Kuuba1 - Ratsaretk

Sombreeroga vunts viib meid kuhugi

Kui öösel veel kuupaiste siis hommik lauspilves, ilmateade pole ka just meeliülendav, vihm pealelõunal. Hommikusöögiks "teemantklubi" kohvikusse. Juhatatakse lauda, kelner teenindab, toiduvalik sama mis buffet's. Tellisime praemuna(2) ja omleti peekoni ja praesaiaga. Kõrvale tomatisalat, rohelistest tomatitest. Kohv toodi kohe lauda, väga hea. Hiljem selgus, et tasemel kohvi saab vaid baarist ja kohvikust. Pettumuseks magustoitu polnudki, läksime võtsime buffet restost saiakesi puuvilja ja jäätist - hommikul peab kõht täis olema!

Järgmiseks tutvustus, teemantklubi tädi jutt õige segane. Läheme hoopis reisufirma Sunwing esindajaga rääkima. Selgem kuid viletsalt orgunnitud, väljatrükitud infi minimaalselt. Proovib Havannat pähe määrida - ei viitsi. Otsustame delfiinideta purjetamise ja täiskomplektis Jeepi tuuri kasuks. Näitan talle jibacoacuba.net infi, kerge paanika, sest hinnad odavamad. Mõni ime, aastast 2017. Broneerime katamaraani ja Jeepi aga veel ei maksa. Pakub ratsutamisvõimalust siitsamast hotelli tagant $30 eest kahele, ei kaalu pikalt - võtame, ehkki omapäi saaks ilmselt viieka eest. Tütar pole varem hobu seljas olnud. Lepime kokku kohe peale lõunasööki kahe ajal, ehk veel ei saja. 

Kiisud kalatoitu luuramas

Kõmbime randa, tugev tuul, suur laine, vesi muidugi soe aga ei hakka enne lõunat ujuma minema. Lõunatame rannas grillbaaris. Kala hea, riis väga hea, magustoitu pole. Ei möödu palju aega kui paar kassi ja koera ilmuvad kohale ja hakkavad toitu kiibitsema. Samas hoiavad nad viisakalt distantsi, ilmselt on õppinud, et liigse pealetükkivuse korral aetakse kiiresti minema. Muidugi on keelatud loomi toita aga turistide südamed pole kivist, pole meiegi erandid. Jäätise, koogikesi ja kohvi võtame jälle buffetbaarist lisaks. 

Kahe ajal suundume hotelli ette. Vuntside ja kummikutega ehtne umbkeelne "Mehhiko kauboi" karjatab kolme hobust. Kruusaplatsil peab ette vaatama, et sandadega sõnnikusse ei astuks. Tüüp aitab loomade selga ronida. Sadul tundub algul ebakindel aga harjun, vunts on oma hobule lihtsalt nartsuvaiba üle selja visanud. Mu hobu vist "juhtoinas", rahutu teine ja tahab oma tuju järgi liikuda. Tütrel rahulikum. Mees küsib kas playa või monte. Monte vastab tütar, enne kui jõuan reageerida. Kui mägi siis mägi, loodetavasti mitte liiga järsk.

Liikuma hakkamise juures veidi sekeldusi mu isepäise hobuga, kes otsustab teisele poole minna. Minu juhtimisüritustele allub suht ebakindlalt. Elukal on tugev "oversteering" - kui tahan poolpöörde teha teeb hobu täisringi. Lõpuks tuleb vunts, võtab korraks ohjad enda kätte ja räägib kummaliste häälitsustega hobusega tema keeles nagu filmis. Loom rahuneb, paarkümmend meetrit ohjasid pidi talutatud annab mees juhtimise mulle üle. Algul ratsutan või pigem kulgen hobu seljas teiste taga, mis annab hea pildistamise ja filmimise võimaluse. Maanteel loomad õnneks autosid ei karda.

Hobusel mäe otsa, all hotell, ilm pilves ja vihmane

Kui mäkke keerame asub minu loom ette, küllap teab kuhu minna. Rada kitsas ja kivine, autole täiesti läbimatu, krossimotikaga ehk saaks, hobule nohu. Ka järsud kohad pole probleem, omaette mõtlen kuidas allamäge, kuhu siis toetada. Laugemates kohtades filmin selfikaameraga. Mäe otsas peab üks kohalik baari, mis kujutab endast katusealust, kust pakutakse turistihinnaga joovastavat keelekastet. Võtan viisakusest mohito. Vaade hotellile on vägev ehkki ilm pilvine, juba tibutab kerget vihma. Tagasiteel sajab korralikult, mu kaabu äärelt niriseb vett, riided läbimärjad, mobla vähemalt veekindel. Hobu libastub mõned korrad märgadel kividel, õnneks nüüd juba piisavalt harjunud ja valmis, pole hullu. Annan tüübile personaalse jootraha lisaks. Hotellis võtan esimese asjana konjaki ja kuuma kohvi, päris jahe hakkas. Tütar kiirustab tuppa kuuma dushi alla.

Meie igapäeva buffet-söökla

Kärakast julgust saanuna istun mingi pundi juurde, joome ja lobiseme. Joome veel, ja veel ... vihma kallab eht troopilist moodi. Teeme järjest üksteisele välja, mis viga teha kui kõik hinnas koht, vahel jätab üks või teine dollari jootraha. Tütar tuleb, istub tunnikese aga tema jaoks on see seltskond juba liiga jommis. Õnneks viisaka vabandusena lahkumiseks aeg õhtustama minna. Rootsi laua tüüpi restos maitseme erinevat kraami, ei miskit super muljetavaldavat aga kõhu saame täis. Mango jäätis ehk meeldejäävaim, lähen toon baarist teemantklubi Martelli konjakit ja kallan sellega jätsi üle. Kujuneb mu igaõhtuseks traditsiooniks.

Peale õhtusööki maiustusest änksi täis ei taha veel magama minna, tütar eelistab purjus seltskonnale internetti toas. Võtan baarist joogi ja lähen uurima mis toimumas. Teisel korrusel kostab musa ja lärmi, tundub huvitav. Siin paras mürgel, paraku enamus rahvast penskarieelikud või penskarid, mõnel täiskasvanud lapsed või pruudid ligi. Jutustan paari tüübiga, kuid lõpuks hakkab igav. Võtan joogi, jalutan randa, lebotan rannatoolis ja vahin koksi imedes ookeani laineid. Keskööseks kobin magama.