Iseteenindusmatus

Isa lõdvalt latist üle, nagu
 enamuse ettevõtmistega elus!

Täna on kaks päeva möödas isa ärasaatmisest ja ehkki uni on ikka segi siis hingerahu on tagasi. Tegelikult oli kõige raskem aeg kui isa viibis hooldekodus. Ehkki üks parimaid hooldusi, mida Eestis pakutakse, keerutas pidevalt peas mõte, kas või kuidas saaks miskit veel paremini teha. Mingil momendil kaalusin ka ise Eestisse tulemist, et isa koju tuua ja temaga tegeleda, kuid realism sai võitu. Andsin endale aru, et ei suuda pakkuda lähedaltki seda, mida professionaalid.

Ärasaatmine ise oli täitsa sürr. Jõudsime kohale veerand tundi enne määratud aega. Ootasime veidi, vahtisime ringi, ühtki töötajat ei näinud. Läksin siis siltide järgi kontorisse uurima, ega nad ära unustanud. Leidsin ühe pikajuukselise preili, kes uuris kes ja kus, nime järgi leidis - olete väikeses kabelis. Nojah, aga mis see protseduur on, ma pole väga kaua matustel käinud. Meie ainult pakume kremeerimisteenust allhankena, matuse tellisite Tallinna Matusebüroost. Ehk siis Krematooriumi poolt polnudki kedagi ette nähtud ja matusebüroost lihtsalt polnud kedagi. Nähes mu nõutut nägu, leebus ja ütles: tulge, ma näitan. Viis väikesesse kabelisse: siin on lahkunu kirstus elevaatorplaadi peal, siin on nupp millega saate kirstu alla lasta, siin on nupp millega panete kellad helisema. Eeee..., et nagu ma ise teen seda, olin mõnevõrra kohmetu. Jaa, muidugi, ja ise panete ka kirstu kaane kinni.

Ema enda tehtud foto hooldekodus

Aga mis üldse kombeks, mis toimub, mis järjekorras? Mul tegelt pole aimugi kui jätta kõrvale filmides nähtu. Korraks vist kahtlustas, et teen lolli nalja, aga vastas ikkagi: kõigepealt tulevad matuselised sisse, avaldavad kaastunnet ja viskavad pilgu lahkunule peale. Siis peab tavaliselt keegi kõne, vaatas mulle otsa. Jaa, mina pean kõne, vastasin. Aga me olime muusikat tellinud, kedagi pole nagu näha. Te tellisite Tallinna Matusebüroolt, helistage neile. Ja kas võiksin saada mälestuskaardid? Need peaks olema pingiotsal. No ei olnud, aga polnud aega rohkem jutustada, esimesed matuselised olid leidnud väikese kabeli ja juba tulid uksest sisse.

Nende vahelt tormas kohale üks tädi, kes seadis end ahvikiirusel valmis ning päästis sünteka pealt muusika valla. Hea seegi, ei pidanud hakkama tseremoonia ajal helistama, kus muusik jäänud. Panin kiirelt punase roosi isa rinnale ja võtsime emaga kohad sisse. Kõik sujus nagu filmis nähtud, kaastunde avaldused, lillede asetamine, lahkunu vaatamine. Siinkohal peab mainima, et kes iganes isa kosmeetikaga tegelesid olid oma tööga super hästi hakkama saanud - isa nägi kümme aastat noorem välja, nii ehtne, et tundus nagu magaks rahulikult ning võiks iga hetk ärgata.

Kui matuselised olid istmetele läinud toimus leinaseisak. Tekkis imelik moment, ei teadnud mis teha, alles mõni minut möödunud, kõnega nagu vara alustada. Samas ei jäänud miskit muud üle, võtsin oma väljatrükitud lehed ja läksin pulti. Kurk kuivas, õnneks olin ettenägelikult enne sinna topsi veega viinud. Võtsin lonksu, köhatasin, tänasin kohaletulnuid ja alustasin kõnega. Kodus kaks korda läbi räägituna teadsin, et kestab umbes 10 minutit. Otsustasin käigu pealt veidi pikemaks venitada lisades siin-seal mõningaid fakte juurde ja üritades aeglaselt, pausidega ning selgelt rääkida. Huvitav, et polnud mingit rambipalavikku, kõne läks päris kenasti, venitasin lausa veerand tunni peale. Hiljem sain mitmelt kiita, loodetavasti mitte ainult moe pärast. Kõige tähtsam, et ema jäi rahule.

Kõne lõppedes tekkis väike kimbatus, mis nüüd edasi saab. Kas peaks juba kirstu sulgema ja alla laskma või kuidas. Õnneks aitas ema välja, mulle teatava üllatusena tulid matuselised uuele ringile isast mööda hüvasti jätma. Peale seda minutine leinaseisak ja vaatasime koos lahkunut, ema palus mul rinnal oleva väikese valge liniku näole tõmmata, ise poleks selle peale tulnud. Panin ettevaatlikult kaane kinni, läksin vajutasin lülitit ning kirst hakkas aegamisi alla laskuma. Kella lüliti ei töötanud, ehkki tonksisin seda mitu korda. Nojah, mis teha, hiljem küll sõber mainis, et olla kuulnud kelli.

Isaga augustis Türisalu pangal,
jäigi meie viimaseks kohtumiseks

Kui inimesed hakkasid lahkuma tuli töötaja, nad olid mälestuskaardid üles leidnud. Otsustasime need peielauas välja jagada. Mälestamine toimus Lahe kohvikus, mis osutus igati heaks valikuks. Teenindas küll vaid üks naine aga tegi seda kiiresti ja oskuslikult. Toit oli tõeliselt maitsev, traditsiooniline puljong pirukaga, seapraad ja kringel kohviga. Ema pidas lühikese liigutava sõnavõtu.

Kokkuvõttes sujus kõik üle ootuste hästi. Samas julgen kahtlustada, et see ei pruugi mitte alati nii minna kui lähedastele mingeid juhendeid eelnevalt ei jagata ja ühtki töötajat abistamas pole. Või olen ma ainus tohm maamunal kel pole matusekommetest aimugi??? Takkajärgi targana: oleks pidanud enne tehisintellektilt järgi küsima Eesti traditsiooniliste matusekommete kohta!