Talvine lend, Gröönimaa

Gröönimaa lõunatipp, taamal sisemaa ahelikud ja liustikud

Tagasilennuks olin valinud varahommikuse Lufthansa väljumise lühikese alla 2 tunnise ümberistumisega Frankfurtis. Tavaliselt üritan rahulikult inimlikul ajal lõuna paiku Tallinnast lahkuda, seekord lihtsalt varahommikune lend hulka odavam. Esmaspäeval hakkas muidugi lund sadama ja hulk lende tühistati (sealhulgas õhtune Frankfurti lend) või lükati edasi. Lõuna ajal puhkusereisile suundunud tuttavad jõudsid alles hilisõhtul Helsinkisse. Pardakaardi registreerisin kohe, kohta polnud vaja vahetada, mind oli pandud 4 ritta, sealt saan kiirelt minema. Toronto lennu istekoht polnud akna all ja seda ei lasknud süsteem muuta, tühja kah, üritan hiljem kohapeal.

Õhtul pakkisin oma seljakoti ära. Kuradi mugav ilma kohvrita lennata, pakkimisele kulub vähem kui pool tundi. Mõned riided ja hulganisti Kalevi komme ning shokolaadi. Läpaka kotti kõik juhtmed ning muu elektrooniline pudipadi. Pass ja moblad topin hommikul taskusse. Seekord jäid maha vaid lepasuitsu juust ning kodukootud suitsuvorst, tegelt poleks viimast niikuinii koerad üle piiri lasknud.

Pidasime õhtul emaga kahekesi eeljuubeli, istusime koos, lobisesime, vaatasime vanu pilte ja näksisime head-paremat. Jääb nüüd üksi, õnneks sugulased ikka käivad läbi ja suhtlevad lisaks iga päev minuga rääkimisele. Ehkki sai varakult magama minna polnud uni kõige parem. Mustamäe korterid harjumatult kuumad ja kuiva õhuga. Ärkasin mitu korda, lõpuks ronisin nelja ajal voodist välja. Aega laialt dushi all käia, kohvi teha ja hommikust süüa. Bolti tellisin veits peale viit, tuli paari minutiga, lennuväljale jõudsin 10€ eest poole kuueks, lend väljus pool seitse. Ilmselgelt liiga vara, sest otse turvast läbi paari minutiga ja olingi väravas. Tallinna lennujaam nii väike, et tunnist piisab täiega kodust väljalennuni.

Hollandi rannik

Lufthansa kinnitas sakslaste täpsust, maandus isegi nõks enneaegselt. Lennust endast suurt miskit ei mäleta, vedelesin silmad kinni poolunes ebamugavale istmele vaatamata. Frankfurti lennuväljal ühest terminalist teise jalutamine paarkümmend minti. Läksin igaks juhuks küsima, äkki saan koha akna alla vahetada. Yes sir, we do have one window seat with a great view. Seatguru veebilehelt kontrollisin üle, tiivast tükk maad tagapool ja paremal, ehk alla päikest, ideaalne pildistamiseks kui pilved ei varja maapinda. Oodates panin pool Maxima pohlastritslit nahka, oma sööki veel lubatakse tarbida. Tegelt muidugi võib ka oma jooki vaikselt rüübata, seni kui liiga ülemeelikuks ei lähe.

Gröönimaa idarannik, meri on jääs

Millegi pärast kutsuti mind kohe peale invaliide ja lapsi koos äriklassiga, ehkki koht tagapool tavakodanike hulgas. Mugav seljakott ära paigutada aga ses mõttes jama, et pead teistest pool tundi kauem toolis istuma kuni kogu seltskond kohtadele paigutatud. Naabriks noor 3 aastat Kanadas elanud hindu. Miinuseks asjaolu, et mitu last kisas paar rida tagapool. Panin kuularid kõrva ja üritasin äsja allalaaditud ulmekat kuulata. Paraku ei edenenud eriti, uni tuli peale, pool juttu läks kaduma. Pealegi pudenes õhku tõustes parema kõrva oma välja ja kukkus kuhugi istme ning seina vahele. Kobasin mis ulatasin aga ei leidnud. Vaatasin moblaga istmete alused läbi, ei kuskil. Tagaistuja aitas otsida, ei leidnud temagi. Kuram, eks otsin veel kord kui oleme maandunud ja inimesed lähevad välja.

Püstloodne kaljusein

Mäed ja jääsupp rannikul

Vaatasin Prometheuse nimelise ulmeka, kahtlustan, et varem juba nähtud. Sihuke tüüpiline, ei saba ega sarvi film nagu vanaema ütleks. Lihtsalt aitab aega veeta. Lennukaardi järgi hakkasime Gröönimaale lähenema. Ei tea miks pikkadel lendudel ka päise päeva ajal aknakatted alla tõmmatakse. Piilusin aknast välja, silmapiiril hakkaski lumine mäeahelik silma, meres jääpankasid.

Lennu trajektoor samal ajal

Asukoht Google ja ...

... GPS äpi järgi

Veidi ootamist ning avanes majesteetlik pilt Gröönimaa idaranniku mägedest ning liustikest. Plõksisin fotokaga õige mitu võtet, vähem kui poole tunniga ületasime Gröönimaa lõunatipu. Mobla GPS rakendus määras laiuskraadiks 60"28' mis ülilähedane Helsinki omale - 60"10'.

Liustik mäeahelike vahel

Fjordid Gröönimaa läänerannikul

Järgmine pildistamist vääriv vaade avanes kui jõudsime Labradori rannikule, suured lahed kinni külmunud, tumedal jääl pikad valged lumejooned. Ilm oli päris pikalt selge - siin-seal sai metsikust tundrast pilte võetud. Labrador väga sarnane Põhja Soome või Rootsiga, lumega kaetud maastik. Metsad, mäed, järved ja jõed, asustus sisuliselt puudub, silma hakkasid vaid üksikud teed. 

Labradori kirderannik

Labradori sisemaa

Niipalju kui tean siis ühtki Labradori sisemaad läbitavat pole kunagi ehitatud - pole ka mingit vajadust, sest suurt keegi seal ei ela. 27000 inimest (väiksem kui Pärnu rahvaarv) asub poole miljoni ruutkilomeetri peal. Kui seal matkates kaduma lähed võid üsna kindel olla, et kunagi ei leita.

Mistassini järved

Sajad tuhanded km2 tühja kõnnumaad

Torontos maandusime kümmekond minutit enneaegselt. Lasin rahval maha minna, et rahulikult kuularit otsida, kiiret mul kuhugi polnud. Vaatasin nii enda kui eesmise ja kahe tagumise istme alused ja vahed läbi. Isegi kolm stjuuardessi tulid appi. Lõpuks hakkas juba piinlik, ega see nüüd nii hull kaotus ka pole arvestades kui soodsalt õnnestus lennuki pilet saada. Lihtsalt ärritas, et taoline mitte kõige pisem asi võib maha kukkuda ja lihtsalt kaduma minna. Kahtlustan, et ilmselt kukkus tagaistuja kotti, muud võimalust suurt ette ei kujuta. Ühega saab raamatut kuulata, muusikat ma niikuinii ei kuula. Eks pean ära ootama kui Pixeli pro earbuds soodukaga müüki tulevad.

Helistasin kaasale, et too vastu tuleks ja igaks juhuks mu tööasjad sisse viskaks. Seekord saan eeldatavalt kiirelt lennujaamast välja kuna põhiline ajaröövel, kohvriootamine elimineeritud. Nii oligi, piirivalves lasin passi skännerist läbi ja deklareerisin, et olen puhas poiss. Tüüp küsis kust tulen ning kuuldes, et Eestist, viipas väljapääsu suunas. Rekordkiirusega lennujaam läbitud.