Äraõitsemine

Umbrohi, mille muru seest välja
nokkimisega hullu vaeva nähakse

Suvilas on inimtegevushäältest harjumatult vaikne magada, linnud ainult laulavad kõrvulukustavalt, eriti varahommikul. Peale viit läks uni ära, vaatamata kangelaslikele jõupingutustele ei tulnudki tagasi. Lõpuks lõin käega, ja läksin hoopis järgijäänud osa niitma. Päike oli kuue ajal nii madalal metsa taga, et pea igal pool vari. Esiteks kõikse raskem tiheda heina osa, hommikusest kastest veidi niisket rohtu hulka lihtsam niita.

Vahepeal tuli tera varre küljest, ta viimasel ajal kippunud loksuma, olin eelmine aasta traadiga üritanud parandada. Nüüd võtsin kolm kruvi ja keerasin tera kanna ja varre vahele tihendamiseks. Uskumatult hästi funksis, ülihäiriv loks kadunud kui tina tuhka. Õunapuude, kirsside ja ploomide vahelt oli tänu vohavale naadile küll kergem, kuid hulka aegavõtvam niita. Lisaks veel ploomide ja kirsside võsud, mis siin seal võrseid ajasid. Need naksasin oksalõikuritega pinnasest välja. Vikat ei lõika küllalt madalalt, mõne aastaga kasvavad sihukesest kohast nii jämedad võrsed, et enam ei saa jagu. Kahe poole tunniga niidetud - ise läbihigine. 

Teab keegi, mis selle põõsa nimetus?

Jooksutossud jalga ja sörgiga randa. Liiva mööda on ikka raskem joosta kui korraliku pinnase peal. Vesi oli eriliselt värskendav, loputasin higi ja võimalikud puugid maha. Korraks maha istudes viskasin pilgu netiuudistele. Keegi eestlane oli jooksnud 55-59 aastaste 5K Eesti rekordi. Päris muljetavaldav aeg - nõks alla 17 minuti. Mina jään tegelt vaid 6 minutiga temast maha olles samas järgmises vanusegruppis. Ainult 6 on muidugi iroonia - 5K distantsil on see tegelt hull vahe. Peaks uurima mis on Eesti eri vanusegruppide rekordid. 

Tagasiteel poest läbi, tahtsin paar saiakest kohvi kõrvale. Nüüd võis küll inflatsiooni täheldada, kaks eilset kreemisaia 1.40 Eur. Võttis kaaluma kas poleks mitte õigem sama raha eest kvaliteetõlts külmikust haarata. Paraku vaja rooli istuda, seega tehnilistel põhjustel ei saanud päeva härrasmehelikult alustada. Õhtul olin akut laadinud, kahjuks aku boosterpatareile ei sobinud kaasavõetud toiteblokk, USB ühendus vale. Jäi vaid loota, et saan suvilast minema.

Hommikusöögi vabaõhuveranda 

Rõdul nautisin hommikukohvi saiakestega. Sääsed saabusid hoobilt ja asusid jalg üle põlve mu verd luristama. Ei lasknud end häirida, liiga mõnus olemine. Mitmed lilled jäid silma, tegin pilti - ehk kõlbab mõni päevafotoks. Katkusin ka verandaesise kivitaimla puhtaks, kännuhunnikuga ei viitsinud jamama hakata. Masin läks vaevu käima, poodi ei julgenud sõita, otse koju. Esiteks kruvisin juhtmed klemmide küljest lahti ja puhastasin pinnad. Panin nii autoaku kui ka kaasaskantava akuboosteri laadima, loodetavasti aku ja genekas ikka ok, armatuurlaual igatahes hoiatustuld polnud.

Vanemad tõin pulmaaastapäeva puhul enda poole. enne astusin Selverist läbi ja võtsin saiakesi ning vahukoore-virsiku koogi. Osutus väga maitsvaks, lisaks kroissante ja Prantslaste alkovaba granaatõuna maitseline mullivein. Istusime isa-emaga ümber laua ja lasime head maitsta, desserdiks shampa ja shokolaad, maasikad ainult unustasin külmkappi.

Õhtul lihased vähe valusavõitu, mõni ime kui ainult korra aastas niidad vikatiga ja kohe terve krunt korraga. Putukate poolest tekkis küsimus kas Eestisse kah mustad kärbsed jõudnud. Sajad sääsehammustused ei jätnud jälge aga paar ampsu olid tüüpilised auguga nahas ümbert punased. Muidugi olin ka puugi üles korjanud, sättis alles teine end kubemepiirkonnas sisse, sain küüned taha ja vetsust alla ta tee läks. Profülaktika mõttes loputasin piiritusega, seekord väljastpoolt.