise või vangistamisega. Nüüd oktoobri keskpaigas tuleb tunnistada, et ei suvi aga ka sügise algus pole edu toonud ühegi näitaja poolest. Kui aus olla (sõjakäigu analüüsimisel äärmiselt oluline) ei paista ka kuskilt lootust, et selle aastanumbri sees midagi muutuks. Isegi ukrainlased ise on sunnitud tunnistama vastupealetungi oodatust aeglasemat tempot.

Samas postituses lisasin veel: "Lääne abist lähemate kuude jooksul sõltub millises maailmas elame järgmised mõnikümmend aastat. Nii et võtku end kokku ja andku Ukrainale kõik sõjaline ja majanduslik abi mida neil vaja ja rohkem."

Kõige vihastavam ongi läänes jätkuv ja kohati süvenev sõjalise abi tilgutamine ja uute võimekuste andmine enam kui aastase hilinemisega ilma mingite mõistlike põhjendusteta. Pidevalt leitakse "miks ei saa" selle asemel et otsida võimalusi "kuidas saab". Kui minna "oleksite" maailma siis massiivne abi nii tankide, suurtükkide, kaugmaa rakettide kui lennukite näol OLEKS suure tõenäosusega võimaldanud Ukrainal edukalt, kiiresti ja väiksemate kaotustega juba suvel Aasovi mereni läbi murda. Õigel ajal andmata jäänud abi nõuab oluliselt suuremahulisema abi andmist tulevikus, kui ikka soovitakse Ukraina võitu. Kokkuvõttes võidu hind kerkib iga raisku läinud kuuga üha kõrgemaks nii lääneriikidele kui Ukrainale ning paistab, et selle peale on venemaa läinud - ehk mingi moment hind liig kõrge Brüsseli ja Washingtoni jaoks. 

USA ja Euroopa ei taha ikka veel tunnistada endale seda, mis peavad maksma kui sõda viiki jääb, vene võidust rääkimata. Esiteks agressiivne venemaa otse NATO piiri vastas, kes mõne aastaga üritab enda kõvasti rappida saanud sõjalist võimekust taastada. Diktatuuri tingimustes on palju lihtsam atrasid ka näljahäda korral kahuriteks ümber sepistada võrreldes demokraatiates sõjaliste kulutuste katmiseks maksude mõneprotsendilise tõstmisega. Teiseks muidugi Hiina, kes saab julgust Taiwaniga tegelemiseks ja miks ka mitte mõne teise Aasia lähinaabri ülevõtmiseks. Lisaks terve kari riike Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas, kes seni võitjat oodates "aia peal istunud". Paljude sooviks näha seniste edukuse eeskujude USA ja Euroopa langust, nii kadedusest kui ka soovist põhjendada enda ebaõnnestunud valitsuskorda ja poliitikat.   

Vaatamata kõrgelennulistele avaldustele on nii USA's, NATO's kui Euroopa Liidus hakanud ilmnema sõjaväsimuse tundemärke. Kui osa riike on muutunud ükskõikseks, siis Ungari lausa vaenulikuks. Võttes arvesse Bulgaaria valimiste tulemused, eelseisvad valimised Moldaavias ja praegune Ukraina toetuse langus USA's rääkimata sealmaal eesseisvatest presidendivalimistest pole Ukraina ja laiemalt liberaalse ning demokraatliku maailma seis kiita.

Praegu on otsustavalt ja kiirelt tegutsedes veel võimalik sõda päästa. Paraku on võiduks vajalik abi nii hulga, kvaliteedi kui sortimendi poolest märksa suurem sellest, mis veel sel suvel oleks võidu toonud, mõlemapoolsete ohvrite hulgast rääkimata. Võrreldes eelmise suvega on ilmselt valemist kadunud vene sõjaväe madalal moraalil põhineva lagunemise lootus. Ühest küljest on libainfoga loodud paralleelreaalsuse pilt sügavalt vene ühiskonna harimatusse (enamus) massi söövitatud - "püha natsismivastane sõda" ja kuuldavasti olevat suudetud just sellesama vaese massi eneseuhkust toita ning isegi elatustaset hoida. Sanktsioonide alla käivat lääne kraami pole nad niikuinii kunagi näinud.

Kaugema tuleviku nägemuses olen pessimistlik. Venemaa jääb ka kaotuse korral selliseks "eriliseks" nagu alati olnud, lihtsalt sõjalise võimekuse ja agressiivsuse ülesehitamine võtab kauem aega. Mitu põlvkonda on propagandaga mürgitatud. Tugev sarnasus esimese maailmasõja järgse Saksamaaga, kes sai küll hävitavalt lüüa aga kelle ideoloogia muutus ainult militaristlikumaks viies 20 aastat hiljem koos venemaaga algatatud teise maailmasõjani.

Positiivse tooniga lõpetades on siiski meeliülendav lugeda ja videosid vaadata vene staapide, laevade, lennuväljade, moonaladude ja baaside hävitamisest raketilöökidega rääkimata droonidega soomustehnika ja isikkoosseisu likvideerimisest.

Alloleval videol võib imetleda kahe eeldatavasti briti päritolu tiibraketi tabamust Sevastoopoli kesklinnas asuva Musta Mere laevastiku peakorterile seal toimuva staabi koosoleku ajal. Sisuliselt kogu laevastiku juhtiv ohvitseride kaader löödi rivist välja eesotsas laevastiku ülema admiral Sokoloviga, keda vene pool küll hiljem ebaõnnestunult üritas videole monteerida.