Suure sõja võimalikkusest

Seni pole ma suure sõja pärast muretsenud, sest ükskõik mis nurga alt vaadata, venemaa pole NATO'le ligilähedaltki arvestatav vastane sealhulgas ka tuumavõimsuse poolest. Mis siin NATO'st või isegi Poolast rääkida kui kahe aasta jooksul pole venelased Ukrainaski erilist edu saavutanud sõja võitmisest rääkimata ja tegu pole sugugi tahtmise puuduses. Venemaa konventsionaalne võimekus lihtsalt ei suuda rohkemat ja kõik.

Samas on viimasel ajal kostnud hoiatusi, Euroopa peab valmis olema sõjaks. Ja seda mitte suvaliste juutuuberite või minusuguste blogijate käest vaid suurte riikide kaitseministritelt ning kõrgetelt NATO ametnikelt. Võiks ju arvata, et lihtsalt soovivad raha juurde ja oma tähtsust tõsta, aga miks siis varem seda teemat ei tõstatatud, pigem lükati üleoleva muigega kõrvale.

Vaatasin Taani sõjaanalüütiku videot (yuotubest muidugi😁), kus ta NATO-vene konflikti võimalikkust arutas. Tõi esile paar huvitavat nüanssi, millele seni pole eriti tähelepanu pööratud.

Venemaa ei kavatsegi NATO'ga täiemahulisse sõtta astuda, milles tal mingit võimalust poleks. Eesmärgiks on NATO nõrgestamine ja vedamise korral teovõimetuks muutmine. Selle eesmärgi elluviimise parimaks vahendiks vähehaaval hübriidrünnakute eskaleerimine ilma valuläve ületamata. 

Viimase aja infrastruktuuri objektide kahjustused (gaasitorud, sidekaablid, elektrikaabel, ...) sobivad mustrisse, kus tasapisi eskaleeritakse ja samas kombatakse nii süsteemide haavatavust kui NATO reaktsiooni. Esialgu rünnakutega, mille puhul raske vettpidavate tõenditega süüdlasele osutada ehkki kõik teavad kellega tegu. Kui vastust ei järgne või piirdub see diplomaatiliste nootidega pole kahtlustki edaspidises eskaleerimises.

Edasi mitmeid võimalusi: sabotaazhi (mitte otsese relvastatud rünnakuga) elektrijaama või mõne muu olulise energia, transpordi või kommunikatsioonisõlme rivist välja viimine. Kasutada võidaks isegi väikest sisseimbunud erivägede gruppi, vahelejäämise korral saab süüdistada mingi komandöri omapäi tegutsemist.

Rünnak oleks ilmne ja vastaks täiesti 5 artikli ellukutsumise nõuetele, aga kas NATO on valmis näiteks Auvere elektrijaama suuremahulise avarii puhul (milles osalust venelased eitavad) ka selgete tõendite olemasolul sõda kuulutama. Olen kahjuks üsna kindel, et mitte. Venemaa muidugi eskaleeriks edasi järjest räigemate käikudega jättes samas kahtluseruumi. Vahepeal isegi ehk siin-seal taktikaliselt taandudes. Taanlase arvates kujuneks viimaseks käiguks ja kõikide zhetoonide pokkerilauda viskamiseks mingi suht väikese või tühise NATO piirkonna hõivamine. Anders pakub välja näitena jupikese Lapimaast, ma ei välistaks ka üritust sümboolset kildu Läti või Eesti vene piiriäärsest territooriumist. Põhjenduseks ikka mingi tähtsa objekti või venelaste kaitsmine. 

Mõte pole mitte territooriumi haaramine (vähemalt alguses) vaid NATO seadmine olukorda, kus kõigi reeglite põhjal "kaitseme iga tolli NATO territooriumist" ollakse sunnitud artikkel viit rakendama. Nüüd saabub tõehetk: kas USA (Prantsusmaa, Saksamaa, ...) on valmis astuma sõtta, potensiaalselt tuumasõtta jupikese Lapimaa, Narva või Aluksne pärast. Olen veendunud, et sõltumata sellest, kes USA president, pole vastus automaatne ja otsus kiire. Esmalt üritatakse veenda venelast tagasi tõmbama, mida too ilma otsese sõjalise jõu rakendamiseta kindlasti ei tee. NATO astumine läbirääkimistesse, sel ajal kui vene väed tema pinnal, on sisuliselt allaandmine ja igasuguse tõsiseltvõetavuse kaotamine.

Ainus adekvaatne sõda ära hoidev käik on kohene ja resoluutne reageerimine, NATO pinnale astunud venelased hävitatakse viimseni ja sealjuures ei hoita tagasi invasiooniga seotud vene territooriumil asuvate sihtmärkide pommitamisest. Kiirelt ja efektiivselt saab seda teha vaid lennuvägi, raketilöök ja kaugsuurtükid. Tuumavõimekus tuleb koheselt kõige kõrgemasse häireolukorda viia saates venelastele signaali, et me ei naljata.

Kas venemaa tegelikult üritab, sõltub mitmest tegurist, eelkõige Ukraina sõja käigust ja USA presidendivalimistest. Praegune vabariiklaste käitumine ainult julgustab idanaabrit. Irooniliselt on Trump Valges Majas suuremaks ohuks maailma rahule kui putin kremlis, sest meelitab viimast avantüristlikule käitumisele. Arvan, et kreml ootab ära USA valimiste tulemused enne kui lõpliku otsuse langetab, ehk siis aastake on armuaega. Venemaad ahvatleb bluffima teadmine, et vastane on ratsionaalne ja üritab iga hinna eest sõda ära hoida samas kui vene esitab ennast kui ohtlikku tuumarelvadega hullu, kellele peaks katastroofi ärahoidmiseks järeleandmisi tegema. Nagu viimased kaks aastat on näidanud pole kremli maniakil ka läbikukkumise korral ajupestud rahvalt midagi karta.

Trumpi võidu korral võiks vene ja USA riigijuhid korraldada tippkohtumise Ukraina kriisi lahendamiseks mille käigus mõlemad õnnelikult oma otsa leiavad. Nii poleks ka põhjust kummalgi teineteisele tuumatervitust saata :P

Tujutõstjaks panen lõppu videomontaazhi venelaste õhusõidukite hävitamisest Ukrainas:

https://twitter.com/i/status/1752089479135838661

Kesikute kollaps, oli ka aeg!

Täna pudenes Ratase näol viimane tõsiseltvõetav eestikeelne kaart kesikute pihust. Sisuliselt mõne kuuga on Savisaare partei teinud poliitilise enesetapu. Ukraina sõja algusest saati käärinud sisevastuolud päädisid esimehe vahetusega kui Kõlvart napilt Kiigele, Ratasele ja nende meeskonnale ära tegi. Muidu suht osav poliitik pani aga siin raskelt mööda. Lootus et keskerakonna poolt hääletanud eestlased teda omaks võtavad ei saanudki täituda võttes arvesse suhtumist nii eestikeelsesse haridusse kui Ukraina sõtta. Aga võibolla antigi moskvast käsk muutuda vene parteiks? Kesk jääb pildile Tallinnas, kuid kaob suures osas mujalt Eestist, Ida-Virumaal võib aga putinistide käepikendusena palju jama korraldada.

Tulemuseks on tõeliselt kontinentaalsed muutused Eesti poliitilisel maastikul. Samas olen päris kindel, et riigikogu tasemel midagi pöördelist ei juhtu enne järjekordseid korralisi valimisi 2027 kevadel. Koalitsioonierakondadel oleks ennetähtaegsetest valimistest vaid kaotada kui sotsiaaldemokraadid välja jätta. SD ongi ainus partei, mis võiks teoreetiliselt valitsuse kukutada. Samas pragmaatiliselt tuleks kõne alla vaid juhul kui avaliku arvamuse küsitlused annaks neile üle 20%, parem veel 25% toetust, paraku poleks neil mugavat partnerit. Mis puutub peaministrisse, siis nii palju kui ka Kaja mulle meeldib, on tema aeg ilmselt läbi saamas. Reform ise vahetab mainekahju pärast muretsedes välja. Olen Ratasega ühel nõul, et järgmine peaminister on Michal. Praegu on täiesti ennustamatu, milline seis võib olla 2027 RK valimiste eel.

Samas kohalike valimistega on seis õige põnevaks muutunud. Teised piirkonnad suurt ei tähenda, Tallinn on see meepott, mida kõik tahavad. Kui sotsidel vähegi aru peas peaks nad kohe ükskõik mis hinnaga (ka EKRE koalitsiooniga) kesikud välja puksima, andmata neile aega end koguda. Tallinnas laguneb kogu senine kesikute korruptsioonil ja ringkäendusel põhinev toiduahel, mis oli samas ka suureks häältemagnetiks erakonnale. Tohutu hulk munitsipaalametnikke ei pruukinud küll meelelaadilt keski toetada kuid seni kuni erakond neile töökoha tagas võis ta ka nende häälele kindel olla.

Suures plaanis arvan, et pildile jääb neli suurt: Reform, Isamaa, EKRE ja Sotsid, kõigi nende reitingud kõiguvad enamasti 15-25% vahepeal, kes mitmes sõltub hetkeolukorrast. Venelaste häältega kindlal viiendal kohal vahel harva eelmise nelja kõige viletsamaga neljanda pärast konkureerides Kesk, kes maksimaalselt 15%'ni võiks küündida. Eesti 200 kaob pildilt, parim mis saaks teha, liituda sotsidega neile jõudu juurde andes. Parempoolsed vaevalt valimiskünnist ületavad, potensiaalselt nende vaateid toetavad valijad annavad pigem hääle Isamaale või EKRE'le. Rohelised pole kunagi Eestis tegijad olnud ja jäävad ka edaspidi varju.

Mis arvate:

Kas koalitsioon püsib järgmiste korraliste valimisteni?

Kas kesikute Tallinna linnavõim kukub enne KOV valimisi?

Ennustusvõistlus: milline on põhierakondade populaarsuse järjekord (toetusprotsent) 2024 lõpus? 2027 RK valimistel?

Taasavastamine ja taaskasutamine.☕

Uus kohvitegemise meetod ja tops
35ml Presidentti Gold, 250ml vesi
Kangus muidugi maitse asi

Kohvisõltlasena ootas mind koju saabudes esimesel hommikul ees eriliselt ebameeldiv üllatus. Kujutage ette olukorda, kus ärkate, käite jooksuringil, dushi all (pidevalt silmi ees peagi "autasuks" saadav aurav kohvitass), jahvatate oad, panete vee masinasse ja lülitate peale. Lüliti tuli kenasti süttib, andes kohvi valmimiseks mõne minuti, lähete viskate trenniriided pesumasinasse, tõmbate teki voodil sirgeks ja kööki tagasi jõudes avastate, et mitte kui tilkagi kohvi pole kannu tilkunud. Sikutate juhtme stepslist, panete tagasi, lülitate paar korda kohvimasinat sisse-välja, tuli läheb küll põlema aga mingit lootustandvat kütteelemendi tööle hakkamisele vihjavat prõksumist ei kosta. Võtab ka muidu rahuliku tüübi vanduma, eriti jälk "kommi" näitamise ja siis äravõtmise moment.

Hommikul esimese asjana kohvimasina remontimisega ei viitsi kuidagi tegelema hakata. Õnneks on kaasa, kes soovitas mõne aasta eest mulle kingitud (tunnen häbi) Lõuna-Ameerika päritolu kohvinõristuskotti proovida. See oli pikalt kasutamata seisnud, sest laisa inimesena ei viitsi isegi kohvi nimel palju vaeva näha - elu peab olema lihtne ja mugav. Riidest kotikesega tuleb liiga palju vaeva näha, natuke parem lõpptulemus ei õigusta ennast - nii ma igatahes arvasin. Häda ajab härja kaevu, kallasin kohvipuru filtrist ümber riidekotikesse ja panin vee keema. Kaasa pakkus, et kui juba kohvi valmistamisel uus meetod, miks mitte ka uut tassi kasutada.

Mobla äpi ekraanipilt

Tegu on "Ember" nimelise firma "smart mugi" ehk emakeeli "tarktopsiga" kui keegi ei oska paremat vastet pakkuda. Selle oli tütar oma USA IT sõbralt sünnakingituseks saanud, aga pidas liiga tülikaks, tavalisest kuumalusest piisavat. Kui juba meie pere kõige tehnoloogiaaldim liige ei viitsi tegeleda, mis siis mina? Samas tekkis huvi, no kuidas saab kohvitopsile kõrgtehnoloogiat juurde keevitada? Tops ise tuli koos tarkvara ja äpiga, mis vaja moblasse installida. Natuke nuputamist ja uurimist enne kui kõik sujus. Mobla äpiga võid kontrollida joogi temperatuuri, teekoti sees hoidmise aega, led tulukese värve ja igasugu muid pisiseadistusi. Sain ka teada, et erinevat kohvi tüüpi juuakse erineva temperatuuriga - Latte 55C, Capuccino 56C, Tavaline kohv 57C, must tee 58.5C, roheline tee 59C, ... jne ...

Minu jaoks on Emberi Tarktopsi kõige olulisem omadus võime säilitada soovitud temperatuuri sisseehitatud patarei abil ühe laadimisega poolteist tundi ilma laadimisalusel hoidmata. Nii kaua keegi tassi kohvi niikuinii ei joo, maksimaalselt pool tundi, peale seda kaovad kohvil nii aroom kui maitse.

Teooria eksam edukalt läbitud oli aeg asuda eksperimenteerima. Kohvipuru koguse jätsin samaks, mis kohvimasinas, filterkohvi jahvatus - suht peen. Riidekott tuli eelnevalt märjaks teha, et kuum vesi liiga kiiresti läbi ei nõrguks, muidu ei jõua kohvist maitset ja värvi välja imeda. Kallasin pea keeva vett kannust väikese nirena filtrikotti, kulus oma poolteist minutit, enne kui tops enam-vähem täis sai. Mobla hoiatas, et kohv liiga kuum, peab veits ootama enne kui jahtub "õige" temperatuurini. Olin ta seadistanud soovitatust veidi kõrgemaks 62.5C peale, sest mulle üldiselt meeldib kuumapoolne jook. Paari minuti pärast kostis ping ja tuli teade mobla ekraanile: "Sinu kohv on valmis, naudi!"

Nuusutasin, lõhn igatahes paljulubav, maitsesin ettevaatlikult ... maigutasin suus veits ... mmm ... üks parimaid kohvi maitseelamusi, mida olen tundnud. Nii hea, et ei raatsinud maitset koorega vussima hakata, suhkrut niikuinii ei kasuta. Praegu veel ei teagi, kumb faktor põhiline: uus filtreerimismeetod või uus "õige" temperatuuriga tass. Temperatuuri hoidmine täpselt soovitud tasemel on tõepoolest äärmiselt meeldiv omadus. Limpsisin kohvi tasapisi kaasa tehtud küpsist kõrvale naksates. Kui tavaliselt kohvi maitse intensiivsus peale esimest paari lonksu tasapisi hakkab langema siis nüüd läks ka viimane lonks täie ette. Ilmselt on temperatuur kohvi joomisel väga oluline komponent. 

Esimese paari katsetuse põhjal leian, et uus filtreerimismeetod ja tops on kahtlemata väärt, kuidas ma küll eelneva elu ilma hakkama sain😜 Umbes sama suur kvaliteedihüpe kui lauatelefoni pealt moblale üleminek. Samas pean tunnistama, et ükski reklaam poleks suutnud mind meelitada rohkem kui kahe soti ($149USD + shipping) eest kohvitopsi ostma. Aga, siinkohal tuleks mõttepaus võtta. Tegelikult kui põhimõtteks elada nauditavat elu, ei tohiks selliste kohtade peal tagasi hoida. Kui varem ei raatsi siis vähemalt elu teises pooles ei peaks inimene piirama end. Aega hakkab väheks jääma, millal veel elu nautida. Suurim hirm, et oleks eile kõrvad pea alla pannud polekski teadnud kui hea võib üks kohv olla. Seega, raske rahakotiga kohvigurmaan võib EMBER firma lingil klikkida ja ise valida, millist sorti ja mis värvi joogitopsi tahab. Nad pakuvad ka igasugu spets kohvisid ja teesid ja muud nänni.

P.S. Uhked kohvimasinad maksavad õige mitusada aga tavalisse topsi kallates jahtub kohv ikka kiiresti ja kaotab maitseomadused. Muideks, kiidan täitsa südamest, pole kuidagi kummagi firmaga seotud.

P.P.S. Sobib vaid puhtalt individuaalseks nautimiseks, külalistele selle meetodiga kohvi ei jaksa teha.

Nad tegid seda jälle🙄

Meie pool kipub sihuke "needus" olema, et aeg-ajalt kui pikemalt kodust ära olen, leian tagasi saabudes eest uhiuue pereliikme. Seni mind taolisel kombel lastega õnnistatud pole, küll aga mitmesuguste karvaste ja suleliste (soomuseliste) elukatega. 

                           Kiisu harjutab kutsiku peal suurulukijahti

Järjekordse videokõne ajal jäi ekraanil silma kahtlane hallikarva elukas. Kas tõesti hiired nii pirakad ei jõudnud ära imestada. Peale mõningast keerutamist tunnistasid kodused üles: slaavi immigrant - siberlasest kassipoeg majapidamisse võetud. Hiirte peletamise põhjendus kostis sama veenvalt kui vene sõjaväe pakutav kaitse varaste ja röövlite eest. Kassipissi lõhn pidavat hiired eemal hoidma. Tere talv, ma eelistan iga kell nunnusid suurte kõrvadega hiirekesi kassikuse loikudele. Teadatuntud fakt, et moodsad kassid mängivad pigem arvutihiire või laserpointeriga kui viitsivad ehtsat hiirt taga ajada, veel vähem kinni püüda ja nahka panna. Samas ei kahtlegi, et nad sirtsutama kipuvad.

                     Kutsiku närvid ei pea vastu kui nina alt maius tahetakse krabada

Olevat teine kartlik ja hoidvat tütre tuppa. Ilus ja kohev paistis küll, paraku kassi liivakastilehk mulle ei meeldi, mistõttu tundsin teatavat kergendust kui eelmise näuguri noorem tütar enda poole viis. Paari nädalaga jõudis kassipoeg palju seltskondlikumaks muutuda ja kui saabisin tuli peagi uudishimulikult nuusutama. Ilmselt mu lõhn kodus vedelevate asjade tõttu tuttav, igatahes mingit võõristust üles ei näidanud. Võibolla lihtsalt tundis vaistlikult heasüdamliku inimese ära😜

Kole energiline nagu lapsed ikka, kihutab ringi, kiusab kutsasid, käppab toalilli ja on hakanud ka asju maha ajama. Ses suhtes koerte ja lastega lihtsam - natukene kõrgemale asetatud esemeteni ei küündi. Täna hommikul hüppas tegelane diivanilauale ja tahtis mu keeksitükki maitsta, eemale utsitamise peale vaatas etteheitvalt otsa. Nats aja pärast tuli ja naksas õrnalt varbast kui ma ilmsüütult läpakal netis surfasin. Loodetavasti ei peegelda kiisule Soome äikesejumala Ukko järgi pandud nimi tegelase iseloomu, muidu saame veel näguripäevi näha.

Stahhaanovlane, ehk kuidas kiirelt ajavahest üle saada.

Taustapildi huvides kordan nats eelnevat infot: Teisipäeval ärkasin öösel enne nelja olles umbes 3 tundi maganud. Lennuväljale poole kuueks. Õhkutõus pool seitse. 3 tunnise lennu ajal tukkusin vahepeal. Ümberistumise paus 2 tundi. Kaheksatunnise lennu ajal Torontosse küll üritasin aga magama ei õnnestunud jääda. Kohaliku aja järgi maandusime 13:30 (20:30 Eesti aja järgi). Kummalisel kombel tundsin end suht värskena ja lasin kaasal tööasjad autosse visata. Põrutan otse tööle, päev ajavahe tõttu niikuinii raisus, parem uimerdan tööl ja saan selle eest makstud kui viskan aja niisama kodus maha.

Viisin kaasa koju ja sõitsingi tavalisest ettevatlikumalt. Liiklus oli õnneks üllatavalt hõre, tunnike jäin hiljaks. Kolleeg ei uskunud, et otse lennuväljalt tulin, pidin näitama ajastambiga pilti Gröönimaa liustikest, millest möödunud vaid 6 tundi. Tegin alustuseks sahmaka kohvi ja jäin huviga ootama millal unemati koti pähe tõmbab. Kui ikka väga uimaseks lööb keeran puhkenurgas diivanile pikali ja magan veidi enne kui koju sõidan. Pea läks vahepeal uimaseks aga möödus peagi. Kummalisel kombel erilist unevajadust ei tekkinud. 

Kümne ajal töö lõppedes istusin autosse, loodetavasti ei jää pooletunnise roolis olemise ajal magama. Sõit möödus vahejuhtumiteta, vanasti päeval kahe ajal koju sõites kippus uni hullemini ligi kui nüüd, aga siis pidin ka viis hommikul tõusma. Koju jõudes tervitasin koeri, need nägid mind esimest korda üle pika aja. Tegin tassi kuuma teed ja paar võileiba ning surfasin veidi internetis enne kui teki alla pugesin. Mõni ime, et uinumisega erilist probleemi ei olnud. 27 tundi järjest magamata (kui tunnike tukkumist lennukis välja arvata) - minu jaoks rekordiline.

Uni oli hea, kaheksa pool tundi ilma vahepeal ärkamata skooriga 82 punkti sajast. Hommikul üllatavalt ergas tunne, läksin tegin jooksuringi. Tempo küll tavapärasest aeglasem aga vähemalt osaliselt võis jäiste ja lumiste olude kaela ajada. Edasi möödus päev nagu iga teine kui tööle vaja kohale minna. Praegu kolm päeva möödas ja julgen kinnitada, et esimesest päevast tavarütmis tagasi. Ei mingeid tavapäraseid ajavahest tulenevaid tüsistusi nagu öösel ärkamine või päevane unisus. Kui Eestisse lennates võttis mul kohanemine üle nädala siis nüüd hüppasin hoo pealt ilma probleemideta tavarütmi reele.

Kuna tegu esimese korraga, ei julge üldistada ja soovitada, aga kindlasti proovin järgmine kord sama taktikat. Vähemalt seekord seljatasin ajavahe ilma erilise pingutuseta lihtsalt esimesel päeval kohaliku normaalse magamaminekuni ülal olles. Tuleb tunnistada, et tavaliselt on minu jaoks kergem päeva pikemaks venitamine kui lühemaks tegemine.

Kuidas teil ajavahega kohanemine, kas läheb suht lihtsalt või on uni pikemalt paigast ära? Kaasneb mingeid teisi tüsistusi nagu peavalu? On vahet kumba pidi, kas päeva pikenemise või lühenemise suunas liikumine?

Talvine lend, Gröönimaa

Gröönimaa lõunatipp, taamal sisemaa ahelikud ja liustikud

Tagasilennuks olin valinud varahommikuse Lufthansa väljumise lühikese alla 2 tunnise ümberistumisega Frankfurtis. Tavaliselt üritan rahulikult inimlikul ajal lõuna paiku Tallinnast lahkuda, seekord lihtsalt varahommikune lend hulka odavam. Esmaspäeval hakkas muidugi lund sadama ja hulk lende tühistati (sealhulgas õhtune Frankfurti lend) või lükati edasi. Lõuna ajal puhkusereisile suundunud tuttavad jõudsid alles hilisõhtul Helsinkisse. Pardakaardi registreerisin kohe, kohta polnud vaja vahetada, mind oli pandud 4 ritta, sealt saan kiirelt minema. Toronto lennu istekoht polnud akna all ja seda ei lasknud süsteem muuta, tühja kah, üritan hiljem kohapeal.

Õhtul pakkisin oma seljakoti ära. Kuradi mugav ilma kohvrita lennata, pakkimisele kulub vähem kui pool tundi. Mõned riided ja hulganisti Kalevi komme ning shokolaadi. Läpaka kotti kõik juhtmed ning muu elektrooniline pudipadi. Pass ja moblad topin hommikul taskusse. Seekord jäid maha vaid lepasuitsu juust ning kodukootud suitsuvorst, tegelt poleks viimast niikuinii koerad üle piiri lasknud.

Pidasime õhtul emaga kahekesi eeljuubeli, istusime koos, lobisesime, vaatasime vanu pilte ja näksisime head-paremat. Jääb nüüd üksi, õnneks sugulased ikka käivad läbi ja suhtlevad lisaks iga päev minuga rääkimisele. Ehkki sai varakult magama minna polnud uni kõige parem. Mustamäe korterid harjumatult kuumad ja kuiva õhuga. Ärkasin mitu korda, lõpuks ronisin nelja ajal voodist välja. Aega laialt dushi all käia, kohvi teha ja hommikust süüa. Bolti tellisin veits peale viit, tuli paari minutiga, lennuväljale jõudsin 10€ eest poole kuueks, lend väljus pool seitse. Ilmselgelt liiga vara, sest otse turvast läbi paari minutiga ja olingi väravas. Tallinna lennujaam nii väike, et tunnist piisab täiega kodust väljalennuni.

Hollandi rannik

Lufthansa kinnitas sakslaste täpsust, maandus isegi nõks enneaegselt. Lennust endast suurt miskit ei mäleta, vedelesin silmad kinni poolunes ebamugavale istmele vaatamata. Frankfurti lennuväljal ühest terminalist teise jalutamine paarkümmend minti. Läksin igaks juhuks küsima, äkki saan koha akna alla vahetada. Yes sir, we do have one window seat with a great view. Seatguru veebilehelt kontrollisin üle, tiivast tükk maad tagapool ja paremal, ehk alla päikest, ideaalne pildistamiseks kui pilved ei varja maapinda. Oodates panin pool Maxima pohlastritslit nahka, oma sööki veel lubatakse tarbida. Tegelt muidugi võib ka oma jooki vaikselt rüübata, seni kui liiga ülemeelikuks ei lähe.

Gröönimaa idarannik, meri on jääs

Millegi pärast kutsuti mind kohe peale invaliide ja lapsi koos äriklassiga, ehkki koht tagapool tavakodanike hulgas. Mugav seljakott ära paigutada aga ses mõttes jama, et pead teistest pool tundi kauem toolis istuma kuni kogu seltskond kohtadele paigutatud. Naabriks noor 3 aastat Kanadas elanud hindu. Miinuseks asjaolu, et mitu last kisas paar rida tagapool. Panin kuularid kõrva ja üritasin äsja allalaaditud ulmekat kuulata. Paraku ei edenenud eriti, uni tuli peale, pool juttu läks kaduma. Pealegi pudenes õhku tõustes parema kõrva oma välja ja kukkus kuhugi istme ning seina vahele. Kobasin mis ulatasin aga ei leidnud. Vaatasin moblaga istmete alused läbi, ei kuskil. Tagaistuja aitas otsida, ei leidnud temagi. Kuram, eks otsin veel kord kui oleme maandunud ja inimesed lähevad välja.

Püstloodne kaljusein

Mäed ja jääsupp rannikul

Vaatasin Prometheuse nimelise ulmeka, kahtlustan, et varem juba nähtud. Sihuke tüüpiline, ei saba ega sarvi film nagu vanaema ütleks. Lihtsalt aitab aega veeta. Lennukaardi järgi hakkasime Gröönimaale lähenema. Ei tea miks pikkadel lendudel ka päise päeva ajal aknakatted alla tõmmatakse. Piilusin aknast välja, silmapiiril hakkaski lumine mäeahelik silma, meres jääpankasid.

Lennu trajektoor samal ajal

Asukoht Google ja ...

... GPS äpi järgi

Veidi ootamist ning avanes majesteetlik pilt Gröönimaa idaranniku mägedest ning liustikest. Plõksisin fotokaga õige mitu võtet, vähem kui poole tunniga ületasime Gröönimaa lõunatipu. Mobla GPS rakendus määras laiuskraadiks 60"28' mis ülilähedane Helsinki omale - 60"10'.

Liustik mäeahelike vahel

Fjordid Gröönimaa läänerannikul

Järgmine pildistamist vääriv vaade avanes kui jõudsime Labradori rannikule, suured lahed kinni külmunud, tumedal jääl pikad valged lumejooned. Ilm oli päris pikalt selge - siin-seal sai metsikust tundrast pilte võetud. Labrador väga sarnane Põhja Soome või Rootsiga, lumega kaetud maastik. Metsad, mäed, järved ja jõed, asustus sisuliselt puudub, silma hakkasid vaid üksikud teed. 

Labradori kirderannik

Labradori sisemaa

Niipalju kui tean siis ühtki Labradori sisemaad läbitavat pole kunagi ehitatud - pole ka mingit vajadust, sest suurt keegi seal ei ela. 27000 inimest (väiksem kui Pärnu rahvaarv) asub poole miljoni ruutkilomeetri peal. Kui seal matkates kaduma lähed võid üsna kindel olla, et kunagi ei leita.

Mistassini järved

Sajad tuhanded km2 tühja kõnnumaad

Torontos maandusime kümmekond minutit enneaegselt. Lasin rahval maha minna, et rahulikult kuularit otsida, kiiret mul kuhugi polnud. Vaatasin nii enda kui eesmise ja kahe tagumise istme alused ja vahed läbi. Isegi kolm stjuuardessi tulid appi. Lõpuks hakkas juba piinlik, ega see nüüd nii hull kaotus ka pole arvestades kui soodsalt õnnestus lennuki pilet saada. Lihtsalt ärritas, et taoline mitte kõige pisem asi võib maha kukkuda ja lihtsalt kaduma minna. Kahtlustan, et ilmselt kukkus tagaistuja kotti, muud võimalust suurt ette ei kujuta. Ühega saab raamatut kuulata, muusikat ma niikuinii ei kuula. Eks pean ära ootama kui Pixeli pro earbuds soodukaga müüki tulevad.

Helistasin kaasale, et too vastu tuleks ja igaks juhuks mu tööasjad sisse viskaks. Seekord saan eeldatavalt kiirelt lennujaamast välja kuna põhiline ajaröövel, kohvriootamine elimineeritud. Nii oligi, piirivalves lasin passi skännerist läbi ja deklareerisin, et olen puhas poiss. Tüüp küsis kust tulen ning kuuldes, et Eestist, viipas väljapääsu suunas. Rekordkiirusega lennujaam läbitud.

Elamiskõlblikkusest talvises Eestis

Kamina peegeldus aknal talvise õunapuuaia taustal

Just enne tagasilendu rääkisime sõbraga Eesti talvest kui äkki hakkasin näppudel ja varvastel kokku lugema mitu aastat möödunud sellest ajast kui viimati Eestis talvel olin. Puudu jäi, ... pea kaks komplekti kulunuks, viimati sai talve Eestimaal kogetud 1988, ehk siis 35 aasta eest. Nii sotsiaal kui massimeedias ei lõpe talveperioodil kurtmine kui hirmus on Eestis talvel elada: külm, pime, vihmane, porine, pilves, ... jne ... Nii pika ajupesu tulemusel jõudsin juba ise ka kahtlema hakata kas Eesti talveperioodil on üldse elamiskõlbulik. Detsembri kahe viimase ja jaanuari kolme esimese nädala põhjal julgen kinnitada, et mulle ilmastikuolud suisa meeldisid. Oli nii vihma kui krõbedat külma ja ohtralt lund.

Jällekord võib kinnitada, et pole mitte sitt ilm vaid oskamatus end ilmale vastavalt riietada. Kehtib sama hästi nii Eestis, Kanadas kui Jaapanis. Kogu selle aja jooksul kandsin enamasti vihmakindlat kuid auru läbilaskvat Goretexist parkat pealiskihina sõltuvalt külmast ühe või kahe fleecega selle all. Jalas tugevast riidest matkapüksid, eriti külmaga pikad termoliibukad nende all. Vaid korra panin selga talvejope ja slalomipüksid kui põhjarannikul matkasime. Enamus ajast liikusin ühistransaga või jala.

Ses suhtes hea, et sain kinnituse oma vahepeal kergelt kõikuma löönud veendumusele penskaripõlve Eestis veetmise asjus. Ausalt öeldes ei kujuta ette paremat kohta, Hawaii oleks ainus mõeldav, seal kõik aastaajad ja klimaatilised tingimused käepärast, paraku pole ei eesti toitusid ega eestlasi. Ainult sügisel pole ma pikalt maarjamaal olnud. Noh, selle aja võib ju ka kusagil mujal veeta. Mis teie arvate, kuidas Eestis on talvel või kus eelistaksite elada kui täitsa vaba valik (tegelt on pealehakkajal inimesel EL kodanikuna vaba valik igal pool maailmas elada).

Tudengipidu

Diplomit saades oli mul küll tunne: "Suur tänu ...
aga ma veedaks hea meelega veel 5 aastat ülikoolis"🍻

Mulle meeldib unenägusid vaadata, põhjuseks muidugi asjaolu, et enamasti on need sellised seikluslikud ja toredad ehkki absurdsed. Ärkasin ja nagu ikka tõetruude unenägude puhul, nats aega mõtted ka poolärkvel uneolukorras edasi. Selline une ja reaalelu piiri peal jõlkumine. Mõtlesin, et pekki küll, ma ju abielus, lapsed ja puha, kuidas siis nüüd nii, pole ikka viisakas nii rajult tudengielu nautida. Mõistuse selginedes ühest küljest kergendus, et tegu ainult unega, teisest küljest, mis siin salata, kahjutunne, et need ajad igavesti möödas - saab vaid unes nautida või vanu pilte vahtides meenutada.

Uni ise oli tudengipeost: vanade mälestuste, uuema aja filmidest nähtu ja laste ning nende sõprade juttudest kuuldu segu. Olime kusagil ühikas, vinge melu, vali muusika, tants, joomine, suitsetamine ja aktiivne suhtlemine. Tavalised lollused, lumesõda siseruumides (ju siis talvine aeg), uljad võistlused, pesukaussi segatud jube kokteil, mida igaüks oma kruusiga ise ammutas, hapuka maitsega kartulisalat, ... Kaasaja momenti tõi sisse asjaolu, et seltskond oli mitmerahvuseline ja rassiline. Mingi moment saabusid mu vanemad, kes õnneks end suht vaikselt ülal pidasid ja omaette kushetil istudes toimuvat jälgisid. Eriti ei lasknud end segada aga natu ebamugav oli ikkagi, ei saanud end nende pilgu all väga lõdvalt tunda.

Õnneks suht hämar, lootsin, et ega nad eriti hästi näe. Sebisin ühe kena tüdruku ära, lobisesime, tantsisime ja läks isegi õnneks. Kui pidu lõppema hakkas pugesime koos teki alla nagu hästi arenenud üritusel kombeks. Võisin veenduda, et oli kenam, armsam ja seksikam kui julgenuks loota. Hommikul ärkasin tüdruk kaisus, nina tema juustes, lõhnas nagu kastehein😁 Blond, mis siin imestada, minu maitse, seekord küll lühikeste juustega. Mõtlesin õhtut meenutades: kurim, kaitsevahendeid ei pruukinud, noh jah, vahel ju juhtub ikka. Suigatasin uuesti, plika hakkas liigutama ning puges teki alt välja.

Ei julgendud silmi lahti teha, piilusin natuke ripsmete vahelt, vou tõepoolest ilus teine. Ei tea kas laseb vaikselt jalga ja proovib unustada piinlikkust tekitava juhtumise. Äkki tundsin musi põsel, silmi avades nägin ta naeratavat nägu. Vägev, rõõmutunne hinges sirutasin käe, et uuesti kaissu tõmmata. Paraku viibutas neiuke näpuga hoiatavalt, pilgutas silma ja lisas mahedal häälel pehmelt s'i sisistades: "tssss..., ehk hiljem näeme". Läinud ta oligi, enne kui jõudsin nime või telefoninumbrit küsida. Siis kuulsin ema etteheitva tooniga mu nime ütlemas, tõmbasin teki üle pea üritades end madalamaks kui muru teha. Lootsin, et nad noomima ei tule ja mind piinlikku olukorda ei pane.

Järgmine moment jalutasime noortekambas loengusse. Proovisin palavikuliselt mõelda millisesse, mingeid materjale polnud, ah istun lihtsalt läbi, eks hiljem tublimatelt laenan nagu ikka kombeks. Olime neljakesi toanaabritega, üks pikem lokkis peaga, ilmselt toavanem või miskit sellist ütles: "Kuule, ära oma vanemaid igale peole ka kutsu, nad küll ei seganud aga imelik oli ikkagi". Vastasin: "Muidugi, mõtlesin ise ka nendega sel teemal rääkida". Hiinlasest sõbra poole pöördudes uurisin: "Ega sa tea seda tüdrukut kellega olin"? Tema: "Ei tea, äge tots oli sul, aga küsi teiste naiste käest, mõni kindlasti tunneb". Ja siis hakkaski uni hajuma ... 😔

Aga kuidas teil unedega, pigem toredad või ebamugavad?
Ülikooli(kooli)ajaga, tahaks võimalusel tagasi või pigem mitte?

Tabasalu, Suurupi

Leidke luiged fotolt😉

Sõbra ettepanekul tegime kerge talimatka Tabasalu ja Suurupi ümbruses. Esimest korda panin selga Kanadast kaasa toodud sooja jope mitte kileka ja fleece, targalt tegin nagu hiljem selgus. Mäesuusapüksid koos soojade retuusidega kulusid ka ära, ei hakanudki higistama alla 10 kraadise külma käes. 

Loodus on krõbedas pakases imeline, fotod ei anna pooltki edasi kogetud elamustest. Meri jääs vaid päris kalda ääres, siin-seal veidi pankasid ja jääsuppi.

 

Kaldapragudest punnitasid hulgaliselt eri värvides, mitmekesiste kujude ja igasuguse suurusega purikaid, tardunud jääkoski ning lausa "liustikke". 

Jõudu andis Kalevi metspähkli shokolaad ja Jägermeister, janu kustutas Saku Kuld, põnevust pakkus pagasnikus kõrvulukustavalt plahvatanud Värska vesi. Igati vägev ja meeldejääv matk!!! Unustasin pea lisada, külastasime ka vanu militaarobjekte.

Asjade kultusest ja jäljest ajas

Minu ainus mälestus vanaema vennast - 1937.
Isa annab vastutahtmist onule kommi eest musi,
vennad vaatavad pealt.

Olen siin tegelenud isast jäänud asjade ülevaatamisega, ühest küljest stressav, teisest vabastav kogemus. Nii mõnedki seotud mingite mälestustega kuid suur enamus lihtsalt träni, millest lahti saamine on kergenduseks. Spordivõistluste medalid, soome puss, vanad fotod või kirjad, koolitunnistus, üliõpilaspilet, väitekirja kaitsmise tõend, teaduste akadeemia liikme tunnistus, Eesti Kongressi dokumendid,  ... on asjad, mida tahan alles hoida. Vanad riided, jalatsid, tööriistakapis lugematu hulga tundmatu otstarbega juppide ja vidinate karbid, nõuka aegsed venekeelsed spravotsnikud, erialane kirjandus, ajakirajd ... otseteed prügikasti. Trükitud materjale pole tänapäeva infoajastul üldse mõtet säilitada, kõik netist saadaval või soovi korral võimalik enda mäluseadmesse salvestada. Kehtib ka ilukirjanduslike raamatute kohta, ehkki neist eestlasena raske loobuda, jäävad veel mõneks ajaks riiulikaunistuseks, jätan tütardele kunagi paberihunti viimiseks. Hea et korrusemajade juures mahukad konteinerid ja suht lähedal tassida. Tähtsad on inimesed, mitte asjad!

Vanaisa venna Jaan Timuski allkiri
Eesti Iseseisvuse Kuulutamise Aktil
jääb ajalukku kauemaks.

Suur vend jälgib meid, sest kuidas muidu võisid sattuda mul internetis sobrades ette mingi pastori mõtteterad??? Usutegelaste loba üldiselt kunagi ei loe aga esimene lause oli intrigeeriv ja temaatiline: "Olete kunagi mõelnud, et 100 aasta pärast anno 2123 oleme kõik koos sugulaste ja sõpradega maha maetud."

Lugesin edasi: "Võõrad elavad meie majas (kui see alles on) ja omavad kõike, mis praegu meie oma. Meie asjad on hävinud, mõned üksikud esemed ehk tundmatu kollektsionääri kogus.  Meie järeltulijad vaevalt teavad, kes me olime ega mäleta meid. Paljud teist teavad oma vanaisa isa või vanaema ema? Peale surma mäletatakse meid mõned aastad ja siis oleme vaid fotodena kellegi riiulil. Mõned aastakümned ja kaome ajaloo musta auku, nii meie fotod, saavutused kui paljud meie loodud objektid. Me pole isegi enam mälestused."

Jutt käib muidugi tavakodaniku kohta võtmata arvesse moodsa aja info säilitamise võimalusi. Üksikutest väga erilistest inimestest jääb mälestus nii raamatute, saavutuste kui esemete näol palju kauemaks aga pikkamööda hajub seegi. Tänapäeval on võimalik nii tekstuaalne info kui fotod ja videod mälukandjatele paigutada ning soovi korral säilitada nii kaua kui inimkond eksisteerib. Aga kas keegi tunneb selle info vastu tulevikus huvi, või noh pigem inimese vastu, kes info taga? Mida aeg edasi, või kaugemal tagasi, seda vähem teame ajalukku kadunutest.

50 aasta tagusest ajast mäletame õige paljusid nimesid ja nendega seotud juhtumeid. Saja aasta tagant vähem, kuid siiski isegi mitmeid oma sugulasi lisaks tolleagsetele tähtsatele tegelastele. Aga 200 aasta tagusest ajast? Keda peale Napoleoni teate 19 sajandi algusest ilma ajaloo raamatutest või internetist järgi vaatamata. Väheseid - kui siis olulisi riigitegelasi, teadlasi või muud sorti prominente. Aga sugulastest on paremal juhul vaid nimi kusagil sugupuu kaardil, nende majad ja kallid esemed hävinud või kadunud ja maad enamasti mitu korda omanikku vahetanud.

10-15 inimpõlve ehk 300 - 400 aastat tagasi algavad enamuse eestlaste kirikuraamatute põhjal väiksema või suurema usaldusväärsusega kokkupandud sugupuud ... sealt edasi tume maa, terra incognita. Vanimad hauakivid meie surnuaedades umbes sellest ajast. Aga neist inimestest, nende mõtetest, tunnetest, isiksustest ei tea me mitte midagi, nad võiksid sama hästi mitte eksisteerinud olla. Ainult üks asi elab neist edasi: nende geenid, paraku kombineerituna ja segatuna suure hulga teiste inimeste geenidega. Tollest ajast säilinud ehitiste puhul pole enamasti aimu, kes projekteerisid või ehitasid.

Paarituhande aasta tagusest ajast on säilinud äärmiselt üksikute silmapaistvate isiksuste: väejuhtide, kirjanike, filosoofide, teadlaste mälestus. Ehitistest vaid suured monoliitsed kividest valmistatud või siis mingid armetud jäänused paksu pinnasekihi all, mida arheoloogid uurivad. Mitte keegi pole võimeline oma sugulussidemeid kokku viima tolle aja inimestega, mitte et sellel üldse mõtetki oleks.

Tsiteerin ka järgnevat: "Kui võtaks momendiks mõttepausi, ehk mõistaksime kui mõttetu on unistus endast "jälge" maha jätta. Kui mõistaksime, muutuks suhtumine kardinaalselt, oleksime teistsugused inimesed. Alati tahame rohkem asju, meil pole aega selleks, mis tegelikult elus väärtuslik. Kõik materiaalne on väärt vähem kui kogemused, mida ei jõudnud nautida (reisid, seiklused, kallistused, naljad, lähedastega veedetud aeg, ... ). Need on momendid, mida meenutada, mis pakuvad meile rõõmu"

"Iga minut elust on hindamatu, ei kordu kunagi. Võta endale aega elu nautimiseks, tähista enda eksistentsi. Aeg selleks on üürike, ära raiska teda halbade mõtete, kurtmise või ebameeldivate tegemiste peale."

Täiega üllatav, et sellist juttu räägib pastor ... tundub nagu ta ei usuks eriti igavesse ellu pilve äärel jalgu kõigutades.

Lõpetuseks tahaks mainida, et mida vanemaks inimene saab seda rohkem hakkab ta mõistma enda kaduvust ja muretsema endast "jälje" jätmise üle. Erinevad inimesed teevad seda erinevalt, kes kirjutab memuaare, kes laseb ehitada püramiidi, kes kirjutab end ajalukku massimõrvadega, kes teeb karja lapsi, kes kirjutab blogi😉. Suures plaanis on see muidugi mõttetu, ükskord kaob kogu info niikuinii jäljetult muutes võrdseks keisrid ja kerjused, presidendid ja bloggerid.

Talv läbi?

Väga külm ja väga vaikne

Nii lihtsalt vist ei lähe aga täna hommikuks sai suurem külmalaine läbi, mobla väidab vaid -6C välistemperatuuri hommikul kaheksa ajal. Eelmine nädal oli keskmise temperatuuri poolest üks mu elu külmemaid üldse. Ei viitsi üle kontrollida aga üle viieteist miinuskraadi vist kordagi ei tõusnud. Mäletan uduselt paarikümne aasta tagust Toronto jaanuari algust kui suur osa ajast päeval 20 miinuskraadi ringi, auto käimaminek iga hommik suur pingutus. Oskab keegi kommenteerida, millal Eestis viimati nii pikalt nii külm on olnud. Keegi väitis, et 40'dal aastal, kui pikk ja rekordiliselt külm talv soomlasi talvesõjas kõvasti aitas tiblade elimineerimisel.

Järgmine nädal tõotab soem, kohati lausa kraad kaks üle nulli. Murdmaa suusatamise proovimiseks peaks ideaalne olema, peaasi et radasid jäässe ei tõmba, muidu vanade kontidega valus kukkuda. Eile vaatasin Trepi tee juures olevat laskumist ja ausalt öeldes murdmaa laudadega küll ei julgeks sealt sõita. Viimasest korrast mäletan: murdmaa tasakaalutunnetust polnud ollagi. Mäesuuskadega kontrollid sina sõidu suunda ja kiirust, murdmaalaudadega kontrollib mägi sind, no vähemalt mind.

Detektiivmüsteerium lumel

Pühapäeva lõuna ajal oli ikka veel krõbe külm ja jube ilusad vaated aknast. Naaber küttis sauna, suits tõusis madala päikese paistes otse üles enne kui hajus. Kohev külmailma lumi sätendas õunapuu okstel. Aknast välja vaadates jäid silma kuritöö jäljed - jäljerada katkes keset lumevälja. Ehkki ei ohvrit ega kurajtegijat polnud näha järeldasin amatöördetektiivina, et keegi tiivuline oli poole jooksu pealt hiire snäkiks kaasa haaranud. Kahtlusaluste hulka kuuluvad eelkõige varesed ja harakad, keda ümbruses pidevalt näen, ka mingi kakuline pole välistatud. Kes iganes oli isegi sabajälje lumele jätnud, samas töö oli puhas, tilkagi verd ei hakanud säravvalgel lumel silma.

Eile viie ajal pimedas Pässast Mustakale jalutades oli -18C. Ehkki vuntsi peale kasvasid jääpurikad siis turi läks jälle niiskeks, pidin tempot alla võtma. Meeldiva üllatusena täheldasin, et isegi minimaalse valgusega suudan tunde järgi otse minna, otsem kui päevavalguses mobla pealt kaarti vaadates nagu hiljem jalutusekaardilt võisin veenduda. Mustamäe metsas muidugi eksimise võimalust pole, ühel pool Mustaka nõlv ja teisel pool kusagil suured teed. Rada lumes küll ei näinud aga selle kulgemise suuna loogika ja puutüvede järgi ei astunud isegi kordagi kõrvale pehmesse lumme. Rajal viibimise ainsaks kinnituseks oli kõvaks tambitud lumi. Enamasti metsas viibimise osa natsa peale esimest kuni viienda kilomeetrini, päris huupi kõmpimine poolteist kilti Nõmme tunnelist Regionaalhaiglani. Aega kulus kõrgetes talvesaabastes pea täpselt tund, tänasin jällekord ettenägelikkust, et need kaasa sai võetud.

Talvenostalgiat

Täna Mustamäelt Nõmme alt läbi metsa Pääskülla jalutades avastasin, et -16C on soojavõitu, särk seljas läks turja pealt niiskeks, pidin teise kodus toolileenile kuivama riputama. Vat paari päeva tagune -24 oli tuulega näos tunda, isegi habe jäätus hingeaurust kapuutsi külge kinni. Seega sai jällekord kinnitust tõsiasi, et inimene harjub kõigega. Talv mulle tegelikult meeldib, soojalt riides olles: fleece, fleece vest, kapuutsiga parka, soojad püksid ja lumesaapad, müts ja kindad - külm ei sega. Loodus on super ilus ja isegi linnatänavad kuidagi puhtad kui sool ei jaksa enam lund sulatada. Momendil istun kamina ees, limpsin Maximast avastatud Moldaavia konjakit Legion (nii hea, et tuleb teine veel osta) Vana Tallinna martsipanikommidega, lisan halgusid aeg-ajalt tulle ja tegelen mittemidagitegemisega.

Vanakas - selline armetu küngas??? 

Nostalgialaksu sain Mustamäe nõlvade ja Vanaka alt läbi jalutades. Lapsepõlve kelgu ja suusamäed. Mustamäe liivanõlval käisid hiilgeaegadel sajad lapsed kambaviisi kelkudega alla kihutamas. Metsa all suusatasime murdmaad nii vanemate kui sõpradega, lisaks muidugi võistlused kooli spordipäevadel. Ei saa aru kuidas paljud meenutavad õudusega kooliaja sportlikke ettevõtmisi. Ise alati ootasin rõõmuga "vaba päeva" koolist. Ainus ebameeldiv kogemus kui sulalumega sai vale määre alla pandud, lumi suurtes klompides suuskade all pidin 5km aja peale sõitma - kuradi väsitav oli, finishis vere maitse suus ja sirakil nagu lepaleht.

Slallipoisid Nõmme hüppetorni suusanõlval

Vanakal käisin slallisuuskadega, esialgu isa töökohast laenatud ametiühingu "Polsportidega", hiljem enda ostetud Bulgaaria suuskadega ning lõpuks kooliekskursioonil Moskvast toodud 300 rubla maksnud Austria Fisheritega. Trosstõstuk vedas üles ... juhul kui keegi selle käima oli pannud. Algul keegi ei kontrollinud sõiduõigust, igaüks kel pugla nimeline raudkonks, haakis end trossi külge ja sõitis üles. Elekter tõmmati otse posti otsast, eks TPI mäesuusaklubi liikmetest elektrikud olid mootori paigaldanud ja illegaalsed ühendused teinud.

Kui tõstuk ei töötanud, võtsime suusad õlale ja ronisime mäest jala üles - entusiasmi oli noorest peast kuhjaga. Praegu vaatasin ja ei suutnud uskuda, et sellise pisikese künka pealt saab hoogu sisse, aga sai ja harjutamiseks piisavalt. Nõmme tunnelit tol ajal polnud, üle tee saamiseks oli vaja suusad jalast võtta. Hüppemäe juurde jõudes nägin et moodsal ajal on hoopis siin mäesuusanõlv sisse seatud, tõstuk töötas ja isegi lumekahur puhistas. Poisikesed lasid liugu, nõlv siin tegelt suurema kõrguste vahega kui vanaka oma.

Mäest üles Glehni lossi juurde kõmpisin Trepi kaldteed pidi. Ka selle kohaga hulk toredaid mälestusi seotud, siin toimus enamus TPI suuremaid pidusid. Baaris pakuti viina apelsinimahlaga neile, kel oma kaasavõetud kraamist väheks jäi. Õige mitmeid neiukesi siit peale pidu ühikatesse saadetud ja tee peal musi noritud😗 Sarviline Kalevipoeg kenasti vanas kohas ja ilmselt kõpitsetud, sest minu ajal oli hulka viletsamas seisus. Krokodilli ei läinud metsa vahele otsima. Nina järgi suundusin üllatavalt sirgelt pea kodutänava otsa, viis pool kilti sai tunni ajaga jalutatud. Lumesaapad olid hea idee, soojad ja kõrge säärega, metsavaheteedel kohati paks lumi.

Linnutoidumajake aias

Maja ees vaatas vares vaatas mulle otsa, suled soojuse hoidmiseks puhevil astus mõned sammud eemale aga ei viitsinud lendugi tõusta. Madalalt paistev päike pani külmailma lume sätendama ja heitis müstilisi varjusid. Mõnus tuppa astuda, tuli kaminasse teha, kohvimasin käima panna, konjak välja kallata ja leekide võbelemist vahtides lõõgastuda. Talv on imeline, eriti selline külma ilma ja kerge koheva lumega ... kui kuuma kamina ees istuda.

Kuuba7 - Ookeanist viimast võtmas

Viimasel päeval sotsialistlikus troopikaparadiidsis tuleb viimast võtta oli meie ühine veendumus. Kuna soe ookean ja sukeldumine korallrahul on tegevus, mida ei Kanadas ega Eestis saa teha pühendasime selle peale võimalikult palju aega. Kiire hommikusöök ja pakkimine, mis ühe kohvriga 10 mindi ettevõtmine. Teemantklubi liikmena anti meile kaks ekstratundi toas viibimiseks, välja pidime kolima alles 2 ajal. Kuna buss lennujaama sõitis välja alles viie ajal tellisin lisaboonusena neljaks hotellitoa kasutamise võimaluse, et saaks dushi all sool maha loputada ja riided vahetada.

Videol koralliangerja nägemiseks peab parasjagu silmi pingutama

Seega kohe peale sööki randa ja vette. Ujusime koos rahu poole kui kümmekond meetrit eespool tütar hakkas kätega vehkima. Korraks ehmusin aga siis mõistsin, et mitte hirmust vaid erutusest, kutsus mind miskit vaatama. Paari lestasahmakaga olin kohal, plika osutab korallide suunas. Mõned kenad värvilised kalad, korallieend, vetikaid aga ei miskit supererilist. Kehitasin õlgu ja vaatasin lapse poole. Too võttis lõpuks huuliku suult: "Moray-eel". Koralliangerjat olen varem paar korda näinud, sihuke jubeda välimusega vedelvorsti meenutav elukas, kes sobib hästi õudusfilmidesse või unenägudesse luupainajaks😱

Pistsin pea vette ja uurisin terasemalt, äkki nägingi kergelt ehmudes otse enda ees. Kamuflaazh nii hea, et ilmselt poleks märganud kui ta poleks oma valgeid ristirästi hambaid demonstreerinud. Olin kalale meie mõlema jaoks ebamugavalt lähedal, samas ei saanud jätta kasutamata võimalust korallipraost väljapiiluvat käsivarrejämedust elukat filmida ja pildistada. Pole kuulnud, et inimest ründaks, kuid välimus piisavalt hirmuäratav, ei tahaks tõpra poolt hammustatud saada.

Ujusime edasi kaugemale rahule. Suht kerge lainetuse, selge vee ja päikesepaistega oli eelmiste päevadega võrreldes hulka rohkem ja mitmekesisemas valikus mereasukaid välja ilmunud. 

Küll üksikult, paariviisi, suurte ja väikeste parvedena. Mõned loksusid niisama lainete rütmis rahu ääre varjus teised ujusid ringiratast, kolmandad näksisid vetikaid korallide pealt, neljandad ajasid pisemaid taga, et neid nahka panna. Melu vee all korallide vahel nagu suurlinna tänavatel.

Peale pooleteise tunnist ujumist soojendasime natuke aega rannal, võtsime mõned koksid ja snäkid ja käisime vetsus. Ma ei tea mis asi see on aga ujudes tuleb mul alati hull põiekas. Vetsus lasen sellise koguse vett välja nagu oleks pool ookeani tühjaks rüübanud. Samas on selge, et kibesoolast vett juua pole võimalik. See veits mis ninna, kõrva ja ka suhu läheb ei saa kuidagi piisav olla. Ega ometi läbi naha organism vett ime? On see ainult minu prbleem või olete ka sihukest fenomeni täheldanud?

Heinamaa ookeanis, siin nägin ka raikala, kahjuks oli liiga väle pildistamiseks

Tunni jagu veel ujumist enne kui siirdusime lõunatama. Kõht tasus korralikult täis süüa, enne Torontosse jõudmist pole suurt einet loota. Baarist ja kohvikust võib muidugi snäkke ja jooke seni haarata kuni bussi istume. Minibaari õltsid olin alles hoidnud, toppisin need seljakotti et oleks hea hiljem sõidu ajal konsumeerida.

Peale lõunat läksime toast läbi, jätsime ühe kohvri ja palju riideesemeid maha sildiga, et need on kingituseks. Teise kohvri ja seljakotid cedasime hotelli fuajeesse ning suundusime uuesti randa. Tunnike ujumist, koksid ja snäkid rannatoolis lebotades viimast korda sinist ookeani imetledes. Kui olime kuivanud astusime broneeritud hotellitoast läbi, dushi alla ja riiete vahetus. Viimased pildid rannast ning fuajeesse oma bussi ootama. Krabasin konjaki mango mahlaga, tütrele kohaliku cola jääga ja tõin soojad võileivad näksimiseks.

Olin just järgmise suure kokteili võtnud kui veits hiljaks jäänud buss ette vuras. Koksi kallasin kiirelt termostopsi ümber, kui õltsid kah arvesse võtta siis janusse suremist polnud karta. Lend pidi väljuma alles poole kaheksa ajal. Saime konditsioneeritud bussi aknast imetleda päikeseloojakut troopilise vihmametsa taustal. Lennujaamas oli paras segadus, lõpuks leidsime ika õige saba. Aega oli jalaga segada, pigem jäi väheks, ei jaksanud kogu joogikraami enne turvaväravaid nahka juua. Süda tilkus verd kui pidin pool topsi konjakikokteili vetsus kraanikausist alla kallama.

Tollivabast poest ostsin ühe Kuuba "käsitöö" rummi kaasale rummipallide otstarbeks. Lennuk hilines tund aega, tegime lennujaamas ringi lonkides ja poode väisates aega parajaks. Suveniire pole viimased paarkümmend aastat ostnud, mõttetu kraam, mis jõuab kiirelt kaltsukate riiulitele. Mälestuseks olen kaasa võtnud midagi ise üles korjatut: kivi, merekarbi, puutüki, ... Mitte, et palju mõistlikum oleks. Parimad mälestused on ikka pildid, videod ja blogipostitused. Torontos maandusime veidi peale südaööd, harjumatult külm oli väljas.