Vikatimees

Täna oli plaanis heinaniitmine suvilas.

Päevapilt esimese vabariigi aegse vikatiga

Hommikul ärkasin õige vara, aga jooksma ei läinud, niitmine annab küll ja veel nii samme kui energiakulu. Hommikusöök telekat ja läpaka ekraani vahtides ning siis kõigi oluliste asjade kokku korjamine ning autosse toppimine. Süütevõtit keerates kostis üks hädine punnitus ja kõik, aku kurat tühi. Pekki küll, laadimise peale kulub oma tund enne kui julgen sõitma hakata. Siis aga meenus, et kunagi aastaid (nii kolm-neli) tagasi tõin kaasa akuboosteri – sihuke akupakk, tavalisest ehk kaks korda paksem. Kunagi pole proovinud ja peale esimest korda pole ka laadinud. Vaatan kas leian üles ehkki suht kindel, et laengut tal vaevalt enam on. Enne otsisin tükk aega seljakotti, mida just nägin, no ja ei leidnudki. Nüüd sattusin esimese katsega akupaki peale. Sisse lülitades näitas ühte pulka kuid nõudis laadimist.

Pulli pärast proovin ikka. Ühendasin akuga ja keerasin süütevõtit, kostis vali piiksumine. Õnneks akupakis oli jõudu, et korra mootorit pöörata ja käima see prahvatas. Akulaadija tõstsin autosse, et suvilas laadima panna. Kavas olnud eelnev poeskäik tuleb vist ära jätta, ei julge poe parklas seisma jätta. Äkki genekas pole piisavalt akut laadinud ja sinna ma jään kuna akupakk jummala tühi. Muidugi saaks käia kerjamas teisi kliente, ehk aitavad oma aku pealt käima, sellega ei tahnud tegeleda. Probleemi lahendasin innovatiivselt. Sõitsin parklasse ja valisin koha, kus poe seinal pistik, milles mingi ventilaator. Viimases hädas tõmban ventika välja ja laadin oma masinat. Kindluse mõttes otsustasin siiski mootori käima jätta kuni kiirelt poodi hüppan. Auto nii vana ja kriibitud, et seda küll keegi võtta ei taha. Paar poetagust parmu vahtis hoone nurga juures. Tekkis mõte palgata nad kange sauruse õlle eest autot valvama aga kui masinast välja astusin olid mõlemad nurga taha kadunud. Riskin niisama.

Poest haarasin leiva, suitsuvorsti, juustu, värske kurgi ja kaks salatit, jagub nii lõuna kui õhtusöögiks, sõidu peale üks Onu Tomi jäätis nagistada. Suvila oli endise koha peal, hein üle põlva nagu tavaliselt Eestisse jõudes. Vikati „seadistus“ ja luisu otsimine võtsid jupike aega. Ilm hakkas kuumaks kiskuma, suure osa niitmisest tegin võimalikult kiiresti, et ei peaks liialt palavust kannatama. Paraku kulus kolm õltsi nagu vesi kerisele. Vee olin muidugi unustanud osta aga õnneks leidsin talve üle elanud Värska pudeli. Korkisin lahti, mulli muidugi polnud, muidu täitsa puhas ja maitses nagu vesi. Kvaliteetne kraam, meil Kanadas tuleb kahe kuuga vetikas ja igasugu klimbid pudelivee sisse nagu omal ajal laboris võisime veenduda. Ei teagi kumb parem, kas vetikaga „naturaalne“ või steriilselt 💀surmpuhas😜 Tarbimiseks ja hiljem kohvi tegemiseks eelistan igatahes steriilset H2O'd ilma bioloogilise lisandväärtuseta.

Pool krunti niidetud otsustasin pausi teha, päike kõrvetas hullult ehkki õhk väga kuum ei olnud. Higi olin valanud mitme mehe eest, kõik õlled filtreerisin läbi naha välja ja jäi puudugi. Riisi-Suitsukana salat läks esimesena loosi, kõrvale leib vorsti juustu ja kurgiga – kõik selle kraami loputas alla viimane Saku Kuld. Veerand tundi tukastust ja randa minek, kurk kuivas hullult. Astusin poest läbi, haarasin mitut sorti jooke ja jogurti hommikusöögiks, jäts teele kaasa. Korra vilksatas mõte kolmepooleeurine sovetskoje shampa õhtuse heinategemise tarvis võtta, kuid külmikut mul pole ja soe shampa vist ei võta kõige paremini janu ära. Talvine siider (õna-kaneeli) poe külmikust läks hästi peale.

Vesi oli kalda lähedal soe, kaugemal päris jahe. Ei hakanud kangelast mängima, loksusin põlvesügavuses vees, polnud ka neiukesi, kelle ees edvistada. Käteräti unustasin maha, viskasin end sooja liiva peale selili, puuront pea alla, kaabu silmadele – lebotasin ja mõnulesin – PUHKUS. Enne tagasiminekut hüppasin veel kord vette loputamaks liiva selja pealt maha. Suvilasse tagasi jõudes tuli pea 6 kilti jalutust täis. Päeva lõpuks oli põhiliselt tänu niitmisele üle 27000 sammu kirjas. Õhtupoolset niitmist võtsin rahulikumalkt, ei tahtnud end higiseks ajada. Õhtusöögi ajaks kaks kolmandikku tehtud, eks hommikul jätkan, kastemärga rasket heina palju lihtsam niita.

Sääski on päris palju see aasta, Eesti sääskede vastu olen aastatega nii immuunseks muutunud, et tühjad enam suuurt ei sega. Suurema portsu lükkan käega maha, üksikuid ei viitsi peksta, tihtipeale ei tunne kah enam. Kell praegu üle kesköö aga väljas ikka valge. Peab magama keerama, et hommikul saaks vaarkult heinaga ühele poole.