Maanteehullus

Maanteehullus tundus mulle parimaks tõlkeks inglisekeelsele sõnale "roadrage". Sellise pealkirja, põhjuseks on asjaolu, et oleks täna peaaegu oma uue auto "ära ristinud", millega kaasnes kaasliikleja Canada jaoks harjumatult ebaadvekaatne käitumine. Aga las ma räägin kõik ilusti ära kuidas see juhtus nagu "Agu Sihvka" raamatus:)

Sõitsin mina töölt kodupoole suht kitsal kaherealisel maanteel paremas reas nii 70 km/h mõtted eelseisval pikal nädalalõpul. Ees tuterdas vanem mees rattal, otsustasin ohutuse mõttes temast veidi suurema kaarega mööduda. Kõrval oli rida parasjagu pikalt tühi, kontrollisin ka kõrvale vaadates ja keerasin nii poole rea peale. Ootamatult uhas vasakult ilmselgelt ja tuntavalt lubatud 60 km/h lubatud kiirust ületades mööda suurem sõiduauto, mille lahtisest aknast kostis ebatsensuurne mehe suguelundit iseloomustav väljend.

Masin pööras minu ette ja pidurdas korraks järsult üritades ilmselt sellega anda märku, et olin miskit valesti teinud. Nojah, oleksin pidanud rea vahetuse momendil veel kord üle kontrollima aga hiljem sündmuste käiku läbi mõeldes oli ainsaks loogiliseks seletuseks, et ta keeras minu tagant vasakusse ritta andes samas kõvasti gaasi. Kuna ise sõitsin ka üle lubatud kiiruse ei osanud oodata, et keegi nii siva võiks kõrvale jõuda. Kokkuvõttes ei puutunud me kokku ja seega eeldasin, et sündmus on lahenenud.

Aga kus sa sellega. Järgmise foori juures jäin tema kõrvale seisma, vaatasin huviga, milline tegelane roolis istub. Turjakas punase näoga ülesärritatud härga meenutav mehemürakas oli veendunud, et peab mulle liikluseeskirju omas keeles tutvustama. Lasi aknaklaasi alla ja saatis teele veel mõned trükimusta kartvad väljendid. Vaatasin talle otsa, muigasin ja vangutasin pead ilmega nagu oleks poisike pahandust teinud. See ajas mehe täitsa endast välja, autost kostis tati pritsimise saatel sellist röökimist ja vandumist, mida pole varem mujal kui filmis kuulnud ja näinud. Kui ma endiselt muiates ja huviga jälgides oma inglisekeele sõnavara täiendasin tekkis paus, sest mees ajas suures tuhinas endale tatti kurku ja hakkas köhima. Tõepoolest koomiline.

Foor läks roheliseks ning ta oli vahepeal sunnitud tähelepanu juhtimisele pöörama. Aga sõitis siis kõrvale ja röökis edasi. Mõtlesin hüüda: "Take it easy, otherwise you are going ta have a heart attack". Aga järsku olekski see juhtunud, pärast veel süüdistavad mõrvas. Teisest küljest ei tea, äkki hull kriibib mu tuliuue auto ära. Naeratasin hoopiski armsalt, mille peale teine juht lasi kuuldavale gorillaröögatuse, ja tituleeris mind vaatamata kahvatule nahavärvile kohaliku kõige "koledama" rassikuuluvust iseloomustava "N....." sõnaga. Nähes, et see minu head tuju ei suuda rikkuda, ega isegi vastama meelitada, andis gaasi ja uhas minema. Jõudsin siiski numbrimärgi APBY 200 meelde jätta juhuks kui mehel peaks tekkima järgmise foori juures isu miskit tõsisemat ette võtta.

Oleks selline nali parkimisplatsil juhtunud oleks ilmselt löömaks keeranud. Ma pole tülinorija tüüp aga kui keegi ilma suurema põhjuseta närvitseb, kipun irooniliseks minema. See omakorda muidugi provotseerib teist tegudele. Pean tunnistama, et mõtlesin huviga, kas mees hüppab foori taga autost välja ja tuleb kiskuma, aga seda ei juhtunud. Teisest küljest on siiski mõistlik ettevaatlik olla, võid ju sattuda mõne tulirelvaga paberitega hullu kõrvale, kus käsikähmluse oskused ei pruugi aidata. Kokkuvõttes hea õppetund, et rida vahetades peab olema veelgi tähelepanelikum, mida kindlasti meie pere uuele juhile rõhutan.

Suvekuu Oktoober:)

Vaadates eeloleva nädalavahetuse ilmateadet, võiks tõesti siinset oktoobrit suvekuuks nimetada - laupäev, pühapäev lubatakse lausa +29C koos niiskusindeksiga. Noh vähemalt eesti mõttes, kus üle +20C kraadiseid päikesepaistelisi ilmasid suvelgi liiga palju pole. Eriti meeldivaks teeb selle asjaolu, et ilusad ilmad sattuvad "tänupühade" pikale nädalavahetusele, mis riigitöötajaile tähendavad 4 vaba päeva. Olemegi juba hakanud plaanima, mis teha. Laupäev on kavas sõita Blue Mountainisse igaaastasele suusavarustuse laadale, ehkki põletavat vajadust millegi järgi pole. Aga seal toimub ka muid huvitavaid üritusi ja tagasiteel ilmselt teeme pikema peatuse mõnes looduslikult kaunis kohas, et veidi metsavahel matkata.

Või läheme isegi randa, sellise ilmaga peaks vesi veel täiesti ujutav olema. Või teeme kanuu või süstasõitu, eks vaata mis perekonna nõupidamisel otsustatakse. Ja muidugi kavatsen ma taolise õlleilma puhul veidi kesvamärjukest mekkida ning sellega seoses naised uue auto rooli lasta. Õigus jah, polegi veel masina liikusid teinud ja shampapudelit vastu porilauda puruks löönud:) Igatahes ootan kannatamatult homset pealelõunat kui töölt saabun ja pikalt vaba aeg ees. Praegugi läpaka taga toksides istun lühikeste pükste ja t-särgi väel aias päikese käes, loodetavasti ei põleta end ära:)))

Oapuu

Aias kasvab meil vist lausa oapuu, kasvud küünivad pilvedeni:) nagu ühes muinasjutus kirjutati. Maha said oad küll liiga hilja pandud, sest mina olin Eestis ja teised pereliikmed pole eriti huvitatud aiandusest. Eks ma siis iga kord helistades tuletasin meelde ja tüütasin kuni lõpuks ikka seemned mulda susati. Juuli alguseks olid väädid piisavalt pikad, et vajasid pisikesi tokke. Augustis olid need lühikeseks jäänud, surusin naljapärast mulda paar õige pikka vahtraoksa, mis maja esiselt puult torm oli maha murdnud.

Paistab, et oale see meeldis. Ilmselt oleks nad veelgi kõrgemaks kasvanud oleks toetus roikad pikemad olnud. Tore oli meie "oapuud" vaadata, aga kui tuli aeg korjama minna, selgus et redel vaja abiks võtta. Päris tipust pidin isegi mina redeli ülemistel pulkadel seistes ja tasakaaluharjutusi sooritades kõigest väest küünitama. Ubadest tegime minu ühe lemmikroa, suitsupeekoniga pannil praetud kaunades oad. "Oapraest" kahjuks pilti pole, sai enne otsa kui taipasin fotokat haarata:)

BF3 - Lõpuks Ometi

Tõepoolest, lõpuks ometi tehti kauaoodatud BF3 ehk Battlefieldi seeria järjekordne sõjamäng tavakasutajatele kättesaadavaks. Esialgu tegu Beeta versiooniga,mis on tasuta ja piiratud võimalustega, aga annab aimu kuidas mäng välja näeb. Autoostu madinaga seoses polnud enne laupäeva aega seda proovida. Siis aga laadisin maha ja panin käima kasutades Origini softi. Kõik sujus ladusalt, ainult videokaardi draiveri pidin uuendama. Poleks isegi vaja olnud, sest see andis mulle teatava eelise. Nimelt jooksis mäng ka vana draiveriga aga kohati paistis maapind läbi, mistõttu vastaseid oli ka läbi mäekünka näha:)

Mäng ise sarnaneb eelnevatest kõige rohkem BFBC2-le, mida oli ka oodata. Üks mõnusamaid efekte on muidugi mängus esinevate objektide purustamisvõimalus, mis uue Frostbite 2 mängumootoriga veelgi detailsemaks tehtud. Tegelikult on beetaversioonis (vähemalt nii vähe kui mina seda mänginud olen) võimalik mängida vaid jalaväelasena. Seega paistab olevat tegu justkui BFBC2 ja COD kombinatsiooniga, millel vägev graafika taga. Samas on minu arust mäng muudetud realistlikumaks nii, et võrreldes varasemaga on veidi suuremad eelised mängijatel, kes planeerivad oma taktikat. Meeskonna koostöö on veel olulisem kui eelmistes sama tüüpi mängudes. Niisama ringijooksmine ja igas suunas tulistamine on suht "eluohtlik" kui vähegi asjalikumad vastased. Delfis on sel teemal artikkel ja eestikeelse kommentaariga mänguvideo.

Mulle igatahes meeldib nii, et kavas ilmselt esimest korda üle pika aja ametlikult mäng osta. Nädalavahetuse jooksul kulutasin pool tunnikest arvuti taga mängimisele, selle ajaga õnnestus veidi asjale "pihta" saama hakata, aga suurem osa ajast kulus muidugi hiire tundlikkuse seadistamisele, klahvide ümbernimetamisele ja uute funktsioonide õppimisele. Kiirelt ei oska neid ikka kasutada, mis tähendab, et enne saan maha notitud kui tuleb meelde, et snaipri püssi stabiliseerimiseks on vaja vajutada teatud klahvi:) Selle ajaga õnnestus 9 vastast erinevate automaatpüssidega teise ilma saata, kusjuures ise sain 15 korda maha notitud. Minusuguse amatööri kohta täitsa rahuldav tulemus! Aga kellele iganes meeldib paugutamismänge mängida, sellele soovitan soojalt. Eriti nüüd, kui seda saab üle kuu aja tasuta proovida. Maha laadida saab Origin'i veebilehelt.

Hyunday Elantra Touring EGS 2012

Reedel peale tööd sõitsin pangast läbi, korjasin kaasa ja tsheki ostusummaga peale. Kui kellelegi on üllatuseks, siis Ameerikas kasutatakse ikka veel üsna tihti suuremate ostude puhul antiikset tshekisüsteemi, Eestis on see vist üsna tundmatu makseviis nagu olen aru saanud. Kirjutad lihtsalt panga poolt väljastatud oma arvenumbriga paberilipakale summa ja ongi tehtud. Autoostu puhul peab siiski kaasnema panga kinnitus, et sul niipalju raha arvel ka on. Poole kolme paiku liitusime linnast välja lääne poole suunduva autodevooluga, mis liikus kiirteel enamuse ajast tüüpilise ummikutempoga ehk 5 - 30 km/h. Seetõttu kulus umbes 40 km läbimiseks poolteist tundi. Mõnes mõttes hea, sest muretsesin ikkagi esilaagrite pärast. Loll küll kui need oleks autot ostma sõites kinni jooksnud, aga alla 70 km/h sõites ei tee laagrid erilist häält.

Aotopoes selgus, et vaatamata meie täpsele saabumisele polnud müügitädi veel valmis. Ta tegeles alles eelmise kliendiga, kellele müüdaval masinal olid mõningad muudatused võrreldes sellega, mis too oli soovinud osta. Et saaksime aega parajaks teha anti meile võtmed kätte ja juhatati müügisaalis või pigem varjualuses garaazhis auto juurde. Kaasa esimene huvi oli näha milline numbrimärk, kas ikka lihtsalt meelde jääv nagu vanal autol, oli küll. Mina asusin kindlaks tegema, millise mudeli margiga täpselt tegu. Ust avades tõmbasin mõnuga kopsu seda mõnusat "uue auto lõhna", mida pidavat isegi deodorantidena müüdama. Olles piisavalt nuuskinud asusin masinat lähemalt uurima. Kerget segadust tekitas asjaolu, et lisaseadmeid tundus rohkem olema kui ette nähtud. Istmel lebava tavaliselt klaasile kleebitava hinnasildi peal oli aga see "tegelik" 2012 aasta mudeli hind, $800 kõrgem kui meie lepingus.

Ütlesin kaasale, et kui nad peaks üritama hinda kuidagi kokkulepitule juurde keevitada siis hakkan küll kõva häälega protestima. Naine rahustas, et numbrit lepingus ei hakata muutma, aga no lepingus oli ka teistsugune mudel kirjas paraku. Igatahes otsustasin hinnaküsimusega siis tegelema hakata kui see üles kerkib, seni uurin hoopis masinat. Olime nagu pisikesed lapsed (eriti mina:) ronisime autos ühelt istmelt teisele, vajutasime nuppe, avasime laekaid, kruttisime rooli, .... kange tahtmine oli suuga "prrrrrrr....." autosõidu häält teha:) Tagaistmel vedelev katuseraam kinnitas, et tegu oli ikka meile mõeldud autoga. Masin oli pargitud kõrvuti "Tucsoni" sport-crossover mudeliga nii, et mugav võrrelda. Päris sarnased, Tucson lihtsalt Touringu kokkusurutud ja kõrgem versioon. Leidsime, et tegime õieti Touringut valides.

Saime end tüdimuseni autos lõbustada, lõpuks kobisime tagasi kontorisse kui tunni aja jooksul ikka veel müügitädi end näole ei andnud. Ta saatis just eelmisi ostjaid võtmed pihus välja ja astus siis ligi vabandades viivituse pärast ja küsides kas meil on mingeid küsimusi tekkinud. Oli jah: esiteks, kas katuseraami pakendi karpe peaks kaks olema kuna seal seisis peal "package 1 of 2" - ei sest neile oli lihtsalt tulnud 2 komplekti raame. Teiseks, kas ikka saame kaks võtit kaasa - jah muidugi. Kolmandaks, miks numbrimärgi klepsul on ainult selle aasta automaksu kleps - nende viga, annavad $74 selle raha tagasi.

Ja siis saabus suur moment, käidi leping välja mainides, et nad olid sunnitud mõningaid muutusi sisse viima. Ma juba hakkasin kopse õhku täis tõmbama aga õnneks viskasin pilgu lõppnumbrile enne kui jõudsin protestima hakata. See igatahes polnud muutunud, ehkki alghind oli tõusnud $800 võrra, seega tegelikule tasemele. Müügitädi hakkas meile numbreid seletama, kuidas ta lõpptulemuseni tuli ja uuris siis kas meil on mingeid küsimusi. Vaatasin kiirelt kaasale otsa ja ütlesin rõhutades, et MEIL ei ole mingeid küsimusi, oleme rahul. Olin nimelt märganud, et katuseraami hinnanumber oli sattunud valele reale, mistõttu meile tehtav hinnaalandus tõusis kokkuvõttes üle $2100, lisaks veel see $800'ne alghinna vahe viisakalt meile tehtava soodustuse otsa liidetud. Nii saame tuttuue 2012 aasta auto, millel on rohkem varustust ja ekstra katuseraam soodsama hinna eest kui eelmise aasta kasutatu eest küsiti.

Kirjutasime siva lepingule alla, andsime tsheki üle ja istusime autosse. Võtme pöördega käima, käik sisse ja garaazhist välja enne kui nad ümber mõtlevad. Nurga taga lasin kaasa välja, kes meie vana masina koju pidi sõitma. Lasin ta ette, et oleksin jaol kui miskit peaks juhtuma. Tegelikult muidugi ülemäärane muretsemine, Ford sõidab ilmselt veel mitutuhat km enne kui parandada vaja. Esimene mulje Elantras veidi pikemalt sõites oli positiivne, juhikohal tundus ruumi pigem rohkem olema kui vanas autos. Madalal kiirusel kostis mootorimüra rohkem. Gaas ja pidurid harjumatult tundlikud. Armtuurlaua sinine kuma meeldiv ja raadio asjalik. Eks ma kirjuta veel, kui oleme rohkem sõitnud.

Põhilised tehnilised andmed vastavalt Hyunday esindusele (Canadas pole ikka 2012 aasta mudeli infi veebis veel ülal):

Mootor: 4-cyl, 2.0L, 138hj bensiinimootor

Bensukulu, maantee/linn: 6.5/8.7 l/100km

Käigukast: Automaat-4 käiguline

Esirattavedu, 15 tollised rattad,

ABS ketas pidurid, Elektrooniline pidurdusjõu jaotus

Veojõu kontroll (traction control)

Elektrooniline stabiilsuskontroll,

Kliimasüsteem, kesklukustus, ...... jne

Valik ja Ostmis Strateegia

MILLINE?

Kui oli selge, et vajame uut autot, osutus järgmiseks loogiliseks sammuks valiku tegemine, milline siis nende sadade erinevate mudelite hulgast. Kui paar viimast aastakäiku juurde lisada, laienes valik lausa tuhandeni. Et mitte lolliks minna taolise hulga juures hakkasin tähtsuse järjekorras erinevaid kriteeriume rakendama, et valikut kitsendada normaalseni.

Esimeseks kriteeriumiks oligi aastakäik: 2010 - 2012, mitte vanem, et ei peaks liiga kiiresti jälle autot vahetama hakkama. Teine valik puudutas auto suurust ja kandevõimet, mis ei saanud eelmisest eriti väiksem olla. Kolmas oluline moment bensukulu, sest nüüd kasutan autot iga päev 40 km töölesõiduks. Et kaks viimast kipuvad omavahel vastuolus olema tuleb nende vahel kompromiss leida. Viimane ja mitte sugugi väheoluline on muidugi hind, $25000 tundus olevat mõistlikuks ülemiseks piiriks.

Et need kõik ühe raksuga paika panna googeldasin internetis "best small wagon". Hinnangute andjaid on palju aga peale kolme nelja tuntuma üle vaatamist tundus valik langevat Hyundai Elantra peale. Ford kahjuks enam ei tooda seda tüüpi universaalkerega masinaid, mis mulle meeldivad. Elantra Touringu 2010 ja 2011 aasta mudelit soovitavad nii Consumers Guide kui ka mitmed teised ratingu agentuurid, kusjuures minu jaoks kolm olulisemat asja: mahutavus, töökindlus ja bensukulu olid eriti kõrgelt hinnatud.

Järgmine moment oli netist kuulutusi uurima minna. Vaatasin muidugi ka "trendikamaid" universaalkerega mudeleid nagu Audi, BMW, Subaru ja Volvo aga need kippusid minu hinnaskaalasse mahtuma alles alates 2008 - 2009 aastakäigust ja 70000km läbisõidust. Vinged küll ja ilusad vaadata aga tuletasin endale meelde, et autot on mul vaja eelkõige tööle, suusatama ja matkama sõiduks, mitte naabrite ees eputamiseks. Ei saa salata, et Hyundai juurde tagasi pöörates näris veidi hinges, no kellele ei meeldiks uhke Euroopa auto roolis istudes neiukeste pilke endale tõmmata:)))

Aasta, paar vanasid Hyundai Elantra Touringu mudeleid palju pakkumisel polnud, mis vihjas omanike rahulolule. Kes ikka tahaks kohe vahetama hakata kui masin meeldib. Enamus olid kas rendiautod või siis müügiesinduse masinad, mida klientidele proovisõiduks pakutakse. Neil on küll täisgarantii kaasas aga teadagi, et rentnikud ja katsetajad neile usaldatud vara suurt ei hoia. Hinnatase samas suht kõrge, $15000 - $18000 sõltuvalt läbisõidust ja aastakäigust. selle mudeli eramüüjaid oli terve Toronto peale vaid kaks tükki, neist ainult ühel vastuvõetav värv, sätendav titaanhall.

Eelmisel nädalal astusime koos kaasaga lähimast Hyundai esindusest läbi, et saaks autot oma silmaga näha ning katsuda. Meile näidati selle aasta mudelit, mis tundus igati kobe olevat. Proovisõidu leppisime kokku nädalalõpuks kuna ilm oli sajune. Tehti ka suht soodne hinnapakkumine uue auto peale, aga punase roolis ei kujuta end ette ka olulise hinnaalanduse juures. Neil kahjuks polnud sobivaid kasutatud masinaid, aga meie olime oma silmaga nähes ja käega katsudes saanud veendumuse, et see mudel sobib.

OSTMISE PROTSESS

Kodus mõtlesin, et milleks peaks mina vaeva nägema auto ostmisega. Osta on lihtne aga müüa kuradima raske nagu omast käest tean. Las müügimehed teevad selle töö minu eest ära, selle eest nad ju makstud saavad. Helistasin 7 - 8 esindusele (siin tuleb esile suurlinna eelis!) öeldes müügiesindajale et tahan Elantra Touringut osta. Tehku mulle oma kõige soodsam pakkumine aasta kaks vana kasutatud masina peale, naljapärast lisasin, et kui uus eriti soodsalt siis vaataksin ka seda võimalust. Pakkumised saatke minu emaili aadressile. Lisasin lõpuks, et helistan kümnele esindusele aga vaatama sõidan kahe kolme juurde, kes mulle kõige soodsama pakkumise teevad. Olen tõsine klient ja kavatsen nädala lõpuks olla uue auto omanik, ostan loomulikult sellelt kes mulle soodsaima pakkumise teeb.

Nii tekitasin olukorra, kus müügiesindused võistlesid niinimetatud "pimedas oksjonis" minu pärast. Kui tahtsid mind üldse oma müügisaali saada (eduka müügi vältimatu tingimus) pidid juba algatuseks sellise pakkumise tegema, mis teistest eeldatavalt oluliselt parem. Nii tuligi natukese ajaga pakkumisi, millest enamus suht ligidal kuulutuse hinnale aga kaks oluliselt paremad. Mõlemad paraku mitte väga lähedal, üks 20km läänes, teine 35 km põhjas.

Lähemal olev avaldas lisaks kasutatu soodsale pakkumisele ka arusaamatult odava uue masina hinna. See tundus liiga hea, et uskuma jääda, aga otsustasime eelmine nädalavahetus sinna kohale sõita, et proovisõitu teha ja müügimeestega juttu ajada. Muidugi oli plaanis ka teise kohta minna ja lõpuks infoga varustatult meie lähimast esindusest läbi astuda, sest seal oleks mul kõige soodsam teeninduses käia.

Reedel oli meeletu vihm, ei hakanud minema, laupäeval olin tööl ja jõudsime esimesse kohta kohale alles poole neljaks. Algatuseks tegime proovisõidud nii Elantra Touringu kui ka Tucsoniga, millest varem kirjutasin. Mõlemad meeldisid, raske isegi otsustada kumb rohkem. Tagasitulles istusime laua taha ja hakkasime hinnajuttu vestma. Selgus, et 2012 aasta Elantra pakutud hind polnudki eksitus. Tuliuue ja eelmise aasta 13000 km sõitnu hinnavahe oli vähem kui $100, ainult tuliuue eest tuleks $1500 "transporditasu" juurde maksta. Samas on 2012 aasta versioonil mõned lisajudinad nagu veojõu kontroll, stabiilsus kontroll ning natsa ekstra salongi mugavus funktsioone.

Läksime kaasaga välja arutama ja teistele müügiesindustele helistama, aga olime visiitkaardi koju unustanud. Uue hind tundus nii uskumatult hea (netist teadsin, et tegelik baashind peaks Touringul olema $800 kõrgem kui meie lepingus kirjas, kus kasutati vana 2011 mudeli hinda). Millegipärast polnud Hyundai enda canada veebilehel 2012 aasta Touringu kohta üldse infot. Otsustasime uue ostu lepingu alla kirjutada, sest ei kujuta ette, et saaks mujalt pea $2000 MSRP'st (manufacturers suggested retail price) ehk baashinnast maha. Keskeltläbi müüakse ameerikas uusi autosid umbes $500 odavamalt kui MSRP. Läksime sisse, kontrollisin üle, et andmed lepingus õiged (aasta, mudel, lisavarustus) ja kirjutasime alla ning maksime krediitkaardiga $500 sisse, mis siin lepingu sõlmimisel kombeks.

Terve nädal ikka kahtlesin, et miskit ei ole päris õige selle asja juures. Tehing tundus kahtlaselt liiga soodne olevat. Oleks teadnud, et ostan uut mudelit, oleks veidi teisiti käitunud. Siin on olemas tasulised veebilehed, kus saad teada hinna, mille edasimüüja peab tehasele maksma (kaasa arvatud igasugu boonused ja "salajased" tagasimaksed). Olles varustatud sellise infoga, ei saa keegi sul nahka üle kõrvade tõmmata. Normaalseks kasumiks peetakse 3 - 5% sõltuvalt mudeli nõutavusest. Aga vahel saab soodsamalt, kui diileril vaja kvartalilõpu plaani täita. Kokkuvõttes maksab ainult lihtsameelne või rikas MSRP uue auto eest. Uue auto ja üldse auto ostmise kohta on kirjutatud lausa mitmeid raamatuid. Ei julge nüüd takkajärgi lugeda, äkki saan teada mis kõik valesti tegin ja kui palju veel oleks odavamalt saanud:)

Numbrid ja meenutused

Vahel paistavad pisikesed numbrid niiiiiii .... armsad! Eriti kui neid odomeetri peal vaadata:))) Ülemisel pildil meie vana auto armatuurlaud koos läbisõitu näitava numbriga 201123 km, alumisel tutika kahe kohaline kilometraazh 73 km, millega ta Hyundai esindusest endale saime. Koju sõiduga oleks peaaegu ühe numbrikoha juurde keevitanud. Seega istub nüüd füüsiliselt meie maja ees minu elu esimene tuliuus auto, seni olen aruka inimesena vaid kasutatuid ostnud:)

Selle koha pealt vaadates tundub nagu oleks nõuka ajal elu üsna normaalne olnud. Isal oli sama vanuseni jõudnuna juba kaks uut autot või õigemini zhigulit ostnud. Samas ei maksa unustada paradoksi, et tol ajal olid keskmiselt kasutatud autod kallimad kui uued. Kui jutt juba ajaloole läks siis meenub, et õllepudel maksis 33 kop, ehk 120 rublase keskmise kuupalga eest saanuks osta 360 õllepudelit, õlut ennast lausa 900 pudeli jagu, ehk 450 liitrit kuna tagastatav pudel maksis tervelt 20 kop!!! Siin saaks keskmise netokuupalga eest osta nii 1000 samasuurt pudelit, ehk 500 liitrit õlut (pudeli maksumus on tühine). Järeldus: elu on praegu Canadas pea sama hea kui Nõuka ajal Eestis:)))

Viimasel pildil istun meie uues masinas sellise ilmega nagu oleks kooki moosiga pakutud:) Ei saa salata, et tuju hea, osaliselt põhjustas selle ootamatult soodne viimase hetke muutus hinna ja mudeli kombinatsioonis. Koju sõites vaatasin hoolega, et ei kriibiks teist tipptunni liikluses:) Esimene silmatorkav kogemus puudutab mootori võimsust, mis jääb vanale autole tuntavalt alla. Noh ja siseviimistlus pole ka nii luksuslik kui vanas masinas, palju plastmassi. Aga muidu on loomulikult uus etem. Tegu ju ikkagi Koreas Euroopa turu jaoks toodetud Hyundai i-30'ga, mis Ameerika variandist oluliselt erineb. Olengi nüüd Korea fänniks hakanud:)

Contagion

Hiljuti tuli kinodesse järjekordne katastrooffilm "Contagion" kiirelt leviva tapva viirusnakkuse teemal. Meie peres on vist lahti pääsenud selle mutantvariant, mis mikrobioloogia printsiipe rikkudes hüppab ilma mingi pingutuseta liigilt liigile. Ainsaks positiivseks momendiks fakt, et seni piirduvad sümptomid ägeda aevastamise, väsimuse ja kerge palavikuga.

Haiguse tõi majja ei keegi muu kui koer. Paar nädalat tagasi hakkas asja eest teist tagant aevastama. Esialgu tegi see nalja, sest polnud varem näinud, et koer selliselt "Atsihhh.....!!!!!" inimese moodi aevastaks. Aga kui asi kestis mitu päeva ja loom kippus ka loiuks jääma ning keskmisest rohkem vaibal külitama, muutusime murelikuks. Nähes, et ta keelega tihtipeale üle nina tõmbas tuli meelde vanaemalt kuuldud tarkus, et koer on tõbine kui nina kuiv ja soe. Ilmselt proovis loom keelega limpsides haistmismeelele olulist niiskust ninal säilitada.

Plaanisime teda juba loomaarstile viia, aga siis tuli nädalavahetus ja peale metsajalutuskäiku paistis looma olukord parem olema - värske õhk aitab isegi koera. Esmaspäeval konsulteerisin karate trennis tuttavat loomaarsti ja too arvas sümptome kuuldes, et asi pole hull kui loom vahepeal ikka joosta jaksab. Järgmine päev töölt koju tulles kuulsin jälle aevastust, aga seekord seljatagant, ehkki koer tuterdas mu nina all. Ringi pöörates nägin meie pisemat karvanuustikust kassi postil imestunud olemisega istumas, endal selline ilme näol, et mis see siis nüüd oli.

Mõned päevad olid meil kaks köhivat kodulooma, koeral andis see järgi samas kui kassil läks asi hullemaks. Sellega asi ei piirdunud, sest peagi otsustas ka teine kass kampa lüüa, ning meil oli kodus kaks teineteise võidu aevastavat kassi. Koera olukord oli enam-vähem normaalseks muutunud ja seetõttu ei muretsenud eriti kasside pärast, küll läheb üle. No muidugi otsustas viirus lõpuks järgmisele liigile hüpata. Nädalavahetusel hakkas kõigepealt vanem plika turtsuma ja esmaspäeval noorem. Mõlemad kurtsid väsimust, palavikku siiski ei tundunud olevat ja koolist koju me neid ka ei jätnud. Las viivad teatepulga edasi, ega meil kahju pole:)

Tegelt nad polnud õieti haiged, rohkem nagu loiud ja tihedalt aevastavad. Sai koer terveks ilma loomaarstil käimata, saavad lapsed ka:) Nüüd oleme meie kaasaga järjekorras. Ootan lausa põnevusega, millal mulle see koduloomade aevastustõbi kallale tuleb, täna juba andis sutsu lootust - töö juures köhisin kaks korda:) Oma elektroonilist kohalkäigutabelit uurides avastasin, et mul on õigus kolm pool nädalat haige olla, olen kogu uues töökohas viibitud aja jooksul vaid kaks haiguspäeva välja võtnud. Atsihhhhh....!!!!!

Vana Auto

MIKS ?

Kõigepealt selgitaks põhjusi, miks uus auto sai ostetud. Peamiseks muidugi vana auto iga ja seisukord, kus tema liikumas hoidmiseks kipub kuluma rohkem raha kui uue auto liising. Oleks autodega tegelemine minu hobi või isegi kui mul poleks auto alla ronimise vastu midagi, peaks seda masinat veel paar aastat, sest nii mootor kui käigukast tunduvad olema tipp-topp korras. Foori taga seistes on mootor nii vaikne, et vahel viskan pilgu tahhomeetrile veendumaks, et too ikka töötab. Heitgaaside test on olnud pea samal tasemel, mis uuest peast ja mingisuguseid vedelikke ei tilgu läbi. Pildi peal näeb teine nii hea välja, et äkki ei raatsigi ära anda:) Kui keegi huvitatud, annan väga soodsalt ära, aga paluks nädala alguseks teada anda!

Miks siis ikkagi sellest loobuda. Alustan ehk momendist kui eelmine esmaspäev sai masin Fordi ülevaatusele viia. Selgus, et probleeme on siiski parasjagu ja nende täielik lahendamine maksaks kopsaka summa. Esiteks muidugi õhujahutaja, mis suvel otsad andis - $1500. Teiseks esirataste laagrid, mis undavad ja kindlasti vaja vahetada - $600. Parempoolne munakas, mis sai paugu kui kiirteel täiega ootamatust august läbi uhasin, hea et ratas ära ei tulnud - $300. Kogu esimene varrastesüsteem logiseb, pole just hädapärane vahetada aga aasta paari jooksul kui vaja teha neelaks oma $600. Käigukasti hooldus - $200. Tagumiste pidurite trumlid vajavad vahetust, radiaator ja kogu voolikute ning kinnitite süsteem vajaks putitamist. Siis veel ports pisiasju nagu käsipidur, paar läbi põlenud lampi, õhufilter, automaatlukustus, kruvi kummis, ... lisaks muidugi ilmuvad esimesed roosteplekid siin-seal kerele.

Kokkuvõttes kuluks üle $3000, et masin korralikult liikuma saada, kui lasta teistel teha. Hädapäraselt ise nokitsedes ja odavamaid remonditöökodasid kasutades saaks ilmselt $1000 hakkama. Noh õhujahutaja/ventilaatori probleemi lahendasin nii, et sikutasin õhujahutaja kompressorit pealelülitava relee välja ja nüüd käib ventilaator ilma õhujahutuse kompressorit peale lülitamata. Kuidas sellele tulin on omaette õpetlik lugu:

Alustuseks rõhutan, et autode alal olen võhik, kõik mis tean olen netist lugenud või kasutajajuhendist vaadanud. Taurusel on õhujahutaja standardvarustuses, mistõttu üks pearihm ajab kõiki aparaate nagu veepump, kompressor, ... ringi. Kui üks neist kinni jookseb hakkab rihm vastaval kettal libisema ja suitsema ning põleb lõpuks maha, mis oleks peaaegu juhtunud kui suvel ventilaatori peale lülitasime. Paraku on ventilaator ja õhujahutaja kompressor elektrooniliselt kokku ühendatud nii, et kui ventilaator peale lülitada hakkab ka kompressor käima ehkki jaheda ilmaga selleks mingit vajadust pole. Põhjus olevat selles, et kui kompressor terve talve ei käi siis suveks on ta kinni kiilunud.

Igal juhul kapotikaant tõstes ja olukorda lähemalt uurides (plika lülitas ventikat peale ja maha) selgus, et kompressori veoketas, üle mille rihm jookseb, käib kenasti niisama libisedes ringi. Alles ventilaatori pealelülitamine sunnib teda kompressorit ringi ajama, järelikult peab seal miskisugune sidur olema. Interneti pakutud lahendus oli kompressor maha võtta ja tavaline konsooli otsas olev ketas selle asemel panna, vastav jupp oli isegi $45 eest müüa. Mina aga mõtlesin, miks kogu seda vaeva näha, kõik mis vaja, on sidur kuidagi teovõimetuks muuta, et ta ei haagiks kompressorit taha kui ventikas peale lülitada.

Jälle nina kapoti alla ja oligi selge, siduri külge jookseb juhe kontaktiga, mis ilmselt juhib tema tegevust. Kui see juhe lahti sikutada, peaks probleem olema lahendatud, sest sidur ei saa signaali peale lülituda isegi kui ventikas käima panna. Siis tärkas pähe mõte visata pilk kaitsmete ja releede karbile. No muidugi oli seal ka relee, mis lülitab kompressori siduri peale. Sikutasin selle välja ja $1500 probleem oligi lahendatud. No mitte päriselt, sest õhujahutaja ei tööta aga ventikas, mis on oluline, vähemalt funksib. Käsipiduri probleemi lahendasin alumiiniumitüki trossi kinniti vahele keeramisega, vähemalt mõneks ajaks ok. Aga siis sai isu otsa, laagreid ja munakat ei viitsi ette võtta, pealegi pole vastavaid tööriistu.

Ja kui ka kõik parandatud ei muuda see fakti, et ikkagi tegu vana autoga, millel iga moment mingi judin võib üles öelda ja mind tee peale jätta. Fordi esindusele maksin 100 ülevaatuse ja õlivahetuse eest, ning ütlesin, et ei soovi muid parandusi, panen selle peale kuluva raha pigem uue masina sisse! Järgmises postituses kirjeldan kuidas uut autot hakkasin otsima.

Tuliuus Auto

Jah, sain selle tembuga hakkama, mida kunagi sai lubatud mitte iialgi teha. Nimelt ostsime endale uue aga mitte vähekasutatud auto nagu seda siiamaani olen teinud. Tegelikult just tuliuue, sest Hyunday Elantra Touringu järgmise ehk 2012 aasta mudeli teise toodanguvooru esimesed autod just jõudsid Canadasse, mis oli ka ilmselt mõningase hinnasegaduse põhjuseks.

Enamasti on majanduslikult kasulik osta aasta-kaks vana autot, millel hind juba poole peale kukkunud aga tarbimisväärtus suht vähe kannatanud. Seekordki vaatasin ennekõike vähekasutatud autosid aga rohkem naljapärast sai diilerilt ka uue hinnapakkumine küsitud. No ja kui selle sain olin veendunud, et ta eksis ega pööranud suuremat tähelepanu emailile. Kohapeal tegime proovisõidu kasutatud masinaga ja proovisime rohkem naljapärast alumisel pildil olevat Hyunday Tucsoni nimelist sportlikku maasturit. Mõlemad olid mõnusad sõita. Välimuse poolest on sarnased, üks lihtsalt veidi "saledam" kui teine. Nii tehnilised näitajad kui vaatlejate kiitvad hinnangud sarnased, Tucson $4000 kallim.

Hinna peale juttu viies selgus, et tuliuue hinnanumber oli endiselt uskumatult soodne. Mõtlesime momendi ja sõlmisime lepingu uue Elantra Touringu või Tucsoni ostmiseks tingimusel, et esmaspäeva hommikul teatame lõpliku valiku. Võrreldes teiste diilerite poolt pakutud ligi $2000 soodsamal hinnanumbril on igatahes allkirjad all nii, et see ei saa muutuda. Momendil kaldub valik Elantra Touringu poole. Eks annan teada kui masin käes. Kavas ka pikemalt blogida miks ja kuidas see automuretsemise protseduur käis ning miks just selline sai sadade erinevate mudelite hulgast valitud.