8 Miljardit

Sellise õõvastava verstapostini on inimkond tänaseks jõudnud. Nagu võib ülemiselt pildilt näha siis eestlaste osa vaid 0.01% maakera rahvastikust. Müstika mille alusel ennustati, et just 15 novembril 2022 inimpopulatsioon 8 000 000 000 liikmeni jõudis. Tegelikult muidugi tegu umbkaudse kuupäevaga, kuid ega see põhimõtteliselt olukorda muuda kas saavutasime taseme paar kuud enne või hiljem. Nii või teisiti paneb inimpopulatsioon ja täitmatu tarbimishimu keskkonna meeletu surve alla. Kuigipalju suudame maakera oma vajadustele kohandada aga mingi moment tuleb piir ette ja saabub populatsiooni kollaps nagu see looduses paratamatult alati liigselt paljunenud liikidega on juhtunud. Ja keskkond vajub tagasi stabiilsesse olukorda, täpsemalt ehk siis uude stabiilsusesse. Kas selles kohta ka inimesel ja teistel kõrgematel organismidel sõltub kollapsi vormist.

Mõistatus ja Robootika

Milline tsisternautodest sõidab?

Olen varemgi hulka põnevaid mõistatusi näinud kuid kunagi pole pähe tulnud neid postitada. Täna nägin twitteris üht pealtnäha õige lihtsat, selline tüüpiline keskkooli füüsikaolümpiaadi ühe punkti küsimus. Lugejad, pakkuge lahendusi koos põhjendustega. Vihje - tasub olla tähelepanelik ja mitte paristada esimest pähetulevat vastust😉

Ülalolev video robootikateemaline ja ajakohaselt seotud ka sõjandusega. Tuleks täpsustada, et kui tavakodanik kujutab sõna robot kuuldes ette sihukest Raua-Roberti moodi tegelast siis tegelikkuses on roboti mõiste palju laiem. Humanoidi kujuga robotid moodustavad kaduvväikese murdosa kõigist robotitest. Absoluutne enamus erinevad "lollid" (dumb) tööstusrobotid, mida kasutatakse tootmisliinidel. Tegelikult võib robotiks nimetada igatsorti masinat, mis juhtsignaalide abil ettenähtud või ka ootamatuid tegevusi sooritab. Lihtsamad teevad üht ja sama liigutust lugematu arv kordi, keerulisemad kasutavad juhtimissüsteemis võimsaid arvuteid ja tehisintellekti. Näiteks inimkujuline Boston Dynamics Atlas lihvib oma liikumisalgoritme AI kontrollitud masinõppe abil.

Millal jõuavad lahinguväljale autonoomsed sõjarobotid, mis võtavad letaalse otsuse vastu omal vastutusel on vaid aja küsimus. Selge see, et avalikkusele näidatakse aastaid vanu mudeleid. Momendil kasutatakse sõjarobotitest kõige laiemalt droone mida juhivad inimoperaatorid. Autonoomsed hulkurdroonid, mis omapäi ringi tiirutavad, sihtmärke otsivad ja neid ka ilma operaatori vahelesegamiseta hävitavad on järgmine loogiline samm (Iisraeli IAI Harop juba kasutuses). Muidugimõista tuleb algul sisse vigasid, soomuki asemel võib droon põrutada plekist transpordikonteineri või fekalistimasina pihta, aga küllap aegamööda vigadest õpitakse. Kokkuvõttes võiks ette kujutada helget tulevikku, kus inimeste asemel võitlevad lahinguväljal vaenupoolte robotid või siis veel parem ja vähemkulukas: hoopiski programmid interneti virtuaalreaalsuses😁

Herson vabastatud!!!

Herson kuulutati "igaveseks" vene omaks, nii kaua siis igavik kestis😁 

Peale seda kui paari päeva eest kuulutati avalikult välja taganemine Hersonist hakkasid Vene väed kibekiiresti lahkuma. Eeldati, et organiseeritud taganemine võtab vähemalt nädal aga võimalik et ka kaks ning vene järelväed katavad visade lahingutega põhikontingendi lahkumist. Lootust rasketehnika ja moona idakaldale viimiseks eriti polnud, sest kaks ühendusteed silla ja tammi näol tugevasti kahjustatud ning Ukraina tule all.

                      Ukraina kontsentreeritud tulelöögid sillapeade pihta

Kui esimene päev tundus taganemine suht hästi kulgevat ja kattelahinguid peeti isegi 50 km Hersonist eemal Snigurovkas siis eile algas paaniline põgenemine, mida Ukraina jõudumööda ära kasutas suunates kogu käepärase tulejõu sillapeadele kogunenud vene vägede pihta. Öö 10 ja 11 novembri vahel oli tõeline põrgu nagu eluga pääsenud vene sõjakorrespondent kirjeldas.

Vene ülemjuhatus teatas, et 11 novembril kell viis hommikul lõpetati edukalt ja ilma ühtegi tehnikaühikut kaotamata kõigi vägede ümberpaiknemine Dnepri idakaldale. Kell 11 lasid nad ka Antonovski silla õhku, paraku jäi suur hulk rasketehnikat lõksu läänekaldale. Katteväeosad olid sunnitud lahkuma jalgsi, paatide või mis iganes ujuvvahenditega. Vene üksustele, kel ei õnnestunud lahkuda anti käsk tsiviilriietus selga ajada ja üritada kuidagi omal käel pääseda. Päeval sisenesid Ukraina väed Hersonisse kohalike juubelduste saatel. 

                    Herson on vabastatud!!! Kaadrid 11 novembri lõuna ajal

Momendil on veel ebaselge kui suuri kaotusi vene väed taandumisel kandsid, palju tehnikat Ukrainlastele jätsid ja paljud venelased ümberpiiratutena või vabatahtlikult vangi langesid/langevad. Täpsemad numbrid selguvad lähipäevil. Sotsiaalmeedias levivate videote põhjal otsustades said Ukraina väed kõva täiendust nii masinate, relvastuse kui moona näol kuid vangilangenuid pole veel näha olnud. Zhdanov väitis tunni aja eest, et kahjuks pääses märgatav osa elavjõust jalgsi minema.

                       Ukrainlased inspekteerivad mahajäänud venelaste moona

Ukrainlaste järgmiseks eesmärgiks on puhastada Dnepri läänekallas vene vägede jäänustest ja miinidest ning kindlustada kaitseliine enne kui suunduda Donetski rindele appi, kus venelane iga hinna eest üritab läbi murda. Algab võidujooks Hersonist taandunud vene vägede riismete ja Ukrainlaste vahel, kes enne Donbassi omadele toeks kohale jõuab. Lisaks peaks Ukraina üritama Volnovahha suunas läbi murda, et vene rinne poolitada. On neil selleks jõudu, pole aimugi.

            Hea kokkuvõte Hersoni piirkonna lahingutest sõja algusest peale

Hersoni vabastamine on Ukrainale nii moraalne kui strateegiline võit. Likvideeriti oht Odessale ja saadi piisavalt lähedale Krimmi ühendusteedele. Samas ei tohi jääda loorberidele puhkama, et vene ei saaks võimalust Donetski rindel läbimurdeks. Sealne olukord sarnaneb teatud määral Sinimägede rasketele kaitselahingutele, ukrainlastel vähemalt relvastuse näol tugevam liitlaste tugi ehkki elavjõudu sisuliselt pole kui rahvusvaheliste vabatahtlike pataljonid välja arvata.

Rindelt halvad ja head uudised

Täna teine kord sõja jooksul kui venemaa võttis vastu sõjaliselt aruka otsuse (mis on halb uudis), eelmine kord oli selleks Kiievi alt taganemine. Hersoni loovutamine on valus kuid ainuvõimalik kui ei soovita Stalingradi kordumist. Samas ei kuuluta avalikult ei oma rünnaku ega taganemisplaane ükski täie mõistusega komandör???🤔???

Tähelepanuväärne kuidas ja kes sellest otsusest teatas. Vene avalikkuse ees jääb patuoinaks halbade sõnumite tooja kindral Surovikin ja mõningal määral ka kaitseminister, kellele ta selle ettepaneku teleesinemisel tegi. Prigozhin ja Kadõrov hakkavad kindlasti avalikult sõjaväge maha tegema, et enda aktsiaid tõsta ja marurahvuslasi rahustada. Putinit polnud kuskil näha, tema astub ekraanile ainult võidukate uudiste kuulutajana nagu tollesama Hersoni venemaaga "igaveseks" ajaks liitmise ajal. Avalikult uudistes maha kuulutamisele eelnes loomulikult pikem varasem arutelu, mille käigus sõjaväelased ilmselt tegid Kremlile selgeks Hersoni hoidmise vastuvõetamatult kõrge hinna.

Jääb üle jälgida kui hästi on lüüasaanud vene väed võimelised taganemist organiseerima. Sillapeade juurde hakkavad paratamatult kuhjuma meeste ja tehnika kolonnid, mida ukrainlastel lihtne Himarsidega pommitada. Teoreetiline võimalus, et venemaa üritab kaubelda segamatu taganemise hinnaks näiteks Kahhovka tammi või Hersoni terveks jätmise. Iseasi kas ukrainlased selle peale välja lähevad, liiga magus võimalus hävitada vene vähesed järgijäänud võitlusvõimelised väed.

Teiseks halvaks uudiseks, et taandunud väed suunataks kas Zaparozje või Donetski rindele, kus juba praegu Ukraina vaevu kaitset suudab hoida. Ukraina jaoks on iga Hersonist eluga pääsenud vene sõdur ja tehnikaühik lisaks teistel rinnetel. Milleks edasi lükata, parem kohe hävitada. Heaks uudiseks muidugi Hersoni vabastamine.

P.S. Võimalusse, et tegu paljalt infoopiga ma suurt ei usu, aga mine sa tea. Kas tõesti saab armee ülemjuhataja nii loll olla, et avalikustab oma tegelikke plaane??? Kostab kui lugu sarjast: "Võimalik ainult venemaal".

P.P.S. Varem väljapakutud tuumalöök Hersonile, kui see juba Ukraina käes, ei tundu enam väga tõenäoline. Samas mitte ka võimatu kui Kremli pealik mõistab, et tal personaalselt lõpp.

Vanus hiilib ligi või mis ???

Pole juba kaks nädalat jooksmas käinud, sest mingil täiesti seletamatul põhjusel hakkas parema jala hüppeliiges peale Albion Hills matka järgmisel päeval tunda andma. Pole hullu, ennegi siit sealt veits valus olnud, seepärast ei saa ju jooksmata jätta. Lippasin tavapärase kuuekildise ringi ära ehkki valusavõitu oli. Järgmine päev paistetas liige üles, võtsin puhkusepäeva. Ülejärgmisel arvasin, et nüüd juba korras, ajasin jooksuriided selga ja startisin. Üle saja meetri ei suutnud joosta, sihuke valu lõi sisse, lonkasin koju. Järgmised päevad sidusin elastiiku ümber jala ja komberdasin ringi. Tööl ütlesin, et kindlasti koroona kuna töökaaslane oli sama sümptomiga (valutava jalaga) positiivse proovi andnud.

Nädalavahetusel käisin metsas tuttaval abiks suvilale vooderdust peale löömas. Tuli rasket kraami vedada ja redelil ronida, jalale kasuks see ei tulnud. Õhtuti tuikas päris vastikult ehkki päeval polnud nii hull. Viimase päeva saun tegi olemise paremaks aga kui ka järgmisel nädalal ei ilmnenud paranemise märki, otsustasin arsti juures käia. Päris vastik päev läbi longata, pealegi läheb aia taha mu plaan aasta lõpuks "karjääri" kogukilometraazh 5000'ni viia. Õieti juba läks, hea kui saan sel aastal 1200km kirja. Ehkki läksin varahommikul polikliinikusse kohale kujunes ooteajaks kaks tundi. Mingit numbrite süsteemi siin maal ei tunta, ainult elav järjekord maksab. Kui ma selle kahe tunniga köhiva ja tatistava seltskonna keskel oodates koroonat ei saanud võib kindel olla, et mulle see haigus külge ei hakka. Positiivse testiga lahkus üksjagu patsiente.

Sidrunväändiku marjad

Tundsin end õige totralt mingi sihukese tühise asja nagu paistes hüppeliigese pärast arsti juurde pöördumise pärast. Doktor kergitas kah kulmu, mis mõttes, välja väänanud jalaga tulite siia? Mainisin, et mul seda ennegi juhtunud aga tavaliselt läheb mõne päevaga üle, nüüd juba kümnes päev ja ei miskit paranemise tundemärki. Lasi soki ära võtta, vaatas ja tõdes: on jah nats paistes. Katsus vähe ja pigistas, et kust täpselt valus. Kummaline ongi: kord siit, kord sealt, enamasti liiges aga vahepeal ka kõõlus või isegi säärelihas. Diagnoosiks: väänatud jalt, mõranenud luu, podagra, reoma, artriit, ... kirjutas saatekirja röntgenisse, ultrahelisse ja vereproovi andmiseks, et milline neist.

Viigimari

Tomat õitseb😕

Aegade kinnipanemine helistamise ja interneti teel paras juramine, pead omale tegema konto enne kui ette võetakse. Igatahes sel nädalal peaks analüüsid ja pildid tehtud saama. Kui enne terveks ei saa kuulen ehk järgmine nädal kas läheb amputeerimiseks või piisab reumavedelikuga määrimisest. Sest ajast saati kui kolm pool aastat tagasi jooksuga alustasin pole kunagi nii pikalt vahele jäänud. Hirmus isu tagasi rajale saada, ei julge enne kui täiesti paranenud. Tütar kinnitas, et temal kulus hüppeliigesega kuu aega - õudne mõeldagi.

Aitab põdemisest, täna korjasin aiast viimased kiwid ja sidrunväändiku marjad, isegi peotäis vaarikaid olid valmis ja sügavpunased, mitte küll nii magusad kui suvel, aga ikka head. Viigimarjad vist valmis ei saa, peab googeldama kuidas viigipuud paremini talve vastu kaitsta.

Öökülm ja rannailm

                                      😱Saabuv maailmalõpp😁

Kahe nädala eest sadas veits põhjapool nii palju lund, et ostukeskuste parkimisplatsidel siiamaani suured sulanud lume hunnikud. Torontos öökülm, tomatid pidime ära korjama. Novembri esimestel päevadel tuli võimas udulaam järve pealt, videot vaadates justkui kaadrid katastroof-filmist. Tänane ilm lõi novembrikuu kõigi aegade soojarekordi Torontos: +25C.  Ma istun praegu õhtul üheteist ajal pimedas aias ja luristan külma õlut. Sihukest luksust ei saa lasta raisku minna. Tavaliselt peab novembris üle kahekümneste soojakraadide järgi Kariibi mere saartele sõitma.

Segane seis

Deepstate kaart 3 novembri seisuga

Sõjatandril on kummaliselt segane seis. Jääb mulje nagu valmistutaks millekski suuremaks enne talve, samas on rünnakuoperatsioonideks ilmaolud ebamugavaks muutunud. Raskem tehnika saab varsti vaid teid pidi liikuda, mis teeb selle kergelt avastatavaks ja hävitatavaks. Lehtkatte kadumine pole ka kaitsepositsioonis asujatele mugav, neidki lihtsam näha. Kumbki pool ei saa varjatult suuremaid lahingugruppe koondada, mis muudab Harkivi kampaania tüüpi kiire ja efektiivse üllatusrünnaku võimatuks. 

Viimane kuu on rindejoon suht staatiline püsinud, Luganski põhjaosas suruvad ukrainlased kergelt, Kreminna ja Severodonetski kandis venelased. Varem loodetud suuremat läbimurret sealkandis ei toimunud. Kas on tõepoolest tegu mobikute lihamassi efektiga või ukrainlased lihtsalt kavaldavad. Strateegiliselt pole ju tegelt Luganski suunal erilist mõtet.

Bahmuti kandis on pidevalt käinud kõige tulisemad lahingud, kus vene pool on pannud tuhandeid soldateid magama. On sealsete pidevate rünnakute põhjuseks vangide pealiku poolt suurele juhile antud lubadused (vene pool tegutseb peamiselt Wagner) või tõepoolest lootus Bahmut vallutada ja sealt Kramatogorski ning Slovjanski peale liikuda. Izjumi kaotamisega seoses tundub sõjaliselt sisutu. Tegelt vihjab kogu tihe punaste noolte rägastik idarindel venelaste Donetski oblasti hõivamise soovile või pigem soovunelmale.

Zaparozjes enamasti vaid suurtükiduellid, ehkki vene poolel seal suured väekoondised. Too rindeosa on kõige pikemalt staatiline olnud. Hersoni kandis peale esialgset suht kiiret edu pole samuti juba kuu aega märkimisväärseid liikumisi toimunud. Vene pool on evakueerinud oma võimuorganid ja staabid ning osa tsiviilelanikkonda kuid sõjaväge ja mobikuid isegi juurde toonud. Ukrainlased pidevalt ladusid, koondumiskohti, raskerelvastust pommitanud, kuid rünnakuid mitte eriti aktiivselt üritanud. Kuidagi kummaliselt pikaks venib nende ettevalmistus.

Tekkis mõte, et mõlemad pooled proovivad teineteist üle kavaldada ja meelitada Hersoni oblastisse suuremaid väekoondisi samas kui põhirünnak kavas hoopiski Zaporozjes. Ukrainlastel edu Tokmaki, Tshernivka või Volnovahha suunal lõikaks vene rinde pooleks ja muudaks pikas plaanis kogu Hersoni oblasti hoidmise ülikeeruliseks. Lihtsaim ja lühim (vaid 30 km) Volnovahha võtmine, mis lõikab läbi vene raudteeühenduse. Venelaste jaoks võimaldaks Zaparozje suunal edu saavutamine seada ohtu kogu Ukraina idarinde, eriti kui Harkivist lääne poolt rünnakukiiluga alla vastu liikuda. Realistlikult ei näe ma sellel mingit võimalust, väljaõppeta mobikute armee ilma piisava rasketehnikata lihtsalt ei saa hakkama. Äkki otsustatakse sõja saatus suures "kokkupõrkerünnakus" just Zaparozje oblastis.

Mis saab Hersonist, kas kujuneb sellest venelaste "Stalingrad" kuhu nende koondis lõksu jääb. Ukraina ju tegelikult suudaks soovi korral kõik need kaks silda täiesti kasutuskõlbmatuteks muuta kuid pole seda teinud. lihtsalt hävitanud sillapeade juurde kogunenud vene tehnikat. Parim taktika oleks linn lihtsalt ümber piirata ja varustuse puuduse ning näljaga sundida allaandmisele mitte minna seda tänavalahingutega võtma. Pakitseb ka sihuke mõte, et äkki vene väed lahkuvadki Hersonist aga paigutavad sinna ühe kokkuklopsitud "räpase" pommi ja õhivad just enne või siis kui Ukraina väed linna võidukalt üle võtmas/võtnud ajades ukraina poole süüks. Radioktiivseid materjale vatnikutel küllaga käepärast Zaparozje tuumajaamast. Pole ka võimalik, et just Hersonile antakse selle sajandi esimene tuumalöök: kui me endale ei saa hoida siis ei anna kellelegi - vene poolt mahahõigatud lause, et ilma vene impeeriumita pole maailmal mõtet.

Kokkuvõttes on mu arust selge, et kui veel kuu aega tagasi avaldasid nii mõnedki asjatundjad arvamust aastavahetuseks Ukraina vägede jõudmist 24 veebruari joonele ja suveks Krimmi vabastamist siis nii lihtsalt ja kiirelt asjad ei käi. No kui just ei toimu miskit ootamatut kardinaalselt sõja käiku muutvat üllatust. Üllatus saab tulla vaid vene poolt kas Kremli maniaki kõrvaldamisega, sõjaväe lagunemisega või lausa revolutsiooniga. Arestovitsh mainis huvitavat fakti: venemaa pool sõdib hulk erinevaid ja eri alluvusega armeesid: föderaalväed, Kadõrovlased, Rahvuskaart, Wagner, ... kes vaid nominaalselt Kremli juhti kõrgeima ülemjuhatajana näevad. Kus saab olema nende lojaalsus kui viimane kaob? Föderaalarmeed on nii palju mõnitatud, et sealt võib tegelt esile kerkida kõige suurem oht praegusele võimuladvikule - kindralid näevad mis tegelt lahinguväljal toimub ja oskavad suht adekvaatselt hinnata millise tulemuseni võib venemaa viia. 

Sõjaline riigipööre ja või kodusõda??? Aga enne saavad mõlemad pooled rindel veel kõvasti vatti.

P.S. Kas nägite äsjailmunud Netflixi "Läänerindel muutuseta". Mu arust väga hästi tehtud ja päevakajaline rõhutades sõja raskust ja julmust. Praegune sealjuures ilmselt veel räpasem ja julmem kuna juhitud Kremli haige ideoloogia poolt.

Morbiidsed mõtisklused ja elu kolmandikud

Me kõik sureme, mis aga tähendab et on hullusti vedanud. Loendamatu enamus inimesi kunagi ei sure, sest nad pole kunagi sündinud. Potensiaalsete inimeste arv, kes kunagi ei näe ilmavalgust on ettekujuteldamatult suur ... Richard Dawkins, Unweaving the Rainbow. Sellise nurga alt vaadates on kõik pea 8 miljardit käesoleval ajal eksisteerivat ilmakodanikku lotovõitjad. Kui osutud võitjaks on äärmiselt totter see tuulde lasta ehk siis elu niisama ära raisata või enneaegselt minema visata kas õnnetuse läbi või veel hullem vabatahtlikult. Kodaniku kohus on oma ainsat elu võimaluste piires mõnusalt ja mugavalt kasutada seniks kuniks jagub.

Siinkohal kerkib sujuvalt üles küsimus kauaks ja mis tähendab mõnusalt. Nagu väidetakse oled 20-30 eluaastaks oma bioloogilise funktsiooni täitnud – evolutsiooni tähenduses on inimese elu mõte elu edasi anda, pärast seda tal enam sellisel kujul tähendust ei ole. Ehk siis kõik mis peale 30 eluaastat puhas boonus, looduse poolest mõttetu raiskamine. Ühiskonna jaoks umbes 60 ehk pensiiga piiriks seatud: seni tee tööd ja ole karjale kasulik, kui kauem välja vead siis viisakuse pärast toetame aga majanduslikus mõttes oleks kena kui sa liiga kaua pensifondi ei koorma.

Inimese keha on evolutsiooni käigus kujunenud nagu ühele korralikule masinale kohane, juppidele antud garantii teatud ajaks (esimene kolmandik ehk 30 aastat), peale seda hakkab rikete tõenäosus järsult kasvama. Nagu ka masinate puhul pole mõtet raisata ressurssi liiga töökindlatele juppidele, või üritada liiga kaua vana süsteemi töös hoida - odavam uus muretseda kui vana remontida. Organismi (masina) tööiga on korraliku hoolduse ja sihtotstarbelise kasutamisega võimalik oluliselt pikendada. Kes poleks näinud mõne vanahärra vabariigiaegset läikimalöödud uunikumi, mis ikka veel tuksub ja tasahilju podisedes liigub. Samas kui õli ei vaheta või vale kütust bensupaaki lased ning jätad hooldused vahele vananevad ja kuluvad nii auto kui inimene kiiresti. Lisaks muidugi osa ka õnnel, mõned eksemplarid lihtsalt pannakse kokku defektsete juppidega või sinisel esmaspäeval.

Kokkuvõttes võiks siis elu jagada kolmeks 30 aastaseks perioodiks: esimene taastootmine, teine ühiskonna toetamine, kolmas iseendale nautimiseks kui bioloogiline ja sotsiaalne roll täidetud. Trikk on selles, et esimese kahe jooksul end mitte ribadeks pingutada, muidu kujuneb kolmandast vaid pikk põdemise ja kannatuste rada või jääb see üldse ära kui kuuekümnendates kõrvad pea alla paned.

Võitjad elumängus pole need, kes kolmekümnendates, neljakümnendates hullu panevad, firmasid loovad ja hunnikutes pappi ning kinnisvara kokku ajavad, et viiekümnendates või kuuekümnendates infarkt või insult saada. Võitjad on need kes võtavad rahulikult, elavad töötavad mõistlikus tempos, tegelevad juba sel ajal hobide ja muude meeldivate asjadega ega lase end ühiskondlikust arvamusest ja trendidest survestada säilitades piisavalt energiat ja vaimset ning füüsilist tervist oma penskarielu nautimiseks. Muidugi leiduvad mõned üksikud, kelle töö ja hobi langevad kokku, aga esiteks on need erandjuhud ja teiseks kipub iga hobi liigse koguse korral tööks muutuma.

Miks ma sellest kirjutan, eks ikka sellepärast, et enda väljateenitud puhkus läheneb meeldivalt peadpööritava kiirusega. Töö juures jõudehetkedel (loe tundidel) mõlgutan mõtteid igasugu hobide, reiside, põnevate projektide üle, mida võiks ette võtta kui töölt lõplikult ära tulen. Absoluutselt ei mõista inimesi, kes räägivad, et töölt lahkudes hakkaks kodus igav??? Mis mõttes, nii tohutult on igasugu põnevaid asju maailmas, mida uurida, vaadata, teha, ...

Nagu muuseas eeldasin, et penskariiga võiks umbes 30 aastat kesta. Pole statistikat uurinud ja ilmselt keskeltläbi on see palju lühem, kuid enda nurga alt vaadates (vanemad, vanavanemad, tervis, ...) tundub see täiesti reaalne. 85'da eluaastani on kõik mu teadaolevad otsesed eellased täis tegusad ja ontlikud olnud, üks sugulane lausa 101, liigub omal jalal ja mõistus täiesti selge.

Kas vaatate ootuse või hirmuga tulevase penskariaja peale, millised plaanid, ... ?

Tegelt ega vist keegi enne ei mõtle kui see aeg käegakatsutav, no mina igatahes ei mõelnud😜

Suvesoojus ja Sügisvärvid Albion Hills

Selili lehtedel lamades taevasse vaadates

Nädalavahetus kujunes suviselt soojaks, loomulikult vaja loodusesse hulkuma minna. Seekord lisaks koertele kambajõmmiks kaasa. Pühapäeva hommikul ärkasin alles peale 11, akna ette tõmmatud ruloo hoidis toa pimeda, pettes aju ära. Isegi koerad ei ajanud meid varem üles. Nood aimasid mingi seitsmenda meelega eelseisva väljasõidu ja sebisid ärevalt jalus. Hommikukohvi ajal valisin läpaka peal koha kuhu sõita. Tavaliselt üritan vahelduse mõttes leida mõnda uut või ammu käidud kohta. Albion Hills suht suur looduspark ja samas mitte liiga kaugel. Varem oleme seal käinud talvel murdmaasuusatamas, nii umbes 15 aastat tagasi.

Kuldkollane tunnel

Selili kollasel lehevaibal

Kohale jõudes võis veenduda, et vahepeal on kõvasti arendatud, isegi telgitamisvõimalused lisatud. Parkimisplatse mitmesaja auto jaoks kuid kuna hooaeg läbi siis park meeldivalt tühi. Üksikud matkajad ja ratturid radadel. 

Lehed järves

Tüvede peegeldus järves

Radasid oli õige hulgaliselt, kõik väga hästi ära märgitud, isegi linnainimesel oleks raske eksida. Lehtede langemise staadium perfektne, piisavalt puude otsas, et ilusat sügisest värvikirevust pakkuda ja piisavalt maas, et neis püherdada😄

Kanada hani

Vahtralehemaal vahtrametsas

Plaanis oli nii kaheksakildine rada kui ka mõni lühem läbida kuid kauneid vaateid liiga palju. Kaasal lisaks moblale ka korralikum kaamera kaasas, pildistamisele kulus nii palju aega, et kokkuvõttes jõudsime pea kolme tunniga veidi üle viie kildi läbida. 

Täielik lebo lonkimine ja looduse nautimine. Koertel ohtralt lehtedes jooksmist ja nuuskimist. Kui äge oli vaadake piltidelt ise. Päev läks täiega asja ette, mitte midagi kasulikku ei teinud hommikust õhtuni😜

Süüdista teisi selles mis endal plaanis.

Mordori kaitseminister istus täna telefoni otsas helistades mitmetele NATO kaitseministritele. Põhjuseks olevat asjaolu, et Ukrainal kavas kasutada "räpast" (radioktiivsete elementidega rikastatud) pommi. Loomulikult polnud esitada mingeid tõendeid ega ka põhjendust, mille kuradi pärast peaks Ukraina seda tegema kui esiteks läheb neil rindel niikuinii suht edukalt ja teiseks oleks see ainus kindel meetod lääneriikide eemale peletamiseks ja seega abist ilma jäämiseks.

Ainus loogiline seletus, et venemaa kavatseb ise tuumapommi kasutada üritades seda põhjendada Ukraina "räpase" pommiga, mille ise valmis nikerdanud ja plahvatama pannud. Voval ju kogemus olemas teise Tshetsheenia sõja alustamise põhjenduseks korrusmajade õhkimise näol. Tüüpiline vene poliitika: süüdista teisi selles mida ise teed või mis sul plaanis. Radioktiivse ja/või tuumakatastroofi ärahoidmiseks peab NATO suutma Kremlit USUTAVALT veenda, et mis iganes radioktiivse või tuumapommi kasutamine saab kohese ja hävitava vastuse vene Ukrainas paikneva sõjaväe ja/või poliitilise juhtkonna likvideerimise näol.

Minu hinnangul tõusis sõja räige eskaleerumise oht järsult pühapäeva õhtul. Shoigu kõned on vene "erioperatsiooni" armetu läbikukkumise vältimise strateegia üks oluline osa, väga palju sõltub sellest, mida ja kuidas talle vastati. Tähtsaim muidugi Austini sõnum, sest ainus keda venelased tõsiselt kardavad ja austavad tänu sõjalisele jõule on USA. Kui Ühendriikide kaitseminister ei suutnud venelasi piisavalt hirmutada võib juba järgmine nädal suurt pauku oodata, eriti juhul kui Ukraina hakkab Hersoni piirkonnas edukalt suurrünnakut läbi viima.