Jõuluks koju ehk hiiliv vikatimees

     Video sümboliseerib hästi Alzheimerist tulenevat särava intellekti hääbumist

Tuli pikk blogipaus, vahepeal on ka palju juhtunud. Sõitsin jõuluks koju, mõtlesin olla vanematele sel ajal seltsiks ja koos jõululauas istuda. Plaanis oli isa hooldekodust mõneks päevaks koju tuua hindamaks mis seis on. Paraku võttis see aasta vikatimees jõuluvana rolli üle jõudes napilt ette enne kui isaga jõudsin kohtuda.

Päev enne külastama minekut sain pealelõunal Benitast kõne. Polnud ju tegelikult ootamatu kui isa vanust arvesse võtta aga pigem eeldasin seda kõnet aasta paari mitte päeva paari jooksul tulevat. Nüüd natuke aega möödunud ja kaine mõistus ütleb, et tegelikult konkreetses olukorras ilmselt hea lahendus. Isa oli nimelt mõned päevad enne päris raskelt kukkunud ja kardetavalt olekski voodisse jäänud. Pikk voodis virelemine (mingit muud moodi seda kutsuda ei saa) oleks vaid mõttetu kannatuste pikendamine igaühele, eriti aga muidu aktiivsele inimesele, kes mentaalselt suure osa ajast enam kohal ei viibi. Just surmale eelneval õhtul olin lapsepõlvesõbraga saunas, kus teema tõusis, kuna temagi isa hiljuti lahkunud. Konstateerisime paradoksaalset olukorda: kannatuste lõpetamisel on ühiskond koduloomade puhul inimlikum võrreldes inimestega. Kui seadused ei muutu tuleb ohjad enda kätte võtta kui see aeg saabub, peaasi et ikka ise veel aru saaks. 

Nii kummaline kui ei kosta siis ajastus poleks saanud parem olla. Olin sel ajal juba Eestis ning sain minna isiklikult ema juurde kurba uudist üle andma. Ei taha mõeldagi mis tunne oleks temal telefonikõnet saada või minul kui kuulen sellest teispool ookeani saamata kuidagi toeks olla. Lisaks muidugi asjaolu, et surmaga kaasnab hulk asjaajamist, millega tegelesin kaks järgmist päeva vahetpidamata. Bürokraatiaga maadlemine aitas vähemalt mõtteid eemal hoida aga uni on küll totaalselt sassis. Viimased päevad olen elanud mingis kaksikrezhiimis - magan kaks korda ööpäeva jooksul paar-kolm tundi korraga. Õnneks saan suht pikalt siinmaal viibida korraldamaks muidki möödapääsmatuid asjaajamisi, mis paratamatult üles kerkisid.

Alzheimerit võib õigusega nimetada hiilivaks vikatimeheks. Esimesi tunnuseid on raske ära tunda, sest mälu nõrgenemist ja mitmeid muid vanainimeste veidrusi võetakse loomuliku vavanemise osana. Mõnel jääbki see kergesse vormi, ehk inimene lahkub enne kui mentaalne pool ilmselgelt lagunema hakkab. Mõnel progresseerub haigus aeglaselt teisel üllatava kiirusega. Mõned, eriti intelligensemad, suudavad suht pikalt varjata. Paraku pole Alzheimeril ravi, varajases staadiumis on võimalik haiguse käiku aeglustada kuid mitte peatada või tagasi pöörata. Väidetavalt mõjub laastavamalt lähedastele kui haigele endale, kes muutusi oluliselt vähem tajub. Kõrvaltvaatajal on õudne näha kuidas särav intellekt aegamööda pidurdamatult hääbub.