Vastan W üleskutsele kirjeldada märke millest ise tunnen, et pole enam 18 aastane.
Kõige silmatorkavam on ümbritsevate vananemine, suureks kasvamine või muutumine. Sõbrad, tuttavad, sugulased, vanad pruudid, filminäitlejad kõik puha kummalisel kombel vanaks jäänud, lapsed märkamatult suureks kasvanud. Ennast tunnen täitsa noorena aga peeglist vaatab mingi vanaisa meenutav tüüp vastu😁 Linn, ehitised, liiklus hoopis teistsugused kui noorusajal.
Maailma poliitilist kaarti vaadates mõistan, et olen mitte ainult eelmisest sajandist vaid lausa aastatuhandest. Kes oleks 80'tel või isegi 90'tel arvanud, et 21 sajandi seni Euroopa suurim sõda toimub Ukraina ja vene vahel. Võimsa tuumariigi NL lagunemist ei pidanud tõsiselt võetavad poliitikud veel 80'te lõpus võimalikuks. Olen nii vana, et mäletan selgelt kuidas kadestasime Soomet tema iseseisvuse pärast. Eesti iseseisvus tundus ilus nostalgiline mälestus või mingi utoopiline teoreetiline unelm kauge tuleviku udus. Eestist NATO's või Euroopa Liidus räägiti vaid anekdootides. Kui minule on Eesti iseseisvus ikka veel ime tasemel siis nooremale põlvkonnale iseenesestmõistetav, võibolla liigagi kui praegust olukorda vaadata.
Tehnoloogia koha pealt ehk suurimad muutused. Ei kujutanud ette omal ajal Soome telekast Star Trekki vaadates, et rinna peal patsutatav "communicator" vaid kümmekonna aasta kaugusel ja peagi vestlen videokõnedega oma vanemate või lastega suvalisest paigast maailmas. Tehisintellekt ja robotid tundusid täielik teaduslik fantastika. Vanust tunnetan kui meenuvad sellised omaaegsed igapäevased asjad nagu kettaga telefonid, gaseeritud vee automaadid või kaljavaadid.
Personaalsest vaatevinklist märkasin mõne aja eest, et enam ei viitsi pidudel ja olengutel eriti kärakat visata. Alko ei paku sellist kaifi nagu nooruses, uudsuse võlu on kadunud. Paraku pole vist asi ainult uudsuses, sest ka kanep jätab täiesti külmaks, ei paku midagi erilist. Äkki lihtsalt mõnuainete retseptorid aja jooksul tihedast kasutamisest ära kulunud.
Tegutsemisentusiasm pole endine. Vanasti sai hommikul vara välja mindud, käised üles kääritud ja tööd rabama hakatud. Nüüd enam ei viitsi eriti. Uueks motoks on saanud: "Töö pole jänes, et eest ära jookseb". Mittehädavajalikke ülesandeid lükkan rahumeeli ilma süümekateta edasi.
Aega kulub igasugu ettevõtmistele rohkem kui ennevanasti. Planeerin ikka nagu noor mees aga hämaruse saabudes avastan: vaid pool tehtud, hea kui seegi. Kas see ongi too vanainimeste neetud tunne: "kogu aeg on nii kiire, et ei jõua midagi tehtud".
Silmanägemine pole päris see, ehkki prille ei kanna siis väga peenikest kirja raske lugeda ja poole kildi pealt enam autonumbrit ei seleta nagu vanasti. Selge ja pimeda ilmaga "Sõela" tähtkuju seitset või kuut tähte pingutades näen kuid mitte Jupiteri kuusid.
Juuksed õige hõredaks jäänud aga see algas juba varases keskeas. Ei häiri mind ja õnneks peab kaasa kiilakaid seksikaks😁 Habemekasvu üle see-eest kurta ei saa kuid värv kisub halliks. Füüsiliste muutuste koha pealt tundub nagu oleks jalanumber suuremaks läinud, on keegi teine ka sihukest asja täheldanud?
Füüsiline vorm pole õnneks märgatavalt kannatanud, mõne koha pealt olen isegi elu parimas vormis. Painduvus ehk ainus, millega enam eputada ei saa. Tervis endiselt nagu raudnael, pole kunagi ravimeid võtnud ja ei ole neid ka praegu vaja.
HOIATUS! Ei soovita edasi lugeda kodanikel, kel lähemal ajal toitumine plaanis või muidu nõrganärvilised.
Et kõik ilusti ära rääkida tuleb alustada sellest, et mul oli juba teismelisena kombeks ise punne ja ummistunud rasunäärmeid tühjaks pigistada. Kostab jube nilbe aga kuidagi rahuldust pakkuv oli peegli ees näha kuidas küüntega vajutades punn mäda pritsides lõhkes või musta peaga rasu-ussike nahapoorist välja roomas. MA JU HOIATASIN! Eks noor inimene tahab kaubanduslik välja näha ja selliste protseduuride jaoks kedagi teist tüüdata tundus sobimatu. Pealegi jättis teise inimese näos täis elujõus õidepuhkenud vistrik eriti eemaletõukava mulje - omaette alati mõtlesin, no miks ta küll sellega midagi ette ei võta. Tegelt oli mu naha tervis keskmisest oluliselt parem, eelnimetatud operatsioone polnud just tihti vaja ette võtta.
Hüppame mõnikümmend aastat ajas edasi. Ka praeguses soliidses vanuses tuleb kord kuus ette olukord, kus vaja silmajäänud punn või mustpea likvideerida. Kümmekond aastat tagasi ilmus kaela peale sihuke rasunääre, seoses asukohaga oli äärmiselt tülikas temaga tegeleda. Aeg-ajalt sai pigistatud aga mingi moment ilmselt väljapääsuava ummistus ja pitsitamine enam ei mõjunud. Jätsin teise rahule, ehkki sõrme all oli punnikest tunda. Möödusid aastad ja tasapisi kasvasid punni mõõtmed. Kuna areng oli nii ühtlane harjusin teisega ära, kaela pealt karvu ajades raseerisin ka teda. Kusagil kolm neli aastat tagasi juhtis kaasa moodustisele tähelepanu ja soovitas igaks juhuks arstiga konsulteerida. Mina tüüpilise mehena ei pidanud seda arstivisiidi vääriliseks, tüli ei teinud, ei valutanud, silma (minule) ei hakanud - järelikult pole probleem.
Kaks aastat tagasi koroonavaktsiini manustades otsustasin perearstilt küsida, mis ta arvab. Tavaline tsüst, ei miskit ohtlikku, aga kui tahad uurida lasta, võime laboris proovi võtta. Käisin ultrahelis ja jäme nõel torgati sisse koeproovi saamiseks. Tulemustest lubati peagi teatada. Paraku sõitsime järgmisel nädalal Kariibi merele puhkusele ja kogu asi ununes. Kui nad helistasidki siis mu telefoninumbrile mingit teadet ei jäetud. Punn kasvas vahepeal rahumeeli edasi hakates omama austusväärseid mõõtmeid. Üritasin teist ignoreerida aga hiljuti pooleaastaselt puhkuselt naasnud kolleeg küsis tööl kas kasvatan endale teist pead. Kui ise ei näe, siis pole nagu olemas, eriti kui valu ei tee ja muud moodi ei sega. Viimase tilga karikasse kallas pilt, mille tütar tegi kui tema sportauto roolis rallitasin. Kuram, kaamera petab, nii suur see muhk küll olla ei saa.
Otsustasin lõpuks asjaga tõsisemalt tegelema hakata, helistasin perearstile ja läksin kohale. Too kinnitas endiselt, et tavaline tsüst (mis iganes see siis on), teeb su isikupärasemaks😒 aga soovi korral võin opereerida. Uus ultraheli ja peale seda lubas kirurgi konsultatsiooni aja kinni panna. Hoiatas ette, et esiteks on järjekord operatsioonile aasta ringis ja teiseks läheb umbes tonni maksma kuna tegu "kosmeetilise" protseduuriga. Kirurgi juurest helistati eelmine nädal, konsultatsiooni aja kohalikku megahaiglasse sain juba eilseks. Google mapsi peal kulutasin koos kaasaga aega tegemaks kindlaks, kus parkla asub ja kus selle tohutu ehitise peasissepääs: "streetview" on ikka üks tänuväärne leiutis. Arstiabi on meil teoreetiliselt tasuta kuid vähemalt parkimise eest võtavad pappi mõnuga: iga pool tundi $4.
Hommikul sõitsin varakult kohale, parkisin masina, veetsin aega mitmes registratuuris paberimajandusega ja sain koodilindi käele - jah enamuses arenenud riikides on endiselt paber kuningaks. Viimases, kirurgia registratuuris hoiatati, et neil oli mingi hädaolukord mistõttu kõigi ajad edasi lükatud, trükiti veel pakk pabereid, anti minu kätte ning öeldi: järgi "I" tähte. Minu mõistmatu näoilme peale küsis registratuuritöötaja tõrksalt: kas oled esimest korda siin??? As a matter of fact, yes - vastasin. Preili pööritas silmi, tõusis püsti ja näitas põrandale, kus hulk tähestiku tähti maalitud. "Näed see on "I..iiii" osutas suure "I" suunas, mine edasi kuni I'd otsa lõppevad ja pane oma paberipatakas seal ukse juures olevale kandikule ning istu maha ja hakka ootama. Ise ära midagi küsi, kui sinu järjekord kätte jõuab kutsutakse sisse - CAPICHE? Hakkasin astuma pilk kramplikult põrandale naelutatud, et jumala pärast siin labürindis ära ei eksiks.
Ühe ukse ees lõppeski I'de rida, panin paberid kandikule ja istusin vabale kohale koridoris olevas toolidereas. Kiitsin end mõttes täpse ajastuse eest, paar minti enne vastuvõtu aega jõudsin kohale. Paberid korjati kandikult peagi, inimesi läks sisse, tuli välja ja uusi saabus. Möödus tund moblat sirvides ja aeg-ajalt tukastades aga minu nime ei hõigatud ega hõigatud. Tekkis õigustatud mure: äkki nad unustasid mu pataka kuhugi aknalauale või pillasid prügikasti. Kaalusin kas peaks minema küsima, otsustasin end enne kaasale üle FB kurtes maha laadida ja veel veerand tunnikest oodata. No nii, kui järgmisel korral mind ei kutsuta lähen küsin mis pull.
Väike operatsioonituba
Õde astus välja ja hüüdis mingi teise nime, hakkasin end püsti ajama, kuid üks mees jõudis ette ning õiendas õige nõudlikult: ta juba pool tundi oodanud ja peab tööle minema, arstidel polevat tema aja suhtes mingit austust ja nii edasi ... Õde mainis kuivalt: arstidel on väga kiire, viivitus võib kujuneda kuni kahe tunni pikkuseks ning osutas seinale, kus oligi selline hoiatus. Kui talle ei sobi võib registratuuris uue aja kinni panna, teised saavadki kiiremini ette. Mees pomises midagi pahuralt enda ette ja istus uuesti maha. Pekki, olen niikuinii kohal, eks ootan siis veel tunnikese. Sain just silmad kinni lasta kui kuulsin oma nime õige moonutatult hõigatavat, no ei ole nad eesti keelt ikka veel ära õppinud😏
Kabinetis tuli kõigepealt arstitudeng küsitlema üleüldise tervise ja konkreetse probleemi kohta. Üllatuseks selgus, et neil pole ühtset süsteemi nagu Eestis, pole võimalik mingeid andmeid minu kohta välja võtta. No aga mis kasu siis ultrahelist või koeproovist kui te seda infot ei näe imestasin. Ega ei ole küll miskit, aga ära muretse, teeme siin kohapeal uued testid. Mõni ime, et meditsiinisüsteem nii kallis ja ebaefektiivne kui igasugune koordinatsioon puudub. Ootasin veel veidi kuni arst sisse tuli. Küsis paar täpsustavat küsimust, vaatas ja katsus muhku kaelal, ning küsis kas tahan sellest lahti saada. No jaa, selleks siia tulin. Arst vaatas kella: mul enne lõunat veidi aega, kui panen kohe tuimestuse süsti opereerin poole tunni pärast ... sobib? Tudeng segas vahele: ultraheli ja koeproovide tulemust pole. Arst vastas, et kui lahti lõikan küll siis näen millega tegu ning vaatas mulle küsivalt otsa. Täna??? ... küsisin igaks juhuks üle, silmad imestusest suured. Jah täna, sa selline leplik ja vaikne patsient, muigas ja pilgutas silma. Taara tänatud, et ei jõudnud enne uksele mölisema minna. Muidugi olen nõus, ma niikuinii juba siin, äitähh!!! pomisesin.
Arst lasi õel tuimestiga süstlad tuua, suskas mitu korda kaela ja saatis ukse taha sõnadega, et oodaku kuni opi saal valmis pannakse. Paarikümne mindi pärast kutsuti mind tagasi, viidi opisaali, lasti riided vahetada ja haiglahõlst selga panna. Õde läks arsti kutsuma, ma sain momenti kasutada ning moblaga paar pilti plõksata. Arsti saabudes käsutati kõhuli lauale ja hakati tegutsema. Esialgu desinfitseerimine ja raseerimine ja siis läks lõikamiseks. Ega ma miskit suurt tundnud, paar korda nagu oleks nõelatorge olnud. Korra nirises veidi verd lõua kõrvalt põrandale, loodetavasti kägiveen jäi ikka terveks. Arst uuris ega ma mingeid verevedeldajaid kasuta, vastasin et ei aga mul pärilikult keskmisest vedelam veri. Kaelanahka sakutati jõuliselt siia-sinna kuid kuidas või mida lõigati polnud võimalik aru saada.
☣👽☣👽☣👽☣
Arst kaks õde ja tudeng samal ajal rääkisid omavahel puhkusereisidest, restodest ja poiss-sõpradest. Mul oli tahtmine meelde tuletada, et hei ega te unustanud, et ma pole üldnarkoosis. Kogu atmosfäär meenutas meditsiiniteemalist teleshowd. Siis sikutati jõulisemalt ja miskit tuli lahti. Veits veel sonkimist ning peagi tundus nagu õmmeldaks haava kokku. Arst ütles: muretsemiseks pole põhjust, tegu mingit sorti tsüstiga mis polevat ohtlik. Pani suure plaastri peale ja küsis kuidas end tunnen - väga hästi, vastasin. Õhtu poole võib kael veidi valulikuks minna, kahe päeva pärast vaheta plaastrit, ära märjaks tee. Kui küsisin sporditegemise kohta soovitas algul mitte väga aktiivselt rabeleda aga kerge sörk pole vastunäidustatud. Tänasin veel kord ja läinud ta oligi. Kogu protseduur võttis hinnanguliselt 15-20 minutit. Õde lasi riidesse panna ning küsis kas tahan näha kaelast välja sikutatud elukat - aga muidugi. ☣Biohazard☣ märgistusega topsis meditsiinilises lahuses oli valkjas veidi verine tomp - meenutas mulle 👽"Alien"👽 filmi. Küsisin kas võin endale saada, õde naeris: seda pole varem talt küsitud, paraku saadetakse "elukas" laborisse täiendavale uurimisele. Igaks juhuks loobusin naljatamast: "Pange ikka korralikud trellid ümber" Kahju ainult, et unustasin opist endast pilti paluda😜
Noaga säuh ja valmis, tänud kirurgile!!!
Kui on mingeid probleeme või küsimusi võite helistada. Siin on kaks plaastrit, esimene vahetage 48 tunni pärast. See on kõik, võite minna. OK, suured tänud, jalutasin opi saalist välja. Kael oli vaid veidi kange, ei miskit muud erilist. Ju siis võin autoga rahumeeli sõita, selle kohta nad midagi ei öelnud. Parkimispileti eest makstes turgatas äkki, raha nad ju ei küsinudki opi eest. Kummaline, sest tavakodanikul ei pruugi sellist summat hoobilt laest võtta olla või kukub lihtsalt hinna üle vaidlema. Tavaliselt ikka enne maksad ja siis saad teenuse. Natu raske uskuda, et mulle lihtsalt ilusa näo ja meeldiva käitumise eest tasuta tehti. Eks me näe kas arve tuleb postiga, postiamet paraku streigib teist nädalat😜
Teatava üllatusena ei valutanud kaelahaav hiljem üldse erinevalt pöidlast kui kunagi sellest suur pind välja lõigati. Täna juba sõitsin rattaga 40 kildise ringi, seda küll suht rahulikult, et liiga higiseks ei läheks. Homme kavas hommikul jooksma minna, siis ehk tuleb plaaster kergemini lahti kui uue vastu vahetada. Kui seni olen kurtnud kohaliku arstiabi üle siis seekord pole muud kui kiidusõnu. Siinse meeletute operatsiooni ootejärjekordade meediahädakisa taustal kipun arvama, et mul lihtsalt hullult jopastas ajastuse ja arstiga ja üldse. Ei tea millise heateoga eelmises elus sellise vedamise ära teeninud?
Sissejuhatuseks rõhutan, et ükski artikkel pole 100% tõde ja kui hoolikalt otsida on alati võimalik leida erinevatele järeldustele jõudnud uurimusi.
Sattusin täna kahe huvitava artikli peale, mis mõlemad puudutasid nii tervislikke eluviise, geneetikat kui ka pikaealisust. Esimene neist rääkis mõõduka (2-5 tassi päevas) kohvi joomise kasulikkusest. Mitte ainult hommikuse käima tõmbamise vaid õige mitme muu külje pealt, mida polnud kuulnudki. Lisaks kofeiinile on kohvis hulk organismile kasulikke kemikaale nagu antioksidandid ja põletikuvastased ained. Uuesti ma seda artiklit üles ei leidnud. Otsustasin AI käest küsimise asemel vahelduseks vanamoodi googeldada. Lugematu arvu vastuste hulgast kasutan kahte (Harvard, Johns Hopkins) esimese kümne hulgast, mille sisu praktiliselt sama kui loetud artiklis ja algallikad ise autoriteetsed.
Kes algallikaid ei viitsi lugeda siis kokkuvõtvalt elavad kohvijoodikud kauem, sest on väiksem tõenäosus surra hulka üldlevinud haigustesse. Pealegi:
1. Kohvi joomine aitab kehal paremini suhkrute metabolismiga toime tulla, väiksem võimalus haigestuda 2 tüüpi diabeeti.
2. Kohv aitab vältida südamerikkeid.
3. Vähendab insuldi tõenäosust.
4. Lükkab edasi ja leevendab Parkinsoni tõbe.
5. Vähendab Alzheimeri tõenäosust ja kahandab dementsuse arenemise riski.
6. Kaitseb maksa ja hoiab ensüümide taseme tervislikuna.
7. Vähendab vähi tõenäosust tänu DNA'd kaitsvale efektile.
8. Leevendab depressiooni nähte.
Kostab nagu imerohi, mis ta loomulikult pole, sest imerohtu pole olemas. Nagu ikka sõltub väga palju doosist. Liiga suur kohvikogus tõstab pulsi sagedust, vererõhku, võib muuta ärevaks ning muidugi ajada une ära. Kohv ei pruugi kõigile isegi maitseda.
Teises artiklis juhiti tähelepanu VO2Max ja üleüldise tervisliku seisu ning pikaealisuse vahelisele sidemele. Üldtuntud tõsiasi, et VO2Max üsna hästi korrelatsioonis inimese üldfüüsilise vormiga ja seega tervisliku seisundiga. Korrelatsioon pikaealisusega vähem teada ehkki järele mõeldes tundub suht loogiline, et heas vormis ja tervise juures kodanik elab kauem.
VO2Max väärtuse määrab keha võime hapnikku lihaste töös kasutada. Kolm olulist komponenti sealjuures: hapniku omastamine (kopsude efektiivsus), palju hapnikku suudab organism lihastesse saata (süda ja veresoonkond), palju suudavad raku tasemel mitokondrid hapnikku kasutada energia tootmisel.
Kopsud pole tavaliselt piiravaks teguriks, enamasti ikka transport ja hapniku töötlemine. Viimased sõltuvad nii vereliblede arvust kui veresoonkonnast. Ehkki mõlemaid annab treeninguga arendada on nad tugevalt sõltuvad geneetilistest eeldustest. Kestvusalades, nagu minu arust ka paljudes teistes, pole võimalik ilma geneetilise eelsoodumuseta tippu jõuda, ükskõik palju treenida.
Lohutuseks tuleb rõhutada, et ehkki kõik tippu ei jõua siis kõigil on võime MÕISTLIKU treenimisega oma füüsilist vormi ja sellega kaasnevat üldist tervislikku seisu parandada ning TERVISLIKKU eluiga tõsta. Väidetavalt on VO2Max parim eeldatava eluea indikaator. Ja see kehtib mitte ainult normaalse tervise juures vaid ka krooniliselt haigete inimeste kohta.
Kõrge VO2Max tasemega elatakse 5 aastat kauem keskmisest, kuid isegi normaalse VO2Max tasemel inimesed elavad 2 aastat kauem kui alla keskmise VO2Max'ga kodanikud. Põhjust pole raske ära arvata: VO2Max tase ja füüsiline vorm määravad üldtervisliku seisundi - hea füüsiline vorm tähendab head südameveresoonkonna seisundit ja korralikult funktsioneerivat metabolismi.
Heaks uudiseks asjaolu, et praktiliselt iga inimene saab suht lihtsalt oma VO2Max taset tõsta ja sellega kaasnevat tervislikku seisundit parandada. Efektiivseimaks intervalltreening kuid ka lihtsalt pidev füüsiline aktiivsus ja vastupidavustreening jooksu või jalutuskäikude näol annab tulemust. Baastasemelt võimalik tõsta VO2Max 10-20%, rohkemaks peab väga tõsiselt vaeva nägema. Põhilise kasu annab juba "heale" tasemele jõudmine 35'st 50'le samas kui 50'st 65'le punnimine raske kuid efekt suht väike. Vanusega VO2Max langeb paratamatult, organism vananeb, mis teha.
Vanuse ja soopõhine teoreetiline VO2Max tabel, annab umbes vormist aimu.
Kokkuvõttes võib praktiliselt iga inimene igal ajal alustades mõistliku füüsilise aktiivsusega oma füüsilist vormi, tervist ja mis peamine kvaliteetset eluiga tublisti pikendada - tuleb jalad kõhu alt välja võtta ja vähehaaval liigutama hakata, ja juba täna, mitte homme, järgmine nädal või uuel aastal. Enda näitel võiks motivatsiooni pakkuda - sellest ajast kui koroonakevadel jooksmas hakkasin käima pole haige olnud ja VO2Max on alguse 43 pealt 58'le tõusnud ja seda minu eas. Muideks enamus tänapäeva pulsikelladest omab VO2Max määramise funktsiooni ja harrastajale piisab sellest täpsusest küllaga.
Kui tahad mõnusalt elada vanaks tee trenni ja joo kohvi - nii lihtne see ongi! No ok, päris nii lihtne vist pole aga proovida ju võib😉
Juttu tuleb pool sajandit vanast uurimustööst, milles Tversky ja Kahneman näitasid ilmekalt inimaju puudulikku informatsioonitöötluse oskust. Evolutsioon on tohutult aeglasem kui inimühiskonna ja tehnoloogia areng. Sisuliselt oleme äsja puu otsast alla tulnud kuid meie mõttemaailm on paljuski puu otsa jäänud. Siit tuleneb suur hulk tänapäeva ühiskonna probleeme, kuid selle mõistmine ja oskuslik ärakasutamine annab tohutuid eeliseid nende ees, kes ei taha tunnistada inimaju piiratust.
😱APPI pesuKARU ... oleks pidanud plehku panema!
Inimese mõtlemine jagatakse laias laastus kahte kategooriasse: kiire ja intuitiivne ning aeglane ja ratsionaalne. Esimene ei nõua erilist pingutust kuna seotud kaasasündinud instinktidega, otsuse langetame automaatselt murdosa sekundiga ilma pikemalt mõtlemata. Teine nõuab mentaalset pingutust keeruliste probleemide analüüsil, paratamatult aeglasem.
Inimesed kipuvad valdavalt langetama otsuseid kasutades esimest meetodit, hinnanguliselt lausa 95% juhtudest isegi kui piisavalt aega ratsionaalseks analüüsiks. Mõtlemine on üks tülikas ja aega nõudev tegevus😜
Miks me siis ei viitsi mõelda - evolutsioon on lühike vastus. Koopainimese puhul töötas kiire instinktiivne mõtlemine ideaalselt, aegaviitev analüütiline kuklakratsimine oli ellujäämise puhul pigem takistuseks. Kui arvasid kuulvat koopakaru ragistamist võsas ja nägid silmanurgast midagi suurt ning karvast oli mõistlik plehku panna mitte maha istuda ja mõtlema hakata kas loom ikka on akuutseks ohuks piisavalt lähedal või ise ligi hiilida veendumaks on see üldse karu. Ettevaatlikkuse poole eksimine ei maksnud midagi, uudishimulikkus sai hoobilt karistatud. Sihukesed geenid sõeluti välja, nende kandjad lõpetasid mõmmi kõhus.
Paraku põhjustab instinktiivne ja kiire läbimõtlemata otsuste langetamine tänapäeva ühiskonnas palju probleeme, eriti muidugi inimestele, kes ei oska või taha tunnistada, et nende aju pole sugugi objektiivne. Järgnevalt loetleks mõned tuvastatud kognitiivsed eelarvamused koos lühikeste näidetega:
Ankurdamise efekt: Esmase info ületähtsustamine otsuste tegemisel. Näide: Autokaupmees määrab kõrge esialgse hinna, mis teeb järgnevad madalamad hinnad mõistlikumaks.
Kättesaadavuse heuristika: Ülemäärase tähtsuse omistamine sensatsioonilisele ja kergesti kättesaadavale teabele. Näide: Uudis lennuõnnetusest paneb lennureisi ohtlikkust ülehindama.
Kinnituskalduvus: Kalduvus otsida, ülehinnata, eelistada ja mäletada teavet, mis kinnitab eelarvamusi. Näide: Inimene usub, et vasakukäelised inimesed on loomingulisemad, ja pöörab rohkem tähelepanu juhtumitele, mis seda uskumust toetavad.
Tagantjärele tarkuse eelarvamus: Kalduvus näha juba juhtunud sündmusi etteaimatavamana kui need tegelikult olid. Näide: Pärast spordimängu väidab fänn, et teadis kogu aeg, et tema meeskond võidab.
Liigse enesekindluse eelarvamus: Kui kellegi enesekindlus oma võimete või teadmiste osas on tegelikust suurem. Näide: 90% autojuhtidest on veendunud, et nad on keskmisest paremad autojuhid.
Esitlusheuristika: Sündmuse tõenäosuse hindamine, võrreldes seda olemasoleva prototüübiga mõtteis. Näide: Vaikse, raamatut armastava inimese eeldamine raamatukoguhoidjana, mitte müügiesindajana.
Vastuseis muutustele: Eelistus praeguse olukorra säilitamisele, vastupanu muutusele. Näide: Inimene jääb oma praeguse telefonipaketi juurde, kuigi saadaval on parem variant.
Ekslikkuse eiramine (seotud vastuseisuga muutustele): Jätkamine ebaratsionaalse käitumise või ettevõtmisega varasemate investeeringute (aeg, raha, pingutus) tõttu. Näide: Halva filmi vaatamise jätkamine, sest pileti eest on juba makstud.
Kahju ülehindamine kasuga võrreldes: Kalduvus eelistada kahjude vältimist, mitte samaväärsete kasude saavutamist. Näide: $100 investeeringu puhul häirib võimalus kaotada $50 rohkem kui rõõmustab võimalus $50 võita. Tundub, et kaotad poole kuid võidad vaid kolmandiku kuna võrdled automaatselt erinevate taustadega.
Emotsioonikallutatus: Otsuste tegemine emotsioonide või kõhutunde alusel. Näide: Restorani valimine, sest see tundub hubane ja meeldiv, ilma et otsustaksid menüü või arvustuste põhjal.
Planeerimisoptimism: Pidevalt alahindame aega, mis kulub mingi ülesande sooritamiseks, ei oska ette näha takistusi ja ülehindame enda osavust. Näide: Hommikul tööle minnes läheb lõpus kiirustamiseks, sest üks või teine tegevus võtab ootamatult palju aega.
Taustsüsteemi efekt: Informatsiooni hindamine sõltuvalt taustast milles ja kuidas seda esitatakse. Näide: 90% rasvavaba tundub palju ahvatlevam kui 10% rasvasisaldusega.
Oleviku efekt: Dramaatiliselt ülehindame momendi mõnu ja valu võrreldes tuleviku kasude või kahjudega - üks põhilisi prokrastineerimise põhjuseid. Näide: Trenni tegema või dieeti pidama hakkan homme mitte täna.
Kas tuleb tuttav ette😉 Minule igatahes küll, ja ehkki tean neid on õige keeruline kaasasündinud aju kallutatusele vastu seista. Sest isegi kui tean, et käitun selles või teises olukorras valesti ja ebaratsionaalselt pakub ajuke kohe hulga mugavaid vabandusi: "Ega maailm sellest otsa saa", "Võin endale seda lubada", "Teised teevad ka nii", "Ega see üks pits meest tapa", "Küll pärast lahendan", Homme on ka päev", "Ega töö pole jänes, et eest ära jookseb" ... jne ...
Samas sosistas pisike kuradike kõrva kokkuvõtliku lõpulause: Vaimse tervise huvides on kasulik vahepeal ebaratsionaalne olla, peaasi kui osata pohhuismi ja ratsionaalsuse vahel tasakaalu hoida😛 Või mis teie arvate?
Näide prokrastineerimise ja ratsionaalsuse tasakaalust:
Nüüd kümne ajal õhtupimedas koeraga jalutama, ehkki kuidagi ei viitsi kui juba soe hommikumantel seljas. Paraku ratsionaalne mõtlemine kinnitab, et loomaga novembrikuu uduvihmas lonkimine lihtsam võrreldes öösel ärkamise või hiljem loigu ning julga koristamisega.
P.S. Kui keegi erialase haridusega või muidu tark siis vabandan vaba tõlke ja ise väljapakutud terminite pärast - ei viitsinud vaeva näha, leidmaks korrektseid eestikeelseid vasteid.
Varastasin Solzhenitseni tuntud raamatu pealkirja, teismelise eas jättis sügava mulje. Aga see selleks, minu mõtted ajale ja selle kasutamisele viisid nii Ritsiku krimkade teemaline postitus kui äsja vaadatud youtube lõik aja objektiivsusest füüsilises maailmas ja subjektiivsusest tunnetuslikul tasemel.
Elades 80 aastaseks on inimesel õnn või õnnetus ligi 30000't päeva ja ööd veeta. Ühest küljest tundub number suur aga vaadates kuidas sellelt "pangaarvelt" iga päev üks raha vähemaks jääb ja kunagi ühtki juurde ei tule tekib kõhe tunne. Jõuad arusaamisele, et ühel päeval kukub arve nulli ning elu krediitkaart jookseb kinni. Paraku ei tea me keegi palju tegelikult sel arvel raha on, ainult aimame umbes, sedagi juhul kui mingeid ootamatuid väljaminekuid haiguste näol või finantskatastroofe õnnetustena ette ei tule. Huvitav kuidas muudaks inimese suhtumist ja käitumist oma elu lõppemise kuupäeva teadmine. Teades mitu päeva jäänud üritaks ilmselt nendesse palju rohkem igasugu toredat mahutada. Isegi kui päevi palju, hindaks neid vist hulga kõrgemalt, või mis teie arvate?
Tagasi pealkirja juurde. Tahtsin kirjutada kuidas üks mu tavaline päev kulgeb ja mõelda, mida teeks teisiti kui teaks palju alles jäänud.
Mugavuse mõttes alustan ööst. Tänu pulsikella pidevale kandmisele on olemas pikaajaline statistika, selle aasta keskmine ööune pikkus 7:57 ja une "kvaliteet", mis iganes see siis tähendab 75 punkti sajast. Tavaliselt kobin voodisse kesköö ja kahe vahel, ärkan 8 ja 10 vahel kui uni ise ära läheb. Suht harva ärkan korraks öösel, kuid enamasti jään kiirelt uuesti magama. Kui uni ei taha tulla mõtlen mingite mineviku toredate elamuste või tuleviku eesootavate sündmuste peale. Hommikuuni õnneks nii sügav, et ei ärka teiste sahmerdamise ega isegi koera voodit vedrutava kratsimise peale. Jah koer magab meil jalutsis, on paha komme, aga siiani pole meid maha tapnud ega isegi haigeks teinud.
Ärgates lebotan veidi poolunes ja vaatan silmad kinni unenäo lõpuni, eriti kui juhtub tore olema. Kui kutsik märkab, et enam ei maga, tuleb mind tervitama ja kratsimist või silitusi norima. Esimeseks toimetuseks vannitoa külastamine koos kõigi toimingutega, millel siin pikemalt ei peatuks. Statistilise järjepidevuse mõttes kaalun end hommikuti enne jooksu ja sööki. Järgmiseks kas koera jalutamine või jooksma minek - sõltuvalt kellaajast. Varasema tõusmise korral on aega koos kaasaga kutsikuga paarikildine ring teha.
Kui kell kipub kümnele liginema teen soenduseks paar seeriat kätekõverdusi ja kõhulihaste trenni. Siis ajan jooksuriided selga ning sörgin oma tavalise seitsmekildise lõigu ümbritseva aedlinna tänavatel või pargis, pikem üle 10'ne jooks alati jõeorus pargis. Aastas tuleb tavaliselt veidi üle 200 jooksukorra. Suht harva kui ilma pärast jooksmata jätan, ainult paduvihma, äärmise kuumuse (+30C) või külma (-15C) korral. Suurem osa põhjustest seotud liig pikalt sisse magamise või laiskusekuradiga. Kuna haige pole olnud sellest ajast alates kui regulaarselt jooksmas hakkasin käima siis tervis pole kunagi põhjuseks olnud. Ebamugav enesetunne saab jooksuga vaid paremaks minna.
Koju jõudes lähen kohe dushi alla, sel aastal avastasin aias kastmisvee vooliku all külma veega eel-loputamise mõnu. Õnneks on ilmad seni harukordselt soojad, enamasti plussis, tänagi sai aias end veega üle lasta. Hommikusöögiks panen ise kohvivee peale, sest keegi teine meie peres kohvi ei joo. Vahel teeb kaasa putru või praemune peekoniga, vahel võtan kapist müsli, lõikan suure banaani juppideks peale ja kallan selle poole klaasi piimaga üle. Selline ongi mu lihtne hommikusöök, mida naudin läpaka taga viimaseid uudisi või blogipostitusi lugedes.
Üheteist ajal räägin emaga pool tunnikest. Temale oluline suhtlemine ja võimalus kuulda kuidas lastelastel läheb ning milliseid tempe koduloomad teinud. Minule südamerahustuseks, et sealpool asjad korras. Vahel paneme video peale, jalutan siis moblaga ringi ja näitan mis ilm õues, kuis aiandus areneb, mida kutsik teeb. Täna näiteks magasin nii pikalt sisse, et kell 11 jalutasin alles koera kui tänaval lonkides klapid peas emaga lobisesin. Jutud räägitud istun veel veits läpaka taga ja panen toidukraami tööle kaasa, sealset sööklat pole praktiliselt kunagi kasutanud. Kui aega üle siis sõltuvalt ilmast nokitsen toas või aias, palava ilmaga libistan päikese käes lebotades õltsi. Siinse ilmastiku suureks plussiks asjaolu, et umbes pooled päevad aastas on õues mõnus.
Autosse sätin end veearnd kahe paiku, siis jõuan tööle sõites toidupoest läbi hüpata või suurema ummiku korral vähemalt ei jää hiljaks. Niinimetatud tööst ei hakka siin pikemalt kirjutama, piisab kui mainida, et enamus blogipostitusi kirjutan tööl. Aja veetmiseks kuulan kõrvaklappidega audioraamatuid või surfan netis. Kuna olen õige efektiivne piisab firma jaoks vajalikule tegevusele paarist tunnist. Kümne ajal kodu poole liikuma hakates on suuremad ummikud taandunud, tavaliselt jõuan poole tunniga maja ette.
Korraks koer välja sirtsutama, et ei ajaks meid öösel üles. Vaatame kaasaga mõne saate Eesti TV'st, järjeka või video suurelt ekraanilt. Enne keskööd kaob tema magamistuppa, mina tavaliselt tiksun mõnda aega kas läpaka taga või mängin veidi arvutil. Nüüd ka hea võimalus "salamisi" paar võileiba nahka keerata või kausitäis või kaks jäätist külmkapist haarata. Kaasa nimelt ei pea hilisõhtust söömist heaks tooniks, no ei taha teda ärritada, söön siis hoopis varaöösel😁
Ja ongi minu, täiskasvanud lastega penskarieeliku tavaline tööpäev kirjas. Nädalavahetusel see erinevus, et käime kusagil looduses või mingil seltskondlikul üritusel, saame sõpradega kokku, grillime vahel, teeme veidi rohkem koduseid töid aias ja maja juures ja muidugi logeleme niisama. Puhkused on omaette ooper, siis pigem tavaolelemisest aktiivsem tegutsemine. Reisidel käies on esmaseks võimalus matkata, ookeanis ujuda, mägedes ronida, nõlvadel suusatada ning loomulikult elumõnusid maksimaalselt nautida külluslikult süües ja juues ning ennast ümmardada lastes. Mitmemiljonilinna elanikuna hoian linnadest ja inimestest eemale nii palju kui võimalik, iga kell eelistan loodust.
Nagu eelnevast kirjeldusest näha siis maailma parandamisega ma aega ei viida ja selle pärast ka südant ei valuta. Inimkonnale selline eluviis kasu ei too aga üksikisikuna on päris mõnus, mida kinnitab kõnekalt mu pulsikella "stressi indikaator" - sajapalli süsteemis kõigub 80 ja 90 vahel - stressivaba elu.
Tuleme nüüd põhipunkti juurde: kui vaatan oma päevale otsa siis näeb see välja nagu rannapall, mida mängeldes veeretan. Ühest küljest lihtne elu, teisest küljest ei paista kusagilt otsast märkimisväärseid saavutusi või isegi pürgimist nende suunas. Põhjuseks on vist eelkõige asjaolu, et mu saavutus ja tunnustusvajadus on väga madalad, ma lihtsalt ei hooli, mis inimesed või ühiskond mõtlevad. Kuni endal, lähedastel, sugulastel, tuttavatel ja Eestil läheb hästi on kõik hästi. Vabandage väga kuid Aafrika, Aasia vaeste ega isegi naaberlinnaosa kodutute või narkarite probleemid und ei sega. Tuumasõjast või kliimakatastroofist rääkimata, neid pole minu võimuses mõjutada.
Ühest küljest võib vaadata, et minu päevad on lihtsama vastupanu teed minek. Teisest küljest kui neid vaid 10000 ringis järgi jäänud, miks peaks raskustega maadlemisele kulutama kui saab ka ilma. Tegelikult miks peaks üldse algusest peale oma elupäevi vabatahtlikult raskete, ebameeldivate, pealesunnitud tegevustega veetma? Öeldakse, et raskuste võitmine on iseloomu kasvatamine. Seda küll aga kasu on vaid siis kui see iseloom hiljem aitab mugavamalt läbi saada mitte ei muutu kinniseks ringiks ja eesmärgiks omaette. Minu arust on põhieesmärk lihtsate, toredate ja rõõmu pakkuvate päevade maksimiseerimine ning viletsate, kannatusi ja muret pakkuvate minimiseerimine. Iga hästi veedetud päev on hästi elatud päev! Kõik mis pakub naudingut - nagu krimkade lugemine😉, on hästi veedetud aeg.
Mulle on öeldud küll mida kõike sa võinuks oma ajudega saavutada. Võibolla, võibolla mitte, kas oleks pingutused ja püüdlused, kuulsus ja tuntus väärt aja ja närvikulu, arvan et mitte. Võibolla tüüpilised hapud viinamarjad, aga kui saaks oma elu uuesti elada oleks vähe ja suht tühised valikud, mida teisiti teeks, isegi takkajärgi tarkusega.
Kas elada jäänud päevade numbri teadmine (enda surelikkuse teadvustamine) muudaks teie vaateid, prioriteete ja elukombeid?
Kommentaaridesse ilmselt raske mahutada aga äkki blogistajatest lugejad leiavad teema intrigeeriva ja postitaks oma ühe tavalise päeva, või tundub liiga isiklik või liiga igav või kõik päevad liiga erinevad?
P.S. Lugesin üle - võib tunduda kole morbiidne postitus, rahustuseks või pettumuseks: ei ole plaanis kõrvu pea alla panna😜
Allolevas videos huvitavad mõtted, mitte et ma kõigega samal arvamusel oleks
See postitus haakub päris hästi eelnevaga. Youtube algoritm muidugi jälgib mida vaatan ja söödab ette sarnaseid: eesmärgiks maksimiseerida mu aega ekraani ees kuna siis olen sunnitud ka reklaame vaatama (kui pole tasulist versiooni ostnud), mis toob Youtubele tulu. Tuntud AI ja robootika asjatundjad vestlevad Emily Changi videos teemal: "Mis juhtub kui robotitel pole meid enam vaja". Ühendades inimtasemel AI ja võimeka roboti loome uue liigi. Arvamused lahknevad kuid mu arust võib tühipaljas arvutimälus paiknev AI olla küll teoreetiliselt üliintelligentne kuid kui tal puudub sensoorne tegeliku maailma tunnetus on hulka raskem saavutada ja ületada inimvõimeid laial tasemel ja sisuliselt aru saada maailmast kus eksisteerib. Ehk siis mälupangal ja programmil peab olema ka füüsiline "keha", mis ei pruugi sugugi sarnaneda inimesega.
Kindlasti on palju efektiivsemaid füüsilisi vorme, optimaalsete väljanuputamise võib AI hooleks jätta. Samuti on inimene suht piiratud sensoorsete võimetega, robotile võib lisada terve hulga, mille jaoks inimene spets andureid kasutab. Võimalik, et tuleviku tark robot saab koosnema kokkupandavatest moodulitest nagu Lego, sest erinevate ülesannete jaoks on vaja erinevaid füüsilisi võimeid ja kehakuju. Kaevur, sõjarobot, seksbot, lapsehoidja või vanurite talitaja saavad igaüks täiesti erineva välimuse ja oskused. Kui robotid võtavad võimu üle kaob vajadus inimestele suunatud teenuste jaoks ja esmatähtsaks ülesandeks tõuseb robotite vajaduste rahuldamine. Loodetavasti paistavad inimesed neile piisavalt nunnud, et koduloomadena hoida või äärmisel juhul kusagil reservatsioonis pidada😜
Päris pikalt näidatakse robotite inimnägude treenimist, inimesega suhtlemisel see väga oluline. Sõjarobotite juures toodi välja huvitav fakt, et juhtivad AI ja robotite arendamisega tegelevad riigid keelduvad seadmast piiranguid, eriti neid mis puudutavad robotite võimesse inimesele viga teha. See ju on sõjaroboti põhieesmärgiks, kuidas saakski piirata, eriti olukorras kus konkureeriv riik ei keela. Keeruliste autonoomsete (inimjuhtimiseta) sõjarobotite arendamine lõppjärgus, esimesi võib peagi ilmselt Ukrainas näha. Ma ei näe mingit moraalset dilemmat, sest inimesed on aegade algusest kasutanud roboteid sõjapidamiseks. Mida muud on maamiin või isegi ürginimese kaevatud mammutilõks kui ootele seatud rudimentaarne sõjarobot, mis teeb oma töö ilma inimese otsese osalemiseta. Üheks probleemiks olevat väidetavalt asjaolu, et tapmise muutumine automaatseks ja impersonaalseks vähendab oluliselt moraalset tõkendit vägivallale. Nii on, aga sellises maailmas me elame. Kui soov ellu jääda tasub valmistuda ja kohaneda mitte raisata aega vingumise või tuuleveskitega võitlemise (loe tehnoloogiavastasuse ja relvapiirangute) peale - kohanemisvõime on intelligentsi kriitiline osa.
Omalt poolt lisaks juurde, et areng tundub kulgevat järjest kiiremini ehkki tsükliliselt nagu ikka. Aeglasemad lineaarsed samal tehnoloogial põhinevad perioodid vahelduvad uutel innovatiivsetel tehnoloogiatel põhinevate kvalitatiivsete hüpetega. Tänapäeva noored ja isegi keskealised peavad olema valmis tohtuteks ettekujuteldamatuteks muudatusteks ja kui AI ning robootika tõepoolest nii kiirelt arenevad kui enamus futuriste ennustab ei jää ka penskarid puutumata.
Lynx (Ilves) nimeline robokoer maastikul mängeldes liikumas
Robotite areng järjest kiireneb. Tööstusroboteid on kasutatud aastakümneid. Autonoomsed robotid, mis võimelised mitte ainult laboris vaid ka reaalses maailmas iseseisvalt ringi liikuma suht hiljutine trend. Nagu alati toimub kiire areng seal kuhu suunatakse finantsid ja nagu ikka suunatakse uue tehnoloogia arendamiseks mõeldud finantse eelkõige sõjatööstusse. Boston Dynamics robotid suht tuntud tänu reklaamikampaaniatele. Seekord jäi silma InterestingEngineering veebilehel hiinlaste Deep Robotics poolt arendatav robokoera mudel - eriti tähelepanuväärne on tolle liikumisvõime ja kiirus maastikul, tasakaal, töövõime temperatuurivahemik -20C - +55C, veekindlus ja 2.5 kuni 4 tunnine patarei kasutusaeg.
Pole vaja palju fantaasiat robokoerale tulirelva (või mingi muu sõjapidamisvahendi) ja tehisintellekti lisamiseks ning saamegi vägagi võimeka ning hirmuäratava robosõduri. Esialgu on ilmselt vajalik kasutada ka sidevahendeid, et inimoperaator igaks juhuks silma peal hoiaks või sihtmärki kinnitaks. Hinna poolest on esimesed kindlasti liiga kallid suurel hulgal kasutamiseks kuid riigi tellimusel masstootmise puhul langeb hind kiirelt mõistlikkesse piiridesse. Firma hinnangul peaks robokoera hind kujunema 100000$ kanti, mis on odav kui võtta arvesse palju läheb sõduri väljaõpe, palk, pensionid ja elukindlustus maksma (mõnes riigis (venemaa, põhja-korea) on muidugi inimese hind nii odav, et ei robotite kasutamine ei tasu majanduslikult ära).🤪
Tuleviku sõjapidamine drooniparvede ja robokoerte karjadega silmapiiril, tõenäoliselt väiksemas mahus on see mitte aastate vaid kuude küsimus! Allolevalt videolt võib näha milliste erinevate tehnoloogiate arendamisega praegu tegeletakse. Ei maksa unustada, et avalikult jagatav on minevik. Salastatud programmid kindlasti jõudnud palju kaugemale. Eriti imponeerivad putukaid modelleerivad minidroonid. Tehisintellekti kasutamise üks tohutuid eeliseid - tarkvarapõhine lahendus, mis välja mõeldud ei nõua pea mingeid kulutusi masstootmisse paiskamiseks - programmi paljundamine tuhadandeteks või miljoniteks koopiateks üliodav.
Inimkond on võimeline välja mõtlema ja ehitama igasugu aparaate, mis ei lähe vastuollu füüsikaseadustega, vaja on lihtsalt piisavalt ühiskondlikku nõudlust ja raha. Looduses juba olemasolevad bioloogilised robotid loomade, kalade, putukate ja mikroorganismide näol kinnitavad, et sellised süsteemid on võimalikud. Kui need on tekkinud tohutu pika aja jooksul loodusliku valiku käigus siis peaks inimene suutma luua suunatud disaini läbi palju kiiremini palju võimekamad süsteemid. Allveelaevad modelleerivad kalasid, lennukid lindusid, autod koormaloomi, jne - inimese loodud mudelid tohutult võimsamad looduslikest. Juba on esimesed robotid, mis aimavad järgi putukaid. Järge ootavad bakterite ja viiruste tasemel mikro ja nanorobotid.
No ja tehisintellekt pole ju muud kui aju modelleerimine. Pole kahtlustki, et pigem varem kui hiljem ületab inimese (või TI) loodu inimaju võimekuse, kus piir on ei oska keegi ette kujutada. Momendil paistab LLM olevat saavutanud teatava nivoo, kust edasiliikumine aeglasem. IT firmad otsivad palavikuliselt uusi innovaatilisi lahendusi: viimane video AI tsüklilisest arengust ja superintellektist. Kes esimesena naelapea pihta tabab, selle aktsiad kordavad või isegi ületavad Nvidia fenomeni. Jääb mulje, et pregu on õige aeg seni tohutut edu näidanud firmade aktsiaid müüa ja jääda ootama uusi esiletõusjat. Krüpto viimase aasta ja eriti valimistejärgne tähelend teeb momendil ettevaatlikuks. Tavaliselt pole hea strateegia karjaga kaasa joosta.
Väga sobiv ajastus! Ülaloleva arvamusvideo avaldamine ja Kaja Kallase "kuulamine" EU välispoliitika juhiks saamiseks samal päeval mõnetunnise vahega. Saadaks lingi Kajale tutvumiseks, kuid vaevalt tal selleks aega tähtsamate tegemiste kõrval. Kes ei viitsi vaadata või ei mõista piisavalt inglist siis lühidalt kokku võttes rõhutab video fakti, et Euroopa Liit on summaarselt igasugu objektiivsete näitajate (majandus, tehnoloogia, rahvaarv ja ka sõjapidamisvahendid) poolest venest nii palju üle, et ka USA toetuseta poleks mingi probleem vastu saada. Vene peaks kartma Euroopat provotseerida mitte vastupidi.
Paraku puuduvad kolm äärmiselt tähtsat faktorit: ühtsus, otsustusvõime ja tegutsemiskiirus. Demokraatlike riikide liidu puhul on see paratamatu, sest kõigil riikidel pole kunagi sama vaatenurk ja mingi kompromissi kokkuleppimine võtab aega isegi kui see võimalik. Vene ei saaks kunagi jagu ühtsest Euroopast kuid jupikaupa üksikuid riike murda palju lihtsam. Ajaloost on teada lugematu hulk näiteid kui väike kuid ühtne ning otsusekindel võidab palju suuremat ja tugevamat, vastuoludest lõhestatud ja kõhklevat vastast. Eurooplaste soigumine 2% või 3% GDP eraldamisest kaitsekulutusteks on lihtsalt naeruväärne. Vaadake mõnisada kilomeetrit idapoole: millise protsendi GDP'st on Ukraina kaotanud rääkimata sõja poolt tekitatud otsesest majanduslikust kahjust, miljonitest põgenikest ja kaotatud inimeludest. Kui ei raatsi praegu oma armeed toita, kaotate sõjaga kümneid kordi rohkem raha ja vara ning toidate edaspidi vallutajate armeed.
Kui laseme Ukrainal kaotada või isegi territooriumi loovutamisega saavutada ajutise vaherahu on mõne aasta pärast hilja kaitse-eelarvet tõstma hakata kui liugpommid ja vene mass koos sunniviisiliselt värvatud ja läänes põhjusega pettunud ukrainlastega üle EU piiri hakkab valguma. USA peale ei maksa sõltumata presidendist eriti loota, neil saab olema Hiinaga nii palju tegemist, et Euroopa toetuseks ei jagu aega, raha ega relvi.
1942 seis Euroopas ...
... ja Aasias
Ajaloost pakub veidi lohutust teise maailmasõja kulg. Poola langes 1939 kuu ajaga, Saksamaa sundis 1940 prantslased alistuma 6 nädalaga ehkki liitlased olid arvulises ja materiaalses ülekaalus, USA pakkus algul vaid moraalset toetust. 1941 juunis Saksa kallaletung venemaale saavutas ajalooliselt enneolematut edu, seni neutraalne USA astus sõtta vaid Pearl Harbori rünnaku tõttu 1941 detsembris. 1942 aasta geopoliitiline kaart paistis õige lootusetu. Kogu Euroopa peale Inglismaa teljeriikide käpa all ja vene sõja kaotuse äärel. Aasias võimutses Jaapan. Alles siis kui seis oli nii hapu võtsid liitlased end kokku - lõpuks tõi kastanid tulest välja ikkagi USA majanduslik võimsus, kes toetas nii venelasi kui britte Saksa vastu ise samal ajal Jaapaniga tuliselt võideldes. Ei maksa unustada, et tuumapomm ei lõpetanud ainult sõda Aasias vaid päästis ka Lääne-Euroopa vene okupatsiooni alt. Tänapäeval pole aga USA enam nii ülivõimas ei majanduse ega sõjanduse nurga alt. Tuumapommiga sarnaseks tehnoloogiuliseks läbimurdeks võib kujuneda ASI (Artificial Super Intelligence) - aga kes jõuab selleni esimesena - loodetavasti lääneriigid.
Tark ja ettenägelik käitumine olnuks sakslastele juba Austria või hiljemalt Tshehhi hõivamisel ning venelastele Baltimaade sissetungi ning Soome rünnaku ajal koht kätte näidata ja sõda ning sadu miljoneid ohvreid surnute, vigastatute, vangistatute ja küüditute näol poleks olnud. Tagantjärgi tarkus aga äkki tasuks seda õppetundi praegu meelde tuletada? Venemaa kiirelt rahu paluma sundimine, milleks jääb Ühtsel Euroopal ja USA'l jõudu laialt üle, ohjeldaks ka Taiwanile ja pikemas plaanis Siberile pilku heitvaid hiinlasi. Alternatiiviks maailmasõda kus teljeriikide rollis Hiina, vene, põhja-korea, iraan ja liitlasteks EU, USA ning Jaapan oma sõpradega. Aafrika ja Lõuna-Ameerika jäävad aia peale vaatama, ülejäänud Aasia ilmselt ootab ära võitja enne kui poolt valib.
P.S. Ärge laske sellel arutlusel und segada, niisama põnev mõttemäng ja ajalooliste paralleelide tõmbamine, ei muud. Päriselu on tavaliselt palju ettearvamatum: kümne aasta pärast loen seda postitust, mis pilvest silmaläätsele projekteeritud ja naeran laia suuga troopikasaarel liival lebotades ning omaette kurtes, et tehisaruga varustatud robot lisas jälle mangoshampa kokteili liiga palju jääd😜
Vist varemgi kirjutatud, et siin ülemere on erinevalt Eestist isadepäev suve alguses ja kui Eestiga sidet poleks ununeks üldse ära. Miskit erilist ette ei võtnud, tüüpiline novembri ilm: vihmane, rõske ja külm. Hommikul enne sadu jõudsin jooksmas käia ja esimeste piiskade langedes isegi aiavooliku joa all end karastada. Spordimehest isa kindlasti vaataks heakskiitvalt noogutades pealt. Kaasa küpsetas kringleid, mida kardemoniga maitsestatud kange musta kohviga nautisin. Tänu ilmale kulus aeg koduse koristamise tähe all. Küll on hea, et maja suht väike, suuremat ei jõuaks küll korras hoida, tuleks kas teenija võtta või koristusteenust palgata nagu nii mõnedki siin teevad hilisimmigrantidele tööd pakkudes.
Tütar viis issi oma uue autoga lõbusõidule😎
Netist vaatasin youtube videosid lennuõnnetustest: Mentour Pilot on igavesti asjatundlik autor, seletab üksikasjalikult õnnetuste käigu ja põhjused, nii tehnilised kui ka inimloomuga seotud. Mulle ja nagu selgus ka vanemale tütrele inseneridena igavesti põnev näha kuidas tühisena paistvad detailid halbade kokkusattumuste mõjul katastroofini viivad. Päriselus kipub erinevalt filmidest kehtima Murphy seadus: Mis saab halvasti minna see ka läheb. Eelmisel õhtul jäid silma lood matkamas kaduma läinud või õnnetult otsa saanud inimestest. Absoluutne enamus on inimeste enda vead, mida ratsionaalse käitumisega annab minimiseerida. Samas ei saa märkimata jätta lihtsalt õnnetud juhused, mille vastu miski ei aita. Ise olen peale matka vahel mõelnud, kus ja kuidas oleks miskit valesti võinud minna - omaette põnev mõtteharjutus.
Isadepäeval oma lemmikkohas lõõgastumas
Tõsiselt ohtlikke napikaid pole nagu olnudki, samas täiesti võimalik, et lihtsalt ühte või teist ei märganud või osanud näha, kuid läks õnneks. Mõnda potensiaalselt hullu situatsiooni ei oska kartagi - näiteks tookord kui tütrega Kreekas üle lahe ujusime, kus ka paar kiirpaati lõbusõitu tegid. Ei osanud arvata, et kaatri pardalt vees keset merd ujuvaid inimesi suht raske märgata, mida suvel Tilgu sadamast välja sõites kogesime. Õnn kulub alati marjaks ära, eriti neil kes elus keskmisest rohkem põnevust taga ajavad!
Miks vabariiklased Trumpiga eesotsas võitsid valimised? Mitte lihtsalt ei võitnud vaid võitsid ülekaalukalt nii valijameeste kui rahvahääletuse järgi vaadates, lisaks ka Senati ja Kongressi enamuse. Nagu ikka on põhjuseid mitmeid. Minu arust põhiliseks keskmise ameeriklase harimatus ja lihtsameelsus. Illustreerimaks toon välja mõned drastilisemad küsitluste tulemused: 56% ameeriklasi arvab, et araabia numbrite kasutamine tuleks koolides keelata, 69% usuvad inglite olemasolusse, vaid 24% tunnistavad evolutsiooniteooriat, Kui A&W McDonaldsiga konkureerides tuli välja 1/3 naelase burgeriga võrreldes Maci 1/4 naelasega kukkus nende kampaania läbi, sest enamus ameeriklasi arvab, et 1/4 on suurem kui 1/3, ... jne ... Mida oodata selliselt tohmilt massilt? Mida rumalam seda kergem osava propagandaga ära lollitada.
Aga teiseks põhjuseks pean viimase aastakümne vasakpoolsete survet, eelkõige WOKE kampaaniat ja teisi sellega seostuvaid liikumisi. Nimelt piiratakse järjest rohkem sõnavabadust, seda mitte niivõrd otseselt seadustega kui kaudselt oma vaatenurga jõulise pealesurumisega ja mittenõustujate elu põrguks tegemisega. Ameeriklasele on igasugused vabadused väga tähtsad, kaasa arvatud sõna ja relvaomamisvabadus. Demokraadid tahavad relvaomamist föderaalselt jõuliselt piirata ja toetavad igasugu vähemustele mitte lihtsalt võrdsete tingimuste vaid eeliste andmist. Vabariiklaste kampaania propaganda rõhutas neile hirmudele: demokraatide võidu korral võetakse teilt viimanegi sõnavabadus ja "süvariik" hakkab kõike kontrollima. Mõni ime siis, et isegi sõltumatud toetasid rohkem Trumpi kui Harrist mõeldes, et selle klouni Trumpi elasime enne ja elame nüüdki üle aga Harrise "sotsialistlik valitsus" äkki kehtestab kontrolli tavalise inimese elu üle.
Tsensuur pole mitte ainult USA probleem, isegi teaduses tõstab oma räpast pead
Demokraatide valimiskampaania oli suunatud mõtlevale inimesele - homo sapiensile. Paraku on teada, et mõtlemisvõime poolest keskmine valija USA's just ei hiilga, demokraadid lihtsalt ignoreerisid seda fakti. Huvitav, et enamuses Euroopa riikides oli Harrisel võrreldes Trumpiga oluliselt kõrgem toetus ja ma arvan et mitte ainult Ukraina sõja või keskmiselt vasakpoolsemate vaadete pärast - lihtsalt nii labane kampaania ja nüri propaganda nagu Trumpi leeril ei lähe Euroopas peale. Lõpuks muidugi immigratsiooniküsimus, mis on terav ja mida vabariiklased osavalt ära kasutasid. Oma osa andis ka miljardäride toetus eesotsas Muskiga, kes X'i kaudu suht varjamatult Trumpi toetas.
Samas imestan, et keegi ei pööra tähelepanu Ameerika poliitilise süsteemi kõige suuremale probleemile: kahepartei süsteem. Kui tahad, et su sõnal mõju oleks, pead valima kas vabariiklasi või demokraate. Muud võimalust pole, sest pisiparteidel pole mingit kaalu. Kokkuvõttes peab suur hulk inimesi valima kahe halva vahel, kumb neist vähem halb või kumb nii hull, et lihtsalt peab teise poole valima takistamaks nonde võimule tulekut. Ei vali niipalju ühe poolt kui teise vastu. Ameerikal on vaja kolmandat ja miks mitte ka neljandat või viiendat tõsiselt võetavat alternatiivi ehk parteid. Ameeriklaste traditsiooniaustuse juures on kahjuks väga väike võimalus, et parteisüsteem muutuks kui just dramaatilist majanduslikku, poliitilist või sõjalist katastroofi ei tule.
Hommikul ärgates mingit valimisteemalist üllatust polnud, no ega polnud oodatagi. USA's ähvardab tekkida olukord kus kogu võim on vabariiklaste käes: President, Senat ja Kongress täiskupatuses. Selline olukord pole kunagi hea kui tasakaal kaob. Voodis lebotades lugesin moblalt läbi nii president Kaljulaiu kui Mart Helme intervjuud. Laias laastus nõustun mõlemaga, isegi Helme jutt tundus suht realistlik kui teatud momendid (valimiste võltsimine ja süvariik) välja jätta. Läbiv toon on aga Trumpi käitumise etteennustamatus.
Järsult on kasvanud võimalus, et oleme tõepoolest uue maailmakorra lävel. Kas just sellises vormis mida kremlis loodetakse aga suured muudatused on ilmselt ees. Maailmas tekkivad jõukeskmed, millest USA ja Hiina primaarsed ning suht võrdsel tasemel. Teises liigas vene, Euroopa, Aasia ja globaalne lõuna (Aafrika pluss Lõuna-Ameerika). Ülejäänud riigid ei saa palju valida, pigem jagatakse jõukeskmete vahel. Piirialadele jäävate riikide kuuluvuse määravad nende poliitikute ja diplomaatide osavus kuid põhiliselt siiski suurte praktilised kaalutlused. Maailmapoliitika muutub väärtuspõhisest kasu ja tehingupõhiseks.
Trump on ärimehena ju tuntud tehingute sõlmija. Paraku lääne arusaamiste ja põhimõtetega võib lasta end lihtsalt alt tõmmata nii putleri kui kimi poolt. Näoilmed kõrvaloleval pildil õige paljuütlevad! Põhiprobleemina näen lääne suutmatust aru saada, et vene ja teatud määral ka Hiina ei näe lepinguid mitte siduvate kohustuste vaid vastaspoole manipuleerimiseks kasutatavate paberitükkidena. Ehk siis vene järgib lepingut kuni see kasulik, rikub kohe kui jõudu ja võimalust.
USA jaoks on esmajärguline majandus, millest tulenevalt kõige olulisemaks välispoliitiliseks suunaks Hiina. Kui ka kohe end NATO'st välja ei tõmmata siis kindlasti vähendatakse oluliselt sõjalist panust Euroopa suunal. Euroopa peab ükskord suureks kasvama ja hakkama ise nii rahaliselt kui poliitiliselt tõsiselt panustama kaitsesse. Nii oma rahvaarvu kui majandusliku võimsuse poolest ollakse venest pikalt üle kuid poliitiliselt nõrgad ning killustatud. Kui Ukraina sõda polnud piisavalt shokeeriv liitmaks Euroopat ühise vaenlase vastu mis siis on???
Ida-Euroopa ja Eesti jaoks on kõige hirmutavam võimalus teise maailmasõja eelõhtu analoogina sõlmitav mõjusfääride jagamise salaleping - hüpoteetiline Lavrovi-Vance pakt. Eesti poliitikute ja diplomaatide esmane ülesanne on kõigi võimalike ja võimatute nippidega kindlustada Euroopa mõjutsoonis püsimist ning vältida vene tsooni langemist. Ehkki selle eesmärgi õnnestumine ei sõltu ainult meist tuleb parteipoliitilised erinevused maha matta ja teha kõik vältimaks uuesti okupatsiooni alla langemist, sest tegu eksistentsiaalse küsimusega. Esimese käiguna võiks võtta kõigilt mittekodanikelt hääletamisõigus kõigi astmete valimistel.
Poole üheteist ajal õhtul jõudsin koju avasin õlle ja krõpsukoti ja panin telekast valimised jooksma. Youtube live jäi esimesena ette Ukraina toetaja USA sõjaväe veterani Jake Broe link. Momendi seis pole just kiita: 242 : 108 Trumpile. Kõik ennustatud osariigid on läinud ennustuste järgi ja kui nii edasi läheb määravad valimised kaalukeele osariigid, tegelt kolm neist: Michigan, Wisconsin ja Pennsylvania. Paraku juhib Trump kuues seitsmest, mis vihjab suurele võidule kuid ei pruugi seda tähendada, loetud suht väike protsent häältest. Üleüldine toetus umbes 4 miljoniga Trumpile.
23:00 Georgia ja North Carolina läinud suure tõenäosusega Trumpile. Määravad PA, MI ja WI roosad, kalduvad Trumpi poole kuid vaid kolmandik loetud. Iowa just läks Trumpile oluliselt suurema 12% ülekaaluga kui küsitlused ennustasid. Momendil seis 246 : 126 Trumpile.
23:15 Michigan kaldub veidi Harrise poole kuid Wisconsin Trumpile, Pennsylvaniast uusi uudisi pole momendil. Jake Broe on optimistlikum arvates, et Harrisel on tänu potensiaalsele võidule Arizonas ja Nevadas võimalus ka Wisconsini kaotuse puhul. PENNSYLVANIA on ikkagi otsustav! Põhja-Carolina just pööras punaseks.
23:30 246 : 177 Trumpile. Pennsylvania 76% loetud, Trump juhib paari protsendiga, kisub järjest punasemaks. Avan järgmise õlle. Harrise toetajad on väga vaikseks jäänud.
23:45 Kõik kolm olulist kaalukeele osariiki PA, MI ja WI 3-4%'ga Trumpi poole kaldumas. Harrise võidu võimalus kipub väga väikeseks minema.
24:00 247 : 204 Trumpile. Pennsylvanias 82% loetud, Trump juhib 3.6%'ga. Paistab, et võib magama minna, realityshow sai ootamatult vara otsa.
No nii. Mis siis nüüd saab. Esimene asi, Euroopa peab jalad kõhu alt välja võtma ja hakkama päriselt Ukrainat sõjaliselt toetama ja enda sõjatööstuse kohe ja võimsalt käima tõmbama. Ukrainlased on ostnud Euroopale mõned aastad ettevalmistusaega oma vere hinnaga. Biden peaks enne ametist lahkumist andma kõikvõimalikud relvad ja load nende kasutamiseks - ainus võimalus endast viisakat jälge ajalukku jätta. Majanduse seisukohast tulevad etteaimamatud ajad - bitcoini ikka ostsite eile :P
Kokkuvõttes klassikaline näide mis juhtub kui lollid lasta valimiskastide ligi. Presidendivalimiste tulemused määras harimatute noorte meeste otsus valima tulla ning vanurite ja sõltumatute toetus. Demokraatlikus riigis on rahvas väärt oma valitsejaid, keda valib. Järelikult on ameeriklased Trumpi väärt! Põnevad ja ettearvamatud ajad tulemas, hea et ise juba penskarieas😁
Kui Eestis hommikul mu blogi ekraanile manate pole valimisjaoskonnad USA's veel avatud, ajavahe noh. Sõltub muidugi millal keegi ärkab, igatahes avatakse Vermontis mõnes piirkonnas jaoskonnad kell 5 hommikul, mis peaks tähendama 11:00 eesti aja järgi. Avamise aeg pole tegelt tähtis, tulemuse otsustavad hääled, mis jõuavad kohale enne jaoskondade sulgemist. Väidetavalt olla juba 78 miljonit ameeriklast ehk umbes pooled hääleõiguslikud hääletanud. Suure tõenäosusega tuleb tihe rebimine ja võitja ei selgu 5.Nov õhtuks, ei imestaks kui võtab aega isegi üle nädala, sest väga lähedase tulemuse korral on õigus nõuda ülelugemist. Kokkuvõttes ei tasu istuda küüsi närides teleka ees või mobla ekraani iga paari sekundi tagant uuendada, võib rahulikult magama keerata kuulmaks järgmine hommik uudistest, et võitja pole ikka veel selgunud. Aga kas keegi on nii külmavereline, vähesed ilmselt, mina igatahes mitte.
Tegelt on seis väga lihtne kui eeldada, et küsitlustulemused täpselt valijate käitumist peegeldavad, mida nad kunagi pole veel teinud. Endiselt on otsustavad kaalukeele osariigid ja nende hulgast määrav Pennsylvania nagu eelmises valimisteemalises postituses kirjutasin. ERR vist vihjab oma tänases artiklis "ERR USA-s: politoloogide hinnangul otsustab valimistulemuse Pennsylvania" minule😁 Viimastel andmetel on seis Pennsylvanias viigiline: Kui võidab Harris saab ta 270 valijamehe häält, täpselt nii palju kui võiduks vaja kuid ei tohi kusagil mujal ühtegi häält kaotada. Kui võidab Trump on ta väga suure tõenäosusega järgmine president. Twitteris nägin huvitavat Euroopa riikides läbi viidud küsitlust: millist tulevast USA presidenti eelistaksite. Harrise toetus oli ülekaalukas, vaid tuntud paariariigid pluss paar Ida-Euroopast eelistasid Trumpi.
Ema soovitas 1 novembri ringvaadet (kõnealune teema algab umbes 9:10), olla juttu sõjaväelaste silma läbi eesti noorte meeste tervisest ja füüsilisest vormist. November pealegi meeste tervise kuu. Alati paneb natuke kulmu kergitama kui mingist üldinimlikust asjast nagu tervis või haridus räägitakse soo või rassipõhiselt (BLM) nagu mis mõttes, peaks ju kõigi kohta kehtima. Päevadest või erektsioonihäirest räägime soopõhiselt aga miks tervisest laiemalt??? Väidetavalt põhjuseks asjaolu, et mehed lihtsalt on mehed ja ei lähe iga "pisikese" asja pärast arsti juurde enne kui hilja.
Mehed on harjunud oma probleemid ise lahendama ilma kellegi teise peale toetumata, vaid viimases hädas küsitakse häbelikult abi. Tuleb tunnistada, et ega isegi sest patust prii ole - arsti juurde vabatahtlikult ei lähe, naine on viimase kümne aasta jooksul sundinud kaks korda "ülevaatuses" käima. Miskit probleemi ei leitud, mul hea pärast nina alla hõõruda, et ilmaasjata ajaraisk. Samas eks tegelt ole inimese organismiga sama nagu autoga: aja jooksul kulub ja vananeb, aastas korra "teeninduses" käies alles arenema hakkavate probleemide lahendamine palju lihtsam ja odavam kui hiljem kinni jooksnud turbopumba või geneka vahetamine.
Ringvaate juurde tagasi tulles: sain paraja shoki kuuldes kui viletsas seisus ajateenistusse kutsutavate noormeeste vorm ja tervis on. 9000 kutsealusest aastas on tervislikult teenistuskõlblikud vaid 45%!!! Viiekümneviiest protsendist mittekõlblikest on 40% puhul põhjuseks vaimse tervise probleemid!!! OK, mingi osa neist mittekõlblikest on ilmselt simulandid aga ikkagi, rohkem kui pooled noormehed pole traditsioonilise mehe nime väärt - täielikud lödipüksid. Sellega halvad uudised ei lõpe, sest teenistuskõlbulike vorm on alla igasugust arvestust. Teise jalaväe brigaadi näitel tuli neile oktoobrikuus 324 uut kutsealust, kellest vaid viiendik tegi ära kaitseväe füüsiliste võimete testi miinimumnõuetele!!! Kolmandik said jooksus null punkti - ei suutnud 3.2 km joosta 20 minutiga! Ehk siis vaid 9% Eesti noormeestest vastab kaitseväe miinimumnõuetele - härrased ohvitserid: seis on sitt aga see sitt küll meie tuleviku väetiseks ei kõlba.
Jutt on noortest 17-21 aastastest "täisjõus" meestest. Mõistmaks taustsüsteemi viskasin pilgu peale enda esimestele jooksudele. Kes mu blogi kauem lugenud, teab et jooksma hakkasin alles 2019 kevadel, enne polnud kunagi jooksuga tegelenud, üldiselt vihkasin kestvusalasid. Esimene üle 3km jooks ilma igasuguse eelneva jooksutrennita oli keskmise tempoga 5:15 kilomeetri peale (3.28km aeg 17:08). Vanust sealjuures kolm korda rohkem kui kutsealustel noorsandidel. Ma pole ka kunagi mingi sportlane olnud, noorpõlves veidi ülejala erinevais trennides käinud. Liiga laisk olin, et spordiga tõsiselt tegeleda, erinevalt mu isast, kes omal ajal NL tasemel sportlane. Ehk siis mu ainus teoreetiline eelis võiks olla geenid. Googeldasin kaitseväe norme: istessetõusmiste ja kätekõverdustega pole nii suur vahe kuid ka noormeeste normid täidaks ilma igasuguste probleemideta. Lõuatõmbamist mu üllatuseks normides polnudki, ju siis liiga raske katsumus noormeestele.
Grete Lõbu esitas küsimuse: kust küll selline halb seis tulnud, ega keegi tea head vastust ja kindlasti ühest põhjust polegi. Ma ise arvan, et noorte puhul mängib tohutu tähtsat rolli mis parasjagu popp. Kehapositiivsuse kampaaniaga pole ilmselgelt lootust head füüsilist vormi loota. Lisame siia asjaolu füüsilist koormust pakkuvate tegevuste ebapopulaarsusest ning fakti kontoritöö üha suurenevast osast. Lapsed ja noored istuvad enamuse vabast ajast erimõõdus ekraanide ees kas mängides, postitades või teiste postitusi vahtides. Ükski neist tegevustest lihast ei kasvata. Pilte õues palli taguvatest, puude otsa ronivatest või rattaga sõitvatest lastest võib leida vaid vanadest raamatutest. Esimese vabariigi või nõuka algusaja spordi populaarsusest ei maksa rääkidagi.
Mu arust oli päris hea mõte pakkuda noortele välja tiktokis või instas tavalise lollitamise asemel postitada väljakutse palju kätekõverdusi või lõuatõmbeid keegi teeb. Või ükskõik milliseid kehalist osavust ja tugevust nõudvaid tegevusi. Iseasi kas lödipüksid ja lumehelbekesed füüsilist pingutust nõudvate tegevustega viitsivad aega viita või neile "like" lisada, palju lihtsam loll nägu ette manada või totrat häält teha.
Aga mis teie arvate kuidas noorte meeste (ja kardetavasti ka naiste) füüsiline vorm nii nigelaks läinud ja kuidas oleks seda võimalik parandada? Tuletan meelde, et füüsiline vorm on tugevalt seotud nii füüsilise kui vaimse tervisega ja enesetundega. Terves kehas terve vaim.
Ei maksa ka ära unustada riigikaitset. Sellises vormis noormeeste puhul piisab vene karul teispool Narva jõge korra urisega ja nolkidel püksid täis. Ma saan aru küll, et mida edasi seda vähem sõltub tulemus sõjaväljal meeste füüsilisest vormist aga ilma mõistliku füüsilise vormita pole ka vaimset, pole võimet raskustega hakkama saada ega enesekindlust.
Pohhuisti lihtne vastus oleks: milleks võidelda kaotatud võitlust - inimene liigina hääbub lähemas tulevikus niikuinii.
Lõpetuseks mu võlgujäänud septembri ja äsjase oktoobri jooksunumbrid:
September 14 jooksuga sain napilt kuu "normi" täis, 105 kilti kogunes keskmise tempoga 4:38 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 3:56, 5 kildi parim aeg 22:36, 10 kilti üks aeglasemaid 48:40. Käimist, matkamist keskmisest rohkem 86 km, sammude hulk nõks alla poole miljoni - 472083. Rattal vaid 32 kilti kuid süstaga sõudmist 40 km. Oktoober Võrreldes eelneva kuuga hulga aktiivsem: 21 jooksu ja 165 kilti, keskmine tempo 4:38 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 4:04, 5 kildi parim aeg 22:18 10K teine pool, 10 kilti 45:45, parim 5K keskmine tempo 4:27min/km. 11.32km jooksin keskmise tempoga 4:32min/km, kui distantsidega veidi mängida läbisin viimased 10K (2-11) 45:00 ja 5K (7-11) 21:51. Käimist 58 km, sammude hulk üle poole miljoni - 529517. Rattal vaid 18 kilti.
