Jaan: Elu on ilus

Mälestuskillud Isast:

Küll on elu ikka ilus

Tähtvere mets, näeme rästikut oja juures. Isa tõstab ta oksaga rajalt eemale. Mäletan tunnet et kardan aga olen hirmus põnevil. Samal jalutuskäigul kauguspissimise võistlus, punnisin palju suutsin aga kaotasin "pika puuga".

Tartus Emajõe luhal, suusatame isaga. Sõidan kraavi servast alla ja kukun. Ronin üles et uuesti sõita, ikka kukun. Proovin oma kümme korda enne kui maha istun ja vihast nutma hakkan. Isa lohutab: oled tubli, et nii palju proovisid.

Pärnus esimesed ja ainukesed vitsad - seda sain isegi aru, et asja eest. Meil sõbraga oli enda arust hirmus tore minna naabri kasvuhoonesse ja rakulkadega tema tomatid kõveraid traaditükke täis lasta. Alati kui näen inimesi ääretuid totrusi tegemas mõtlen sellele😒  

Pärnu rannas, kiigume isaga sihukeste asjade peal mille küljes saab kätega rippuda. Pole aimugi mis nende nimed. Isa hoiatab, et ei tohi lahti lasta. Mingi moment ei jõua hoida, lasen isale ootamatult lahti, ta saab raudse kiige relsiga vastu pead, tulemuseks pirakas muhk.

Süstaga Pärnu jõel, sõidame kärestikul, minu arust hirmus põnev. Ema läheb veits paanikasse, isa korra käratab, ehmatan korralikult, sest pole varem kuulnud neid omavahel häält tõstmas. See jääb ka ainsaks korraks.

Suusatamas Vällamäel Teaduste Akadeemia seltskonnaga. Väga paks lumi ja väga külm, isa näitab öösel tähti ja tähtkujusid maru selges taevas. 

Karpaatide reis, käisime isa äsja saadud helebeezhi Lada null ühega. Ronimine Goverla tippu. Viinamarjad, isa ostab: söö nii palju kui jaksad, ehk kuni kõht lahti. Üks öö telgitame Tshernobõli elektrijaama aurava jahutusvee kanali ääres. Isa ei luba ujuma minna ehkki kohalikud küpsetavad soojast veest äsja püütud karpkalu.

Kaukaasia reis, esimest korda teadlikult lennukiga - Jerevani. Isa kaotab rahakoti, ehmatus lühiajaline, oli teise tasku pannud. Tbilisis käime temaga aurusaunas ja kuumades basseinides. Batumis õpetab mind kailt vette hüppama ja sukelduma.

Metsategu Läänemaal, suvila jaoks on vaja palke. Isa õpetab kirvega ringi käimist - kus seista kui puud laasida, kuidas pakkusid raiuda, et poleks ohtu endale kirvega jalga lüüa.

Gustav Adolfisse õppima lähen vastumeelselt isa suht jõulisel taganttõukamisel. Tegelikult ainus kord kui kasutab survet elutee suunamisel - õieti tegi, siiani olen väga tänulik.

Ülikooli ajal viskab pilgu peale kui teen kujutava geomeetria kodutöid. Noogutab heakskiitvalt: oled minu ruumilise mõtlemise pärinud ja toob siis välja enda viimase kursuse joonised - Dooria sambad. Täielik ulme, et miskit sellist võimalik käsitsi teha.

Oleme Vääna rannal, isa pealt 50'sena super füüsilises vormis, näitab ette kätel käimist. Pika punnimise peale suudan paar sammu teha, aga pole piisavalt ei tasakaalu ega kätejõudu.

Isa organiseerib mulle tutvuste ja altkäemaksuga välispassi Rootsi sõiduks. Ainult temale mainin Rootsi jäämise plaani, isa vaatab pikalt ja tõsiselt otsa, ei ütle midagi aga noogutab. Mõistame mõlemad, et see võib jääda viimaseks korraks kui näeme teineteist.

Kanadas kui isa külas, kurdan: minu rong karjääri ja töörindel läinud, pea 30'sena olen liiga vana. Isa  julgustab: läksin Moskvasse aspirantuuri üle 30'sena.

Mõned aastad hiljem temaga ja kolmeaastase tütrega kanuumatkal Kanada põhjas. Ilm vilets, sajab, jahe, lapsel hakkab külm. Isa võtab õnnetu lapselapse enda rinnale jope alla sooja, plika rahuneb kohe, hoiab nagu ahvipoeg ümbert kinni ja jääb tukkuma.

Isaga Floridas Kennedy kosmosekeskuses. Oma aja noorena oli tema salaunistuseks alati kosmoseteemaga seotu. Nüüd sai ometi lähedalt oma silmaga USA rakette ja kosmodroomi näha. 

Istume isaga maja projekte tudeerides. Äkki mõistan, see pole ju võimalik, projekti ilus vaadata aga kes ehitaks. Pealt 60'ne isa vastab: loomulikult mina, eks sulle jätan veidi siseviimistlust. Nii läks, siseviimistlusega ainult nadivõitu, pean enne sama vanaks saama, eks siis😉

Sõbra paadiga merel, isa istub kahe lapselapse vahel, vaatab kuldset päikeseloojakut ja ütleb: küll on elu ikka ilus.

Isa ehitatud majas koos saunatamised olid alati oodatud nii minu kui tema poolt. Seal saime omavahel maailma asju selgeks rääkida. Natuke nagu jätkuks lapsepõlve aegsetele jutuajamistele kui oma uudishimu rahuldasin.

Isal oli meeletu töövõime kuid samas oskus puhata. Printsipiaalsus ja sirgjoonelisus nii positiivses kui negatiivses mõttes - paindumatu. Elus olid talle kõige tähtsamad teadus, sport, pere, sugulased ja Eesti käekäik.

Kaks tsitaati isalt: 

Mida üks inimene on suutnud välja mõelda sellest peab teine suutma vähemalt aru saada.

Elu on ilus!!!