Killarney-1 (7sep), saabumine

Koormakatted teevad ka vihmaga elamise
lausa mõnusaks

Selle aasta matkapuhkus kujunes sutsu teistsuguseks kui tavaliselt. Kevadel täpselt 5 kuud enne broneerisime nii Killarney provintsipargi kui ka Ülemjärve oma. Seoses koroonapiirangutega oli terve Kanada elanikkond sunnitud puhkust kodumaal planeerima. Kui kuurortites, hotellides, motellides ja Põhja-Jäämere rannas enam ruumi polnud avastati kohalikud rahvuspargid, millele innukalt tormi joosti. Eelmisest aastast õppust võtnuna ei lubanud pargid kohti kinni panna enne 5 kuud, ehk siis septembri platsi võis jahtima hakata aprillis. Tollest närvesöövast tegevusest, mis eeldas mänguri klaviatuurikiirust, kirjutasin pikemalt kevadel. Kokkuvõttes õnnestus tervest perest ainult tütrel piisavalt kiirelt Killarneysse koht saada - broneerisime kohe kaheks nädalaks, küll hiljem jõuab ära öelda. Ülemjärve kaldale (900km ringis ja 10 tundi sõitu) oli kübe kergem kohti saada, panin sinna 5 ööd ülekattega samaks ajaks kinni.

Iseenesest veidi totter süsteem, mis sunnib suure nõudluse puhul igaks juhuks rohkem broneerima. Ma täitsa pooldaks näiteks poolte kohtade broneerimist kallima hinnaga või lausa oksjoni korras. Praegu kujunes nii, et 5 ööd maksime kahe eri pargi telgikohtade eest, sest ei julgenud riskida hoopis ilma jäämisega. Samas ei kahtle, et tõuseks hull võrdsuseteemaline kisa kui osa kohti pakutaks kallimalt neile, kes jaksavad ja tahavad maksta. Iseenesest on praegused telgiplatsi hinnad: 40 euri öö väga soodsad kui võtta arvesse, et seal võib olla auto, kaks telki ja kuni 6 inimest. Boonuseks kuumad dushid, pesupesemisevõimalus, elekter osadel platsidel.

"Miljoni dollari" vaatega piknikulaud

Esialgse plaani järgi pidime minema neljakesi kahe koeraga, kuid tütre sõbral polnud seoses logistilise segaduse ja töökohustustega võimalik kampa lüüa. Rahulikult sai nädalavahetusel kõik ette valmistada ja ära pakkida kuna alles teisipäeval, 7 septembril algas meie õigus platsile. Vältimaks liiklust sõitsime välja juba varahommikul. Läksime kahe autoga, et oleks paindlikum, kaasal kippus ikka jalg tunda andma, äkki tahab varem tagasi tulla. Tütar põrutas ees minema, meie pool tundi hiljem koerte ja kanuuga järgi. Kanuu võtsime juhuks kui kaasa või vanem koer ei saa eriti matkata, veame neid vähemalt järvel kanuuga ringi, portaazhidest ikka jaksavad omal jalal üle käia. 400 km ja neli tundi hiljem poole üheteistkümneks olime kohal, tütar juba ootas parkimisplatsil. Check-in tehtud saime kohe oma vanale tuttavale kohale number 78, mis äärmiselt ilusa vaatega kaljult järvele ja La Cloche säravvalgele ahelikule (päikselise ilmaga😜). 

Ametlikult kella kahest meie oma, õnneks olid eelmised juba läinud ja saime kohe sättima hakata. Ilmateade polnud just soodne, pealelõunast järgmise hommikuni lubas vihma, hea enne seda telgid ja koormakatted üles saada. Üks kate söögilaua ja lõkke kohale kõrgelt üle oksa, üks telgi kohale (tegelt küll mittevajalik) ja üks auto küljele. Viimane kaasa idee, mis osutus hiljem suure vihma ja tuulega vägagi kasulikuks. Telki panime kaks õhkmadratsit, mugav soe magada. Kaht ülejäänud telki ei hakanudki püsti panema, eks ilusa ilmaga jõuab. Koerad paneme autosse, ise ööbime kolmekesi telgis.

Vihmaga peab siledal kaljul ettevaatlik olema

Pärastlõunal chillisime niisama, vihmaga polnud isu matkama minna. Ilm vähemalt nii soe, et lõkke ääres võis pehmes toolis vihmavarjus istudes mõnuga grillida ja kaasa võetud raamatut lugeda. Eelmine õhtu haarasin raamatukogust kiiruga Crichtoni "Andromeda" järje ja Kepleri kriminulli "Lazarus". Ulmekas tundus alustuseks sobivam. Täitsa talutav lugemine, ehkki Crichtoni enda tasemele ei küündinud. Tänapäeval ju kombeks tuntud tegelasi ja teemasid teiste poolt edasi kirjutada ka siis kui originaalautor juba ammu surnud. Õhtul istusingi tunnikese kauem üksi lõkke ääres punast veini limpsides ja "The Andromeda Evolution" lugedes. Enne telki pugemist jäi vihm järgi nagu ilmateade lubas.

Toronto - Killarney 400km

Lõkkepuud tuleb campingus osta, metsa alt toomine on rangelt karistatav, muidu tehtaks sellises paarisaja kohaga telgitamiskohas natukese ajaga "lageraie". Suur kotitäis (2 päeva varu kokkuhoidliku kasutamise korral) maksab 5 euri. Enamus kodanikke peab reeglitest kinni aga siin seal on siiski märgata mõnda mahavõetud pisemat puud või kohale lohistatud ronti. Haarasin kuuri alt hooletult kaks kotti, osutusid nii märjaks, et pidin süütamiseks kõiki oma lõkketegemise oskusi rakendama. Kirvega halge peenemaks raiudes lausa pritsisid vett teised. Niiskete halgude eeliseks on asjaolu, et põlevad hulga aeglasemalt, jagub pikemaks ajaks😉

Metsast tagasi.

Agawa Falls juga

Killarney ahelik ja järv

Mõni foto põhjusest miks ma paar viimast nädalat pildilt maas olin😏 Kohati lihtsalt polnud mingit levi ja kui paar korda oligi ei viitsinud moblaga netis surfata. Emailidele viskasin kaks korda pilgu peale. Uudisi põhimõtteliselt ei vaadanud, eks ma näe sealtki kui raketid üle tuhisevad ja tuumaseened tõusma hakkavad. Miski muu pole ju oluline kui tsivilisatsioonist eraldatud oled. Aktiivsusmonitori põhjal sai iga ainumas päev matkatud, ka vihmaga. Eks ma tasapisi hakkan neist kirjutama, tean küll, et huvitab väheseid, rohkem nagu endale mälestuseks. 

Lake Huron - Chikanishing

Vähe sihatseid hullusid, kes töölt vabaks võtavad, et rasket füüsilist pingutust harrastades ja nälga tundes ühiskonnast eemal olles looduses end õnnelikult tunda. Täna koju jõudes kaalusin nalja pärast peale sööki, isegi täiskõhuga mitu kilo kergem. Karu ei näinud, madu lõi hambad saapa ninasse kui videot tegin, kotkaid nägin ja meeletus koguses koopaoravaid. Ilmad olid üldiselt head, mõni vihma päev ja mõni tugeva tormiga nii et tahtis telgi ära viia. Jällekord leidis kinnitust fakt, et September on parim matkamisekuu siinseil laiuskraadidel. Temperatuurid päeval 15 ja 25 vahel, öösel 10-15, hea telgis magada, putukaid enam pole, vesi ikka veel mõnusalt soe. 

Agawa lahe 5km pikk pea inimtühi liivarand

Kaasa pildistab tütart koeraga Ülemjärve lainete taustal

Baldhead jõe suue kõrgelt kaldakaljult nähtuna

Kingitus uuele presidendile

Huvitav tõdeda: kiirus muudkui kasvas

Nii vist oli kunagi kombeks, rekordid ja töövõidud pühendati juhile😉 Seega tähistasin tänast viimast suvepäeva ja uue presidendi valimist 5 kildi rekordiga. Tegelikult muidugi lihtsalt olid tingimused sobivad, eelnevalt kaks päeva ei lipanud üldse seoses hingematva palavusega, öösel magasin hästi ja hommikune jooksuilm 18 soojakraadiga just paras. Eks uni oli hea kuna pühapäeva öösel ja esmaspäeva pärastlõunal käisin kaks vahetust tööl, kokku kuusteist tundi. 

Sammu tihedus vist andis efekti

Lippama läksin mõttega, et tore oleks Augusti keskmine kiirus Juuli omast parem saada, 5K rekordit küll plaanis polnud. Vaheajad aga innustasid ja peale teist kilti hakkasin sujuvalt tempot tõstma. Viie kildi joonest läksin üle ajaga 21:55, sadakond meetrit veel, enne kui kella kinni lõin. 

Kolmandik pulsi "punases" tsoonis

Mõne päeva eest olin tegelt kah 5 kilti 2 sekundit alla 22 mindi läbinud aga seda 6 kildi distantsil võetuna teisest kuni kuuendani. Kuklas kripeldas, et päris ametlikuks ei saa "lendstardist" mõõdetud aega lugeda, ehkki viie kildi peal erilist eelist ei tohiks olla. Eelmine "ametlik" 5K rekord oli 30 Mail joostud 22:20. Vahelduseks täna jalas Nike tossud, mitte Mizuno omad.

Augusti lõpuks üle 800km joostud

Kolme suvekuu jooksul olen läbitud distantsi mõttes viimased kaks suht lebolt võetud. Esiteks muidugi puhkus poolest Juunist poole Augustini, teiseks Eestis suht tihe asjaajamine ja kolmandaks hullult palavad ilmad siin Torontos. Tänu tugevatele talve ja kevadekuudele olen siiski 100km kuus graafikus. Septembris kaks puhkusenädalat jätavad oma jälje kuid loodetavasti suudan aasta viimase kolme kuuga 1200 kilti täis joosta. Mingeid rekordeid enam ei plaani, mitte et kunagi otseselt oleks plaaninud. Kavandatud Maratoni mõtet pole maha matnud aga järjest kahtlasemaks see läheb - äkki asendan ühe 42 kildise matkaga. Tõele au andes pole juunist saati ei kümpi ega pikemat distantsi jooksnud.

Lõpetuseks paar sõna uuest presidendist, kes intervjuus jättis sümpaatse mulje. Vähemalt karsklaseks ennast ei nimeta, nii võib mehest päris hea president kujuneda. Nagu venelased ütlevad: "Ei saa usaldada inimest kes ei joo"😜 Tõsisemaks minnes on esimene mulje hea, eks aeg näitab kui hea tegelikult saab olema.

Vaindloo Saar

Vaindloo lõuna poolt merelt nähtuna

Pea kuu aega möödas sellest päevast kui käisime sõpradega Vaindloo saarel kummikaga. Olen seal nendega ja koos lastega korra varemgi käinud, meeldejäävaimaks momendiks piraka rändrahnu otsa ronimine. Väidetavalt on "Vaindloo Hiidrahnu" puhul tegu Eesti mahult neljanda rändrahnuga, millel 7.7m kõrgust.

Vergis enne teele asumist

Tallinnast põrutasime läbi Loksa (proviandi varumine) Vergi saadmasse. Paat maha, lehepuhuriga täis pumpamine (mis on kuldaväärt tehnoloogiline uuendus), veeldamine, mootori peale tõstmine, kraam paati ja olimegi valmis minema. Äsja teenindusest tulnud mootori käimasaamisega oli veidi jupsimist aga lõpuks ikka turtsatas. Võimalus, et keset Soome lahte äkki välja sureb ei paistnud kedagi muretsema panevat, sisemeri ju ikkagi, küll tuul ja lained kunagi kuhugi kaldale kannavad😜

... ja saare tuletorni suunas

Veeriseneemikul vaade Eesti ranniku ...

Ilm oli pikemaks meresõiduks ideaalne: päikseline, soe, kerge tuul ja kerge laine, kogu sõidu sai 80% kiirusega glisseeritud. Laine nii minimaalne, et isegi märjaks ei saanud. Randusime lõunatipus veeristest moodustunud neemel. Pisisaarte rannajoon on pidevas muutumises, veerisele paari meetri kõrguseni mingit taimestikku ei kasva - teatavasti veerev kivi ei sammaldu. Vähemalt 2 meetrit üle merepinna ulatuvad kõrgemad lainevallid moodustunud tennisepallist kuni korvpalli suurustest munakatest. Vasakpoolne pilt on mobla "Google Maps" ekraanitõmmis. Hiidrahnu otsast avanes vallidele hea vaade, mastaabi mõistmiseks leidke panoraampildilt inimesed vallil😉

Idapoolsel silmapiiril paistsid nii Gogland kui mõlemad Tütarsaared. Kahjuks kuuluvad kõik Venemaale, kes need peale teist maailmasõda Soomelt röövliõigusega ära võttis. Iseenesest tegu äärmiselt põnevate kohtadega aga nagu võite arvata pole välismaalastel võimalik neid saari külastada, ehkki kuuldavasti paar tüüpi siiski olevat sinna kuidagimoodi saanud.

Panoraamvaade Vaindloo Hiidrahnu tipust

Sõime rannal kered täis ja jalutasime kallast mööda kivini, kuhu otsa ronimisest ei suutnud hoiduda. Läänekülg lauge kuid ei paku just kõige rohkem kindlaid haardepunkte, siiski sai ka veesandaalidega hakkama. Saare põhjaneemikule jalutades jäi silma klassikaline perekond ... luige isa, ema ja kari lapsi. Päris äge kuidas emane suuri tibusid kantseldas ja isane minul silma peal hoidis. Sisistas ähvardavalt kui tema arust pildistamise käigus liiga ligi tikkusin.

Klassikaline perepilt, horisondil endised Soome saared

Neeme tipus jäi kaugemal vees kummalise kujuga kivi silma. Polnudki tühipaljas kivi, hüljes peesitas otsas. Minu lähenedes keeras ennast vette ja sukeldus. Nats aja pärast ilmus mitu pead siin seal veest välja, kes kaelad pikal mind uudistasid. Eriti ligi ei lasknud, optilise zoomita moblaga pildistamiseks jäid kole ähmaseks.

Hüljes kivil peesitamas

Viskasime pilgu nõuka ajast jäänud lagunenud piirivalve hoonetele. Tubades elasid nahkhiired ja pääsukesed, paremini säilinud ja kuivemates kohtades oli igasugu träni. Üks ruum saarevahi küttepuid pilgeni täis laotud. Mõnda aega olevat ka Eesti piirivalve või päästeteenistus siin baasi omanud aga siis otsustati see kulude kokkutõmbamise nimel likvideerida. Minu arust tegu suht tähtsa ja laia mereala silmas pidava punktiga.

Tuletornist vaade põhja ... 

... ja lõunaneemiku suunas.

Saarevaht lasi meid majakasse. Ronisime üles, imetlesime vaateid, plõksisime  mõned pildid. Omaette mõtlesin, et ehkki esimesel momendil tundub saarevahi amet kole romantiline siis nii erakliku loomuga ma ka pole, et oskaks sellist üksildust kaua nautida. Paar päeva aega maha võtta on OK aga aastaid nii veeta on hoopis teine asi.

Uhtju

Tagasiteel põikasime Uhtjult läbi. Heinaga kaetud kliburannaga saar, keskel mõned puud. 

Sihatne kahtlane hoone ...

Radioktiivne!

Ühe lagunenud piirivalve kubriku eest vajunud uksel ilutses hoiatav silt "радиоактивность!". Ega te ometi arva, et see oleks takistanud üle ukse piilumist ja sisse astumist😜 Selgus, et polnud me ainsad julged, mingi lind oli lausa otsustanud oma pesa sinna ehitada, kaks poega vahtisid meid kahtlustaval pilgul. Küllap oli hea vaikne koht kust kirjaoskajad inimlased eemale hoiavad.

... kus põrandal kaks linnupojukest

Tagasi Vergi sadamasse jõudsime veidi enne loojangut, kokku 70 kilti merel läbitud. Paadi ja varustuse kokkupanemine võttis omajagu aega, liikuma saime alles hämaras. Suveniirideks võtsin Vaindloolt õige mitu ilusat ümmargust mustrilist kivi, Uhtju rannast leitud prügikühvli (ideaalselt sobib suvilasse) ja hulgaliselt moblaga plõksitud fotosid.

Puhkuseheietusi takkajärgi

Dagö kontsert 29 juulil Kalju laval

Eesti suvepuhkus oli minu jaoks lisaks kõigele ka puhkus koroonapiirangutest. Siin Kanadas ei suuda rahvas kuidagi uskuda, et kusagil maailmas võis suvel ilma maskita poes käia või üldse mingit sorti rahvakogunemistel osaleda. Kontserdi pilti nähes küsivad üle, et kas ikka tõesti sel aastal tehtud. Maski kandmine ja ranged kogunemiste piirangud kestnud juba üle aasta, vaevalt jõuludeks kaovad, hea kui järgmiseks kevadeks. Sealjuures on nii praegu kui ka enamus suvest olnud koroonanumbrid Ontarios palju madalamad kui Eestis. Ja kõigile ettevaatusabinõudele vaatamata meilgi uus laine täie hooga sisse sõitnud, vahepeal langenud nakatumised jälle kolme kuu eelsele tasemele tõusnud.

Provintsivalitsus on seni mingil arusaamatul "võrdsuse" ettekäändel üritanud meedikute ja teadlaste soovitatud vaktsineerimispassidele vastu seista, eile siiski teatati, et lähemal ajal võetakse kasutusele. Paljud suured firmad on nüüdseks muutnud vaktsineerituse kohustuslikuks. Probleemiks muidugi asjaolu, et järjest tõuseb vaktsineeritud nakatunute protsent, mis viitab kolmanda modifitseeritud (Delta varianti arvesse võtva) doosi vajadusele. Paraku on valitsuse bürokraatia aeglus ja rahva mõttemaailma inertsus veeks viiruse levimise veskile.

Laps tahtis Tallinna suveniiri😏

Eesti WRC rallile ma ei jõudnud aga sugulane saatis vähemalt särgi Tartust, mille lapsele sünnaks kinkisin. Teisele tüdrukule tõin Eesti olümpiakoondise särgi. Soolasevõitu hinnaga need olid aga võtame asja filosoofiliselt kui toetust väärt üritusele. Pealegi jäid mõlemad kingisaajad paksult rahule, siin ikkagi unikaalsed teemad!

Loojang Türisalu pangalt

Vaade Tilgu liivakivi kaldale

Kuidagi ei saa jätta postitamata haruldasi vaateid põhjarannikult. Sõites ratta või autoga või niisama jalutades lihtsalt peab pildi või mitu plõksama!

Kuidas osaleda presidendivalimisel tavakodanikuna.

27 augustil kella seitsmeks oli üle 12 tuhande toetusallkirja koos

Minu ja paljude mu tuttavate ja vastavalt avaliku arvamuse küsitlustele ka Eesti rahva enamusele on endiselt populaarseimaks presidendikandidaadiks praegune president. Paraku pole kodanikel võimalik otseselt presidendi valimise üle otsustada, sest see pannakse paika parteide poliitiliste kaalutluste ja tagatubade läbirääkimiste kaudu. Kui ikka üldse kokkuleppele ei saada on kõigi muude võimaluste ammendumisel siiski võimalus ka inimestel sõna sekka öelda. Mulle isiklikult ei tundu see õiglasena. Kui varem olen toetanud praegust presidendi valimiste korda siis seekordne manipuleerimine on piisavalt häirinud, et kaaluda alternatiive otsevalimisteni välja. Viimasega on muidugi oht, et valituks saab kõige rohkem lubadusi andev ja mett moka peale määriv populist.

Tõesti ei tea mis oleks parim presidendi valimiste süsteem, aga lugejad nii palju kui teid on: Milline oleks teie arust parim viis kuidas president valida???

Kui praegune president ka teie lemmikuks on järgneval lingil teda allkirja andes võimalik rahvaalgatuse kaudu toetada, mida mina juba tegin. Vaevalt sellest erilist kasu tõuseb (allkirjade tähtaeg 25 sept 2021, mis tundub nagu vähe liiga hilja), aga vähemalt olen oma protestihääle andnud käesoleva korra vastu ja ka otseselt väljendanud, keda eelistaks presidendi ametis näha.

Fotojaht "Tiheli"

See on minulegi uudissõna, ehkki pole just keeruline arvata, mida võiks tähendada😏 Kõige lihtsam on mul tiheli kraami enda aias leida nagu järgnevate piltide pealt võite näha😜

Tiheli õunad Torontos ...

... ja päevakübarad Nõmmel

Õllepurgihoidja üleajamiseni tiheli

Tegemistest Eestimaal takkajärgi

Hommikuti oli rand nii tühi et käisin rahumeeli paljalt ujumas

Puhkuse teine pool kulges suures osas vanematega asjaajamise tähe all. Ühest küljest muidugi kahju, et hulk plaanitud ettevõtmisi, sõite ja reise ära jäi, teisest küljest hea, et just sel momendil sattusin kohal olema kui neil minu abi kõige rohkem vaja läks. Õnneks sujus enamus asjaajamisest eriliste tõrgeteta, tegelt palju kergemini ja kiiremini kui oleksin julgenud loota. Nii Eesti sotsabi süsteemile kui meditsiiniteenistusele pole muud kui kiidusõnu öelda. Eranditult kõik töötajad ja ametnikud, kellega kokku puutusin olid lahked ning abivalmid. Ma tõesti ei tea milles asi, kas olen õnnetähe all sündinud või ongi inimesed tõepoolest sellised.

Amatööri kokkukuhjatud kivihunnik,
mida uhkelt kivitaimlaks kutsun😜

Ehkki praktiliselt iga päev veetsin vanematega õnnestus oskuslikult planeerides ka endale aega "varastada". Tihtipeale ööbisin hoopiski suvilas, ajaliselt suurt vahet polnud, vanemate juurde jõudmiseks kuluks vaid kümmekond minti rohkem kui linna peatuskohast. Tänu sellele sai ka suvila vajalike tegevuste nimekiri peaaegu lõplikult läbikriipsutatud. Nagu ikka ilmnes askeldamise käigus uusi lahendamist vajavaid probleeme nagu rikki läinud lukk, ühest faasist kadunud vool või metsas mahalangenud kuivik aga needki sai käigu pealt või järgmisel päeval lahendatud. 

Hulk aega kulutasin hobi korras terrassiesise kivitaimla korrastamisele ja renoveerimisele. Hunniku ilusaid maakive korjasin ringi hulkudes avastatud metsa alla veetud ehitusjäätmete hunnikust. Paelahmakad tee äärest kaablikraavi kaevamisest ülejäänud lapikutest plaatidest. Tagumise ukse juures olev puidust äärise ots oli pehkinud, lõikasin mäda jupi maha ja asendasin pirakate paekivi lahmakatega, mida vaevu tõsta jõudsin. Õunapuud lõikasin kiiruga poole väiksemaks, mis siis et suvel, õunu niikuinii pole keegi seal aastaid korjamas käinud. Järgmine aasta saab ägeda jaanitule. Suve teise niitmiskorraga jõudsin siiski vaid poole krunti üle käia.

... pruunid tikrid

Kollased ja ...

Seekord olin Eestis piisavalt hilja suvel, et nautida igasugu aiasaadusi. Mustsõstrad mu lemmikud, neid pugisin kamaluga, mida ei jõudnud nahka panna korjasin viimastel päevadel sügavkülmas säilitamiseks.

Esimesed õunapunnid ...

... ja mustsõstrad

Tikrid samuti valmis, üks kollaste ja üks pruunide marjadega põõsas, mõlemad kannavad hästi. Magus mägitikker see aasta saaki eriti ei andnud. Tikritel sama saatus mis sõstardel. Esimesed pirnid ja õunad sai ka ära maitstud, paraku enamus jäi minust puu otsa. Vaarikad panin kohapeal nahka, need heina sees enam liiga suurt saaki ei anna. Hapusid kirsse nakitsesin kuid linnud sõid lõviosa. Metsa all koristasin veidi ja põletasin oksarisu, seda küll rohkem oma lõbu kui otsese vajaduse pärast. 

Mango maius mu lemmik!

Hommikusöök terrassil

Hommikuti jooksuring rannas, ujumine ja mõnus hommikusöök enne linna sõitmist. Terrassil nauditud hommikukohv kujunes päeva lemmikosaks, mis andis jõudu õhtuni tegutsemiseks. Üldiselt üritasin ka õhtuti enne magamaminekut rannast läbi jalutada ning ujumas käia. Üks õhtu kohtasin daami koerakesega süles. Viskasin kildu et küll on koeral hea elu. Proua vaatas mulle sügavalt silma ja ütles siis rõhutatult tere.

Õhtueinegi suve kuumalainega värskes õhus

Sattusin veits segadusse, uurisin terasemalt - ei või olla, kas tõesti sina. Oligi mu malevasõbranna aastast 83. Hüüdnimeks sel pikajuukselisel arstitudengil "modell", mõni ime et olin tollal temast hullult sisse võetud. Suvilad meil lähestikku, mõned korrad käisime külas ja koos rannaski. Paraku valis ta lõpuks teise pakkudes mulle sügisel lohutuseks vaid ilusa suure õuna. Heietasime õige pikalt mälestusi, terveks õhtuks hea tuju, olin minagi kord noor😜

Siinsamas istusime R'ga 83 aasta augusti viimastel päevadel loojangut vaatamas😍