Talvenostalgiat

Täna Mustamäelt Nõmme alt läbi metsa Pääskülla jalutades avastasin, et -16C on soojavõitu, särk seljas läks turja pealt niiskeks, pidin teise kodus toolileenile kuivama riputama. Vat paari päeva tagune -24 oli tuulega näos tunda, isegi habe jäätus hingeaurust kapuutsi külge kinni. Seega sai jällekord kinnitust tõsiasi, et inimene harjub kõigega. Talv mulle tegelikult meeldib, soojalt riides olles: fleece, fleece vest, kapuutsiga parka, soojad püksid ja lumesaapad, müts ja kindad - külm ei sega. Loodus on super ilus ja isegi linnatänavad kuidagi puhtad kui sool ei jaksa enam lund sulatada. Momendil istun kamina ees, limpsin Maximast avastatud Moldaavia konjakit Legion (nii hea, et tuleb teine veel osta) Vana Tallinna martsipanikommidega, lisan halgusid aeg-ajalt tulle ja tegelen mittemidagitegemisega.

Vanakas - selline armetu küngas??? 

Nostalgialaksu sain Mustamäe nõlvade ja Vanaka alt läbi jalutades. Lapsepõlve kelgu ja suusamäed. Mustamäe liivanõlval käisid hiilgeaegadel sajad lapsed kambaviisi kelkudega alla kihutamas. Metsa all suusatasime murdmaad nii vanemate kui sõpradega, lisaks muidugi võistlused kooli spordipäevadel. Ei saa aru kuidas paljud meenutavad õudusega kooliaja sportlikke ettevõtmisi. Ise alati ootasin rõõmuga "vaba päeva" koolist. Ainus ebameeldiv kogemus kui sulalumega sai vale määre alla pandud, lumi suurtes klompides suuskade all pidin 5km aja peale sõitma - kuradi väsitav oli, finishis vere maitse suus ja sirakil nagu lepaleht.

Slallipoisid Nõmme hüppetorni suusanõlval

Vanakal käisin slallisuuskadega, esialgu isa töökohast laenatud ametiühingu "Polsportidega", hiljem enda ostetud Bulgaaria suuskadega ning lõpuks kooliekskursioonil Moskvast toodud 300 rubla maksnud Austria Fisheritega. Trosstõstuk vedas üles ... juhul kui keegi selle käima oli pannud. Algul keegi ei kontrollinud sõiduõigust, igaüks kel pugla nimeline raudkonks, haakis end trossi külge ja sõitis üles. Elekter tõmmati otse posti otsast, eks TPI mäesuusaklubi liikmetest elektrikud olid mootori paigaldanud ja illegaalsed ühendused teinud.

Kui tõstuk ei töötanud, võtsime suusad õlale ja ronisime mäest jala üles - entusiasmi oli noorest peast kuhjaga. Praegu vaatasin ja ei suutnud uskuda, et sellise pisikese künka pealt saab hoogu sisse, aga sai ja harjutamiseks piisavalt. Nõmme tunnelit tol ajal polnud, üle tee saamiseks oli vaja suusad jalast võtta. Hüppemäe juurde jõudes nägin et moodsal ajal on hoopis siin mäesuusanõlv sisse seatud, tõstuk töötas ja isegi lumekahur puhistas. Poisikesed lasid liugu, nõlv siin tegelt suurema kõrguste vahega kui vanaka oma.

Mäest üles Glehni lossi juurde kõmpisin Trepi kaldteed pidi. Ka selle kohaga hulk toredaid mälestusi seotud, siin toimus enamus TPI suuremaid pidusid. Baaris pakuti viina apelsinimahlaga neile, kel oma kaasavõetud kraamist väheks jäi. Õige mitmeid neiukesi siit peale pidu ühikatesse saadetud ja tee peal musi noritud😗 Sarviline Kalevipoeg kenasti vanas kohas ja ilmselt kõpitsetud, sest minu ajal oli hulka viletsamas seisus. Krokodilli ei läinud metsa vahele otsima. Nina järgi suundusin üllatavalt sirgelt pea kodutänava otsa, viis pool kilti sai tunni ajaga jalutatud. Lumesaapad olid hea idee, soojad ja kõrge säärega, metsavaheteedel kohati paks lumi.

Linnutoidumajake aias

Maja ees vaatas vares vaatas mulle otsa, suled soojuse hoidmiseks puhevil astus mõned sammud eemale aga ei viitsinud lendugi tõusta. Madalalt paistev päike pani külmailma lume sätendama ja heitis müstilisi varjusid. Mõnus tuppa astuda, tuli kaminasse teha, kohvimasin käima panna, konjak välja kallata ja leekide võbelemist vahtides lõõgastuda. Talv on imeline, eriti selline külma ilma ja kerge koheva lumega ... kui kuuma kamina ees istuda.