Viie tärni hommikusöök

Päevapilt: Unistuste hommikusöök

Uni suvilas metsa ääres on magus, magan välja oluliselt lühema ajaga kui linnas. Mis tähendas, et kaheksaks oli uni läinud. Paras aeg enne hommikusööki jooksma minna, päike pole veel ilma kuumaks kütnud. Üks pulsikell ei tahtnud kuidagi GPS signaali vastu võtta aga kui olin juba käega löönud süttis roheline tuluke, venelased ei olnudki satelliite maha võtnud, vähemalt Hiima omasid mitte, mul ju Huawei kell. Viis kilti kulges normaalses tempos, kuid liiva peal on väsitavam joosta, ära tõugata ju eriti ei kannata ja mõnes kohas liiv pehme. Tossud maha ning jooksuga vette. Hea et jooksin, ei saanud hoobilt aru kui külm oli. Vette prantsatades lõi hinge kinni nagu oleks saunast jääauku hüpanud. Mõni ime, hiljem merevee temperatuuride kaarti vaadates sain objektiivse kinnituse: kell 9:00 Paldiskis +8.9C, Dirhamis +4.1C. Ujuda ei kannatanud, kümme tõmmet ja püsti. Korraks veel lasin selili, et ikka higi saaks korrakikult maha loputatud ja pea jahedaks. Välja sammudes hakkasid jalad külmast valutama ning jäid kangeks.

Rannaäärsed kibuvitsad täies õies

Paraku nagu alati on külmast veest välja tulles organism nii shokeeritud, et isegi märjalt tuule käes hubaselt soe - kõik on suhteline. Hakkasin tagasi minema aga energia ajas üle, lähen jalutan enne veel Türisalu panga alla. Ega seal miskit ennenägemata põnevat olnud, lihtsalt see rada saanud igasuviseks traditsiooniks. Eriti pikalt ei jalutanud, mõte kuumale kohvile ja saiakestele sundis tagasi pöörduma. Läbi metsa suvila juurde jõudes ehmusin momendiks, oleksin peaaegu suure nastiku peale astunud. Too pani õnneks õigel ajal vehkat roomates oksahunniku alla. Kahju, oleks tahtnud pildistada, et tütart kadedaks teha.

Hommikusööki nautisin täiega. Seni kui kohvimasin vurises neelasin joogijanuks ühe Praha Kuldse. Vähemalt tund istusin rõdul ja nautisin lihtsalt eksisteerimist. Presidendi kohv, mandlimartsipaniga kroissant, sõõrik ja moonirull ... banaan ja mangomaius - viietärnihotelli tasemel hommikusöök, ainus vahe, et ise pidin serveerima. Nii mõnus kui pole kellaajalisi kohustusi, võid linnulaulu kuulates logeleda just nii kaua kui isu on. Isegi sääsed olid jalga lasknud, korraks tuli lausa tukk peale. Lõpuks ajasin end üles, ja veeretasin kännud teise kohta ja püstitasin neist "kunstilise" installatsiooni. Olen üks rahutu hing, ilma tegevuseta ei oska kaua olla. Marjapõõsaste alused rohisin, neid õnneks vaid kuus järgi. Nii kuiv, et kaevus vett ainult veidi põhja peal, peaks juhust kasutama ja kuivaks tõstma ning puhastama.

Linna sõites ostsin Maximast puuvilju vanematele viimiseks: Mango, aprikoose, banaane, õunu ... Mul oli õigus kui arvasin, et mangot polnud nad varem ehtsal kujul söönudki. Koorisin ja lõikasin ise tükkideks, mango on mu lemmik aga äärmiselt tülikas ette valmistada. Jäätise ja kohviga maitses suurepärane. Praegu mõtlen, et kas ainult minul on sihuke ekstreemne toidu nautimise kiiks. Õhtul tassisin naabri ehitusest ülejäänud prusse kuuri, igavesed massiivsed, äkki läheb vaja. Kui ei lähe kuluvad küttepuudena marjaks ära.