Viie tärni hommikusöök

Päevapilt: Unistuste hommikusöök

Uni suvilas metsa ääres on magus, magan välja oluliselt lühema ajaga kui linnas. Mis tähendas, et kaheksaks oli uni läinud. Paras aeg enne hommikusööki jooksma minna, päike pole veel ilma kuumaks kütnud. Üks pulsikell ei tahtnud kuidagi GPS signaali vastu võtta aga kui olin juba käega löönud süttis roheline tuluke, venelased ei olnudki satelliite maha võtnud, vähemalt Hiima omasid mitte, mul ju Huawei kell. Viis kilti kulges normaalses tempos, kuid liiva peal on väsitavam joosta, ära tõugata ju eriti ei kannata ja mõnes kohas liiv pehme. Tossud maha ning jooksuga vette. Hea et jooksin, ei saanud hoobilt aru kui külm oli. Vette prantsatades lõi hinge kinni nagu oleks saunast jääauku hüpanud. Mõni ime, hiljem merevee temperatuuride kaarti vaadates sain objektiivse kinnituse: kell 9:00 Paldiskis +8.9C, Dirhamis +4.1C. Ujuda ei kannatanud, kümme tõmmet ja püsti. Korraks veel lasin selili, et ikka higi saaks korrakikult maha loputatud ja pea jahedaks. Välja sammudes hakkasid jalad külmast valutama ning jäid kangeks.

Rannaäärsed kibuvitsad täies õies

Paraku nagu alati on külmast veest välja tulles organism nii shokeeritud, et isegi märjalt tuule käes hubaselt soe - kõik on suhteline. Hakkasin tagasi minema aga energia ajas üle, lähen jalutan enne veel Türisalu panga alla. Ega seal miskit ennenägemata põnevat olnud, lihtsalt see rada saanud igasuviseks traditsiooniks. Eriti pikalt ei jalutanud, mõte kuumale kohvile ja saiakestele sundis tagasi pöörduma. Läbi metsa suvila juurde jõudes ehmusin momendiks, oleksin peaaegu suure nastiku peale astunud. Too pani õnneks õigel ajal vehkat roomates oksahunniku alla. Kahju, oleks tahtnud pildistada, et tütart kadedaks teha.

Hommikusööki nautisin täiega. Seni kui kohvimasin vurises neelasin joogijanuks ühe Praha Kuldse. Vähemalt tund istusin rõdul ja nautisin lihtsalt eksisteerimist. Presidendi kohv, mandlimartsipaniga kroissant, sõõrik ja moonirull ... banaan ja mangomaius - viietärnihotelli tasemel hommikusöök, ainus vahe, et ise pidin serveerima. Nii mõnus kui pole kellaajalisi kohustusi, võid linnulaulu kuulates logeleda just nii kaua kui isu on. Isegi sääsed olid jalga lasknud, korraks tuli lausa tukk peale. Lõpuks ajasin end üles, ja veeretasin kännud teise kohta ja püstitasin neist "kunstilise" installatsiooni. Olen üks rahutu hing, ilma tegevuseta ei oska kaua olla. Marjapõõsaste alused rohisin, neid õnneks vaid kuus järgi. Nii kuiv, et kaevus vett ainult veidi põhja peal, peaks juhust kasutama ja kuivaks tõstma ning puhastama.

Linna sõites ostsin Maximast puuvilju vanematele viimiseks: Mango, aprikoose, banaane, õunu ... Mul oli õigus kui arvasin, et mangot polnud nad varem ehtsal kujul söönudki. Koorisin ja lõikasin ise tükkideks, mango on mu lemmik aga äärmiselt tülikas ette valmistada. Jäätise ja kohviga maitses suurepärane. Praegu mõtlen, et kas ainult minul on sihuke ekstreemne toidu nautimise kiiks. Õhtul tassisin naabri ehitusest ülejäänud prusse kuuri, igavesed massiivsed, äkki läheb vaja. Kui ei lähe kuluvad küttepuudena marjaks ära.

Loojang rannal

Päevapilt: mingid karvased taimed loojangu taustal

Selliste ilmadega ei raatsi kuidagi linnas olla, õhtul põrutasin mere äärde suvilasse. Jalutasin randa ja lihtsalt istusin liiva peal vaadates pilvede varju peitvat loojangut.

Ei saa väita, et päev oleks sündmustevaba olnud. Öösel meenus: olin aku laadima jätnud. Juba garaazhi uksel kuulsin sisinat ja tundsin kahtlast lehka, oh sa sarviline kurat. Vana veneaegne laadija uhas ülelaadida, elektrolüüt mulises, aku kuum. Kiirelt ühendasin lahti, näis kas küpsetasin lõplikult tuksi. Miks ma enne juhendit ei uurinud, aga miks peaks, laadijatel ju automaatika ei lase lollusi teha ... jutt moodsatest laadijaist, mitte minuvanusest, millel manuaallüliti valikutega "zarjad" ja "pusk". Laadimisvoolu olin teisest lülitist muidugi liiga tugevaks keeranud - lollpea, iidne laadija ei lülita ise välja, hullemal juhul võib hoopis maja põlema panna.

Et igav ei hakkaks ja naabrid liiga hästi ei magaks tegin auto tagaukse lahti ... kõrvulukustav vargasireen hakkas üürgama. Kurat, kus võtmed on, tormasin hea minuti majas ringi enne kui köögilaualt võtmed leidsin ja signalisatsiooni maha sain. Uni muidugi läinud, surfasin tunnikese netis enne kui klapid peas Kazuo Ishiguro "Klara and the sun" ulmekat kuulates magama jäin.

Hommikul uni jälle vara läinud, valgete öödega raske harjuda. Kuue ajal jooksmas. Peale hommikusööki võtsin ratta välja, lõin kummid täis ja tegin tiiru Nõmme turule. Kalevi poest veidi soodukal komme, mõned marmelaadikad lausa poole hinnaga. Nüüd saab poest tellida kotitäie soovitud kraami ja hiljem sealtsamast üles korjata,

Tagasiteel läksin tee peale jäävast Maximast toidupoolist ostma. "Kogemata" alkoosakonnast läbi jalutades ei suutnud silmi uskuda. Õllepäevade raames mitmed margid poole hinnaga, sealjuures ka kvaliteetkraam. Praha Zlata 99 senti, Saku Hele lausa 80. Rattaga kastitäit ära ei vea, võtsin kaks heledat, rohkem raamikotti kommide ja sõõrikute (10 Nõmme sõõrikubaarist) vahele ei mahtunud.

Kodus proovisin kas masin võtab hääled sisse. Läks vurtsti käima, äkki ei küpsetanudki akut ära. Igatahes sõitsin lähimasse Maximasse ja ostsin Jaaniõlled ära. Eestis millegipärast suure kastiga ei müüda, pidin teenindajat paluma, et tagant tooks kohe mitu. Saku Heledat on vaid lahtiselt või plastkastidega, vahet polnud, haarasin viimased 6 järgijäänud pudelit. Kaasa peale mõeldes ostsin Eestis tehtud Wõlu tikrimaitselise vahuveini ja mõned siidrid, jätsi peale tilgutamiseks pisikese konjaki.

Äraõitsemine

Umbrohi, mille muru seest välja
nokkimisega hullu vaeva nähakse

Suvilas on inimtegevushäältest harjumatult vaikne magada, linnud ainult laulavad kõrvulukustavalt, eriti varahommikul. Peale viit läks uni ära, vaatamata kangelaslikele jõupingutustele ei tulnudki tagasi. Lõpuks lõin käega, ja läksin hoopis järgijäänud osa niitma. Päike oli kuue ajal nii madalal metsa taga, et pea igal pool vari. Esiteks kõikse raskem tiheda heina osa, hommikusest kastest veidi niisket rohtu hulka lihtsam niita.

Vahepeal tuli tera varre küljest, ta viimasel ajal kippunud loksuma, olin eelmine aasta traadiga üritanud parandada. Nüüd võtsin kolm kruvi ja keerasin tera kanna ja varre vahele tihendamiseks. Uskumatult hästi funksis, ülihäiriv loks kadunud kui tina tuhka. Õunapuude, kirsside ja ploomide vahelt oli tänu vohavale naadile küll kergem, kuid hulka aegavõtvam niita. Lisaks veel ploomide ja kirsside võsud, mis siin seal võrseid ajasid. Need naksasin oksalõikuritega pinnasest välja. Vikat ei lõika küllalt madalalt, mõne aastaga kasvavad sihukesest kohast nii jämedad võrsed, et enam ei saa jagu. Kahe poole tunniga niidetud - ise läbihigine. 

Teab keegi, mis selle põõsa nimetus?

Jooksutossud jalga ja sörgiga randa. Liiva mööda on ikka raskem joosta kui korraliku pinnase peal. Vesi oli eriliselt värskendav, loputasin higi ja võimalikud puugid maha. Korraks maha istudes viskasin pilgu netiuudistele. Keegi eestlane oli jooksnud 55-59 aastaste 5K Eesti rekordi. Päris muljetavaldav aeg - nõks alla 17 minuti. Mina jään tegelt vaid 6 minutiga temast maha olles samas järgmises vanusegruppis. Ainult 6 on muidugi iroonia - 5K distantsil on see tegelt hull vahe. Peaks uurima mis on Eesti eri vanusegruppide rekordid. 

Tagasiteel poest läbi, tahtsin paar saiakest kohvi kõrvale. Nüüd võis küll inflatsiooni täheldada, kaks eilset kreemisaia 1.40 Eur. Võttis kaaluma kas poleks mitte õigem sama raha eest kvaliteetõlts külmikust haarata. Paraku vaja rooli istuda, seega tehnilistel põhjustel ei saanud päeva härrasmehelikult alustada. Õhtul olin akut laadinud, kahjuks aku boosterpatareile ei sobinud kaasavõetud toiteblokk, USB ühendus vale. Jäi vaid loota, et saan suvilast minema.

Hommikusöögi vabaõhuveranda 

Rõdul nautisin hommikukohvi saiakestega. Sääsed saabusid hoobilt ja asusid jalg üle põlve mu verd luristama. Ei lasknud end häirida, liiga mõnus olemine. Mitmed lilled jäid silma, tegin pilti - ehk kõlbab mõni päevafotoks. Katkusin ka verandaesise kivitaimla puhtaks, kännuhunnikuga ei viitsinud jamama hakata. Masin läks vaevu käima, poodi ei julgenud sõita, otse koju. Esiteks kruvisin juhtmed klemmide küljest lahti ja puhastasin pinnad. Panin nii autoaku kui ka kaasaskantava akuboosteri laadima, loodetavasti aku ja genekas ikka ok, armatuurlaual igatahes hoiatustuld polnud.

Vanemad tõin pulmaaastapäeva puhul enda poole. enne astusin Selverist läbi ja võtsin saiakesi ning vahukoore-virsiku koogi. Osutus väga maitsvaks, lisaks kroissante ja Prantslaste alkovaba granaatõuna maitseline mullivein. Istusime isa-emaga ümber laua ja lasime head maitsta, desserdiks shampa ja shokolaad, maasikad ainult unustasin külmkappi.

Õhtul lihased vähe valusavõitu, mõni ime kui ainult korra aastas niidad vikatiga ja kohe terve krunt korraga. Putukate poolest tekkis küsimus kas Eestisse kah mustad kärbsed jõudnud. Sajad sääsehammustused ei jätnud jälge aga paar ampsu olid tüüpilised auguga nahas ümbert punased. Muidugi olin ka puugi üles korjanud, sättis alles teine end kubemepiirkonnas sisse, sain küüned taha ja vetsust alla ta tee läks. Profülaktika mõttes loputasin piiritusega, seekord väljastpoolt.

Vikatimees

Täna oli plaanis heinaniitmine suvilas.

Päevapilt esimese vabariigi aegse vikatiga

Hommikul ärkasin õige vara, aga jooksma ei läinud, niitmine annab küll ja veel nii samme kui energiakulu. Hommikusöök telekat ja läpaka ekraani vahtides ning siis kõigi oluliste asjade kokku korjamine ning autosse toppimine. Süütevõtit keerates kostis üks hädine punnitus ja kõik, aku kurat tühi. Pekki küll, laadimise peale kulub oma tund enne kui julgen sõitma hakata. Siis aga meenus, et kunagi aastaid (nii kolm-neli) tagasi tõin kaasa akuboosteri – sihuke akupakk, tavalisest ehk kaks korda paksem. Kunagi pole proovinud ja peale esimest korda pole ka laadinud. Vaatan kas leian üles ehkki suht kindel, et laengut tal vaevalt enam on. Enne otsisin tükk aega seljakotti, mida just nägin, no ja ei leidnudki. Nüüd sattusin esimese katsega akupaki peale. Sisse lülitades näitas ühte pulka kuid nõudis laadimist.

Pulli pärast proovin ikka. Ühendasin akuga ja keerasin süütevõtit, kostis vali piiksumine. Õnneks akupakis oli jõudu, et korra mootorit pöörata ja käima see prahvatas. Akulaadija tõstsin autosse, et suvilas laadima panna. Kavas olnud eelnev poeskäik tuleb vist ära jätta, ei julge poe parklas seisma jätta. Äkki genekas pole piisavalt akut laadinud ja sinna ma jään kuna akupakk jummala tühi. Muidugi saaks käia kerjamas teisi kliente, ehk aitavad oma aku pealt käima, sellega ei tahnud tegeleda. Probleemi lahendasin innovatiivselt. Sõitsin parklasse ja valisin koha, kus poe seinal pistik, milles mingi ventilaator. Viimases hädas tõmban ventika välja ja laadin oma masinat. Kindluse mõttes otsustasin siiski mootori käima jätta kuni kiirelt poodi hüppan. Auto nii vana ja kriibitud, et seda küll keegi võtta ei taha. Paar poetagust parmu vahtis hoone nurga juures. Tekkis mõte palgata nad kange sauruse õlle eest autot valvama aga kui masinast välja astusin olid mõlemad nurga taha kadunud. Riskin niisama.

Poest haarasin leiva, suitsuvorsti, juustu, värske kurgi ja kaks salatit, jagub nii lõuna kui õhtusöögiks, sõidu peale üks Onu Tomi jäätis nagistada. Suvila oli endise koha peal, hein üle põlva nagu tavaliselt Eestisse jõudes. Vikati „seadistus“ ja luisu otsimine võtsid jupike aega. Ilm hakkas kuumaks kiskuma, suure osa niitmisest tegin võimalikult kiiresti, et ei peaks liialt palavust kannatama. Paraku kulus kolm õltsi nagu vesi kerisele. Vee olin muidugi unustanud osta aga õnneks leidsin talve üle elanud Värska pudeli. Korkisin lahti, mulli muidugi polnud, muidu täitsa puhas ja maitses nagu vesi. Kvaliteetne kraam, meil Kanadas tuleb kahe kuuga vetikas ja igasugu klimbid pudelivee sisse nagu omal ajal laboris võisime veenduda. Ei teagi kumb parem, kas vetikaga „naturaalne“ või steriilselt 💀surmpuhas😜 Tarbimiseks ja hiljem kohvi tegemiseks eelistan igatahes steriilset H2O'd ilma bioloogilise lisandväärtuseta.

Pool krunti niidetud otsustasin pausi teha, päike kõrvetas hullult ehkki õhk väga kuum ei olnud. Higi olin valanud mitme mehe eest, kõik õlled filtreerisin läbi naha välja ja jäi puudugi. Riisi-Suitsukana salat läks esimesena loosi, kõrvale leib vorsti juustu ja kurgiga – kõik selle kraami loputas alla viimane Saku Kuld. Veerand tundi tukastust ja randa minek, kurk kuivas hullult. Astusin poest läbi, haarasin mitut sorti jooke ja jogurti hommikusöögiks, jäts teele kaasa. Korra vilksatas mõte kolmepooleeurine sovetskoje shampa õhtuse heinategemise tarvis võtta, kuid külmikut mul pole ja soe shampa vist ei võta kõige paremini janu ära. Talvine siider (õna-kaneeli) poe külmikust läks hästi peale.

Vesi oli kalda lähedal soe, kaugemal päris jahe. Ei hakanud kangelast mängima, loksusin põlvesügavuses vees, polnud ka neiukesi, kelle ees edvistada. Käteräti unustasin maha, viskasin end sooja liiva peale selili, puuront pea alla, kaabu silmadele – lebotasin ja mõnulesin – PUHKUS. Enne tagasiminekut hüppasin veel kord vette loputamaks liiva selja pealt maha. Suvilasse tagasi jõudes tuli pea 6 kilti jalutust täis. Päeva lõpuks oli põhiliselt tänu niitmisele üle 27000 sammu kirjas. Õhtupoolset niitmist võtsin rahulikumalkt, ei tahtnud end higiseks ajada. Õhtusöögi ajaks kaks kolmandikku tehtud, eks hommikul jätkan, kastemärga rasket heina palju lihtsam niita.

Sääski on päris palju see aasta, Eesti sääskede vastu olen aastatega nii immuunseks muutunud, et tühjad enam suuurt ei sega. Suurema portsu lükkan käega maha, üksikuid ei viitsi peksta, tihtipeale ei tunne kah enam. Kell praegu üle kesköö aga väljas ikka valge. Peab magama keerama, et hommikul saaks vaarkult heinaga ühele poole.

Ajavahe

Eelmise päeva pilt - Öine lend

Torontos sain sutsti lennukisse aga isegi seal kontrolliti käsipagasi suurust ja korjati nii mõnelgi ära vaatamata hädaldamisele. Kurat teab miks nad ühtäkki nii karmiks läinud. Lennukis see-eest oli üllatavalt mõnus, pea kohal panipaigas jäi lõdvalt ruumi üle, panin ka oma läpaka sinna. Istekoha olin varakult akna alla broneerinud nagu tavaliselt, meeldib välja vaadata ja saab pead toetada akna vastu. Kuna mul suht raudpõis pole vajadust ka kõrvalistuvaid tüüpe segada vetsus käimise lunimisega vaatamata kahekordsele vedelikutarbimisele. Käin 7 tunnise lennu jooksul korra siis kui nood käivad.

Toronto lennujaamas

Õhku tõusime nõks peale loojangut, ilusa värvilise horisondi sain pildile. Alles Gröönimaa kohal läks valgeks, osalt seetõttu, et olime kõrgel põhjas, osalt seoses vastupäeva lendamisega. Pildistada miskit polnud, ühtlane pilvitus kattis nii merd kui maad. Vaatsin esimese poole Babyloni filmist, päris äge - nagu malevapeod omal ajal. OK ma veits liialdan aga vaesel nõuka ajal pidi alko ja oma fantaasia tagama samasuguse möllu nagu filmis kujutatud orgia. Jazz oli super, pidu vaadates kerkis silmi ette Viiralti "Põrgu". Teine oli mingi ulmekas kus tüüp sattus tagasi dinosauruste aega, paras jura, nüüd saan aru miks ei viitsi enam filme vaadata.

Taani liivarannad

Kopenhaagenisse jõudsime õigel ajal, lennujaam suht väike ja vähe rahvast. Terminali vahetamiseks tuli küll päris pikalt jalutada. EU piiri ületamine käis Eesti passiga suts ja valmis. Tund oli väljalennuni aega, hulkusin veits mööda lennujaama. Kõik oli kuradi kallis aga isu ka ei olnud. Tollivaba veinipudelikese saatel näksisin ühe Kalevi batooni. Tillukesse lennukisse saime kohe sisse aga siis tuli tund rajal oodata kuni meeskonnad maandumisrada kontrollisid ja rämpsust puhastasid. Eesti poole lendasime üle Rootsi saarte ja Hiiumaa, pildi sain Vohilaiust. Tallinnas tollist läbi ja Bolti taksoga koju. Liiklus Järvevanal ikka päris hull, taksojuht sõitis nagu Torontos, julmalt vales reas kuni pigistas viimasel momendil vahele.

Elamise juures polnud vahepeal mingeid märkimisväärseid muudatusi toimunud, naaber oli ainult paar ploomi maha võtnud. Teise naabri koer ei tundnud algul ära, pistis lõugama aga peale nuusutamist jäi rahulikumaks. Toidupoodides ei tundunud hinnad sugugi nii hullud kui võiks massimeedia hädaldamise põhjal otsustada. Super hea Tshehhi õltsi sain 1.4 Euriga, Saku Kuld 1.2 - pole üldse paha. Juust ja suitsuvorst suht sama hinnaga kui eelmine aasta, Presidentti Gold vaalea paahto Rimis 5 Euri on super hea hind. Kõige meeldivamalt üllatas Maxima kust ostsin hulga saiakesi, kassas sain ootamatult 40% soodukat, sest kell oli nõks üle seitsme.

Päevapilt täna

Esimene täispäev kodumaal kulus pisiasjade õiendamisega nii näppude vahelt ära, et ei märganudki. Vähemalt Harku metsas sai jooksmas käidud ja viispool kilti viisaka ajaga läbitud. Rahvast üllatavalt palju, kell oli ka viis juba. Kui tavaliselt hommikul jooksen, suurt teisi entusiaste ei näe. Mõned pildid tegin, kuna veemõõtja kedagi ilmselt ei huvita, pidin valima sireli ja maja ees lebotava kassi vahel. Kaas tundus etem mõte, sirelid peaks suvilas veel ilusamad olema.

Autoga sõites juhtus paar nalja. Mingi moment kuuldus kahtlane susin, keerasin kõrvale parklasse kahtlustades kummi sühjaks minevat. Seisma jäädes aga heli kadus - mootorit peale keerates hakkas uuesti. Kummaline, mis see küll olla võib ... äkki sain aru, raadio kurat, jaamalt maas teine - lihtsalt "maailma alguse" müra edestas. Õhtul poest koju sõites tegin sihukese apsaka, et keerasin vastassuuna vööndisse - miks kurat vastu sõidetakse??? Õnneks suht vähe liiklust selleks ajaks, peale sujuvat U pööret olin jälle korrektses suunas - huvitav mis teised autojuhid arvasid :D

Igatsus

Päevapilt: Kutsikud maiust saamas

Koera kiindumus ja igatsus on ikka täitsa piiritu. Tarisin eile kohvri välja ja kutsad loomulikult märkasid. Koko hakkas pidevalt kannul käima, ei julgenud korrakski silmist lasta. Õhtul ei tahtnud kuidagi magama jääda, muudkui koperdas mööda elamist ringi üks silm minu peal. Kohvrit ja asju nuusutati kümneid kordi üle. Õue üksi ta mind ei lasknud.

Hommikul vara kui ärkas läks hädaldamine lahti, rahunes alles mind nähes. Lasin eluka korraks õue asjale ja pidin suures toas diivanil pikutama kuni kuts uinus, alles siis sain tagasi kaasa kõrvale magamistuppa hiilida. Uuesti ärkasin kuna kole palav oli, Sushi sitikas mulle kaenlasse pugenud.

Kui asjad pakitud läks Koko nagu arust ära, kukkus oma vanadel jalgadel kekslema ja ringi jooksma. Vaene loom ilmselgelt lootis koos väljasõidule minna. Selleks ajaks kui päriselt reisikraami autosse vedasin olid loomad resigneerunult leppinud olukorraga. Andsin kummalegi maiuse lohutuseks enne kui ukse kinni tõmbasin.

Lennujaama sain 10 minutiga, rahvast üllatavalt vähe ka terminalis. Kuna check-in eelmisel õhtul kodus tehtud jalutasin otse agendi juurde kohvrit ära andma. Paari minutiga sujus siingi ehkki 600 grammi ülekaalu. Kõrval peedistati üht India vanahärrat täiega. Tema carry-on kästi raami pigistada. Kõva kohvrike mahtus igatepidi aga ühed rattad jäid poole sendi jagu üle. Külmalt sunniti ekstra maksma. Mu käsipagas seljakotid, mida vajadusel annab nätsutada ja raami pitsitada. Ei pidanud raamiga võimlema, ilmselt tundus et mahuvad.

Tollivabas poes sain sellise üllatuse osaliseks, et isegi mittealkohoolset jooki ei tohtivat lennujaamas juua. Nagu mis mõttes, nii loll ma ka pole, et $10 eest baarist veepudelit osta. Kuradi tegelased, üritavad igast otsast kopikat koorida. Mis see mehel plastikusse näpuga auk teha ja veints hinge alla panne. Koti viskan prügikasti ja asi ants. Kokkuvõttes jääb mulje nagu oleks kliendid tülinaks, keda vaja nöökida, et teinekord enam ei tuleks.

Lõpuks ometi phks

Päevapilt: Katsetus enekakepiga
Pärispildi tegi kaasa statiivilt kogu perest

Täna esimene puhkuse päev. Igavesti mõnus aga samas on viimastel aastatel jäänud puudu see ülim nauding, et võid lõpuks ometi nii pikalt sisse magada kui tahad. Nimelt saan ma iga tööpäev ka sisse magada rääkimata töö juures pikutamisest. Justnagu banaanidega: kui iga päev saad pole pooltki nii maitsvad kui paari aasta tagant näksituna. Iga hea asjaga harjub inimene ära. Küll ikka miljonäridel on kurb ja üksluine elu, kui alati saad kõike mida tahad pole miski enam eriline.

Üheteistkümnenda juuni jooksud

Mul siiski andis puhkusetunne ja hommikune super mõnus ilm: +18C kerge vihmaga (tüüpiline täisrinnal naudingut pakkuv Eesti suveilm) sihukese energialaksu, et jooksin selle aasta viie kildi 22:28 ja keskmise kiiruse 4:26/km rekordi, viies kilt jäi täpselt 4 minutiga napilt rekordile alla. Koju jõudes oli ka tütar end jooksuks valmis sättinud, ja kutsus kaasa. Mis ikka, sörkisin veel viieka otsa. Rahuliku tempoga mõnus issi-tütre kvaliteetaeg - puhume juttu maast ja ilmast. Aktiivsusmonitor arvas peale esimest jooksu, et 22 tundi kulub taastumisele, nalja teete või, neljast minutist aitas küll ja veel. Peale teist jooksuringi kukkus häirekella lööma - 35 tundi vaja puhata😏 Lõuna ajal saabus noorem plika kuna kavas oli traditsiooniline igaaastane perepilt. Sellega on alati palju õiendamist, sest pereliikmetest loomad peavad tingimata pildile saama ja sealjuures fotogeensed olema. Hea, et noorem tütar oma kasse kaasa ei lohistanud, kahe koera ja maoga oli niigi tegemist.

Rabarberikook ja kohv

Päevapilt: Rootsi rabarberikook hommikukohviga

Kaasa valmistas netist leitud Rootsi retsepti järgi imemaitsva rabarberikoogi. Võid, suhkrut ja muna ohtralt - eks ikka ebatervislikud asjad koogi maitsvaks muudavad. Ta tegi koogivalmistamisest video, mida lubas hiljem koos retseptiga avaldada. Kui järjepidevalt jooksmas käia võib endale sellist kaloripommi lubada. Viimane aeg ka, sest mina kui põhiline kookide ja küpsetiste konsumeerija lasen varsti jalga. Üritan ka külmkappi tühjemaks süüa, naised omapäi suurt ei jaksa ja kus see kahju ots kui miskit halvaks läheb. Eile võtsin tööle kaasa kergelt kahtlase hakklihakaste, mis eelnevalt läbis koertepoolse kvaliteedikontrolli. Kulta Katariina eelviimane pakk hakkab otsa saama, vägagi õigeaegselt. Pildil olevat kohvi pole veel jõudnud segada, metspähklikoor kõik alla vajunud.

Eile sattusin huvitava video peale, mis rääkis kohvi röstimisest. Röstimine on üks suur kunst aga jämedalt võttes saab kohvi tumeduse astme järgi nelja põhiomadust mõõta. Esiteks mõrudus - mida tumedam, seda mõrudam. Teiseks happelisus - kasvab röstimise alguses kiiresti, saavutab maksimumi nõks enne heledaimat röstitaset ja hakkab edaspidi kiirelt langema. Kolmandaks originaalne maitse (vahel nimetatakse ka magususeks) - saavutab maksimumi heleda rösti puhul ja hakkab siis ühtlaselt langema. Kohveiini sisaldus langeb nii röstimise aja kui temperatuuriga, heleda röstiga saab kõige tugevama kohveiinilaksu.

Paljud spetsiaalkohvid heledama röstiga, et oleks tunda originaalset maitset. Tumeda röstiga kohvid kipuvad suht sarnase maitsega olema kuna originaalmaitse on välja kõrvetatud. Kokkuvõttes sain hea põhjenduse, miks võimaluse korral alati heledat rösti eelistan. 

Vasturünnak või ikka veel ettevalmistus?

Päevapilt õitsvast kiwist

Pole päris selge kas Ukrainlaste vasturünnak algas juba eelmisel nädalal, sel nädalal või pole ikka veel alanud. Selle sõja üks iseärasusi on suhteliselt väikesearvuliste väekoondiste kasutamine - viimase aasta jooksul on enamasti ühes rünnakus paar-kolm tanki, mõned soomusmasinad ja maksimaalselt sadakond jalaväelast. Erandiks Ukraina rünnak Hersoni ja Harkovi oblasti vabastamisel. Bahmutis surusid venelased pidevalt suht väikeste jõududega korraga.

On mis on, aga nagu ründaja poole puhul oodata, näeme Ukrainlaste esimesi lääne raskerelvastuse kaotusi nii tankide kui soomustransportööride näol. Ukraina pool endiselt hävitab nii moonaladusid kui eriti vene poole süürtükke. Täna olevat rindejoonest 130 km kaugusel paiknenud terve "Dnepri" rinde staap pihta saanud, lisaks võimsad plahvatused Berdjanskis. Mina siiski arvan, et momendil Ukrainlased alles katsetavad, kus vene kaitse järgi võiks anda ja põrutavad siis kiire põhilöögi vastavalt olukorrale üritades võimalikult kiiresti Aasovi mereni jõuda. Ühendusteede läbilõikamiseks pole vaja linnu ära võtta, neist võib lihtsalt mööda minna. Varustuse ja moonanäljas venelased lasevad vabatahtlikult jalga nagu Hersonist. Loodan, et Ukraina peastaabil on mingi üllatus varuks. Hoiame pöidlaid, ootame ja peagi näeme.

Sümbolite kaaperdamisest

Päevapilt: Kaasale kingitud kääbus-sirel õitseb

Igaks juhuks hoiatan õrnahingelisemaid tüüpe: kui poliitiliselt ebakorrekne ja otsekohene tekst pole teie maitsele, soovitan piirduda sireliõite imetlemisega😉

Täiega närvi ajab, et mingid rezhiimid, poliitilised rühmitused, vennaskonnad, kodanike ühendused, ... võtavad kelleltki luba küsimata suvalise sümboli ja seovad selle oma ideoloogiaga. Närvi ajab sellepärast, et muidu igati ägedat ja mitte-eakohast huudit, ei saanud tuntud vähemusgrupiga seotud värvikombinatsiooni pärast osta. Järsku keegi veel mõtleb, et olen toetaja.  Noh just nagu muidu igati kihvtis stiilis kaabu vedeleb mul riiulis, Eestis seda kanda ei taha🙄

Rahvas seob tahes-tahtmata sümbolid ideoloogiaga, mis viimasena seda enda reklaamimiseks kasutas. Vanas Indias, Roomas ja Viikingitel oli haakrist kultuse ja õnnemärgiks. Põhjala müstikast sissevõetud natsionaalsotsid võtsid enda sümboliks, muutes edaspidise kasutamise praktiliselt võimatuks. Viisnurk (täpsemalt küll pentagram) on kasutusel iidsest ajast alustades Babüloonlastega ja lõpetades kommunistidega. Enamasti religioosse tähendusega nii kristlastele kui paganatele. Mulle, nõuka taagaga kodanikule mõjub kui punane rätik härjale, sest seostan vene võimu ja kommunistide, mitte moodsate paganatega, kelle vastu pole miskit.

Nagu ise võite veenduda on hoodiepusa igati sobiv Metsatöllu või Loitsu kontserdile või vabavõitluse matshile või mõne sõjamängu turniirile minemiseks, aga ... Aga musta pusa peal olev leekides ja suitsus pealuu kujutamiseks on väga efektselt kasutatud värvitoonide kombinatsiooni, mille peale taolistel üritustel liikuv seltskond heakskiiduga ei vaata. Toetaks ma toda ideoloogiat, oleks pohh, lihtsalt viisakusest ei kannaks nagu ei läheks reformi üritusele ekre sümboolikaga ja vastupidi.

Hoobilt meenus kui Toronto lennuväljal pagasit oodates minu kohver lindil lähenes ja ees seisev kodanik sõbrale kommenteeris: Bljad, posmatri, kakoito jobannõi piider poletel snami. Teine vastas: Da-da, zdes v kanade takih pizdelnikov mnoga. Lasin kohvri mööda, jalutasin teisele poole konveierit ja korjasin sealt üles. Kohvri kinnitusrihm oli vikerkaarevärviline, lootsin et paistab hästi silma teiste hulgas ... paistis, liigagi hästi🙄 Kes arvab, et argpüks olin ... ei, lihtsalt piinlik, nagu avalikus kohas puuksu lastes. See seltskond võinuks ometi mingi teise selgetähenduslikuma graafikaga sümboli valida😜

Vikerkaare fenomen

Nagu ma ei kanna Che pildi, haakristi või ristilöödud lunastaja kujuga särki, hakkab vastu ka vikerkaarevärvi kombinatsioon. Mitte muidugi värvid ise, mis igati kirevad ja kenad ning loodusteadusliku sisuga, vaid ikka ideoloogia, mis vikerkaare kaaperdas. Meil siin kisub selle koha pealt üldse üle võlli, pole päeva, kus uudistes teemat ei käsitletaks. Avaliku elu tegelased, kaasa arvatud profisportlased, peavad toetama, muidu tehakse massimeedias maatasa. See puudutab igasugu kõikmõeldavaid vähemusi, justkui lasteaed, iga nalja peale võidakse kasvatajale kituma minna.

Kogu see jamps tuletab teravalt meelde nõukaaega kui avalikult ei tohtinud keegi kritiseerida riigikorda, ideoloogiat ja juhte, vastasel korral järgnesid sanktsioonid. Ja nagu tol ajalgi, valdav enamus omavahelistes vestlustes irvitab, kuid jamade vältimiseks hoiab ametlikel esinemistel keele hammaste taga või kiidab silmakirjalikult kaasa. Eelkõige häirib, et ühiskond surub oma vaateid sul jõuga kõrist alla ja kaagutab iga nurga peal antud teemal. Loomulikult tekitab minusugusel autoriteetide eitajal automaatselt vastureaktsiooni. Vabas ühiskonnas ei saa nõuda, et kõigi kodanike kombed ja tõekspidamised peavad meeldima ... või saab teie arust? Oleme kõik sõbralikult oma vaadetega ja ärme sunni teistele omi peale - lets agree to disagree!

... foobiks ei maksa mind nimetada, sest foobia tähendab kartmist. Ei karda ei lillasid, pruune ega punaseid, lihtsalt tüütud on oma pideva kliiniliseks kiskuva tähelepanuvajaduse häirega. Ainult oma naist kardan😉