Suure sõja võimalikkusest

Seni pole ma suure sõja pärast muretsenud, sest ükskõik mis nurga alt vaadata, venemaa pole NATO'le ligilähedaltki arvestatav vastane sealhulgas ka tuumavõimsuse poolest. Mis siin NATO'st või isegi Poolast rääkida kui kahe aasta jooksul pole venelased Ukrainaski erilist edu saavutanud sõja võitmisest rääkimata ja tegu pole sugugi tahtmise puuduses. Venemaa konventsionaalne võimekus lihtsalt ei suuda rohkemat ja kõik.

Samas on viimasel ajal kostnud hoiatusi, Euroopa peab valmis olema sõjaks. Ja seda mitte suvaliste juutuuberite või minusuguste blogijate käest vaid suurte riikide kaitseministritelt ning kõrgetelt NATO ametnikelt. Võiks ju arvata, et lihtsalt soovivad raha juurde ja oma tähtsust tõsta, aga miks siis varem seda teemat ei tõstatatud, pigem lükati üleoleva muigega kõrvale.

Vaatasin Taani sõjaanalüütiku videot (yuotubest muidugi😁), kus ta NATO-vene konflikti võimalikkust arutas. Tõi esile paar huvitavat nüanssi, millele seni pole eriti tähelepanu pööratud.

Venemaa ei kavatsegi NATO'ga täiemahulisse sõtta astuda, milles tal mingit võimalust poleks. Eesmärgiks on NATO nõrgestamine ja vedamise korral teovõimetuks muutmine. Selle eesmärgi elluviimise parimaks vahendiks vähehaaval hübriidrünnakute eskaleerimine ilma valuläve ületamata. 

Viimase aja infrastruktuuri objektide kahjustused (gaasitorud, sidekaablid, elektrikaabel, ...) sobivad mustrisse, kus tasapisi eskaleeritakse ja samas kombatakse nii süsteemide haavatavust kui NATO reaktsiooni. Esialgu rünnakutega, mille puhul raske vettpidavate tõenditega süüdlasele osutada ehkki kõik teavad kellega tegu. Kui vastust ei järgne või piirdub see diplomaatiliste nootidega pole kahtlustki edaspidises eskaleerimises.

Edasi mitmeid võimalusi: sabotaazhi (mitte otsese relvastatud rünnakuga) elektrijaama või mõne muu olulise energia, transpordi või kommunikatsioonisõlme rivist välja viimine. Kasutada võidaks isegi väikest sisseimbunud erivägede gruppi, vahelejäämise korral saab süüdistada mingi komandöri omapäi tegutsemist.

Rünnak oleks ilmne ja vastaks täiesti 5 artikli ellukutsumise nõuetele, aga kas NATO on valmis näiteks Auvere elektrijaama suuremahulise avarii puhul (milles osalust venelased eitavad) ka selgete tõendite olemasolul sõda kuulutama. Olen kahjuks üsna kindel, et mitte. Venemaa muidugi eskaleeriks edasi järjest räigemate käikudega jättes samas kahtluseruumi. Vahepeal isegi ehk siin-seal taktikaliselt taandudes. Taanlase arvates kujuneks viimaseks käiguks ja kõikide zhetoonide pokkerilauda viskamiseks mingi suht väikese või tühise NATO piirkonna hõivamine. Anders pakub välja näitena jupikese Lapimaast, ma ei välistaks ka üritust sümboolset kildu Läti või Eesti vene piiriäärsest territooriumist. Põhjenduseks ikka mingi tähtsa objekti või venelaste kaitsmine. 

Mõte pole mitte territooriumi haaramine (vähemalt alguses) vaid NATO seadmine olukorda, kus kõigi reeglite põhjal "kaitseme iga tolli NATO territooriumist" ollakse sunnitud artikkel viit rakendama. Nüüd saabub tõehetk: kas USA (Prantsusmaa, Saksamaa, ...) on valmis astuma sõtta, potensiaalselt tuumasõtta jupikese Lapimaa, Narva või Aluksne pärast. Olen veendunud, et sõltumata sellest, kes USA president, pole vastus automaatne ja otsus kiire. Esmalt üritatakse veenda venelast tagasi tõmbama, mida too ilma otsese sõjalise jõu rakendamiseta kindlasti ei tee. NATO astumine läbirääkimistesse, sel ajal kui vene väed tema pinnal, on sisuliselt allaandmine ja igasuguse tõsiseltvõetavuse kaotamine.

Ainus adekvaatne sõda ära hoidev käik on kohene ja resoluutne reageerimine, NATO pinnale astunud venelased hävitatakse viimseni ja sealjuures ei hoita tagasi invasiooniga seotud vene territooriumil asuvate sihtmärkide pommitamisest. Kiirelt ja efektiivselt saab seda teha vaid lennuvägi, raketilöök ja kaugsuurtükid. Tuumavõimekus tuleb koheselt kõige kõrgemasse häireolukorda viia saates venelastele signaali, et me ei naljata.

Kas venemaa tegelikult üritab, sõltub mitmest tegurist, eelkõige Ukraina sõja käigust ja USA presidendivalimistest. Praegune vabariiklaste käitumine ainult julgustab idanaabrit. Irooniliselt on Trump Valges Majas suuremaks ohuks maailma rahule kui putin kremlis, sest meelitab viimast avantüristlikule käitumisele. Arvan, et kreml ootab ära USA valimiste tulemused enne kui lõpliku otsuse langetab, ehk siis aastake on armuaega. Venemaad ahvatleb bluffima teadmine, et vastane on ratsionaalne ja üritab iga hinna eest sõda ära hoida samas kui vene esitab ennast kui ohtlikku tuumarelvadega hullu, kellele peaks katastroofi ärahoidmiseks järeleandmisi tegema. Nagu viimased kaks aastat on näidanud pole kremli maniakil ka läbikukkumise korral ajupestud rahvalt midagi karta.

Trumpi võidu korral võiks vene ja USA riigijuhid korraldada tippkohtumise Ukraina kriisi lahendamiseks mille käigus mõlemad õnnelikult oma otsa leiavad. Nii poleks ka põhjust kummalgi teineteisele tuumatervitust saata :P

Tujutõstjaks panen lõppu videomontaazhi venelaste õhusõidukite hävitamisest Ukrainas:

https://twitter.com/i/status/1752089479135838661