Kasispeal ja Väänas

Tundsin, et peale seda hullu kümmet päeva on vaja veidi tuulutamist. Õnneks oli sõbral kavas käia oma Kasispeal asuvat suvilat vaatamas ja tal hea meel kui end kaasa pakkusin. Lahemaa maantee oli nagu talvemuinasjutt, neljapäeval polnud veel sulama hakanud. Tal vana kalurikoht mitme pisikese majakesega otse mere ääres. Muidu igati super aga võrreldes tuultele valla lääne ja põhjakallastele kipuvad poolsaarte idarannad rohkem kõrkjased ja madalamad olema.

Aitasin veidi üht-teist nokitseda enne kui metsas ringi hulkusime ja rannale jalutasime. Lund oli poolde säärde, pika säärega talvesaapad kulusid ära, ikka super hea, et need kaasa võtsin. Lennujaamas oli ebamugav kuid lennukis võtsin kohe jalast ära. Jalas üldse seetõttu, et lendasin kohvrita, käsipagasist seljakotti lihtsalt poleks mahtunud. Pahkluuni veekindel kumm laseb edukalt ka lörtsis ringi tatsata ilma, et jalad märjaks läheks.

Päike hakkas loojuma tekitades pilvises taevas huvitavaid valgusefekte. Metsa all hulgaliselt elukate jälgi. Ühes kohas hakkasid silma metskitse sõrajäljed ja neid jälitava suure koera või isegi hundi käpajäljed, mis kohati kitse omade peal. Tuul oli vaikne ja meri tüüne, vaid tillukesed lained loksusid randa ja kõrkjatesse. Rõske niiskus paarikraadise külmaga puges naha vahele, täitsa uskumatu aga Eesti ilm tundub tegelikust palju külmem - mõni ime, et inimesed Hispaaniat taga igatsevad. 

Õhtul tegime sõbraga minu pool sauna, esimest korda sellest ajast kui kodumaale saabusin. Kütmine võttis rohkem aega kui oleks osanud oodata, saun ei tahtnud kuidagi soojaks minna. Lõpuks saime aru, et tegu rikkis termomeetri ja pikalt hooldamata kerise koosmõjuga. Peale kahetunnist kütmist sai laval higistatud, õlts joodud ja isegi leili visatud. Igavesti tore üle pika aja poole ööni juttu vesta.

Laupäeval mõtlesin suvilas käia, pilk peale visata. Googeldamise käigus selgus, et bussiga saab üllatavalt lihtsalt ja kiirelt Vääna nii linnast kui Mustamäelt, isegi nädalavaehtusel mitu korda tunnis. 124 väljus Männi peatusest aga sellest jäin napilt maha, sõitsin siis Taksoparki, et 122 peale istuda. Kuna aega nats üle hüppasin Prismast läbi, krabasin toidupooliseks pizzastritsli ja pudeli sovetskoje shampat. Vorste grillimiseks ei hakanud võtma, sihukese märja ilmaga lõket teha liig tülikas.

Bussi peale minnes selgus, et pilet üllatavalt odav, vaid poolteist euri, bussijuht igavesti sõbralik ukrainlane. Buss ise täitsa tühi, istusin kohe juhi kõrvale, et läbi esiakna välja vaadata, lapsepõlves oli see hinnatuim koht. Täpselt poole tunni pärast astusin Väänas maha, tegelt ikka jube mugav ja kiire. Olen kasutanud ühistransporti kuna autol pole talvekumme ja ei viitsinud ka nüüd sellega spetsiaalselt tegeleda. Üllatavalt positiivne kogemus, bussid käivad tihti, sõidavad kiirelt, suht tühjad ja on väga täpsed. Eriti tore, et suuremates peatustes näed valgustabloodelt millal järgmised viis-kuus bussi tulevad.

Panin pulsikellad distantsi mõõtma ja hakkasin mere poole kõmpima. Tuttav tee, suvel hommikul jooksmast ja ujumast tulles käin vahel siitkaudu poest läbi. Kolm kraadi sooja, kerge uduvihm ja nõrk tuul. Lained suht suured ja veeseis kõrge, ilmselt kusagil kaugemal merel juba tormab. Randa mööda jalutades hakkas lausa palav, ei saa mina aru siinsest tegeliku ja tunnetatava temperatuuri vahest. Jalutasin jõe suudmeni, käsin üle silla ja pöörasin tagasi. Inimesi rannal vaid paar tükki koeri jalutamas.

Suvilasse läksin läbi metsa. Kui männimetsa all roheline sammal väljas ja suht kuiv siis lepametsa all vesi igal pool ja muda nii pehme, et sain vaid puude juurikaid ja suuremaid mahakukkunud oksi pidi liikuda. Korra kõrvale astudes vajusin kohe sisse, täitsa nagu soo. Isegi lõkkeplatsi kõrval suvel alati kuiv madal kraavike ajas üle. Suvila ise keset suuri veeloike, maja kuiv ainult tänu isa ettenägelikkusele, ehitatud teine maapinnast poole meetri kõrgustele betoonpostidele. Pulsikella kinni lüües olin täpselt 7km käinud.

Kõik oli kenasti korras, ainult kohvipakki, mille enda arust suvel sinna jätsin, ei leidnud. Ka joogivee pudelid olid haihtunud. Seevastu konjak kenasti alles. Ilmselt olin ikka ise suvel minema viinud, kui keegi oleks sees käinud siis konjak ilmselt esimesena loosi läinud. Ei saanudki kuuma kohvi, teega ei viitsinud jamada. Vett oleks võinud maja eest vihmavee loigust võtta, kannuga keetes poleks mingit vahet. Olen janus olles ka otse lombist joonud a siiani elus. Leidsin suvest jäänud kaks õltsi: pudeli oli külm puruks pressinud, Lapi Kulla purk veidi pundunud aga kinni. Paraku minust jäi sinna, külmaga polnud õlle isu.

Viisin tooli verandale, võtsin oma pizzastritsli välja ja korkisin shampa. Päris naljakas oleks vist kõrvalt sellist einet jälgida. Lasin hea maitsta, lobisesin moblaga Torontos asuva kaasaga (neil rohi roheline ja 7 kraadi sooja) ja surfasin netis. Niisama istudes hakkas pikapeale siiski jahe. Ega mul tegelt siin miskit olulist teha polnud, vaatasin bussiplaane - Lohusalu bussini 20 mintsi. Panin kiirelt asjad kokku, lonksasin viimase sõõmu shampat ja kiirkäigul maantee poole ajama.

Jõudsin isegi paar minti varem peatusse. Bussis rahvast rohkem, aga istekohti jagus ikkagi. Murastest pealetulnud kolm tüdrukut seadsid end minu kõrvale ja hakkasid juttu puhuma. Päris huvitav oli kuulda kuidas 10'da klassi plikad oma suhtedraamasid detailselt ja värvikalt avalikult lahkasid. Kuram, naised, kas te alati arutate meestest oma sõbrannadega nii konkreetselt või on see mingi uuema aja trend. Hea, et ei teadnud enne, muidu poleks julgenud kunagi pruutide sõbrannadele otsa vaadata. Võisin ka veenduda, et inglisekeelsed väljendid on teismeliste sõnavaras väga tugevalt ja laialdaselt kasutusel - noored on globaliseerunud, vähemalt keeleliselt ja kultuuriliselt.

Kuna kuidagi ergas tunne ja kaks kilti sel aastal 1400'st puudu, otsustasin lühikese jooksuringi teha. Teepind Pääskülas just kõige sobivam polnud, kohati lumelöga ikka veel sulamata. Kujunes parajaks pingutuseks ja takistusjooksuks sulevee lompide, lumelöga ja jääklimpide vahel aga kolm kilti jaksasin lipata, lõpus hakkas juba lund sadama. Käisin dushi all ja istusin lõõgastudes kamina ees, polegi see elu talvel nii hull siin Eestis. Kui korralik lumi maha tuleb saan ehk isegi üle 20 aasta murdmaa suuski Harku metsas proovida.

Kuuba5 - Kala ja Koralliriigis

           See sukeldumisevideo läks tagurpidi, mõni ime, vees ju kaalutusetunne😕

Tütar sätib varustust valmis

Viimased paar päeva sai aeg-ajalt ookeanis ujutud ja kalu vahitud aga pühapäeva pühendasime täie rauaga selle tegevuse peale. Ilmateade soodne, vaiksema lainetusega rohkem kalasid, lihtsam korallrahu juures ujuda ja päikesepaistes nähtavus hea, värvid kirkad. Kohe peale hommikusööki varustusega randa. Kostüümid ajasime igaks juhuks selga.

Korallid ikka vatti saanud

Vettemineku protseduur snorkeldamisvarustuses vajab eraldi kirjeldamist. Lestadega nimelt ei saa kuival maal ja eriti liivarannal käia, hädapärast tagurpidi küll võimalik. Seega lähed istud mask ja toru kaelas rippumas madalasse vette ning tõmbad siis lestad jalga. Oluline moment, et liiva ei jääks sisse, muidu hakkab hõõruma ja võib natukese ajaga veest pehmenenud naha katki teha. Ookeani vee kandevõime nii hea, et tegelt võiks seda ka sügavamas teha. Lihtsalt tavaliselt tahad kohe juba põlvesügavuses vees ujuma hakata. 

Mask ja toru tuleb eelnevalt märjaks kasta ja udu tekkimise vältimiseks maski sülitada ning see näpuga laiali määrida😱 Kostab jäle ja tegelt on olemas spets aineid, mida pihustatakse udu vältimiseks aga kes viitsib: tatt käepärast ja tasuta ning mis peamine - aitab suurepäraselt. Lisaks varustuse sobivusele ja kvaliteedile on see ka üks hea põhjus, miks ei taha teiste inimeste maske ja torusid kasutada😉

Tavaliselt kipub mask alguses veidi siit-sealt lekkima, pead veits sättima ja vee väljapuhumiseks maski alumise ääre kergelt eemale tõmbama sel ajal kui ninast välja puhud. Õhusurve vajutab vee alt välja. Kui eelmistel aastatel ajasin alati vuntsid ja habeme põskedelt maski alt zhiletiga maha siis see kord esimesel randaminekul unustasin ega viitsinud tagasi tuppa jalutada. Teatava üllatusena polnud lekkimine raseerimtusele vaatamata suurem ja jäi nats ajaga järgi nagu tavaliselt. Edaspidi ei viitsinud karvu ajada, üks tülikas protseduur vähem. 

Kui tund aega ookeanis liguned satub vesi ikka ninna ja sealt ka kurku aga harjud ja puhud lihtsalt välja. Hingamisteed saab korralikult läbi loputatud. Kui te varem ei teadnud siis hiinlased muideks pesevad nina seestpoolt - kui esimest korda nägin töökaaslast seda tegemas imestasin, et kas haige. Ei olevat, kultuuriga kaasnev tavaline hügieeniprotseduur. Olen viimasel ajal näinud ka reklaame ninapesu aparaatidest, samas pole jälginud piisavalt tähelepanelikult saamaks teada, kas vajalik mingi meditsiinilise probleemi puhul või niisama uus trend levima hakanud. Huvitav kas sihukest pulli Eestis ka kohatakse?

Ujusime kohe kaugema korallrahu juurde ja otsustasime omaette ringi vaadata. Pidevalt teineteisel silma peal hoida suht tülikas - vee all kaugele ei näe ja vee peal pead tükk aega ringi vahtima enne kui märkad teise toru lainete vahel. Seda muret polnud, et kaduma läheks, ära eksiks või vees hätta jääks. Haikalasid polnud ka mõnda aega nähtud, niikuinii on haikala rünnakud haruharvad - miljonite troopikas igal aastal ujujate kohta tuleb keskmiselt vaid 70 rünnakut ja alla kümne surma - võrdluseks, et mesilaste sutsaka läbi sureb kümme korda rohkem inimesi.

Ujusime umbes tund kuni hakkas kergelt jahe. Rannal päikese käes kokse kõrrest imedes soendasime kiirelt üles ja läksime tegime koos veel ühe kiire treti rahu juurde enne kui aeg lõunat sööma minna. Kostüümidega kahjuks restosse ei lasta, pidime toas kuivad riided selga ajama. Kõht täis pugitud võtsime jälle suuna randa. Kuna ühtki meduusi enne silma ei jäänud, ei viitsinud ka kostüüme enam panna. Tavalisted ujukad käisid küll, mul lisaks särk päikese kaitseks, muidu põletab selja ära.

Kohe alguses nägime ranna ääres haugi suurust barracudat, pildi sain teha aga tüüp oli seljaga, tema jubedaid hambaid ei õnnestunud fotole jäädvustada. Liiga kiire teine, kui püüdsin paparazzot mängides järgi ujuda tõmbas ta paari kiirema sabaliigutusega uttu. Seekord pildistasin rohkem koralle ja filmisin kui tütar korallikäikudest ja koobastest läbi ujus. Ütles, et peab tähelepanelik olema, sest kui lähed riivates vastu kriimustad end päris korralikult.

Õhtusöök restos spets "teemantklubi" liikmena eripakkumiste ja teenindusega. Nagu ikka tüüpiline liig peen toitlustamine, kus põhitähelepanu maitseelamuse pakkumisel. Eelroad taldrikumäärimine, supp paar lusikatäit aga üllatavalt hea, põhiroaks saime jällekord piraka merevähi. Seekord just parajalt küpsetatud ja osavalt maitsestatud. Veinivalik oli ka suurem, täitsa nauditav punane vein. Pidusöögi lõppedes õhtu alles noor, esiteks vahetasime viisaka riietuse mugavama vastu ja siis hulkusime rannal ning istusime oma tuttavate seltskonnaga kokse libistades enne kui magama kobisime. Järgmisel päeval ootab ees pikem Jeepisõit.

Iseteenindusmatus

Isa lõdvalt latist üle, nagu
 enamuse ettevõtmistega elus!

Täna on kaks päeva möödas isa ärasaatmisest ja ehkki uni on ikka segi siis hingerahu on tagasi. Tegelikult oli kõige raskem aeg kui isa viibis hooldekodus. Ehkki üks parimaid hooldusi, mida Eestis pakutakse, keerutas pidevalt peas mõte, kas või kuidas saaks miskit veel paremini teha. Mingil momendil kaalusin ka ise Eestisse tulemist, et isa koju tuua ja temaga tegeleda, kuid realism sai võitu. Andsin endale aru, et ei suuda pakkuda lähedaltki seda, mida professionaalid.

Ärasaatmine ise oli täitsa sürr. Jõudsime kohale veerand tundi enne määratud aega. Ootasime veidi, vahtisime ringi, ühtki töötajat ei näinud. Läksin siis siltide järgi kontorisse uurima, ega nad ära unustanud. Leidsin ühe pikajuukselise preili, kes uuris kes ja kus, nime järgi leidis - olete väikeses kabelis. Nojah, aga mis see protseduur on, ma pole väga kaua matustel käinud. Meie ainult pakume kremeerimisteenust allhankena, matuse tellisite Tallinna Matusebüroost. Ehk siis Krematooriumi poolt polnudki kedagi ette nähtud ja matusebüroost lihtsalt polnud kedagi. Nähes mu nõutut nägu, leebus ja ütles: tulge, ma näitan. Viis väikesesse kabelisse: siin on lahkunu kirstus elevaatorplaadi peal, siin on nupp millega saate kirstu alla lasta, siin on nupp millega panete kellad helisema. Eeee..., et nagu ma ise teen seda, olin mõnevõrra kohmetu. Jaa, muidugi, ja ise panete ka kirstu kaane kinni.

Ema enda tehtud foto hooldekodus

Aga mis üldse kombeks, mis toimub, mis järjekorras? Mul tegelt pole aimugi kui jätta kõrvale filmides nähtu. Korraks vist kahtlustas, et teen lolli nalja, aga vastas ikkagi: kõigepealt tulevad matuselised sisse, avaldavad kaastunnet ja viskavad pilgu lahkunule peale. Siis peab tavaliselt keegi kõne, vaatas mulle otsa. Jaa, mina pean kõne, vastasin. Aga me olime muusikat tellinud, kedagi pole nagu näha. Te tellisite Tallinna Matusebüroolt, helistage neile. Ja kas võiksin saada mälestuskaardid? Need peaks olema pingiotsal. No ei olnud, aga polnud aega rohkem jutustada, esimesed matuselised olid leidnud väikese kabeli ja juba tulid uksest sisse.

Nende vahelt tormas kohale üks tädi, kes seadis end ahvikiirusel valmis ning päästis sünteka pealt muusika valla. Hea seegi, ei pidanud hakkama tseremoonia ajal helistama, kus muusik jäänud. Panin kiirelt punase roosi isa rinnale ja võtsime emaga kohad sisse. Kõik sujus nagu filmis nähtud, kaastunde avaldused, lillede asetamine, lahkunu vaatamine. Siinkohal peab mainima, et kes iganes isa kosmeetikaga tegelesid olid oma tööga super hästi hakkama saanud - isa nägi kümme aastat noorem välja, nii ehtne, et tundus nagu magaks rahulikult ning võiks iga hetk ärgata.

Kui matuselised olid istmetele läinud toimus leinaseisak. Tekkis imelik moment, ei teadnud mis teha, alles mõni minut möödunud, kõnega nagu vara alustada. Samas ei jäänud miskit muud üle, võtsin oma väljatrükitud lehed ja läksin pulti. Kurk kuivas, õnneks olin ettenägelikult enne sinna topsi veega viinud. Võtsin lonksu, köhatasin, tänasin kohaletulnuid ja alustasin kõnega. Kodus kaks korda läbi räägituna teadsin, et kestab umbes 10 minutit. Otsustasin käigu pealt veidi pikemaks venitada lisades siin-seal mõningaid fakte juurde ja üritades aeglaselt, pausidega ning selgelt rääkida. Huvitav, et polnud mingit rambipalavikku, kõne läks päris kenasti, venitasin lausa veerand tunni peale. Hiljem sain mitmelt kiita, loodetavasti mitte ainult moe pärast. Kõige tähtsam, et ema jäi rahule.

Kõne lõppedes tekkis väike kimbatus, mis nüüd edasi saab. Kas peaks juba kirstu sulgema ja alla laskma või kuidas. Õnneks aitas ema välja, mulle teatava üllatusena tulid matuselised uuele ringile isast mööda hüvasti jätma. Peale seda minutine leinaseisak ja vaatasime koos lahkunut, ema palus mul rinnal oleva väikese valge liniku näole tõmmata, ise poleks selle peale tulnud. Panin ettevaatlikult kaane kinni, läksin vajutasin lülitit ning kirst hakkas aegamisi alla laskuma. Kella lüliti ei töötanud, ehkki tonksisin seda mitu korda. Nojah, mis teha, hiljem küll sõber mainis, et olla kuulnud kelli.

Isaga augustis Türisalu pangal,
jäigi meie viimaseks kohtumiseks

Kui inimesed hakkasid lahkuma tuli töötaja, nad olid mälestuskaardid üles leidnud. Otsustasime need peielauas välja jagada. Mälestamine toimus Lahe kohvikus, mis osutus igati heaks valikuks. Teenindas küll vaid üks naine aga tegi seda kiiresti ja oskuslikult. Toit oli tõeliselt maitsev, traditsiooniline puljong pirukaga, seapraad ja kringel kohviga. Ema pidas lühikese liigutava sõnavõtu.

Kokkuvõttes sujus kõik üle ootuste hästi. Samas julgen kahtlustada, et see ei pruugi mitte alati nii minna kui lähedastele mingeid juhendeid eelnevalt ei jagata ja ühtki töötajat abistamas pole. Või olen ma ainus tohm maamunal kel pole matusekommetest aimugi??? Takkajärgi targana: oleks pidanud enne tehisintellektilt järgi küsima Eesti traditsiooniliste matusekommete kohta!

Igavene Elu

Olen mõelnud, et üheks põhjustest, miks inimesed jumalasse, taevasse ja põrgusse usuvad on igatsus igavese elu järgi, hirm siit ilmast lahkudes lihtsalt kaduda. See oli ka üheks teemaks, mida isaga saunaõhtutel arutasime ja milles jõudsime ühele meelele.

Jaan ei olnud religioosne tavamõttes - ta oli teaduseusku ja uskus igavesse või peaaegu igavesse ellu, mis seisneb geenide edasikandumises. Inimese keha on vaid ajutiseks anumaks, kus geene mõnda aega teadvusega vürtsitatult hoitakse. Keha kaob ja teadvus kustub aga geenid kanduvad edasi järgmistes põlvkondades, lastes ja lastelastes järjest seguneva ja lahjeneva kokteilina. Inimesest jäävad maha mälestused temast, tema tegemistest ja tema abil loodud füüsilised objektid. Kogu bioloogilise maailma käitumist juhib põhiprintsiibina geenide edasikandumise tung. 

Teadvus on see, mis kaob jäljetult, kuid täiesti võimalik, et millalgi suudetakse ka teadvust säilitada. Kui praegust arengut jälgida siis võibolla mitte nii kauges tulevikus. Tehisintellekti ehk inimloodud riistvarapõhise mõistuse loomine oleks suureks sammuks sellel teel. Järgmiseks ülesandeks mälu maha ja ümberlaadimine inimeste ehitatud mälupankadesse. Kui need kaks ühendada, võibki inimkond murda välja bioloogilise keha vanglast kolides teadvused ümber pilveserveritesse. Kostab ulme, kuid tegelikult pole vastuolus ühegi tuntud füüsikaseadusega, järelikult tegu vaid lahendamist vajava keerulise inseneriülesandega. Traditsiooniline ja moodne tehnoloogiline ettekujutus pilveelust veidi erinevad nagu ülalolevatelt piltidelt võib näha.

Kui rääkisin neist mõtetest tütrega oli temagi samal arvamusel ja väitis, et koliks kõhklemata ümber tülikast ja pidevalt hooldust vajavast füüsiliselt kehast pilves asuvasse mälupanka. Aga muidugi mitte esimeste hulgas, IT spetsina leidis, et enne laseb teistel katsetada ja koodis esinevad vead parandada. Igasugu toredad füüsilised tegevused alates suusatamisest ja ronimisest ning lõpetades maitsva toidu nautimise või romantilise kaaslasega hullamisega on simuleeritavad nii hästi, et teadvus ei tee vahet. 

Tegelikult kogeme ju kogu füüsilist maailma ja ka sellega interaktiivselt suhtlemist vaid ajus tekitatud peegeldusena tegelikkusest. Aga milleks piirduda tegelikkusega, arvutisse kolinud teadvuse ainsaks piiriks oleks fantaasia. Raamatud, filmid, arvutimängud, unenäod, narkotsid on esimesed arglikud sammud, neid nautides astume momendiks välja igavast reaalsusest piiramatu fantaasia maailma. Kas poleks tore kogu aeg otseses ja kaudses mõttes "pilves" elada😉

On mis on, igatahes tore sellistel teemadel arutleda ja mõelda.

Jaan: Elu on ilus

Mälestuskillud Isast:

Küll on elu ikka ilus

Tähtvere mets, näeme rästikut oja juures. Isa tõstab ta oksaga rajalt eemale. Mäletan tunnet et kardan aga olen hirmus põnevil. Samal jalutuskäigul kauguspissimise võistlus, punnisin palju suutsin aga kaotasin "pika puuga".

Tartus Emajõe luhal, suusatame isaga. Sõidan kraavi servast alla ja kukun. Ronin üles et uuesti sõita, ikka kukun. Proovin oma kümme korda enne kui maha istun ja vihast nutma hakkan. Isa lohutab: oled tubli, et nii palju proovisid.

Pärnus esimesed ja ainukesed vitsad - seda sain isegi aru, et asja eest. Meil sõbraga oli enda arust hirmus tore minna naabri kasvuhoonesse ja rakulkadega tema tomatid kõveraid traaditükke täis lasta. Alati kui näen inimesi ääretuid totrusi tegemas mõtlen sellele😒  

Pärnu rannas, kiigume isaga sihukeste asjade peal mille küljes saab kätega rippuda. Pole aimugi mis nende nimed. Isa hoiatab, et ei tohi lahti lasta. Mingi moment ei jõua hoida, lasen isale ootamatult lahti, ta saab raudse kiige relsiga vastu pead, tulemuseks pirakas muhk.

Süstaga Pärnu jõel, sõidame kärestikul, minu arust hirmus põnev. Ema läheb veits paanikasse, isa korra käratab, ehmatan korralikult, sest pole varem kuulnud neid omavahel häält tõstmas. See jääb ka ainsaks korraks.

Suusatamas Vällamäel Teaduste Akadeemia seltskonnaga. Väga paks lumi ja väga külm, isa näitab öösel tähti ja tähtkujusid maru selges taevas. 

Karpaatide reis, käisime isa äsja saadud helebeezhi Lada null ühega. Ronimine Goverla tippu. Viinamarjad, isa ostab: söö nii palju kui jaksad, ehk kuni kõht lahti. Üks öö telgitame Tshernobõli elektrijaama aurava jahutusvee kanali ääres. Isa ei luba ujuma minna ehkki kohalikud küpsetavad soojast veest äsja püütud karpkalu.

Kaukaasia reis, esimest korda teadlikult lennukiga - Jerevani. Isa kaotab rahakoti, ehmatus lühiajaline, oli teise tasku pannud. Tbilisis käime temaga aurusaunas ja kuumades basseinides. Batumis õpetab mind kailt vette hüppama ja sukelduma.

Metsategu Läänemaal, suvila jaoks on vaja palke. Isa õpetab kirvega ringi käimist - kus seista kui puud laasida, kuidas pakkusid raiuda, et poleks ohtu endale kirvega jalga lüüa.

Gustav Adolfisse õppima lähen vastumeelselt isa suht jõulisel taganttõukamisel. Tegelikult ainus kord kui kasutab survet elutee suunamisel - õieti tegi, siiani olen väga tänulik.

Ülikooli ajal viskab pilgu peale kui teen kujutava geomeetria kodutöid. Noogutab heakskiitvalt: oled minu ruumilise mõtlemise pärinud ja toob siis välja enda viimase kursuse joonised - Dooria sambad. Täielik ulme, et miskit sellist võimalik käsitsi teha.

Oleme Vääna rannal, isa pealt 50'sena super füüsilises vormis, näitab ette kätel käimist. Pika punnimise peale suudan paar sammu teha, aga pole piisavalt ei tasakaalu ega kätejõudu.

Isa organiseerib mulle tutvuste ja altkäemaksuga välispassi Rootsi sõiduks. Ainult temale mainin Rootsi jäämise plaani, isa vaatab pikalt ja tõsiselt otsa, ei ütle midagi aga noogutab. Mõistame mõlemad, et see võib jääda viimaseks korraks kui näeme teineteist.

Kanadas kui isa külas, kurdan: minu rong karjääri ja töörindel läinud, pea 30'sena olen liiga vana. Isa  julgustab: läksin Moskvasse aspirantuuri üle 30'sena.

Mõned aastad hiljem temaga ja kolmeaastase tütrega kanuumatkal Kanada põhjas. Ilm vilets, sajab, jahe, lapsel hakkab külm. Isa võtab õnnetu lapselapse enda rinnale jope alla sooja, plika rahuneb kohe, hoiab nagu ahvipoeg ümbert kinni ja jääb tukkuma.

Isaga Floridas Kennedy kosmosekeskuses. Oma aja noorena oli tema salaunistuseks alati kosmoseteemaga seotu. Nüüd sai ometi lähedalt oma silmaga USA rakette ja kosmodroomi näha. 

Istume isaga maja projekte tudeerides. Äkki mõistan, see pole ju võimalik, projekti ilus vaadata aga kes ehitaks. Pealt 60'ne isa vastab: loomulikult mina, eks sulle jätan veidi siseviimistlust. Nii läks, siseviimistlusega ainult nadivõitu, pean enne sama vanaks saama, eks siis😉

Sõbra paadiga merel, isa istub kahe lapselapse vahel, vaatab kuldset päikeseloojakut ja ütleb: küll on elu ikka ilus.

Isa ehitatud majas koos saunatamised olid alati oodatud nii minu kui tema poolt. Seal saime omavahel maailma asju selgeks rääkida. Natuke nagu jätkuks lapsepõlve aegsetele jutuajamistele kui oma uudishimu rahuldasin.

Isal oli meeletu töövõime kuid samas oskus puhata. Printsipiaalsus ja sirgjoonelisus nii positiivses kui negatiivses mõttes - paindumatu. Elus olid talle kõige tähtsamad teadus, sport, pere, sugulased ja Eesti käekäik.

Kaks tsitaati isalt: 

Mida üks inimene on suutnud välja mõelda sellest peab teine suutma vähemalt aru saada.

Elu on ilus!!!

Jõuluks koju ehk hiiliv vikatimees

     Video sümboliseerib hästi Alzheimerist tulenevat särava intellekti hääbumist

Tuli pikk blogipaus, vahepeal on ka palju juhtunud. Sõitsin jõuluks koju, mõtlesin olla vanematele sel ajal seltsiks ja koos jõululauas istuda. Plaanis oli isa hooldekodust mõneks päevaks koju tuua hindamaks mis seis on. Paraku võttis see aasta vikatimees jõuluvana rolli üle jõudes napilt ette enne kui isaga jõudsin kohtuda.

Päev enne külastama minekut sain pealelõunal Benitast kõne. Polnud ju tegelikult ootamatu kui isa vanust arvesse võtta aga pigem eeldasin seda kõnet aasta paari mitte päeva paari jooksul tulevat. Nüüd natuke aega möödunud ja kaine mõistus ütleb, et tegelikult konkreetses olukorras ilmselt hea lahendus. Isa oli nimelt mõned päevad enne päris raskelt kukkunud ja kardetavalt olekski voodisse jäänud. Pikk voodis virelemine (mingit muud moodi seda kutsuda ei saa) oleks vaid mõttetu kannatuste pikendamine igaühele, eriti aga muidu aktiivsele inimesele, kes mentaalselt suure osa ajast enam kohal ei viibi. Just surmale eelneval õhtul olin lapsepõlvesõbraga saunas, kus teema tõusis, kuna temagi isa hiljuti lahkunud. Konstateerisime paradoksaalset olukorda: kannatuste lõpetamisel on ühiskond koduloomade puhul inimlikum võrreldes inimestega. Kui seadused ei muutu tuleb ohjad enda kätte võtta kui see aeg saabub, peaasi et ikka ise veel aru saaks. 

Nii kummaline kui ei kosta siis ajastus poleks saanud parem olla. Olin sel ajal juba Eestis ning sain minna isiklikult ema juurde kurba uudist üle andma. Ei taha mõeldagi mis tunne oleks temal telefonikõnet saada või minul kui kuulen sellest teispool ookeani saamata kuidagi toeks olla. Lisaks muidugi asjaolu, et surmaga kaasnab hulk asjaajamist, millega tegelesin kaks järgmist päeva vahetpidamata. Bürokraatiaga maadlemine aitas vähemalt mõtteid eemal hoida aga uni on küll totaalselt sassis. Viimased päevad olen elanud mingis kaksikrezhiimis - magan kaks korda ööpäeva jooksul paar-kolm tundi korraga. Õnneks saan suht pikalt siinmaal viibida korraldamaks muidki möödapääsmatuid asjaajamisi, mis paratamatult üles kerkisid.

Alzheimerit võib õigusega nimetada hiilivaks vikatimeheks. Esimesi tunnuseid on raske ära tunda, sest mälu nõrgenemist ja mitmeid muid vanainimeste veidrusi võetakse loomuliku vavanemise osana. Mõnel jääbki see kergesse vormi, ehk inimene lahkub enne kui mentaalne pool ilmselgelt lagunema hakkab. Mõnel progresseerub haigus aeglaselt teisel üllatava kiirusega. Mõned, eriti intelligensemad, suudavad suht pikalt varjata. Paraku pole Alzheimeril ravi, varajases staadiumis on võimalik haiguse käiku aeglustada kuid mitte peatada või tagasi pöörata. Väidetavalt mõjub laastavamalt lähedastele kui haigele endale, kes muutusi oluliselt vähem tajub. Kõrvaltvaatajal on õudne näha kuidas särav intellekt aegamööda pidurdamatult hääbub.

Kuuba4 - ⛵Purjeutamine

Äratus puhkuse mõttes täiesti ebamõistlikul ajal, veerand seitse. Enda kella olin küll kolmveerandiks vibrama pannud, aga tütar ettenägeliku kodanikuna ajas mu pool tundi varem üles. Seitsme ajal pidi buss hotellist meid jahisadamasse viimiseks üles korjama, ma lisasin Kuuba kombe kohaselt pool tundi otsa. Tegelt seekord üllatavalt täpsed. Et kohvikud avatakse alles pool kaheksa olid meile võileivad valmis tehtud, mis valvelauast üles korjasime. Joogiga probleemi pole, baar 24/7 avatud, ainult vett pudeliga polnud neil kaasa pakkuda. Päeva alustasin 6:45 sahmaka cappucino ja konjakiga ...  et adekvaatne pilt ette keriks. Aperitiiv avaldas kohest mõju, panin enda võileiva ja poole tütre omast nahka õltsi peale rüübates. Kaasas vaid riided seljas ja lestad ning mask ujumiseks. Pole muret, et merel jahe võiks hakata nagu Eestis kipub isegi palaval suvepäeval juhtuma.

Sõit Varadero poole kestis üle tunni, sadamas hulgi katamaraane ootamas. Rahvast koguti kokku mitmest hotellist. Linnas asuvad paistsid suht õnnetud ja väsinud, sellistes küll ei tahaks peatuda, mis keset linna merest eemal. Kindlasti odavamad aga kui prioriteediks pole kohalikel kitsastel tänavatel motikate ja jalgrataste, üksikute autode ja kohalike virr-varris rodeo tasub mugavuse mõttes paarsada taala rohkem välja käia. Sadamas suht karm turvakontroll, ikkagi välismaalased ja merelepääsu võimalus. Florida Keys ja vabadus vaid sajakonna kildi kaugusel, võib nii mõnelegi kohalikule vastupandamatu ahvatlusena tunduda.

Kapten tutvustas ennast ja Cetus nimelist alust. Soovitas nime meelde jätta, sest hiljem merel sukeldumas või saarel aega viitmas oleks hea oma paat üles leida. Kõik nad üsna sarnased, ilmselt tellitud soodsa hinna mõttes tüüpprojekti järgi suures koguses samast laevatehasest. Baar on avatud niipea kui sadamast lahkume, kuid hoiatas end pildituks joomast. Lisas ka juurde, et tema laevas pole poliitilised arutelud lubatud, eriti sõjateemalised. Kai peal kakelge palju tahate, laeval olgu kõik sõbrad või hoidku distantsi, muidu viskab tüürimees Pedro üle parda. Hiljem kuulsime, et joonud vatnikutega olevat varem probleeme olnud.

⛵Lõpuks üheksa ajal anti otsad lahti ja katamaraan hakkas liikuma lahest välja. Ilmaga vedanud, päike ning kerge briis, õõtsumist oli kahjuks minimaalselt. Kariibi muusika keerati peale (õnneks mitte liiga valjult) ja jookidel lasti vabalt. Rummi ja cola asemel proovisin brandy ja cola, sissejuhatiseks täitsa hea. Olime päikesekreemiga sisse hõõrutud, ronisime võrgu peale vee kohale lebotama. Siin oleks rätikud ärakulunud, samas muud hullu polnud kui nahale jäi võrgust ruuduline muster. Võrgusilmad ideaalse suurusega joogitopsi hoidmiseks.

Meri oli suht madal, kohati põhi näha kui otse alla vaadata. Pooleteise tunniga jõudsime väikeste korallide piirkonda. Ankur visati sisse ja peale lühikest instruktaazhi lubati rahvas vette. Veidi ajaga sai selgeks kui palju parem on meie hotelliesine korallrahu. Kalade hulk ja mitmekesisus seal hulga suurem. Siin liivasel põhjal mõned väikesed korallid, siin-seal mererohtu. 

🐠🐟Kalad andsid end näole alles siis kui purjekalt saiapuru vette puistati. Arvukuse üle ei saanud kurta kuid liigirikkus oli madal, kolm neli erinevat suutsin märgata. Ujusime niisama ringi, kasutades maksimaalselt pakutavat võimalust ronisime viimaste hulgas tagasi laevale. Päikesepõletuse vältimiseks olin särgiga vees kuna ei viitsinud kostüümiga jamada. Ujumismütsi kannan koguaeg, muidu oleks kiilakas kuppel punane nagu valgusfoori keelav tuli või paaviani pee.

Cayo Blanco satipildi paremas servas

Cayo Blanco liivasaareni, mille rannarestos süüa pakuti, sõitsime alla poole tunni. Sadam kujutas endast üht betoonkaid, mille ääres pelikanid lennuharjutusi tegid ja üksikud pikknina kalad ujusid. Ujumisest, joomisest ja päevitamisest oligi kere parasjagu heledaks läinud. Portsudega ei koonerdatud, nii 🦞Lobster kui preatud kana olid head.

Nagu hea komme Kuubas nõuab ilmusid peagi manulised välja. Paar kassi ja üks eriti kahtlane elukas, kelle nimi Hutia kui tehisintellekti uskuda. Välimuselt meenutab roti ja kopra 🐀💞🦫 armuöö tulemust. Saarel pole muret et toidujäätmed vedelema jääks, osa pannakse nahka enne kui maha jõuab kukkuda. Kõiksorti linnud, kassid, koerad ja muud loomad muretsevad selle eest, vette pudenenud kraam läheb kalatoiduks.

Kõht täis võtsime mahukad joogid ligi ja läksime randapidi hulkuma. Põhjaranniku väiksemad saared hoitakse ilmselt inimtühjad kartuses, et kuubakad üle ookeani Floridasse võivad kippuda. Esimese hooga võiks pildi põhjal arvata, et tegu lausa pardiisiga. Omal ajal mõtlesingi: "Troopikas laevahuku üleelamine jube äge, ainult lebota rannal, käi ujumas ja söö eksootilisi puuvilju". Tegelikkus muidugi palju proosalisem, siukses kohas raskem ellu jääda kui Siberi metsas. Peavarju, süüa ja eelkõige vett tuleb kusagilt hankida. 

Liiva ja korallsaarel🏝️ ongi kõige suuremaks väljakutseks joogivesi - jõgesid lihtsalt pole, madalal saarel imbub vihmavesi hoobilt liiva sisse. Ma ei räägigi kui igav võib hakata aastaid samas kohas sama kliimaga suurt mittemidagi tehes (toidu ja joogihankimine välja arvatud) kellegiga suhtlemata molutada. Ei võta kaua, et saba hakkaks kasvama ja tuleks peale väljakannatamatu tung puu otsa (kui vaid puid oleks) ahvidest🐒 esivanemate juurde tagasi ronida😜

Teravat pilku vaja, et tütar pildilt leida

Rand äärmiselt lauge, paarsada meetrit kaldast ei ulatunud vesi üle põlve. Jalutasime oma kaks kilti saarte vahelise kanalini, mis kitsas aga tänu tõusu- mõõna hoovustele nii sügav, et purjekad võivad läbi sõita. Vaated idüllilised kuid ega poleks rohkem viitsinud käia kui ka kanalit ees polnuks. Palavaks läks ja jook hakkas otsa saama. Tütar avastas pisikesed merekarpidesse peitunud krabid ja mängis nendega, mina jalutasin sadamast teisele poole. Peagi hakkas takistama kuivanud mangroovivõsa, ei viitsinud edasi minna. Kuna aega veel oli võtsin baarist kokteili ja lebotasin vees jooki nautides. Panin kaabu silmadele, ning üritasin lainete loksumise saatel seda tunnet mällu söövitada, et oleks mille najal järgmise korrani välja vedada.

Tüüpiline linnapilt

Tagasisõidu ajaks oli osa rahvast end õige heasse tujju joonud. Katamaraani tekil läks tantsuks lahti. Eriti ülemeelikud kippusid olema vanemad prouad, kaks tükki tahtsid lausa jahi rooli üle võtta. Viie ajal sadamasse jõudes võis tõdeda, et päev oli üllatavalt kiirelt maha purjetatud ja purjutatud. Bussisõit kippus venima kuid see-eest nägime bussiaknast õhtust linnapilti, mis hotellielust kardinaalselt erinev. Natuke nagu safari, kõrgelt paksu klaasi tagant konditsioneeritud keskkonnas hea julge vaadata kohaliku fauna sagimist. Samas, alles me ise olime samasugused ... Sommid vahtisid uudishimulikult Viru hotelli akendest kui vetsupaberirullid kaelas õnnelikult trollibussi trügisime😁 Sotsialismuse imeline maailm.

Hotelli jõudsime kenasti õhtusöögi ajaks. Snorklivarustus tuppa, riided vahetatud ja isukalt õhtust sööma. Kere korralikult täis pargitud läksin jälle baari tuttavate seltskonda. Uutest inimestest liitus keskealine rumeenlaste paar, kellega pikemalt vestlesin. Tuleb jälle kord tõdeda: sotsleeri inimestega palju ühist, eriti kui keskmisest haritumad satuvad olema.

Cayo Blanco kai ääres seisva jahi pealt pildistatuna

Kuuba3 - Matkad ja Snorkeldamine

Must sukelduja korallrahu kohal

Hommikusöögile läksime varakult, sest kell üheksa pidi korraldatama tasuta jalgsimatk läbi dzhungli hotellitaguse mäe otsa. Sinnasamasse, kuhu esimesel päeval hobu seljas ratsutasime. Lõpuks päike väljas, tahtsin üritusest just metsasronimise pärast osa võtta. Omapäi ei tunne end liiga mugavalt troopilises dzhunglis, eelkõige igasugu torkivate ja kõrvetavate taimede tõttu. Einestamise ja matka vahel jõudsime ka retked Sunwingi esindaja juures lõplikult kinni panna ja ära maksta. Katamaraan $190 ja privaatreis Jeepiga $300 kahe peale. Kallis muidugi aga kui juba Kuubal olla, ei taha niisama rannal vedeledes aega surnuks lüüa.

Matkaseltskond suht kirju, omaette mõtlesin, kas ikka kõik mäe otsa jõuavad. Enne teele asumist küsis giid, on kõigil korralikud jalatsid, minu spordisandade peale kergitas kulmu. Paljud kohalikud kannavad siin mingil arusaamatul põhjusel kummikuid🙄 Sadakond meetrit mööda asfalti enne kui keerasime paremale metsa järsule

mägirajale. Olen enne roninud ja tean kuidas ökonoomselt liikuda aga mis seal salata, niiske palavus metsa all pani higi voolama ehkki päris võhmale ei võtnud. Paar peatust tuli teha, et mahajääjaid järgi oodata. Müts maha kaasteeliste ees, lõpuks jõudsid kõik üles samasse tippu sama "baari" juurde, kus kahe päeva eest olin.

Vaade päikselise ilmaga seekord hulka kirevam. Alla tulime lihtsamat ratsutamisteed pidi. Kohalikud pakkusid suhkruroo juppe, banaane ja papaya tükke - muidugi pisku meelehea eest. Kuna rahvas kippus venima, mul tee selge ning miskit huvitavat ei paistnud ees ootavat, lisasin omapäi tagasi minnes sammu. Hotelli territooriumil jäi silma pisike niuksudes ema otsiv kutsikas, ilmselt oli pesast välja roninud ja nüüd ei teadnud kus on. Vaatas mulle korra otsa aga koperdas siis ühe hotellitöötaja sabas minema.

Haarasin baarist õlle, tuppa jõudes leidsin eest tütre täis sukeldumisvarustuses. Lonksasin rüüpe ühe sõõmuga sisse ja ajasin kiiruga endale ka kostüümi selga. Muidu poleks ehk vaja, kuid eelmisel päeval rannal nähtud mitme sinise eluka tõttu tundus hea mõte. Needsinased mereloomad - Portugali sõdalased (merimännakud) meenutavad välimuselt õhukotiga millimallikat. Oma mürgiste niitidega pidavat kõrvetama piisavalt tugevalt, et kalu ja vahel isegi inimesi shokiga tappa. Nõks liiga ekstreemne elamusturism meile. Alloleval videol olev tegelane liigutas liival, paistis veel elus olevat.

Lasin ChatGPT'l teha lühikokkuvõtte: Portugali sõjamees ehk meremännak on ookeanis hõljuv kiskja, kuulub tsüanoobide ja hüdrozoode rühma. Kuigi teda sageli ekslikult peetakse üheks organismiks, on tegu kolooniaga, mis koosneb erinevatest polüüpidest, ühed vastutavad toitumise, teised kaitse eest. Olendil on kihilised, värvilised õhukotid, mis aitavad vee peal püsida. Portugali sõjamees võib olla ohtlik, kuna eritab pikkade niidiste abil saagi püüdmiseks ja kaitsmiseks mürki.

 Kaugemal ookeanil, laine murrab korallrahu välisservas

Kiirustasime vette ja ujusime kohe kaugema korallrahu juurde. Tõusu-mõõna vahe on siin kolmveerand meetri kanti, mõõnaga raske üle rannalähedaste korallide saada. Suurema lainetusega praktiliselt võimatu, kriibid käed ja kõhu teravate servade peal ära. Momendil suht kõrge veeseis, polnud probleemi. Vesi siiski veidi sogane ja ka kalasid eriti palju polnud. Filmisin/pildistasin moblaga meid ennast ja ranna panoraame. Vees olime kolmveerand tundi.

Hiljem lõunasööki oodates rannal kuivades nägi tütar sisalikke. Tal natukeseks ajaks lõbu laialt. Uuris ja vahtis neid, pika ootamise peale ronis üks tegelane isegi käe peale. Päris naljakad väledad rullis sabaga elukad, keda põhjamaadel ei kohta. Pildile jäänud tüüp peesitas päikesevanni võttes kuivanud puutüvel.

Lõunat sõime rannarestoranis, peab võimalust kasutama, tihti seda ju ei saa. Kala ja loomaliha, Kuuba kohta väga head, pluss joogid. Tütar hakkas laua ääres uurima, kaugel see liivarand ja kaljud on, kus eelmine päev käisin. Pole üldse kaugel kolm kilti, läheme teeme pisikese matka.

Pilt tühjale rannale kaljude poolt, tütar eemal

Joogid termosega kaasa ja asutasime end teele. Minul juba käidud rada aga plikale igati põnev. Läksime rannani välja, kuid kaljudeni oleks veel oma poolteist kilti olnud, mastaapsed asjad tunduvad lähemal kui tegelikult. Kella vaadates oli selge, et jääme pimeda peale, ronida niikuinii ei jõuaks, käisime ujumas ja pöörasime tagasi. Alloleval videol käime omapärase kivistunud musta vahtu meenutava rannakalju peal, ei saanudki aru kas korallrahu, mereveest söövitatud paekivikalju või kulutatud laavakivim.

Eelroog määris vaevalt taldriku

Õhtusöök restoranis reserveeritud, pidin kingad ja pikad püksid jalga ajama. Toit oli tõepoolest uhkem kui muidu, serveeriti päris ehtsal peene restorani kombel. Mis tähendas, et pisikeste portsudena määratu suurtel liudadel - motoks: "Pakume maitseelamust mitte kõhutäit". Eelroog sashimi, siis supp, pearoaks pirakas krabi ja väga hea loomaliha, lõpuks koogike või jäätis magustoiduks. Toitu loputasime alla keskmisest parema punase veini ja mahlaga vastavalt maitsele.

Peale õhtusööki jäi vana seltskond silma, võtsime joogid ja istusime juttu ajama. Tütar suundus peagi tuppa, tal hakkas vanainimestega igav. Kambas olid seekord Kanada ärimees Moskvast pärit noore pruudiga, minu vanune Austerlane, kaks homost saksa härrasmeest, üks väga stiilne vanem inglise proua ja mingi määramata päritolu tumedapäine mitmekeelne musklis meessoost hurmur, kes soost sõltumata kõigiga flirtis. Juttu jagus ja mida joogisemad olime seda valjem ning mitmekeelsem - tüüpiline kõik räägivad üksteisest üle, keegi ei kuula. Ühe ajal lahkuvad nõrgemad, mingi moment oleme austerlase ja kahe sakslasega neljakesi, mul ka aeg põhku pugeda, järgmisel päeval pean varahommikul vormis olema, piinlik oleks katamaraanil kalade toitmidega tegeleda.

P.S. Netis jäi silma just "The Telegraphis" ilmunud huvitav inglisekeelne kokkuvõte meie hotellist paarkümmend kilti eemal asuvast kuulsast turismipiirkonnast Varaderost.

Kuuba2 - Rannal

Päikesetõus mäe tagant, varakult hommikusöögile

Hommikusöök tavakodanike restos. Sunwingi tüüpi pole, mingi kodune värk, pidavat homme meie retked kinni panema - loodame. Mis teha, läheme ujuma ehkki laine suur, tuul tugev ja inimesi vees pole. Laine peksab sodi põhjast üles, hägune, kalu suurt ei näe, päike ka ei paista, pilti ega videot pole mõtet teha. Sulistame tunnikese vees. Kummalisel kombel on vesi soe aga õhk väljatulles jahe nagu Eestimaal.

Võimsad kaljud palmiranna taustal

Lõunasöögini aega, ma lähen randa pidi hulkuma, haaran termospudeliga janu kustutamiseks pool liitrit gin ja tonicut ning luban tunni pooleteisega tagasi olla, tegelt kulub kaks tundi. Päike tuleb välja, hea et korralik kaabu peas. 3 kilti inimtühja liivaranda, kaljut ja kiviveerist pidi suht aeglane liikumine. Kaugemal paistab igavene äge paekivikalju ja liivarand palmidega. Plõksin pilte ja kiirustan tagasi, et tütar muretsema ei hakkaks.

Lõunasöök seekord paras nöök, pole nuge kahvleid, ootame pikalt, toit läheb vahepeal külmaks. Teenindaja vanatädi lihtsalt unustas meid🙄 Ei jäta jootraha, sitt teenindus. Hea isegi, et küsimise peale veini välja käis. Tuul ja laine on vahepeal tõusnud, rannas punased lipud väljas. Algul mõtlen, et silmapete ja küsin plikalt, kas talle hakkab ka miskit imelikku vees silma. Ookean ranna ääres voolab nagu jõgi, kiire hoovus tuule, lainete ja tõusu koosmõjul. Mõtleme vetelpäästjaid üle kavaldada ja jalutame vastuvoolu ranna lõppu. Vaevalt saame vette kui üks tüüp jookseb ligi ja teatab, et vette minek keelatud. Meie õnnetut olekut nähes leebub ning lubab lõpuks aga hoiatab üle 10 meetri rannast eemale mineku eest, ei tahtvat kedagi tema vahikorra ajal ära uppuvat. Lisab, et kui keegi peaks küsima, siis tema ei lubanud, meie omal vastutusel läksime. Ärgu me päästmise peale lootku kui vool avamerele viib. Ok, no problem.

 

Kalda ääres voolab ookean nagu jõgi. Isegi põlvesügavuses vees tahab minema viia. Laseme end hoovusel kanda pool kilti piki randa korallrahu ees kuni vool keerab rahude vahelt sügavamast kanalist avamerele. Lausa külm hakkab kuna ei pea liigutama. Mari tahab vastuvoolu tagasi ujuda. Hull laps, milleks, jalutada ju kergem. Temal vaja end tõestada, no ega ma saa viletsam olla. Uhan täiega krooli lestadega sõudes nii et higirada taga, ikka kole vaevaline kulgemine. Tütar muidugi võidab nii 50 meetriga, huvitav mis käelihased homme ütlevad.

Pidada valusasti kõrvetama

Plika jalutab randa pidi tagasi, mina laisa inimesena lasen vees hõljudes voolul ennast kanda, tempo meil sama. Õhtusöögini palju aega, kõmbin randa ning kaljusid pidi idapoole. Baarist küsisin konjakit pudelisse, kallati ääreni täis kui näitasin kümneste pakki, töökaaslaselt saadud kümnerublased😜 Turnisin pimedani. Õhtusöök seekord spets restos ookeani rannal kaheksa ajal kuid teades kuidas peenikestes kohtades toitlustamisega, sõime igaks juhuks kõhu enne rootsilauarestos täis.

Nagu oodatud: toit hea, mulle lammas, tütrel kala, aga mitte piisaval hulgal. Täiskõhuga igati mõnus näkitseda ja nautida. Proovisin ka suppi, mis osutus üllatavalt maitsvaks. Hulkuv kuts lebotas kogu see aeg kõrval, ilmutamata mingeid pealetükkivuse märke. Lõpuks sai tasuks vintskema lambalihatüki.

Vaatasime showd basseini ääres, tüüpiline ja igav kui oled varem näinud. Eelmise aasta proffidega ei andnud võrrelda. Tolgendasin hiljem veel veidi ringi aga eelmise õhtu kangelased ei andnud näole, uusi tutvusi ei viitsinud sõlmida. Lähen tagasi majja, istun minibaari külma õllega verandale, surfan veits netis ja toksin koodsõnadega kiirkokkuvõtte senistest juhtumistest. Sihukese alkohulga juures ei pruugi ilma märkmeteta pärast üldse miskit mäletada😵