Kasispeal ja Väänas

Tundsin, et peale seda hullu kümmet päeva on vaja veidi tuulutamist. Õnneks oli sõbral kavas käia oma Kasispeal asuvat suvilat vaatamas ja tal hea meel kui end kaasa pakkusin. Lahemaa maantee oli nagu talvemuinasjutt, neljapäeval polnud veel sulama hakanud. Tal vana kalurikoht mitme pisikese majakesega otse mere ääres. Muidu igati super aga võrreldes tuultele valla lääne ja põhjakallastele kipuvad poolsaarte idarannad rohkem kõrkjased ja madalamad olema.

Aitasin veidi üht-teist nokitseda enne kui metsas ringi hulkusime ja rannale jalutasime. Lund oli poolde säärde, pika säärega talvesaapad kulusid ära, ikka super hea, et need kaasa võtsin. Lennujaamas oli ebamugav kuid lennukis võtsin kohe jalast ära. Jalas üldse seetõttu, et lendasin kohvrita, käsipagasist seljakotti lihtsalt poleks mahtunud. Pahkluuni veekindel kumm laseb edukalt ka lörtsis ringi tatsata ilma, et jalad märjaks läheks.

Päike hakkas loojuma tekitades pilvises taevas huvitavaid valgusefekte. Metsa all hulgaliselt elukate jälgi. Ühes kohas hakkasid silma metskitse sõrajäljed ja neid jälitava suure koera või isegi hundi käpajäljed, mis kohati kitse omade peal. Tuul oli vaikne ja meri tüüne, vaid tillukesed lained loksusid randa ja kõrkjatesse. Rõske niiskus paarikraadise külmaga puges naha vahele, täitsa uskumatu aga Eesti ilm tundub tegelikust palju külmem - mõni ime, et inimesed Hispaaniat taga igatsevad. 

Õhtul tegime sõbraga minu pool sauna, esimest korda sellest ajast kui kodumaale saabusin. Kütmine võttis rohkem aega kui oleks osanud oodata, saun ei tahtnud kuidagi soojaks minna. Lõpuks saime aru, et tegu rikkis termomeetri ja pikalt hooldamata kerise koosmõjuga. Peale kahetunnist kütmist sai laval higistatud, õlts joodud ja isegi leili visatud. Igavesti tore üle pika aja poole ööni juttu vesta.

Laupäeval mõtlesin suvilas käia, pilk peale visata. Googeldamise käigus selgus, et bussiga saab üllatavalt lihtsalt ja kiirelt Vääna nii linnast kui Mustamäelt, isegi nädalavaehtusel mitu korda tunnis. 124 väljus Männi peatusest aga sellest jäin napilt maha, sõitsin siis Taksoparki, et 122 peale istuda. Kuna aega nats üle hüppasin Prismast läbi, krabasin toidupooliseks pizzastritsli ja pudeli sovetskoje shampat. Vorste grillimiseks ei hakanud võtma, sihukese märja ilmaga lõket teha liig tülikas.

Bussi peale minnes selgus, et pilet üllatavalt odav, vaid poolteist euri, bussijuht igavesti sõbralik ukrainlane. Buss ise täitsa tühi, istusin kohe juhi kõrvale, et läbi esiakna välja vaadata, lapsepõlves oli see hinnatuim koht. Täpselt poole tunni pärast astusin Väänas maha, tegelt ikka jube mugav ja kiire. Olen kasutanud ühistransporti kuna autol pole talvekumme ja ei viitsinud ka nüüd sellega spetsiaalselt tegeleda. Üllatavalt positiivne kogemus, bussid käivad tihti, sõidavad kiirelt, suht tühjad ja on väga täpsed. Eriti tore, et suuremates peatustes näed valgustabloodelt millal järgmised viis-kuus bussi tulevad.

Panin pulsikellad distantsi mõõtma ja hakkasin mere poole kõmpima. Tuttav tee, suvel hommikul jooksmast ja ujumast tulles käin vahel siitkaudu poest läbi. Kolm kraadi sooja, kerge uduvihm ja nõrk tuul. Lained suht suured ja veeseis kõrge, ilmselt kusagil kaugemal merel juba tormab. Randa mööda jalutades hakkas lausa palav, ei saa mina aru siinsest tegeliku ja tunnetatava temperatuuri vahest. Jalutasin jõe suudmeni, käsin üle silla ja pöörasin tagasi. Inimesi rannal vaid paar tükki koeri jalutamas.

Suvilasse läksin läbi metsa. Kui männimetsa all roheline sammal väljas ja suht kuiv siis lepametsa all vesi igal pool ja muda nii pehme, et sain vaid puude juurikaid ja suuremaid mahakukkunud oksi pidi liikuda. Korra kõrvale astudes vajusin kohe sisse, täitsa nagu soo. Isegi lõkkeplatsi kõrval suvel alati kuiv madal kraavike ajas üle. Suvila ise keset suuri veeloike, maja kuiv ainult tänu isa ettenägelikkusele, ehitatud teine maapinnast poole meetri kõrgustele betoonpostidele. Pulsikella kinni lüües olin täpselt 7km käinud.

Kõik oli kenasti korras, ainult kohvipakki, mille enda arust suvel sinna jätsin, ei leidnud. Ka joogivee pudelid olid haihtunud. Seevastu konjak kenasti alles. Ilmselt olin ikka ise suvel minema viinud, kui keegi oleks sees käinud siis konjak ilmselt esimesena loosi läinud. Ei saanudki kuuma kohvi, teega ei viitsinud jamada. Vett oleks võinud maja eest vihmavee loigust võtta, kannuga keetes poleks mingit vahet. Olen janus olles ka otse lombist joonud a siiani elus. Leidsin suvest jäänud kaks õltsi: pudeli oli külm puruks pressinud, Lapi Kulla purk veidi pundunud aga kinni. Paraku minust jäi sinna, külmaga polnud õlle isu.

Viisin tooli verandale, võtsin oma pizzastritsli välja ja korkisin shampa. Päris naljakas oleks vist kõrvalt sellist einet jälgida. Lasin hea maitsta, lobisesin moblaga Torontos asuva kaasaga (neil rohi roheline ja 7 kraadi sooja) ja surfasin netis. Niisama istudes hakkas pikapeale siiski jahe. Ega mul tegelt siin miskit olulist teha polnud, vaatasin bussiplaane - Lohusalu bussini 20 mintsi. Panin kiirelt asjad kokku, lonksasin viimase sõõmu shampat ja kiirkäigul maantee poole ajama.

Jõudsin isegi paar minti varem peatusse. Bussis rahvast rohkem, aga istekohti jagus ikkagi. Murastest pealetulnud kolm tüdrukut seadsid end minu kõrvale ja hakkasid juttu puhuma. Päris huvitav oli kuulda kuidas 10'da klassi plikad oma suhtedraamasid detailselt ja värvikalt avalikult lahkasid. Kuram, naised, kas te alati arutate meestest oma sõbrannadega nii konkreetselt või on see mingi uuema aja trend. Hea, et ei teadnud enne, muidu poleks julgenud kunagi pruutide sõbrannadele otsa vaadata. Võisin ka veenduda, et inglisekeelsed väljendid on teismeliste sõnavaras väga tugevalt ja laialdaselt kasutusel - noored on globaliseerunud, vähemalt keeleliselt ja kultuuriliselt.

Kuna kuidagi ergas tunne ja kaks kilti sel aastal 1400'st puudu, otsustasin lühikese jooksuringi teha. Teepind Pääskülas just kõige sobivam polnud, kohati lumelöga ikka veel sulamata. Kujunes parajaks pingutuseks ja takistusjooksuks sulevee lompide, lumelöga ja jääklimpide vahel aga kolm kilti jaksasin lipata, lõpus hakkas juba lund sadama. Käisin dushi all ja istusin lõõgastudes kamina ees, polegi see elu talvel nii hull siin Eestis. Kui korralik lumi maha tuleb saan ehk isegi üle 20 aasta murdmaa suuski Harku metsas proovida.