Igatsus

Päevapilt: Kutsikud maiust saamas

Koera kiindumus ja igatsus on ikka täitsa piiritu. Tarisin eile kohvri välja ja kutsad loomulikult märkasid. Koko hakkas pidevalt kannul käima, ei julgenud korrakski silmist lasta. Õhtul ei tahtnud kuidagi magama jääda, muudkui koperdas mööda elamist ringi üks silm minu peal. Kohvrit ja asju nuusutati kümneid kordi üle. Õue üksi ta mind ei lasknud.

Hommikul vara kui ärkas läks hädaldamine lahti, rahunes alles mind nähes. Lasin eluka korraks õue asjale ja pidin suures toas diivanil pikutama kuni kuts uinus, alles siis sain tagasi kaasa kõrvale magamistuppa hiilida. Uuesti ärkasin kuna kole palav oli, Sushi sitikas mulle kaenlasse pugenud.

Kui asjad pakitud läks Koko nagu arust ära, kukkus oma vanadel jalgadel kekslema ja ringi jooksma. Vaene loom ilmselgelt lootis koos väljasõidule minna. Selleks ajaks kui päriselt reisikraami autosse vedasin olid loomad resigneerunult leppinud olukorraga. Andsin kummalegi maiuse lohutuseks enne kui ukse kinni tõmbasin.

Lennujaama sain 10 minutiga, rahvast üllatavalt vähe ka terminalis. Kuna check-in eelmisel õhtul kodus tehtud jalutasin otse agendi juurde kohvrit ära andma. Paari minutiga sujus siingi ehkki 600 grammi ülekaalu. Kõrval peedistati üht India vanahärrat täiega. Tema carry-on kästi raami pigistada. Kõva kohvrike mahtus igatepidi aga ühed rattad jäid poole sendi jagu üle. Külmalt sunniti ekstra maksma. Mu käsipagas seljakotid, mida vajadusel annab nätsutada ja raami pitsitada. Ei pidanud raamiga võimlema, ilmselt tundus et mahuvad.

Tollivabas poes sain sellise üllatuse osaliseks, et isegi mittealkohoolset jooki ei tohtivat lennujaamas juua. Nagu mis mõttes, nii loll ma ka pole, et $10 eest baarist veepudelit osta. Kuradi tegelased, üritavad igast otsast kopikat koorida. Mis see mehel plastikusse näpuga auk teha ja veints hinge alla panne. Koti viskan prügikasti ja asi ants. Kokkuvõttes jääb mulje nagu oleks kliendid tülinaks, keda vaja nöökida, et teinekord enam ei tuleks.