Killarney süstamatk 3 - Norway järv, Silver Peak, KARU (17Sep)

Öö oli eelmisest jahedam, millalgi sikutasin endale kerge fleece selga ja koer puges ka külje alla. Aga muidu uni sügav, kui ka keegi käis ümber telgi siis mina ega kuts ei kuulnud ega hoolinud.

Norway Lake, telkimisplats 32

Päike tõuseb metsa vahelt

Päikesetõusuga üles, lõke süüdatud tegime hommikuse järvehüppamise. Jätkasin eelmisel päeval alustatud alastikultuuri viljelemist, nii mõnus ja vabastav. Peab ainult veidi ettevaatlik olema, riietel ju lisaks moefunktsioonile ka kaitse otstarve - püksid jalas puutüve terava oksa otsa istumine teeb palju vähem meelehärmi kui palja peega😜 

Kui vesi oli keema hakanud ja kohv valmis läksid viimased kaks pizzataskut süte kohale restile grillima.  Magustoiduks tükk kaasa kringlist, täitsa üllatav kui kaua need vastu pidasid. Nostalgiapuhangus võtsin õige mitu pilti telgiplatsist ja sealt avanevatest vapustavatest vaadetest järvele. Tuul oli täiesti vaikinud, järvepind peegelsile - fotograafi märg unenägu.

Kahjuks ei saanud kaua mõnuleda, esiteks pidin kolima elamise järve teise otsa platsile 31, kuna broneerimise ajal oli käesolev ainult üheks päevaks vaba. Mäe tippu ronimiseks tahtsin pigem varuga aega võtta vältimaks pimeda peale jäämist. Poole üheteist ajal asjad pakitud, koer süstas ja hakkasin kaldast lahti lükkama. Sisse istudes ei tabanud ära, et süsta saba kivi peal vähe kõrgemal. Nina vajus sügavale ja laevuke kippus külili vajuma. Esimese hooga mõtlesin, et mis jama nüüd on, kas lekib või kraam halvasti paigutatud. Jõuga põhja kriipides vee peale lükatuna taastus stabiilsus.

Järvepeegel

Väikesaarele telkima

Uue sama järve pisisaarel asuva telgikohani vähem kui kilt sõuda. Plaan oli kiirelt telk üles panna ja toidukotid puu otsa tõmmata, et karu mu provianti sel ajal nahka ei pistaks kui ise tippusid vallutan. Aega kulus veidi rohkem kui ootasin kuid pool üks olin valmis, veekotis näksiks batoonikesed, kuivikud ja hädaabikott, vöö peal kõhukott moblaga. Telki jätsin märkmiku infoga kuhu lähen, kavandatava marsruudi, millal lahkusin, millal plaanin tagasi olla. Liiga palju juhuseid, kus matkajad saavad kõnnumaal mingi lolli juhuse läbi viga ja päästjad ei leia neid kuna pole aimugi kuhu või mis suunas nood läinud.

Vaade telgiplatsilt #31 Silver Peak suunas - keskel kaugel.

Silver Peak 20X Zoom

Sõudsime süstaga tagasi eelmise laagriplatsi lähedale üle lahesopi kuna nii võitsime kilomeetri. Maismaal mägise tihniku läbimine mõõtmatult raskem ja aeganõudvam kui süstaga vee peal libisemine. Lahkudes oli jälle äpardus, hooletult sisseastudes kaldus süst kahtlaselt küljele, kutsik otsustas "uppuvalt laevalt" üle poordi vette hüpata ja kaldale sumada. Pekki küll, pidin uuesti välja ronima ning läbimärja koera paati tõstma.

Randusime kolmveerand üks, tarisin süsta veidi kõrgemale kuuseokste varju, mõla jätsin kõrvale ja  hakkasime lootusrikkalt sammuma või õigemini end pressima läbi tihniku Silver Peaki suunas. Oja orgu jõudes läks hulka lihtsamaks, reljeef suht tasane ja lehtpuumets hõre. Kauaks seda lõbu ei jagunud, peagi keerasin üht suuremat ojaharu pidi mägede suunas. Varem Google kaarti uurides olin umbkaudse marsruudi paika pannud. Kuna ahelikud enamasti praktiliselt risti minu liikumise suunaga oli kavas nende vahelt mööda liikuda, kasutades kõrgemale minekuks ühte paljudest orgudest ja alles üleval suund tipu suunas võtta. Täiesti otse minek tähendanuks pidevat vaevarikast üle ahelike üles alla ronimist.

Meie lähim punkt tipule, umbes 600m 

Matka marsruut

Google kaart on küll nii hea, et lausa üksikud puud näha kuid visuaalne topograafiline info pole eriti selge ega täpne, kõrgusjooned 20m vahedega. Samas juba 3 meetrine vertikaalsein (ja vertikaale leidus hulgi) minu ja koera jaoks  ületamatu. Kaarte saab moblalevi piirkonnast väljas olles kasutada eeldusel, et need eelnevalt mobla mällu alla laaditud. GPS'ga asukoha määramiseks pole levi vaja, piisab sati nähtavusest. Kokkuvõttes otsustasin minna lihtsama vastupanu teed ja järgida ojasänge või metsloomaradasid kui vähegi võimalik. Nii vesi kui loomad eelistavad lihtsaimat teed.

Kuts koobast avastamas

Vapralt ronimas

Ojasäng muutus kuivemaks, väiksemaks ja järsemaks - kohati oli lihtsam sängi kõrval mitte põhjas liikuda. Mõned korrad ronisime kaljupragudest üles ja muidugi oli kaldal tihnikust läbimurdmine paras väljakutse. Kutsikut pidin siin seal aitama. Nüüd tuli joogi ja puhkepause iga veerandtunni tagant võtta. Kuna ojas vett enam polnud jootsin koera pudelist pihku kallatud veega. Tempot hoidsin suht madalana, et end ja looma mitte liialt väsitada. Väsimusega kipud lohakaks minema ja võid kusagil kivide või niiskete tüvede peal libastuda.

Kellegi suure looma jäljed

Kaljulõhe

Linnulennult oli minu stardipunktist 2.6 km Silver Peak tippu. Arvestades piirkonna reljeefi tuleks seda umbes kahega korrutada ennustamaks tegelikku läbitavat distantsi. Kolmas kilomeeter kujunes õige raskeks, siin tuli puhast vertikaalset tõusu oma 200m kuid kokkuvõttes rohkem, sest vahepeal pidi ka väikestest orgudest ja kaljupragudest läbi ronima. Eelnevat kinnitas kilomeetrile kulunud aeg - 51 minutit. Ehkki kurnav siis samas jube põnev ronimine. Siin-seal koopad järskude kaljuseinte all, ühes kohas 2 meetri laiune paralleelsete pea püstloodsete seintega lõhe läbi kaljumassiivi, mille põhja mööda sai lõigata. Ühes orukeses kuivanud lombi põhjas nägin mitmete loomade värskeid jälgi - inimese labakäest suurem käpajälg loodetavasti Karu mitte Puuma oma.

Kutsikut järgmisele kaljunukile visates ja ise järele ronima hakates kuulsin järsku suurt raginat, üles vaadates nägin pirakaid sarvi ja põgeneva hirve tagumikku ning valget sabajupatsit. Sushi üllataval kombel ei ehmunud, hakanud haukuma ega reageerinud muud moodi. Üldse õige väsinud olemisega ja võttis tihti puhkepause. Nüüdseks olime jõudnud aheliku harjale, umbes 500 meetri kõrgusele. Siit paistis Silver Peak, mis kaardi põhjal linnulennult 600 meetri kaugusel ja vaid paarkümmend meetrit kõrgem. Paraku oli sinna jõudmiseks vaja läbida kolm kitsast, metsast ja sügavat orgu. Kell kolmveerand kolm, seega ajahädas ma polnud ja väsinud ka mitte, veevarusid alles rohkem kui küllalt. Aga kutsik oli üsna kutu, hingeldas keel vestil (nagu kõrvaloleval pildil näha) ja viskas igal võimalusel end pikali puhkama. Kaalusin olukorda ning otsustasin tipule ronimisest loobuda - ka siit kaljult avanesid ägedad vaated.

Käisin kaljul ringi tehes pilte mitmes suunas. Kui järvede tasandil oli lehestik roheline siis siin kõrgemal puulehtede värvimäng täies hoos. Enne laskuma asumist sõime kuivikuid, jõime vett ja tõmbasime valge jääliustikest kriibitud kvartsiitkalju peal puu varjus hinge. Päikese käes oli liiga palav isegi kui kerged tuulehood tõid kergendust. 

Jääliustikust kriibitud kaljupind

Kuna aega piisavalt ja allaminemine eeldatavalt lihtsam, valisin vahelduse mõttes teise tee - mõnisada meetrit idapool kulgeva oru. Eksimise kartust pole, sest kõik orud viivad alla järvede äärde, lihtsalt ei taha alla jõudes oma alguspunktist liiga kaugele sattuda. Ilma moblal nähtava marsruudita oleks hulka keerulisem kuid nüüd nägin pidevalt kaugel oma tõusuks valitud rajast olen.

Orud kulgesid veidi teise nurga all, ilmselt pean paarist kaljueendist üle ronima, et mitte liiga kaugele idasse kalduda. Mina jalutasin ees, kutsik taga nagu ikka, aeg-ajalt viskasin pilgu peale, et püsib tempos. Mõnda aega ei kontrollinud, sest kuulsin teda selgelt seljataga astumas ja oksi murdumas. Kummaline, kutsik pole ju nii raske, et suured oksad murduksid. Ja siis tundsin kuidas sõnaotseses mõttes mu turjakarvad turri läksid. Jah, mul muideks on karvad turjal😉 Ei tea kas tunnetasin kellegi pilku või alateadvuse loodusehäälte analüüs jõudis ette linnainimese mõtlemisest. Vaatasin tagasi ning nägin suurt musta karu meie järel samas tempos jalutamas.

Pilt netist laenatud, minu nähtul ka nina must

Mida inimene sellises erakordses ja ootamatus olukorras teeb? Julgen kinnitada, et kainelt analüüsida ei jõua, käitub ikka kas instinktipõhiselt või vastavalt treeningule. Kuna karutreeningut pole läks instinkt mängu. Tunnetasin end nurka aetud hiirena, sest põgeneda polnud selles kaljudevahelises tihnikus kuhugi. Adrekas lõi lakke, pöörasin 15-20 meetri kaugusel oleva karu poole. Seisin jalad harkis käed kehast eemal, sõrmed laiali ja kergelt konksus nagu küünised ning lasin kuuldavale valju möirge. Karu jäi seisma, vaatas mind paar sekundit oma mustade läikivate nööpsilmadega (takkajärgi meenus praegu, et silma vist ei tohi vaadata). Keeras siis rahulikult ringi ning vantsis tuldud teed tagasi. Nüüd võttis kultuurinimese aju ürginimese käest juhtimise tagasi. Hakkasin moblat kõhukotist välja õngitsema, et mõmmikust pilti teha. Kobistasin ja selle aja peale kui tõstsin kaamera oli loom tihnikusse kadunud ehkki kuulsin tema liikumist veel selgelt. Korraks tekkinud mõtte pildistamiseks järgi minna matsin maha, ei maksa saatusega mängida.

Tüüpiline läbitav maastik

Kogu karuga suhtlemise aja polnud mahti koerale üldse tähelepanu pöörata. Paraku ei teinud too piuksugi ja paistis üsna rahulik. Kutsik pidi kindlasti kuulma ja nägema tükk aega enne mind taga kõmpivat karu, ei tea miks ei reageerinud ega mulle märku andnud. Ehk arvas, et niikuinii tean ja kuna käitun nii rahulikut siis pole ohtu. Samas võõraste inimeste või suurte koertega kohtudes on ta küll pelglik. Meenus karupipragaas ja puss, mõlemad olin muidugi telki jätnud. Milleks kaasa võtta sinna kus karu kohtamine kõige tõenäolisem - eks ole😜

Sadakond meetrit madalamal kaljuplatool

Kuna mõmm oli metsa kadunud jätkasime laskumist, meeled olid küll oluliselt teravamad - kuulasin metsahääli ja jälgisin ümbruskonda tähelepanelikult. Minu teooria: karu tuli lihtsalt uudishimust uurima, kes tema piirkonnas (neil ju oma territoorium) ringi liigub. Nähes, et pole konkureeriv mõmm ega tüüpiline saakloom ei osanud hoobilt seisukohta võtta ja käis järgi kogumaks rohkem infot. Massiivset läikiva musta karvaga karu nähes oli selge: kui tal tõsi taga poleks inimesel mingit võimalust. Õnneks ei olnud metsaotil kõht tühi või tuju paha.

Kõrge kukkumine

Tagasi läksime õige pikalt enam-vähem paralleelselt tuldud teega. Mingi moment üht ahelikku ületades sattusime küll ebamugavasse olukorda. Kaljuplatoo lõppes 10-15 meetrit kõrge vertikaalse seinaga, kust lootusetu alla saada, pidime jupike tagasi minema kuni kannatas alla orgu laskuda. Siin sain meeldetuletuse kui ohtlik võib olla ka pealtnäha kuiv kaljupind. Kuivad okkad siledal pinnal libisesid jala alt, lendasin külili ja libisesin paar meetrit allapoole. Halva õnne korral võib niimoodi õla nihestada või käe murda. Suuremasse orgu jõudes kulges liikumine palju kiiremini, viimased kaks pool kilti süsta peidukohani läbisime tunniga. 

Järve äärde jõudnud kutsik ähvardas selle tühjaks juua, viimasel otsal polnud me puhkepeatust teinud. Ainus kaotus päikeseprillid, mis mingi moment kaljudel turnides märkamatult maha pudenesid - teine paar, mille Killarney metsa ja mäejumalatele ohverdasin. Tuleviku matkajad võivad olla üsna üllatunud nähes firmapäiksekaid kandvat mõmmikut😎 Mägimatka pikkuseks kujunes 6.8 kilti, aega läks kolm pool tundi. Poolteist tundi ja kaks kilti juurde lisatuna oleks jõudnud ka tipus ära käia. Positiivse nurga alt: äkki oleks siis jäänud ilma põnevast kohtumisest karuga, või oleks hoopiski kohtumine liigagi põnevaks kujunenud. Pole vahet, kunagi ei saa teada neid olekseid, mistõttu pole ka mõtet põdeda. 

Süstaga tagasi sõites jäi väsinud kuts paadis magama. Laagriplatsil luristasin ühe jõhvikajoogi ja siis tukkusime mõlemad tunnikese päikesekuumal kaljul. Lõkkepuudega oli pisikesel saarekesel ikaldus, kui peenikest oksapuru lademes siis suuremad puha ära kasutatud, mine või süstaga lõkkepuid tooma. Rannast õnnestus ikkagi leida mõned kuivale jäänud rondid ja ühe suurema ajupuu küljest jämedaid oksi murda. Lõpuks vedasin lõkke juurde kuivanud kännu, millest teistel jõud polnud üle käinud. Õhtusöögiks supp, leivad, suitsuvorsti viilud.

Telk kuupaistel

Kutsik kobis kohe peale sööki magama, mina panin kännu tagurpidi lõkkesse, tuld peaks jaguma pooleks ööks - ehk peletab uudishimulikud karud eemale. Jälle muidugi täiskuu, tähti suurt näha polnud. Vahtisin tunnikese lõkke ääres, limpsisin kohvi ja mõtlesin mis elu oleks üksinda metsas. Kui esmapilgul tundub romantiline ja äge tsivilisatsioonist eemal viibimine siis kardetavasti hakkaks peagi igav. Isegi minul ja isegi siis kui internetiühendus olemas, kord nädalas tahaks ikka mõnda teist inimlast näha. Need üksikul saarel aastate kaupa viibinud tüübid võisid ikka omadega õige segi minna. Samas kes teab, mõnele äkki sobib.

Öösel äratasid üles läheduses kostnud kaks mürtsatust ja raginat. Kuna aga mingit liikumist ega kuuldavaid hääli ei järgnenud kandsin needki ümberkukkuvate puutüvede kategooriasse. Jõudsin muretseda, et äkki sai mõni loom mu toidukoti puu otsast kätte, samas vaatama ei viitsinud minna. Vahet ju pole, karu ma toidukoti juurest minema peletama ei hakka ja kahe päevateekonna kaugusel tsivilisatsioonist pole ka kogu toiduvaru kaotamine ületamatuks probleemiks. Muidu oli tänu väsimusele uni sügav ja hea.

Killarney süstamatk 2 - Norway järv, portaazh ja ronimine (16Sep)

Päikesetõus kell kaheksa

Esimene öö telgis möödus igati mõnusalt, uus õhkmadrats mugavam kui koduvoodi, täitsa tõsiselt. Ilmselgelt oli kutsik samal nõul, sest ainsateks und segavateks asjaoludeks tema üritused ka ennast salamisi madratsile sokutada. Hommikul veidi enne koitu ärgates norises tüüp õnnelikult mu jalgade juures. Kui loom magamiskotil, ei saa end mugavalt keerata või kotti sättida kui palavaks kisub. Temperatuur selline, et uinusin lahtise magamiskotiga, poole tõmbasin peale alles millalgi keset ööd kui jahedam hakkas. Hea unega puhkad välja ja kohe ärgates ergas. Kobisime välja, tegin pildi mägede tagant tõusvast päikesest ja hüppasime järve. Hommikune suplus on super kaif, eriti kui järvevesi soem kui õhk. Välja tulles ei hakanud riideid selga panema, kuivan niisama päikese käes.

Hommikusöök ootab

Lõket süüdates ja hommikusööki ette valmistades avastasin, et üksi looduses olles pole riided muud kui mõttetud tülikad aksessuaarid, eriti mõnusa päikesepaiste puhul. Nii askeldasingi kogu hommiku ringi aadamaülikonnas, naturalism hakkas täitsa meeldima. Kohvivee võtsin järvest ja keetsin potiga lõkkel, kaks pizzataskut kuumutasin tulel krõbedaks. Putru ei viitsinud teha, sest kringlit hulk järgi, söön selle kui raskema, suurema, maitsvama ning kergemini rikneva esimeses järjekorras nahka. Sushi pipardas veidi oma toiduga, lisasin pizzatükikesi meelitamiseks ja maitseks juurde.

                             Süstaga hommikusel Killarney järvel

Natuke mõnulesin niisama kaljul päikese käes vedeledes - kiiret pole ju kuhugi. Iga päev eri laagriplatsidel olemise puuduseks on vajadus ka iga päev telki maha võtta ja üles panna ning varustust süsta toppida ning uuesti välja võtta.

Esimeselt telgiplatsilt lahkumine

Üheteistkümneks oli plats nii puhas nagu poleks ma siin kunagi viibinud, see ongi vastutustundliku loodusesviibimise tunnuseks - ära jäta endast jälgi maha. Ees seisis suht lühike kolmepoolekildine sõudmine Killarney-Norway portaazhile, tuul oli tagant ja sõit läks koos pildistamispausidega libedalt tunni ajaga. 

Õige randumiskoha leidmiseks on hea omada kullipilku, vee pealt metsas pisikest kollast silti märgata polegi nii lihtne. Ülaloleval pildil üritab kutsik portaazhmärki leida - kas te leiate???

Seljakott ja veekott, käes telk, toidukott, riidekott

Eelmisest korrast 7 aasta eest teadsin, et tegu õige raske rajaga, mis samas tagab üksilduse, rahu ja korras telkimisplatsi kuna nii kaugele muidumehed ei viitsi minna. Portaazhi pikkus 1.4 km, iseenesest ei kosta hull kuid veesõiduvahendit nii pikka maad seljas vedada päris vaevanõudev, eriti kui pead seda üksi tegema. Varustuse järgi ju vaja teinekord veel tulla, ehk siis 1.4 km tuleb läbida kolm korda, kaks neist arvestatava koormaga. Rada pole eriti üles alla kuid läbib päris madalaid kohtasid, niiskemate oludega hullult mudane ja libe. Kuna mitu päeva polnud sadanud tuli vaid kolmes kohas veidi ringi minna.

Süstaga takistusrada ületamas

Portaazh pluss viimane süstasõit

Metsa all kohtasin mingeid suuri julgeid metsalindusid, arvatavasti tetresid mitte metskalkuneid, suled turritasid pea peal. Koopaoravaid jooksis, Sushi õnneks ei pööranud kummalegi tähelepanu. Poolteist kilti tundub raske seljakotiga üllatavalt pikk tee, süstast rääkimata. Samas 2010 matkasin 20km päevas hulka suurema ja raskema seljakotiga siinsamas piirkonnas ilma suurema probleemita, aga noh 14 aastat on möödunud ka. Paaris kohas tuli mägioja ületada kuid need olid kuivad või minimaalse veehulgaga. Korralikult higiseks ajas see ponnistus. Norway järvel ootas ees vaid kilomeeter süstasõitu telgiplatsile, tegu ju suht pisikese kaljude vahele peitunud metsajärvega millel 3 ametlikku telgiplatsi - enamasti need hõivamata. Asju süsta laadides kostis seljataga vali ragin ja mürtsatus - midagi muud ei osanud arvata kui pehkinud puutüve kukkumine, kelle aeg täis tiksunud. Vaatama ei viitsinud minna. Ainus kummaline seik - tuult polnud õieti ollagi.

Telkimisplats 32 Norway järvel,
süsta valge põhi ja sinakas telk paistavad.

Kolmeks jõudsime kohale, laadisin süsta tühjaks ja käisin koeraga ujumas ja loputasin portaazhihigi ning väsimuse maha. Siin mõnusad kõrged kaljud otse vee ääres, soovi korral võiks 6-7 meetri pealt peakat hüpata kuid ei tahtnud kutsikut ehmatada, see tohm oleks võinud järgi karata. Ta on alati hullult mures kui ujuma lähen, ei teagi kas kardab minu pärast või, et jätan ta maha. Telgiplats eeskujulikus korras, eelmised matkajad olid isegi väikese lõkkepuude varu ja tüki kasetohtu kingituseks jätnud. Tuttav tuli ette, seitse aastat tagasi telkisime siingi - 2017-28-Aug. Panin telgi üles, korjasin metsarisu lisaks ja võtsime kerge näksi. Kuna õhtusöögiks liiga vara, otsustasin teha veidi luuret kui läbitav siinne ürgmets on. Järgmise päeva plaanis mäeaheliku kõrgeim tipp Silver Peak. Kaasa võtsin paar batooni, paki kuivikuid, veeseljakoti ja hädaabipaki.

Teekond kaljule, kus pildistasin

Algus polnud kõige hullem ja ahelike vaheline org esialgu suht lihtsalt läbitav lehtmets. Mäkke tõustes muutus metsaalune tihedaks kuuse, seedri ja elupuumetsaks. Kõige raskem osa oligi tihniku läbimiseks kõige sobivam rada leida. Võimaluse korral kui kulgesid õiges suunas, kasutasin metsloomaradasid, paraku eriti tihti sellist vedamist polnud. Kaljudel ronimisega pidin arvestama koeraga, kes palju pisem ning pole võimeline kõigist sellistest kohtadest üles ronima, kust mina saan. Võsa läbimisel muidugi sama asi, allakukkunud puude tihe madal oksarägastik kutsikule pea läbimatu. Enamasti läks ringi ja tihtipeale leidis paremagi raja kui mina kuid vahel tuli aidata, eriti kaljuronimisel. Kõrgete nukkide korral lihtsalt viskasin ta üles kaljule ja ronisin ise järgi.

Vaade kaljult

Pooleteise kildi pärast jõudsime kohalikule kõrgemale valgest kvartsiidist kaljupaljandile. Siit avanes vaade nii meie laagriplatsile kui horisondil ähmaselt paistvale sinakashallile ribale, mis kujutas endast Huroni järve. Zoomides õnnestus isegi süsta valget põhja ja telgi sinakat katust näha. Järgmisele kõrgemale kaljule polnud mõtet ronida. Maitse saime kätte, kui raske kulgemine siinses metsas on ja pealegi oli kell suht palju. Paras aeg tagasi minna, õhtusöök valmistada ja puhata järveäärsel kaljul lebotades, et järgmise päeva ronimiseks valmis olla. Tagasiminek oli kiirem ja kergem, ikkagi allamäge, pealegi teadsin ette kust ringiga mööda minna, et ei peaks liiga järskudel kallakutel ronima. Vett jõime päris palju, hea teada - homme võtan täis koti (2 liitrit) ja paar pudelit kaasa. Koera jaoks ka, mägiojad kipuvad kuivad olema, ei pruugi looduslikku veekogu teele jääda.

Tagasi jõudes jooksis kuts järve äärde ja hüppas ise hooga vette, mina järgi. Eks me mõlemad vajasime jahutust. Koeral ainult loll komme välja ronides kruusas või metsakõdus püherdada. Õhtusöögi käigus lõpetasin punase veini pizzataskute kõrvale. Sushi olin osanud juba rikkuda, too ei läinud oma toidu lähedalegi enne kui pudistasin natuke pizzatükke ja suitsuvorsti palakesi sekka. Poolakate seenesupp leivaga kulus marjaks ära, kõht sai liiga täis. Lõkke tegin seekord mehise: mitu murdunud metsakuiviku tüvejuppi üksteise peale. Annavad korralikult valgust ja põlevad kaua vajamata erilist kohendamist. Keetsin kaks potitäit vett asendamaks päeval joodu, ööga jahtub, hommikul kallan kotti ja pudelitesse.

Valge kalju kuuvalguses selge ja kontrastne

Koer kobis telki magama, ma istusin lõkke ääres ja mõlgutasin niisama mõtteid. Üksi, täielikus vaikuses ja ühiskonnast eraldatuses kerkivad igasugu huvitavad eksistentsialiaalsed "suured" küsimused üles. Lihtsaim millele mõtlesin oli tänapäeva inimese abitus kui tal pole tehnoloogiat käepärast. Vaid paartuhat aastat tagasi said pea kõik inimlased metsas iseseisvalt või väikeses karjas hakkama. Tänapäeval sureks valdav enamus moodsaid Homo Sapiense suht kiirelt maha kui neid paljakäsi sügavamale metsa alla viia. Meie mõõtmatult kõrgemad teoreetilised teadmised pole tuhkagi väärt kui ei oska neid rakendada lihtsate ellujäämisvõtete jaoks.

Kuupaiste oli heledamgi kui eelmine öö. Tegin moblaga paar pilti, et hiljem ise ikka usuks kui selge pilt kuuvalguses keset ööd kui silmad pimedaga harjunud.

Killarney süstamatk 1 - George, Freeland, Killarney järved (15Sep)

Kauguses La Cloche ahelik mille
kõrgeimasse tippu on plaanis ronida

Laupäeva õhtul jõudsin üheteist ajal koju, vahetasin autod, vaatasin kiirelt viimased asjad üle - nimekirja alusel, kuhu tõepoolest oluline üles märgitud, ja keerasin rahulolevalt magama. Plaan järgmine hommik umbes 8 paiku välja sõita, mis eeldaks 7 ajal ärkamist. 400 kildi peale peaks pühap hommikul ummikuvabadedel kiirteedel umbes neli tundi kuluma kui mingeid ootamatusi ette ei tule. Parki jõuaks seega 12 ajal ja süsta ning koeraga vee peale ehk ühe paiku arvestades ametliku sissemöldimise, kraami mahalaadimise ja masina parkimise peale kuluvat aega. Kui eelnev ajakava peab, jõuaks lõdvalt esimesele telkimisplatsile enne poole kaheksa ajal saabuvat pimedat. Hiljem oleks mitte eluliselt oluline kuid lihtsalt ebamugav: kuu, lõkke ja pealambi valguses telgi ülespanemine ning söögitegemine vähe tülikamad.

Kogu varustus portaazhil enne süsta mahutamist 

Hommik sujus igati plaanikohaselt. Kerge hommikusöök ja mehine ports kohvi, millest termostopsitäie võtsin teele kaasa. Viimased asjad autosse, nimekiri üle kontrollitud ja alles siis märk ette tehtud kui konkreetne ese autos. Takkajärgi võin kinnitada, et tänu distsiplineeritud käitumisele ei ununenud seekord miskit maha. Igaks juhuks viskasin mõned lisaatribuudid pagasnikku nagu näiteks priimuse ja gaasiballooni - liigse kuivuse ja tuleohu korral võidakse kehtestada lõkkekeeld, kuid priimust võid kasutada. Väljasõit 8:06. Sõidu ajal kuulasin Tom Clancy üht viimast põnevikku, selline värk mis erilist kaasamõtlemist ei eelda kuid viidab igavat sõiduaega. Lisaks muidugi varjab igasugu murettekitavaid mootorihääli - mida ei kuule, seda pole olemas - eks ole😀 Paagi lasin ääreni odavat bensu täis mingis indiaanlastele kuuluvas teeäärses bensukas (120 km sihtkohani). Pole siiamaani aru saanud kuidas see süsteem siin toimib. Indiaanlased nimelt ei pea maksusid maksma ei bensu, alko, tubaka ega millegi muu pealt kuid võivad neid tooteid edasi müüa. Hind muidugi hulga odavam ja vaheltkasu panevad taskusse. Provintsipargi väravasse jõudsin perfektse ajastusega - paar minti peale kahteteist. Seega esimene murekoht auto näol läks õnneks. Ka ilm oli vähemalt momendil suurepärane nagu ennustatud.

Esimene päev 11km
GPS töötab ka ilma mobla levita

Kontoris õnneks matkarahvast polnud, sain kohe oma paberid kätte - üks auto armatuurlauale nähtavasse kohta ja teine endaga kaasa. Esimese tähtsus seisneb selles, et annab parkimisõiguse teatud kuupäevani Kui paar päeva hiljem ikka auto parklas hakatakse huvi tundma ning peale kontaktidega (kaasa) konsulteerimist ka otsima. Teine ametlikuks loaks määratud telgiplatsidel viibimiseks nii park-rangeritele (pole kunagi ühtki näinud) kui ka teistele matkajaile ette näitamiseks kui need sinu platsile üritaks trügida (ühe korra oleme lasknud kahel hädalisel enda platsil ööbida). Üldiselt teavad kõik, et back-country matkamise üks eesmärke on eraldatus ja niisama sõbraks ei tükita.

Hakkame rannast minema

Süsta ja asjad laadisin randa maha, parkisin masina ja toppisin kogu kraami (mis napilt mahtus) süsta kõikvõimalikesse vabadesse kohtadesse. Rullikeeratud magamisalus süsta ninasse kõige ette, selle järgi valge veekindel riietekott kus ka magamiskott. Istme seljataha telk, teine (täispuhutav) magamisalus, väike veepaunaga seljakott ja suurem tühi seljakott muu kraami transpordiks. Tagumisse panipaika veekindel toidukott, terasest toidupottide komplekt, paar plastkarpi enda ja koera kuivtoiduga, kaks liitrist pakendiveini (klaas ja metall pargis rangelt keelatud), matkatossud (jalas olid Merrelli veematka sandaalid), onult mälestuseks saadud saksa sõjaväe puss, karupipragaas, kohustuslik merehäda ja vabatahtlik matkahäda (emeregency) pakend, kotikesed elektroonika ning hambapasta ja harjaga. Istme kõrvale kolm plastpudelit 7%'st jõhvikajooki, joogihoidjasse energiajook, pisikesse esipanipaika binokkel, paar energiabatooni, taskulamp, selfiestick. Kõhukotti mobla, välgumihkel, pealamp, paar plaastrit, väike märkmik, kaks pastakat, 50 taala, autovõti, juhiluba, pangakaart - viimased kaks isiku tuvastamiseks mitte kasutamiseks. Ja muidugi päästevestid nii minule kui kutsikale. Üks kodanik kommenteeris; "Su kollane süst nagu Volkswageni põrnikas, pisike aga mahutab tohutult kraami". Loodetavasti jääb ikka vee peale, vastasin muiates.

     Freeland Lake osaliselt kinnikasvanud kuid süsta ja kanuuga laevatatav järv

Süsta lükkasin rannakruusalt minema 13:10, mida loen haruldaselt õnnestunud ajaplaneerimiseks. Enne sõudma asumist helistasin vee pealt kaasale, et õnnelikult kohal, matk algab. Esimese suurema järve "George Lake" peal kerge taganttuul ja laine. Võtsin lõdvalt, kiiret pole kuhugi, tegin pilte ja kulgesin vaateid nautides. Esimene portaazh ehk kraami maadpidi järgmisele (Freeland) järvele transportimine lühike alla saja meetri väga kivine teekond. Ei viitsinud isegi süsta tagumist pakiruumi tühjaks laadida, punnitasin niisama tassides. Siin kiirustas tagasi ilmselge Lähisida noormeestest lärmakas immigrantide kamp, kel polnud ei kaarti ega arusaamist, kus nad täpselt olid. Nood ka siia jõudnud, andsin siiski juhatust, mis suunas sõita. Freeland Lake suht kinnikasvanud kuid süsta ja kanuuga pole probleemi ka veekasvusid täis järves liikuda.

Kärestik kahe järve vahel

Järgmise portaazhi juures randudes kohtasin sakslaste seltskonda. Kena ja sõbralik pikkade patsidega punapeast tütarlaps pakkus mulle moosisaia, võtsin tänuga vastu. Siin oli maismaarada pea pool kilti: kõik kraam süstast välja ning seljakotti. Varustuse tassisin ühe käiguga, süsta teise korraga. Tühjade kätega süsta järgi tulles käisime kutsikaga tee kõrval kulgeva kärestiku juures, tema jõi isu täis, mina plõksisin mõned pildid. Killarney järvel oli paar kilti esimese telkimisplatsini. Alguses kitsastes väinades ja saarte vahel sõudsin kõhutunde järgi ning muidugi mitte kõige otsemat teed pidi. Lõpuks suurele veele jõudes oli lihtsam, samal telkimisplatsil number 15 (tollal 17) viibisime seitse aastat tagasi kui käisime tütre ja siis veel kahe koeraga - tookord kanuud veesõidukina kasutades. Sellest ka blogistasin.

Randumine esimese telgiplatsi juures

Viie ajal randusime, pimedani aega laialt nii telgi üles panemiseks kui lõkkepuude kogumiseks. Platsile jõudes võttis vastu mõnevõrra kurb vaatepilt - keegi oli toore puu lõkkeplatsi kõrval maha võtnud ja sinnasamasse vedelema jätnud kui avastas, et eriti hästi teine ei põle. Kurat küll, varem pole ma sellist barbaarsust metsas olevates kohtades kohanud. Äkki teen liiga aga tee mis tahad, kahtlustan tulnukaid, kel nende originaalseid asukohapiirkondi vaadates tundub räpasus ja rüüstamine veres olevat. 

Barbarite poolt maha saetud puu telgiplatsil

Kahtlusi kinnitas asjaolu, et hiljem õnnestus sita sisse astuda - miks sa inimeseloom ei kasuta silmatorkavalt märgistatud 50m eemal metsa sees asuvat selleks ettenähtud auguga puitkasti. Sellist jama varasematel aastatel metsas ei kohanud, sisserändajad tol ajal veel metsa ei kippunud. Siin-seal vedeles valgeid tualettpaberi nutsakaid. Etterutates võin kinnitada, et raskemalt kannatanud olid siiski vaid kaks päevateekonna kaugusel asuvat platsi, ülejäänud puhtad nagu vanasti - ju nii kaugele ei viitsi nood tüübid aerutada.

Vaade üle järvelahe, järgmisel neemikul noorte seltskond

Mingi noorteseltskond oli üle järvelahe. Algul suht lärmakas aga pimenedes õnneks detsibellid langesid. Looduses kandub vaikse ilmaga heli mööda järvepinda üllatavalt kaugele. Käisime kutsikaga ujumas, vesi oli soe ja sellise ilmaga just parasjagu värskendav. Tegin suure lõkke, keetsin vett kohvi jaoks ja küpsetasin kaasavõetud pizzataskukesi. Tavaliselt sihukest luksust ühes ei võta kuid kui kaasa pani suure tüki vastküpsetatud kringlit ei suutnud ka pizzadest hoiduda. Nii palju need kah lisakaalu ei andnud, et poleks jaksanud vedada - nauding nõuab ohvrit. Kutsik keeldus algul oma toidust ja vahtis näljase näoga kuidas mina pizzat konsumeerisin. Leebus alles siis kui lisasin tema krõbinaile tükikesi enda maiusroast.

Päikeseloojang

Kaheksa ajal kiskus täitsa pimedaks. Otsustasin õhkmadratsi täis puhuda, et mugav hoobilt pikali visata kui uni peale tuleb. Suht kiiresti täis aga suure augu tõttu ei suutnud korki küllalt kiiresti peale panna enne kui hulk õhku jõudis välja tuhiseda. Pahandasin omaette totra ilma ventiilita disaini üle. Proovisin paar korda ilma erilise eduta kuni avastasin teisest otsast teise augu. Seda kaudu ei jaksanud üldse puhuda??? Oot aga madratsi sees mingi imelik kühm. Veidi nuputamist enne kui mõistsin milles asi: olin üritanud väljakaskeava kaudu madratsit täis puhuda. Teises otsas olev auk oli mõeldud mitte puhumiseks vaid pumpamiseks, seesama kühm oligi pump varustatud nii tava kui ülerõhu ventiiliga. Kes oleks osanud oodata, et madratsi täispuhumiseks vaja juhendit lugeda. Igal juhul julgen kõigile soovitada kaasa poolt 35EUR eest Amazonist ostetud IHeat õhkmadratsit. Sarnaseid pakuvad Temu ja Aliexpress 3X odavamalt kuid nende kvaliteedi kohta ei julge kommenteerida.

Kuutõus

Koer vahtis veidi lõkke ääres aga tahtis siis telki, lasin looma põõnama. Lootuse pimedat tähistaevast näha kustutas koheselt tõusnud kuu. Päris täiskuu veel polnud kuid valgustas nii tugevasti, et tähti sama vähe näha kui linnas vaadates - ainult heledamad ja tuntud tähtkujud. Tuul oli täiesti vaikinud, järvepind sile, mets nii vaikne, et kõrvus kuuled vaid õrna kohisemist. Vahetevahel mõni lind või loom häälitses. Harjumata kõrvale kostavad kõige kohutavamad piinast vaevatud hingi meenutavad kauri hüüud, öökulli uhuutamine, põdrapulli möire ja hundi ulg. Muidu täieliku vaikuse taustal jääb mulje nagu oleks need tegelased lausa siinsamas ehkki tegelikult vähemalt kilomeetri paari kaugusel.

Looda parimat aga valmistu halvimaks.

Süsta ja koeraga Killarney järvel, taamal kvartsiitkaljud

Väidetavalt olla pealkirja lauset esimesena kasutanud kunagine Briti peaminister Benjamin Disraeli. Optimistlik pragmatism - põhimõte, mis eriti oluline kriitilistes olukordades nagu sõda või maailmapoliitika. Samas kulub marjaks ära ka tavaelus, kas või matkale minnes. Seekord lootsin parimat kuid sisimas halvimaks ei valmistunud uskudes heasse õnne, mis alati kaaslaseks olnud. Paraku usk ja lootus kostavad küll igati toredalt, kuid plaaniks absoluutselt ei sobi.

Autot pole viitsinud juba koroona ajast saati teenindusse viia, seega mõningane mure - äkki miskit juhtub 400 kilomeetrisel teel põhja poole. Tagasitulek savi, jääks vaid tööle hiljaks. Igaks juhuks hoiatasin tütart, et kui saab mult kõne olgu valmis oma autoga tulema ja mind koos süsta ja koeraga sihtkohta transportima. Ilma lubas küll super aga ega seda ilmaasjata ennustuseks nimetata, nii suur metsafänn ma ka pole, et 5 soojakraadi ja paduvihmaga telgis niiskes magamiskotis kössitamist naudiks. Kuna aga minu võimuses pole ilma muuta ei mõelnud selle peale, igaks juhuks vihmakiled nii mulle kui koerale kaasa. Ülejäänud riideid üks ports (vaid jalatseid kaks paari), liiga hullult selle ajaga haisema ei lähe, järves saab vajadusel neid ja end loputamas käia.

Karu vastu võtsin nii pipragaasi kui pussnoa ehkki kummagi efektiivsusesse erilist usku pole. Ellujäämiskotike juhuks kui kuskil padrikus peaks jala murdma või mingit muud moodi raskemalt vigastada saama. Eksimist pole kunagi kartnud, suunataju ja looduselugemise oskus piisavalt head ka ilma kompassi ja GPS-ta. Midagi muud nagu halvasti minna ei saagi - kui keegi (mõmm) peaks kõik toidu nahka panema pole probleemi, paari päevaga jõuan ka söömata tsivilisatsiooni tagasi. Vett leidub järvedes küllaga, alati matkadel looduslikest veekogudest joonud ja seni elus, võimalusel muidugi keedan.

Fakt, et neid ridu kirjutan kinnitab mu elusana tagasi jõudmist - koer kah alles. Lisamärkusena kaaluprobleemidega kodanikele: minge matkama, ma pole ilmselt keskooli ajast saati nii vähe kaalunud, tagasijõudes näitas numbreid 74.8kg, olin üle 3 kilo normaalkaalust kaotanud.

Kuidas siis läks, kas õnnele lootmine õigustas või kujunes ettevõtmine puhkepäevade raiskamiseks ning viletsuseks ja ikalduseks võite lugeda detailsematest kirjeldustest, mida üritan järgmiste päevade jooksul üles riputada.

Lähen Metsa!

Keegi pole viimasel ajal mind otseselt metsa saatnud nii et otsustasin ennetavalt ise minna. Homme, pühap varahommikul panen ajama, süst juba autosse topitud ja enamus asju hommikul pakitud kuna täna veel töötan kümneni õhtul. Esialgu oli kavas 5 päevaks minna aga kui ilmaennustust nägin võtsin terve nädala vabaks. Septembri teises pooles pea nädal aega päevatemperatuur +22C, öösel 16-17, ei tilkagi vihma - paremat ei oska tahta. Näis muidugi kas ennustus paika peab, igaks juhuks kaasas vihmakiled nii endale kui koerale, soojadest riietest vaid fleece ja vest. Erinevalt eelmisest nädalast on nüüd "hardcore" matk tsivilisatsioonist välja - levi seal pole ja satitelefoni ma ei oma. Kaasale jätan elukindlustuspoliisina marsruudi info.

Varustuse ja pakkimisega oli seekord õige lihtne tänu eelmise aasta temaatilisele detailsele postitusele. Enam polnud vaja jalgratast leiutada. Kui jalgsi või kanuumatka mitmepäeva varustuse panen tänu kogemusele silmad kinni kokku siis süstaga alles teine kord. Eripära eelkõige pakkide kuju, veepidavusnõue ja väike mahutavus. Toidukraami natu rohkem kui eelmine kord, riideid isegi vähem.

Viiest ööbimisest kaks viimast samas kohas. Vee peal distants isegi lühem kui eelmine aasta ja vaid pisemate (mõne km pikkade, kuni kilt laiade) järvede peal, jõge pole. Seega lainetus, tuul ja vool probleemi ei tekita. Samas portaazhe (süsta ja varustuse vedu üle mägise maismaa) tükk maad rohkem ja pikemad. Plaanis nagu tavaliselt päevatee algul läbida, telk üles panna ja siis ringi vaadata. Ühel päeval tahaks ka kohaliku kõrgeima tipu vallutada - kui tuju ja kutsik jaksab.

Suvilakäigust hulk pilte ja toredaid lugusid, eks postitan kui metsast tagasi jõuan kui 🐻karu nahka ei pane😜 Karu vastu võtsin pipragaasi, pean kodus igaks juhuks kasutusjuhendit enne lugema, muidu võib kole kiireks minna kui päriselt vaja. Suur saksa sõjaväe puss rohkem moepärast kaasas, Jaapani täägi jätsin koju ja rahumeelse inimesena ei viitsi tulirelvi kah kaasa tarida. 

Karu jutt on muidugi niisama loba, statistikapõhiselt murdsid karud Canadas alates 2000 ainult 27 inimest (1 aastas), Ontarios 4 ehk vähem kui ühe 5 aasta jooksul. Välgust surmasaamise võimalus 2-3 korda suurem autoõnnetustest rääkimata. Seda statistikat kasutan kui inimesed küsivad kas ma metsas karu ei karda ja kas pole hirmus ohtlik.

Over and out   mõmmm.... 😜

Mittemidagitegemisest

Kolmekesi kamina ees

Mõnevõrra ootamatult juhtus sihuke "mittemidagitegemise" olelemine. Ausalt öeldes jube mõnus - lihtsalt oled, ainsaks "kohustuseks" süüa kui kõht tühjaks läheb. Iga sügis oleme ikka vähe pikemalt ilma suuremalt etteplaneerimata kusagil looduses käinud. Septembrikuu siinmaal metsas hulkumiseks perfektne - ilmad pole enam liiga kuumad ja vesi järvedes soe (mõlemad just parajalt 20C ringis), hammustavaid ja torkavaid putukaid minimaalselt, rahvas tagasi linnas - mis sa hing veel tahad. Eelmine nädal otsustasin töölt võtta mõned vabad päevad sel ja järgmisel nädalal. Plaanis oli telgitama minna kuid siis meenus kaasale ta töökaaslase suvila metsas. Käisin seal paar aastat tagasi igavusest ehitamisel abiks, nad pakkusid vastuteenena suvilakasutust. Enne telgiplatsi kinnipanemist helistasime, neile sobis kuna nädala sees kedagi suvilas pole. Seega esimene nädal lahendatud. Võiks ju arvata, et sama hästi saaks mugavalt kodus istuda ja mitte midagi teha, lisaks kõik tuttav ja mugavused käe-jala ulatuses. Mulle on vaja täielikuks lõõgastumiseks keskkonna vahetust ja looduses viibimist. Isegi Eestis puhkusel olles tunnen end päriselt puhkusel alles suvilas.

Vaade suvila rõdult

Igatahes ostsime vajamineva toidukraami (liiga palju, sest transpordi pärast ei pea muretsema kui autoga minna) pühapäeval valmis. Pakkimist sisuliselt polndud, mõned riided seljakotiga kaasa, jalatsid autosse pluss enda magamiskotid. Esmaspäeva hommikul põhja metsiku looduse ja suvilate suunas sõit vastuliiklust, maantee tühi, enamus uhab 120'ga lubatud 90 tsoonis. Olen seal mitmeid kordi käinud, kuid üllatusin kuidas mälupilt võib muutuda. Kiirteelt mahapööre paremale väikesele asfaltteele oli mäest allasõidu lõpus, vasakul mingi pisike kirik või ristimärk. Tegelikkuses asus mõnikümmend meetrit kõrgeimast punktist edasi, mingit mäge kui sellist polnudki, samas rist vasakul ja tee nimi olid õiged. Kuramus, kas nii tekkivadki libamälestused??? Samas ülejäänud tee ja pöörded just sellised nagu mäletasin, no äkki vahepeal teeehitus toimunud. Tagasisõites selgus, et siiski polnud mälupete - sama nimega teid järjest kolm tükki, üks vastas mu ettekujutusele.

Metsajärv

Eelmise nädala kuumalaine oli paari viimase päeva jooksul asendunud arktilise õhuvooluga, ilmateade lausa hoiatas võimaliku öökülmaga. Suvila ust avades oli selge, et seekord ei liialdatud. Kui väljas suht normaalne 15 soojakraadi siis sees külm nagu hundilaut. Kaminasse tegin tule alla aga eine võtsime verandal seni kui elamine soojenes. Jalutasime veidi ringi, kaasa otsustas lihtsalt raamatut lugeda, mul oli kange tahtmine metsas hulkuda. Jätsin ta raamatuga tugitooli kerra teki alla ning suundusime kutsikaga metsa. Lootsin õhtusöögiks seeni tuua kuid leidsin vaid ühe kukeseene ja kolm-neli puravikku, ei hakanud isegi üles korjama.

Kutsikuga metsas matkamas

Kahe tunniga seitse kilti metsaradadel just paras. Suvilas oli juba soojem, hoidsin kaminas ühtlast tuld susisemas, pimedaks oli juba liiga palav - 26 kraadi sees. Kohalikud kaminad või pigem ahjud on standardsed briti tüüpi malmivalust. Kui esialgu suhtusin kahtlevalt arvestades millised ägedad ja moodsad Eestis kasutusel siis peagi pidin üllatuma riistapuu efektiivsuses ja ökonoomsuses. Piisab iga poole tunni tagant ühe suure halu lisamisest maja soojaks kütmiseks. Kokku kuluski 6-7 halgu.

Kuts leidis metsast ribi, nii isutas, et ila tilkus
Ei raatsinud ära võtta, lasin rahus närida.

Peale sööki veetsin õhtu lugemisega, leidsin riiulist mingi ajalooliste kriminullide kogumiku, mida olin eelmine kord alustanud. Järjehoidja oli ikka seal kuhu mõne aasta eest jätnud. Uskumatult mõnus üle pika aja niisama selili diivanil vedeledes trükitud raamatut lugeda. Just nii kaua kui uni peale tuleb, siis hambad pesta, vetsus käia ja veel nats silmi üle ridade libistada kuni raamat käest pudeneb. Ei mingeid muid kohustusi. Võõras kohas sellevõrra parem, et enda omas oleks alati miskit kohendada, siin lihtsalt pole viisakas isegi kui tahaks. 

Õhtul ja öösel täielik vaikus, enne magamaminekut koeraga väljas käies sai tähistaevast imetleda - hoopis teine pilt kui lähimad linnatuled mitmekümne kildi kaugusel. Nii selget ja täherikast taevast mäletan lapsepõlvest kui käisin isaga teaduste akadeemia väljasõidul Võrumaal Vällamäel detsembrikuus suusatamas. Isegi moblaga pilti tehes õnnestus ebatavaliselt palju tähti pildile saada. Hiljem zoomides vaatasin esialgu, et karv kaamera ette jäänud. Tegelikult hoopiski minimeteoriit, üsna foto keskel okste kohal peenike valguskriips - milline kokkusattumus. Võite vaid ette kujutada tegelikku vaatepilti kui juba moblaga õnnestub selline saada.

Magama jäin üheteist paiku, ärkasin kümne ajal. Öösel täielik pimedus, teed silmad lahti, pole vahet kas lahti või kinni sama pime nii või teisiti. Vastu hommikut enamus unenägusid pissiteemalised, mõni ime - õhtul sai õlts libistatud ja kamina ees heaune kohvi limpsitud.

Kuidas teil, millised tingimused täieliku lõõgastumise eelduseks? Kas eelistate tuttavat ja kodust või pigem uut ja võõrast kohta?

Identifitseerimise ohtudest

Järgneb hoiatav jutustus mis juhtub kui elektriinsener ja bioloog üritavad end torulukseppadeks ümber identifitseerida. Kuna tegu täielikult väljaspool minu kvalifikatsiooni asetseva teemaga palun vabandada eestikeelsete kanalisatsiooni puudutavate terminite valesti kasutamist ja mittetundmist, mitte et ma inglise või mõnes muus keeles neid tunneks. Parandused ja korrektuurid teretulnud. 

Nii poolteist nädalat🤭 tagasi pirises õhtul töö juures mobla. Mu kutsungi hääl on erilise sagedusdiapasooniga harmooniliste kompott, et heli võimalikult lühikese maa peale sumbuks. Meenutab hääle kähedaks joonud konna krooksumist. Sõnumid ja teavitused seevastu summutiga püstolilasud (double-tap) koos maha pudenevate kestade klirinaga - muudab tukkuvad kaassõitjad ühistranspordis üllatavalt ärksaks😁 Telefonile helistavad vaid spämmerid või kaasa, needki harva, hea kui kord päevas. Ekraanile pilku peale visates nägin üllatusega tütre nime. Huvitav kas keegi kaval häkker või tõepoolest oma laps, kes muidu vaid tekstsõnumite abil suhtleb. Oligi tema hääl, samas tänapäeva tehnoloogiaga võib hääl ehtne kosta ehkki rääkijaks suvaline tüüp. Kuna raha küsimise asemel hakkas kraanikausist rääkima võis suht kindel olla: tegu ikka oma lapsega.

Köögi valamu olevat alla kukkunud ja selle käigus väljavoolu toru lõhkunud. Uduselt meenus, et mõni aasta tagasi olin toda kaadervärki veidi hädapäraselt putitanud. Lootsin rohkem tütre poiss-sõbra peale - täiskasvanud mees, las tegeleb ise sellega või kutsub spetsialisti. Tüüpilise kanadalasena ta muidugi hakkama ei saanud ja kuna otseselt ei uputanud, ei viitsinud ka rohkem tegeleda. Momendil tütre kaasüüriliseks eestlasest lapsepõlvesõber, kelle isa sõitis kohale ja viskas pilgu peale. Mingi arusaamatu disaini tõttu altpoolt kapi külge liimitud roostevabast terasest kraanikauss oli lahti tulnud. Pole ka imestada, sest hoidsid vaid neli liimitud vineeritükki nurkadest. Müstika, et liim niigi kaua suutis sellist raskust hoida. Vasest väljavoolutoru oli purunenud ja alumiiniumist kopsikut hoidev rõngasmutter murdunud.

Eestlaslikult tegusana sõitis bioloogiharidusega tüüp ehituspoodi, ostis vajalikud jupid valmis ja üritas isegi paigaldama hakata. Paraku selgus peagi, et üksinda pole küll võimatu, kuid äärmiselt tülikas raske kraanikausiga gravitatsiooni vastu võidelda. Mina käisin järgmine päev vaatamas meenutamaks, milline olukord on ja mis tööriistu võiks vaja minna. Kes iganes originaalselt kraanikausi paigaldas polnud kindlasti mitte oma ala spets vaid pigem meie moodi isehakanu ainult et oluliselt madalamate teadmistega elementaarsete füüsika ja mehhaanika seaduste koha pealt. Veetorud ripnesid suvaliselt seina ääres, kapi alumine kahekordne saepurust plaat oli juba varem vett saanud, pehmeks läinud ja keskelt vähemalt 5 sendi jagu nõgusaks vajunud. Viisakama välimuse saavutamiseks tuleb kapi põrand uus panna, lihtsaim lahendus vana plaadi peale uus toetada, sest ääred olid õigel kõrgusel.

Kodus juhtuski olema paraja suurusega pakse vineerplaate - ime küll aga laiuse poolest sobisid millimeetri pealt kaks tükki kokku. Ainult pikkust pidin sutsuke lühemaks võtma ja ukseposti kohale sobiva sälgu lõikama. Lakkisin plaadid mingi keldrist leitud vana lakiga õues ära, et korteris ei haiseks liiga hullult. Pikk nädalavahetus tuli peale, sõber oli sel ajal suvilas, mina sain vaid põrandaplaadid paika panna ja kogu töö käigu läbi mõelda ning tööriistad kohale viia. Esimeseks olulisemaks momendiks saab olema vasest äravoolutoru lahtitinutamine. Omal ajal kasutati majasisese kanalisatsiooni tarbeks mitte plast vaid vasktorusid, ühendused lihtsalt joodeti kinni. Mul vanast ajast propaaniga torujootmis leeklamp, sõbral teine. Paraku on need ette nähtud pisikeste näpujämeduste veetorude mitte viiesendiste kanalisatsiootorude jootmiseks. Loodetavasti pakuvad piisavalt võimsust kui kahte paralleelselt kasutada. 

Teisipäeval läksime suure hurraaga peale. Kui kõik valmis sätitud panime leeklambid vuhisema. Sõber kuumutas kahe leegiga, mina haarasin suurte tangidega torust kinni, valmis seda niipea välja sikutama kui tina sulab ja toru liikuma hakkab. Järsku lõi üks leeklampidest tõrvikuna laialt leegitsema, ilmselgelt lekkis gaas kusagilt ballooni juurest. Veidi rabelemist - kuna leek käis üle regulaatorinupu oli ainsaks lahenduseks kiirelt vannituppa tormata ja tule summutamiseks märg rätik üle leeklambi mähkida. Tuli kustunud keeras mees gaasi kinni. Esimese hooga ei saanud me aru kust täpselt lekkis. Keerasime leegiotsiku tugevamini ballooni külge ja proovisime uuesti - paarkümmend sekundit ning tulevärk kordus. Nii edasi ei saa, laseme end õhku või paneme maja põlema. Kui sõber soovis veel kord katsetada ajasin sõrad vastu näidates AI infi: 2.1%-9.5% propaani õhus on plahvatusohtlik!

Proovisime ainult ühe leeklambiga, sõber kuumutas ja mina ootasin kannatlikult tangidega torust sikutades. Tina hakkas lõpuks sulama ja maha tilkuma ja siis käis väike pauk pritsides sula tina minu suunas. Õnneks olid kaitseprillid ees, kogus väike ja tina siiski jahtub nii kiiresti, et vaid habe ja rinnakarvad veits kärssasid, arme ei saanud küll aga psühholoogilise trauma, elulõpuni jään sulatina kartma😜 Eks torude vahele imbunud vesi oli keema läinud ja kui tina lõpuks sulas prahvatas aurusurve selles suunas välja, kus kõige vähem takistust. Kuumutasime veel mõned minutid, paraku ei jagunud ühe leeklambi võimsusest kogu toruliite ulatuses tina sulana hoidmiseks. 

Ainus lahendus toru katkine osa  maha lõigata ja vahejupiga jatkata. Tänapäeval käsitsi keegi ei nüsi, tõime kodust suure sae, millega omal ajal kogu maja vana malmist veetorustiku seintest välja lõikasin. Ehituspoest saime pika otsimise peale sobiva kummist vahejupi, aega läks palju, enam pole ju poodides spetse juhendamas. Ainult paar neiut silma peal hoidmas kui iseteeninduskassast läbi lähed. Toru saagimine õnnestus kenasti. Kummist vahejupi peale pressimiseks oli libestit vaja, paraku ei leidnud muud kui vedelat seepi aga küll ajab asja ära. Nagu rusikas silmaauku sobiva üle kümne aasta vana päevituskreemi, mida allkorrusel igaks võimalikuks elujuhtumiks säilitasin, oli kaasa suvel salamisi ära visanud. Torustikuosa tundus nagu kokkupanemiseks valmis olevat.

Põhitöö valamu altpoolt kivist laua külge liimimise näol seisis ees. Mul oli sügav kahtlus kuidas liim roostevaba terase külge nakkub. Ehituspoes igatahes müüdi sihukest sodi, mida just sel eesmärgil kasutatakse - väidetavalt liimib praktiliselt kõiki puhastatud pindasid, isegi plastikut - terasest ja kivist rääkimata. Minu pealekäimisel "üleinseneerisime" selle koha pealt. Esiteks panime liimi valamu äärele ja surusime siis kogu kupatuse altpoolt kivist laua vastu, toeks tugevad puupulgad. Natuke sebimist kausi perfektselt sümmeetriliselt lauas oleva augu alla sättimisel. Järgnevalt tugevast puidust lauajupp täispikkuses kõigi nelja ääre alla liimiga kivilaua külge, peaks hulka tugevam olema kui originaalsed neli vineeritükki. Liim pidi nakkuma 20 minutiga ja kivinema 24 tunniga. Õhtu käes, kergema osa torustiku paigalduse näol jätsime järgmiseks päevaks.

Hommikul krapsti kohal. Kerge värinaga südames avasin ukse, valamu endiselt kohal, ei olnudki alla kukkunud. Sobitasime vasktorud paika, plast tihendid vahele ja keerasime ühendused kinni. Viimaseks operatsiooniks kraanikausi parempoolse väljavoolu kopsiku kinnitamine, mille tihendus rõngasmutter oli purunenud. Kui sõber läks poodi uut ostma, selgus et mutrit eraldi ei müüda - ainult kogu komplekt, mis koosnes roostevabast kausikesest, väljundtorust, kummi ja papitihendist ja mutrist. Ainult neli juppi aga kui mitu võimalust erinevas järjekorras paigutada. Täisvereliste meestena loomulikult usaldasime oma kõhutunnet mitte ei hakanud sihukese lihtlabase asja puhul juhendit lugema. Võimalikud lekkimisekohad kausi ja kopsiku vahel ja toru jätkud. Kummitihendi panime muidugi kopsiku ja kraanikausi vahele - kahtlaselt suur vahe jäi, aga no kuhu mujale panna. Papivõru oleks minema visanud kuid moe pärast suskasime rõngasmutri alla. Kolm torude jätkukohta said plasttihendid. 

Keerasime kõik tihemini kinni ja olime veendunud edukas projekti lõpetamises. Enne tähistamiseks õlle avamist viskasime kildu ja avasime moe pärast enesekindlalt kraanid ... viiest liitest kolm lekkisid! Nagu mis mõttes, tegime ju kõik õieti, kuradi imelik. Järelikult ei keeranud piisavalt kõvasti kinni. Milleks mõelda kui jõudu on: suured tangid kätte ning väänasime nii et silmad punnis. Kes oleks arvanud, et kanalisatsioonitorustikuga tuleb ringi käia nagu naistega (vabandage võrdlust): õrnalt aga kindlalt. Igatahes ühe plasttihendi keerasime laiaks ja kõige tipuks hakkas tänu pikema varrega kruustangide kasutamisele vasakpoolse kausi kopsiku ringmutter keermest üle hüppama. Selleks õhtuks aamen, ei viitsinud uuesti poodi sõita, homme ka päev.

Järgmine hommik magasime sisse ja asusime töö kallale häbelikult kõrvad lontis, eelmiste päevade tagasilöökidest ettevaatlikult. Mulle ei andnud rahu kraanikausi ja kopsiku vaheline suur pragu, kust must kummitihend välja pressis - ei paista normaalne. Võtsin kopsiku karbi kätte - ennäe, külje peal mustvalgel kenas selges kirjas paigaldamisjuhend. See läbi loetud oli selge, et vaja veelkord poodi minna. Esiteks oli paigaldusjärjekord oluliselt erinev: kopsik, torumehe kitt, kraanikauss, kummitihend, papptihend ja lõpuks rõngasmutter. Nojah - takkajärgi kõik targad, päris loogiline ju. Mul kodus oli mingit 20 aastat vana kitti aga kuna kummalgi polnud isu neljandat päeva kohale tulla ostsime uue. Kruttisime mõlemad kopsikud õiges järjekorras paika, keerasime vasktorude tihendid paraja tugevusega kinni. Puruks pressitud tihendi ühenduse kruttisime ilma tihendita pingule - interneti asjatundjate arvamused läksid lahku aga mitmed väitsid, et sihuke ühendus ei vajagi tihendit: vask vase vastu tugevalt keerates piisavalt tihe.

Kõik vist valmis, kontrollisime veel korra üle. Oh kurat, üks kinnitusmutter valepidi. Toru küljes olevaist üks üht, teine teistpidi. Sõber vaatas ja vandus, et nii peabki olema. Mina ajasin oma joru, no pole võimalik, ebasümmeetriline ju. Vedasime isegi pudeli peale kihla. Koos lähemalt uurides ja argumente esitades selgus, et mina eksisin. Tootja oli mingil kummalisel põhjusel samale torule eri otstesse paigutanud kaks peegelpildis mutrit enne kui toruotsad laiaks pressis, ehk siis meie ei saanud kuidagi mutrite poolt vahetada. Enne kraani lahti keeramist tegime lühikese pausi - saabus tõehetk, juba mitmendat korda. Esialgu ei tilkunud kusagilt. Lasime kraanikausid täis ja siis hooga tühjaks voolata, ka nüüd jäi kõik kuivaks. Lõpuks ometi tehtud. Kraanikaussi toetavaid pulki ei julgenud veel ära võtta, las seisavad paar päeva.

Finantsilisest küljest läksid jupid maksma 100 taala aga meie tööaeg ja närvikulu muidugi ületasid seda numbrit mitmekordselt. Seepärast las torumehed teevad torutöid, insenerid projekte ja bioloogid uurigu elukaid. Paraku on siinmaal meistrimehed nii ära hellitatud, et paljalt kohaletulemise eest küsivad soti või kaks enne kui teatavad kas üldse nõus tööd vastu võtma. Teevad muidugi siva kuid parasjagu ülejala kui just pole tuttav või sõbra soovitatud. Kahjuks ei tunne ühtki selle ala spetsi, seega tegime ise. Tänaseks paar päeva möödas ja telefoni ekraanile pole tütre nime ilmunud. Mine tea kas kõik korras või muutis lekkiv kanalisatsioon lapse mobla kasutuskõlbmatuks.

Lennushow Torontos - kaksiktornid ja vargtehnoloogia

9/11 Toronto stiilis

Pika nädalavahetuse (jah siinmaal on inimsõbralikult suvel iga kuu üks pikk (kolmepäevane) nädalavahetus) esmaspäeval Kanada Rahvusliku Laada raames lennushow viimane päev. Algul oli plaanis süstaga järvele minna nagu eelmine aasta kuid ilmateadet vaadates muutsin meelt - lubas tugevat maatuult. Kes see ikka tahaks "tuulest viiduna" ameerikamaale pagulasena sattuda, valisin hoopiski ratta liiklusvahendiks. Õieti tegin, poole tunniga jõudsin kenasti järve äärde kasutades linna poolt rajatud uusi rattaradasid, millest eelmises postituses veits pikemalt juttu. Ei saa salata, et ratturina tunned end tänaval nagu lennukis äriklassis reisides vuhisedes uhkes üksinduses omal rajal ummikus tuututavatest autodest mööda😝

Päris alguseks ei jõudnud kuid esimene vaatepilt meenutas elavalt 23 aasta eest toimunud terrorirünnakut New Yorgis kui lennukid World Trade Centre kaksiktornisid rammisid. Minu vaatenurga alt nähtuna kihutas teise maailmasõja aegne pommitaja B-25 Mitchell saadetuna Avro Lancasterist täiskiirusel järve ääres olevate kaksiktornide suunas. Lendasid madalalt kõrghoonete tagant ja otse kesklinna eest läbi. Propellerlennukid mürisesid nagu elukad. Tundus, et olen veidi kaugel põhiatraktsioonidest, hüppasin ratta selga ja väntasin 3 kilti lähemale. Rattatee on järve ääres hästi märgistatud aga jaluskoperdavaid võhikutest jalakäijaid täis, kes ei viitsi neile ettenähtud teed kasutada. Silma jäid eelkõige Aasiast ja Aafrikast pärit immigrandid oma ülbitsemisega kui mõni rattur märkuse tegi.

Seadsin end istuma pisikese künka nõlvale vaatega järve suunas. Esimesena võisin imetleda Burt Rutani poolt disainitud kaheistmelist revolutsioonilise väljanägemisega lennukit Rutan Long-EZ, mida võimalik juppidena tellida, et ise kodus kokku panna. Lennumasin oli võimeline üllatavalt keerukaid manöövreid sooritama. Ameerikas on päris populaarne hobi tootja poolt pakutavatest tükkidest ise autosid ja lennukeid kokku panna. Tavaliselt hulka odavam kui tehasest valmiskujul ostetud tunnustatud margid, lisaks võimalus ärbelda, et ise tehtud. Entusiastidele igatahes meeldib ja tavakodanikel äge vaadata. Kas ja kuidas kindlustus selliste riistapuude peale vaatab ei oska kommenteerida, kardetavasti õige kallis sertifitseerida maanteel või ametlikult lendamiseks kasutada.

Demonstreeriti ka metsatulekahjude kustutamiseks kasutatavat võimast vesilennukit, mis võib hoo pealt järvedest vee paakidesse koguda ja suht kiirelt uuesti õhku tõusta. Põhitribüünide ees korraldatud vee väljapuistamist ei näinud, küll aga mitu korda vette maandumist ja uuesti õhku tõusmist. Lühikese vaheaja jooksul kaalusin minna haarata putkast jäätise, meeletu saba peletas eemale. Kannatan veidi, küll kodus naudin külmikus ootavat kaheliitrist lemmikut - moka kohvijäätist mõrushokolaaditükkidega. Õnneks oli suht jahe ilm ja polnud ka erilist janu. Istusin murule, et moblas visata pilk värsketele uudistele.

Ootamatult kihutas sõna otseses mõttes kõrvulukustava müra saatel otse üle peade F-22 Raptor. 156 kN kahe reaktiivmootori väljalaskedüüsidest kostab nagu maailmalõpp. Õige keeruline oli lennukist normaalseid pilte või videot saada, kihutas teine sellise kiirusega, et zoomides raske kaamera vaatevälja püüda ja seal hoida.

Fotosid üle vaadates avastasin, et pildile jäänud F-22 Raptori ja sääse "õhuvõitlus"😁

Kuna digitaalne mälu miskit ei maksa kasutasin mobla kaamerat julgelt lootuses mõne hea võtte jäädvustada. Lennuk tiirutas üsna pikalt, enne kui lahkudes demonstreeris esimest korda avalikkusele pea nähtamatuks muutumist ehk niinimetatud "optical diapason cloaking technology". Muljetavaldav igaljuhul - vaadake ise allolevailt piltidelt kuidas lennuk "hajub".

Kuidas "rohelust" simuleerida

Liikluse efektiivsemaks takistamiseks on ehitatud
rattaparklad ja lilleklumbid endisele sõiduteele

Aastaid tagasi arvas valimiste käigus üks kohalik partei põhjendatult, et rohejutt toob hääli ja lubas Toronto teha rattalinnaks lubades hulga kilomeetreid ratatteid juurde ehitada. Tõigi hääli, sai võimule ja mõte iseenesest ju tore. Läks paar aastakest mööda, ei midagi. Rahvas hakkas meelde tuletama, et lubasite aga rattateid nagu pole. Algul üritati eelarvega välja vabandada, aga kui kisakoor liig valjuks läks leidis keegi geenius ideaalse lahenduse: sõiduteedele tõmmati paremasse äärde valge joon ja kõnniteepoolne osa identifitseeriti rattateeks. Kuna esialgu loodeti inimeste kuulekusele ei paigutatud ka mingeid füüsilisi piirdeid eraldamaks ratastele ja autodele ettenähtud ala. Osa autojuhte kas ei märganud, ei saanud aru või lihtsalt identifitseerisid end jalgratturitena - igatahes kaasnes ohtralt ohtlikke olukordi ja hulk õnnetusi.

Kui nii enam edasi ei saanud otsustati vaatamata autojuhtide protestile ehitada ka füüsilised piirded. Kes iganes neid projekteeris polnud ilmselt ise kunagi rattaga sõitnud. Postid ja äärekivid ning järsud käänakud nende vahel eeldasid virtuoosset rattakäsitlemisoskust. Rattatee ääres olevad autode parkimisplatsid kujutavad endast erilisi lõksusid. Rattal pead pidevalt käed pidureil valmis kullipilguga jälgima parkivaid autosid, kunagi ei või teada milline uks nina ees ootamatult avaneb. Teismelistel päris lõbus, kuid tavakasutajad kolisid kõnniteele, mis muidugi tekitas konflikte jalakäijatega.

Bussioote platform autoteele paigaldatud rattateel😁
Iseäranis äge liiklusmärk, kellel on eesõigus, ratturil või jalakäijal???
Reaalsuses arvavad mõlemad, et just neil, bussi ootavad kodanikud
sõimavad rattureid, kes möödasõidul jalakäijatele lõuga annavad👊

Kuna valimised varsti tulemas otsustasid võimud lõpuks oma lubadusi täitma hakata ja asuda tegelikult rattateid ehitama, mitte seda värvijoonte asfaldile vedamisega simuleerida. Takkajärge muidugi oleks parem kui nad poleks midagi teinud. Lahendus oli totraim võimalik tõstes oluliselt saastekoormust ja ummistades liiklust veel rohkem kui enne. Selle asemel et rattateid ehitada oli odavam lihtlabaselt terve sõidurida autodelt konfiskeerida ja rattateeks ümber värvida ning barjääridega piirata. Üks Toronto peatänavaist, millel varem kaks rida kummaski suunas, on nüüd üks rida kesklinna poole ja kaks välja. Kesklinnas paraku uusi autosid juurde tootvat autotehast pole, mis võiks põhjendada sissesõiduga võrreldes kaks korda suuremat autode väljasõitu. Igasuguse toru ja tee läbilaskevõime määrab kitsaim koht, milles võib iga teeremonti kohanu veenduda. Kõige tipuks muidugi pandi rattatee marsruudile, kus rattureid minimaalselt. Nii ma sõidan kord kaks kuus uhkes üksinduses sel ajal kui sõiduteel autod ummikus pasundavad ja minu suunas inimvihkajalikke pilke saadavad. Pildid muideks tehtud tänasel "Labor Day" riigipühal kui autosid minimaalselt ja rattureid maksimaalselt - 5 kildisel lõigul õnnestus täpselt kolme näha ja kaks neist ka pildile püüda.

Minu arusaamine rohelisest eluviisist,
penskarina päris mõnus elada sellises kortermajas😉
(ja mitte mõelda mis selle ehitamine maksma läks)

Kas ütlesin, et Toronto on Põhja-Ameerika kõige ummikuterohkeim linn - 10 km läbimiseks kulub keskmiselt 29 minutit! Mis tähendab, et tipptunni ajal hulga rohkem. Nojah 20 km/h on selline paras rattasõidu kiirus. Paraku on Toronto rattalinnaks muutmisel mitmed objektiivsed takistused isegi kui unustada ära, et enamus elanikke kas ei oska rattaga sõita või pole selleks füüsiliselt võimelised. Talv on siin sama külm kui Eestis, suvi oluliselt kuumem, lisaks kontinentaalsest kliimast tingitud võimsad lume ja äikesetormid. Linna muidu suht tasast maastikku liigestavad jääaegsete jõgede orud, üles-alla sõitmist jagub. Võttes arvesse, et keskmine kodanik Torontos käib 12.3 km kaugusel tööl (25 km päevas) oleks rattaga tööle sõitmine jõukohane üksikutele. Näiteks võin tuua oma firma, kus 20 kohalisest rattahoidlast pooled tühjad aga töötajaid mitusada.

Kokkuvõttes Toronto "roheline" rattainitsiatiiv tõstab saastet ummikute hullemaks muutmisega, raiskab inimeste aega ja linna raha kuid jätab mulje ametnike tegutsemisest.

August läks jooksu arvestuses igati hästi. 16 jooksuga läbisin 121 kilti keskmise tempoga 4:35 min/km. 10 kildi distantsil tuli 11 augustil lausa isiklik rekord 45:36 ja ka viie kildi aeg 22:07 augusti viimasel päeval kõigi aegade teine tulemus. Rekordite löömine teeb tuju heaks, sest vihjab vaatamata vanusele sportlikus vormis ikka veel tasapisi edasiminekule. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 3:58 ja kiireim tempo 4:24 min/km. Sammude hulk nõks üle poole miljoni - 517163. Rattal vaid 36 kilti, käimist 64 km.