Beausoleil1: Sisseseadmine ja lühimatk (14.Sep)

Varustus enne süsta paigutamist ... pluss mina ja kuts

Nagu kombeks unustasin midagi maha, kuna avastasin vähem kui kildi pärast pöörasin tagasi. Laualt haarasin oma pulsikellad ja õlled, no kuidas sa ilma keha ja hingekosutuseta matkale lähed? Seega lõplikult lahkusin 10:40. Google kaart näitas tund kolmveerand sõitu, liiklus oli päris ok, mõni üksik ummik. Googlet kasutasin eelkõige teekonna lõpuosa pärast, et ei kulutaks aega väikelinnas õige sadamakai otsimise peale. Tee peal kuulasin ajaviiteks Asimovi Asumit. Poole üheks sõitsin rahvuspargi sadamasse, paraku polnud kedagi kohal ehkki silt OPEN uksel. Helistasin ja sain ühe neiu kätte, ta juhatas ka parkimise ja ütles, et registreerimine saarel. Laadisin oma süsta ja kraami vee äärde maha ning sõitsin auto lähedal üle tee asuva maja ette. "Joe's Parking" ei tunnista inflatsiooni, ikka $10 päev nagu 14 aastat tagasi. Jalutasin kiirelt kohaliku kärakapoe juurest läbi, et oma 3 õllele veidi lisa võtta kuid see oli pühapäeva puhul suletud, eks pean riskima võimalusega, et alko tase veres langeb järvel ohtlikult madalale.

Kraami süsta mahutamine võiks kõrvaltvaatajale tunduda ilmvõimatu, kuid tean kogemusest kui palju tegelt süsta panipaikadesse võimalik toppida. Magamiskott ja riidekott ninasse. Telk, madrats ja päästevest seljataha, toidukraam ning nõud ja muud tarvikud tagumisse luugiga suletud panipaika. Veepudel hoidjasse ja kaart istme vahele käepärast. Ühe õltsi kolmest lahendasin pakkimise käigus, võtsime ka kerge eine enne vee peale minekut. Poole kahe ajal lükkasin süsta kaldast lahti. Koer kurivaim oli muidugi just enne otsustanud ujuma minna ja seejärel liivas püherdada - tõstsin liivase kuid rõõmsa looma paati.

Kuts naudib veeprotseduure just enne lahkumist

Sajakonna meetri pärast oli võimalus lõigata läbi madala väina vältimaks ümber pisikese saare sõitmist. Otsustasin proovida, ehkki tundus kole madal. Oli nii madal, et pidin mõned meetrid kätega kahelt poolt vastu liivapõhja toetades edasi lükkama. Kilt sõitu ja siis keerasin kitsasse poolekildisesse kanalisse mis viis risti läbi Robertsi saare. Päris palju veesõiduvahendeid tuli vastu, pühapäeva lõuna, mis imestada. Õnneks pidi kanalis väga aeglaselt sõitma, seega lained probleemi ei tekitanud. Süstaga ikka mõnus, kanalist väljudes lõikasin jälle saarte vahelt madalast kohast tee otsemaks. Kaarti eriti ei vaadanud, teadsin enam-vähem mis suunas sõita ja kuidas laagriplats välja näeb, mööda ei saa sõita. Sõudsin üle avavee liiga Beausoleil saare lähedale, otsetee asemel veidi kõveram rannajoont järgides. Kauguste arvestamine vee peal (eriti madalal istudes) on keeruline ka siis kui oled küll ja veel paatidega sõitnud.

Sõudsin kaljusaarte vahelt läbi ja hakkaski silma sihtsadam. Veidi veel ning keerasin nina liivaranna poole, arvestades kus umbes võiks mu telgiplats asuda. 14:40 sahises nina liivale, 5 kilti sõudsin tunni ajaga. Sushi kargas kohe maha ja läks ümbrust uudistama. Sikutasin süsta veidi kuivemale, ajasin veetossud jalga ja läksin uurima kus täpselt mu telgiplats #21 asub. Esimese hooga ei leidnudki, kummaline aga tühja kah, praktiliselt kõik platsid tühjad. Kuts rihma otsas jalutasime kontorisse registreerima. Seal peeti kiire loeng telgitamiskorra ja karude teemal ning juhatati mu plats kätte, olin mõnikümmend meetrit põhjapool randunud.

Luiged ei lase end jetist järvel hirmutada

Välipliit

#21 osutus igati heaks valikuks, otse kalda ääres, parasjagu varjuline ja piisavalt privaatne. Tuleb mainida, et Cedar Springs telgitamisala on üks kõige tihemini pakitud ja väikseima privaatsusega, mida olen näinud. Kõrghooajal võib päris tülikas olla kui naabrid lausa külje all. Lisaks telgiplatsidele on ka väikesed laudadest ja plastikust kokku klopsitud suht õnnetu välimusega hütid, millel isegi gaasigrill ja puidust toolid ukse ees. Ilmselt mõeldud kodanikele, kes telgi asemel tahaks looduses suvilas olla kuid kellel ostmiseks raha ei jagu. Siin seal olid ka kividest laotud kõrge korstnaga pliidid, kas neid keegi kasutab, ei usu. Varjualused iseenesest hea idee juhuks kui vihma sajab, no ja toitu tuleb hoida karude ning muu fauna eest peidus trellide ja raske metalluksega varustatud "vanglas".

Telgiplats #21 otse järve kaldal

Süsta lohisatsin vees telgiplatsi ette, tõstsin asjad lauale ja tõmbasin süsta kõrgemale kaldale platsi peale. Kõigepealt telk üles ja siis üks õlts ning kerge näks. Aega liiga palju, et niisama telgiplatsil molutada. Viisin toidu "puuri" ja panin asjad telki. Võtsin kaardi välja vaatamaks, kuhu põnevasse kohta võiks hulkuma minna. Kell kolmveerand neli, julgelt kaks-pool tundi aega. Sobiva pikkusega matk tundus risti üle saare viiv rada, poolel teel kõrgeim punkt koos vaatega ümbruskonnale. Panin taskusse kaks Kalevi marja-pähkli batooni ja pudel vett kätte, nii lühikese matka peale ei hakka isegi miniseljakotti võtma. Karupipragaas ja suur sõjaväe puss enesetunde turgutamiseks vöö peal hakkasime astuma.

Tüüpiline saare kruusaseid alasid kattev mets

Algul veidi ronimist, tegu ikkagi graniitaluspõhjal saarega, mille lõunakülje moodustavad suuremas osas jää kantud kruusa ja liivakuhjatised. Niinimetatud "lookout" saare kõrgeimas tipus osutus pettumuseks, sest läbi  tiheda lehestiku ei avanenud mingit vaadet. Mis ikka, sammume edasi saare läänekaldal asuvale Christian Beach rannale. Osa rajast kruusakattega autotee, nagu mis mõttes??? Kohale jõudes selgus, et ka siin rannas on hütid ja ilmselt siis nende üürnikele tassitakse pisikeste ATW'dega kraam kohale. Suht lühike liivarand oli pea inimtühi, vaid teises otsas paistis keegi. Otsustasin paljalt riideid märjaks tegemata sisse hüpata, käimisega oli palav hakanud. Põhi tüüpiline Põhja-Eesti kohati liivane, kohati kivine, vesi mõnusalt soe. Kuts kargas minu järgi vette nagu tavaliselt.

Christian Beach

Päikese käes kuivanud kaalusin kas minna tagasi sama teed või teha saare lõunatipule ring peale. Aega paistis olevat piisavalt, hakkasin randa mööda astuma. Paraku oli suht väike osa liivane, üsna pea asendus lahtiste suurte munakatega millel polnud kõige kergem käia, eriti koeral, kes hakkas maha jääma. Kaardi põhjal otsustades läks rada tegelt kaldaga paralleelselt metsa sees, seda mööda oli hulka lihtsam kulgeda ja aeg-ajalt sai ikka rannavaateid nautida. Lõunatippu jõudes jäi silma omapärane välikemmerg, kuhu saamiseks tuli trepist üles minna. Ei tea mis põhjuseks, äkki lammutavad karud maapinnal oleva ja isuäratavalt lõhnava ehitise muidu ära.

Kuumaga on jahutav järv taevalik, vaadake näoilmet

Kõrgpeldik metsas

Idakaldal telgiplatsi poole minnes jalutasime jälle kruusateel. Ma ikka rääkisin kõva häälega ja vilistasin lootes, et hoian nii mõmmisid eemal. 

8.9 km matk ümber lõunatipu

Metsast kostis igasugu hääli kuid kedagi peale oravate ja koopaoravate silma ei hakanud. Tammetõrud teevad maha kukkudes üllatavalt valju kolksatuse kui muidu vaikne. Veidi eemal jäi lagendikul silma õunu täis õunapuu aga kui üritasin ligemale minna osutus madal kadakatest ja põldmarjadest võsa liiga raskesti ning valuliselt läbitavaks. Õunaraks jäi ära, las karud maiustavad. Siin oli sadakond aastat tagasi ka asustus olnud millest isegi kivisillutisega tee, kalmistu ning mõned varemed alles jäänud. Tagasi telgiplatsile jõudes olime 2 tunni ja 12 minutiga käinud 8.9 km, kell kolmveerand seitse, viimane aeg õhtusööki valmistama hakata.

Kõigepealt muidugi tuli lõke süüdata. Õnneks olid ümbruse lõkkeplatsidel pühapäeval lahkunud telgitajad päris palju puid maha jätnud, tegin kiire tiiru ja korjasin kaks kotitäit halgusid. Ühel platsil vedeles just kui minu peale mõeldud üks pooltäis ja teine tühi puudekott. Süütamiseks kasetoht ja peened oksaraod ning lõke põleski. Vee keetmiseks on tegelt vaja suht väikest tuld, poti hoidmiseks tassisin tannast suure kivi. Paar halgu lõhkusin peenemaks oma massiivset sõjaväe pussi kiiluna kasutades ja sellele teise haluga peale tagudes. Õhtusöögiks valisin kartulipudru ja õlle kõrvale pugisin mõne lõkkel soojaks aetud pizzatasku. Sushi muidugi keeldus oma toitu söömast seni kui ei poetanud sellele veidi maiuspalasid pizzatükkide ja paari törtsu kartulipudru näol.

Kuts õhtusöögi ootel

Magustoiduks läks kringel loosi, kohvi valmistasin laisa inimese kombel lahustuvast, mis niiskuskindlas tabletitopsis kaasas. Pimedas limpsisin lõpetuseks punast veini ja näksisin juustuküpsiseid kõrvale. Loomulikult pole tegu mitte traditsioonilise hardcore matkaja vaid mugavusi taga ajava linnavurle õhtusöögiga. Seekord ilmselt kujunebki üritus tavapärasest oluliselt lihtsamaks, sest telki ei pea kordagi liigutama, toidukraam luksuslikum ja moblalevi olemas. Samas annab rohkem aega matkamiseks, süstasõiduks või niisama lebotamiseks. Pimedas vahtisin mõnda aega lõket kuni tukastus peale tuli - kella vaadates paras üllatus, alles pool kümme. Viisin toidukraami puuri, vaatasin veidi tähti ja kobisin koeraga telki. Magama jäin kiirelt ja põõnasin ilma vahepeal ärkaamata varahommikuni. Kahju, et kauem ülal ei olnud, järgmisel päeval kuulsin, et korralikud virmalised olla olnud.

Kas on elu peale surma?

Tüüpiline ameerika autovõidusõidu entusiast

Tüüp pakub kiiret ja lihtsat vastust inimkonda aegade algusest kummitanud filosoofilisele küsimusele: "Kas on elu peale surma" - "Puutu mu kastikat ja saad teada" 

Käisime eile tütrega ringrajal tema massinaga kiiremat sõitu tegemas. Korrektsuse mõttes peaks mainima, et tema oli roolis, mina kõrvalistmel. Ma oleks ka hea meelega proovinud kuid niisama rooli ei lubata, osalejad saavad vastavad käepaelad, mida rajale lastes kontrollitakse. Tülikas moment, et tavakodanikele kasutatavad ringrajad on linnast oma sada kilti eemal. Kui imestasin selle üle siis tütar arvas, et kes ikka tahaks ringraja läheduses elada ja pealegi on maa linnas kallis.

Ringraja (track racing) ja kiirendus (drag racing) üritus

Esmamulje jäi, et tüüpiline redneck üritus: rullnokkmobiilid, truckid, grillid, lärmakas seltskond, ... kes ilmse mõnuga bensuvingu ja kummikärssa täie rinnaga kopsudesse tõmbas. Lähemal vaatlusel võis üllatavalt palju aasia päritolu rahvast näha, eriti noori. Autod olid jaotatud kolme kategooriasse: eliit, advanced ja beginners, kes omavahel rajale kihutama lasti. Samas masinate võimsus, tase ja väljanägemine jaotusid suht ühtlaselt eri gruppide vahel, algajate hulgas sõitis ka Lamborghini. Mazda MX5 paistis suht populaarne olevat, õige mitu kimasid nii eliidi kui edasijõudnute grupis. Tütar alles teist korda, loomulikult algajate kambas.

Ja ma naiiv imestasin et mehed tulid juttu ajama😕

Enne rajale minekut tegi plika pool tundi oma MX5 kallal seadistust ja reguleeris kummide rõhku. Esimese sessiooni sõitis piloot rahulikumalt aga mind raputas parasjagu ja surus kurvides vasakule-paremale. Pidin tahtejõudu rakendama, et mitte kõrvalistmel juhendama hakata kuidas oleks parem sõita. Käiguvahetuste, pöörete, sõidujoone kohta oli mul muidugi hulk arvamusi. Samas annan aru, et kõrvalt on alati "parem" ja sugugi mitte objektiivne ülevaade. Kuus-seitse ringi tehtud tõmbas plika masina välja ja jahutas pidureid, kumme ning mootorit aeglaselt raja kõrval sõites.

Parkis masina, tõstis kapoti, et mootorit jahutada - vedelik muidugi kees. Pidurid olid ok, ja kummid polnudki väga kuumad. Järgmisena läks rajale eliitseltskond, need autod ja juhid tegid nii kiiremat sõitu kui rohkem müra, filmisin ja tegi pilte raja kõrval. Vahepeal sai teiste sõitjatega lobiseda, üksteise autosid vaadata ja ringi käia. Ma imestasin, et meie auto niipalju huvi pakkus kuni äkki mõistsin, et see polnud ju auto, miks juttu tuldi ajama😜 Üks võidusõidu mehhaanik vaatas ka tütre masinat põhjalikumalt ja andis tunnustava hinnangu. Enne tagasi rajale minekut tuli kummide survet vähendada.

Kummide survet reguleerimas

Nüüd ei andnud tüdruk gaasipedaalile sirgetel puhkust ja võttis kurve kummide vilinal kiiremini. Kaua ei pidanud ootama kui ühes veidi keerulisemas kohas kippus vasakkurv pikaks minema ja plika sõitis rajalt veidi välja nii et mättad ja tolm käisid üle pea. Muidu poleks probleemi kuid väljasõidukohal oli kurvi väliskülg veidi kõrgem aga masin istub nii madalalt, et põhi käis pauguga vastu ning esispoileri viskas küljest auto alla tükkideks. Masin juhitavust ei kaotanud, sõitsime ringi lõpuni ja siis pöörasime välja uurimaks kahjustuste suurust.

Esispoiler kadunud😒

Lisaks kadunud esispoilerile oli ka tagumise parem nurk lahti tulnud, vaja tagasi kruvida. Ehkki neiu hakkas ise tegelema polnud abipakkujatest puudust, isa pidi hakkajamaid eemale peletama. All paistis siiski kõik korras olevat. Peale seda sõitsime veel kaks sessiooni, siis tütar koos võidusõidu mehhaanikuga, kes roolis olles juhendeid andis. Kõrval oli kohe näha palju vahet teeb sõiduoskus, mees uhas ka Lamborghinist mööda. Lõpuks tegi tütar üksi viis ringi, mina filmisin kõrvalt. Aega oleks veelgi olnud kuid ähvardavad äikesepilved lähenesid ja spets vihmakumme meil polnud, tavalistega ei maksa märjaga rajale minna. Tagasiteel koju saime mõnusa paduka kaela, laiade kummidega sõitis tüdruk kiirteel ettevaatlikult keskmises reas.

Kokkuvõttes omaette põnev kogemus kuid ausalt öeldes mind väga ei tõmba selline ringrajal kihutamine. Ralliautos oleks ehk teine asi, kuid ei julgeks eriti suruda kui ise pead auto lõhkumise kinni maksma. Ehk siis päriselt autos kihutada on äge kuid mitte nii äge, et selleks linnast saja kildi kaugusele sõita. Kiirus küll meeldib kuid eelistan oma kihutamisevajadust suuskadel (150 kildi kaugusel😜) rahuldada, kukkumine palju odavam ja vähemohtlik kui autoga paugu panek. 

Beausoleil: läksin metsa saarele.

Beausoleil Island

Septembrikuus käime tavaliselt kohalikus looduses lühipuhkusel. Viimastel aastatel pole lapsed kampa löönud ja ka kaasa ei saa pikemaid pingutustnõudvaid jalgsimatku kaasa teha. Seega koosneb matkaseltskond minust ja Sushi nimelisest koerast. Kutsaga on küll omad väljakutsed kuid iga kell eelistan koos temaga minna, koer on ikkagi inimese parim sõber. No ja Sushi täiega fännab neid looduspuhkusi, niipea kui matkavarustust hakkan üles tooma muutub ärevaks ning hoiab silma peal, et ma jumala pärast teda maha ei unustaks. Ses suhtes kadund Kokoga sama maitsega. Õnneks on tegu väikese usaldava koeraga, kes vett ei karda, teda saab edukalt süsta minu põlvede vahele paigutada. Kahe koeraga veematka puhul pidime kanuu võtma, muidu kuidagi ei mahuks ehkki teoreetiliselt võiks ka kahekohaline süst sobida. Süsta eelis on oluliselt parem tuuletaluvus, kanuuga kõrge parda tõttu vähegi tugevama tuulega üle lageda vee ei lähe.

Eelmine reede tööl ilmaennustust vaadates jäi silma selleks nädalaks lubatud soodsad olud: päevatemperatuurid 20 ja 25 plusskraadi vahel (öösel 12-17), enamasti päikesepaiste, ei vihmatilkagi. Sihukest ilma ei saa lasta raisku minna. Kõigepealt helistasin kaasale kas tuleks kaasa, talle ei sobinud mitmel asjaolul, seega võisin ajakava puhul vaid endaga arvestada. Enne kui otsusatsin kuhu minna, küsisin ülemuselt järgmise nädala alguse vabaks ja lisasin, et kui neljapäeval tööle ei ilmu siis kas on mind karu nahka pannud või lihtsalt liiga tore, otsustasin koha peal pikendada. Eelnevaga avaldub üks mu töökoha suurtest plussidest: vabade päevade võtmine minimaalse etteteatamise või isegi takkajärgi mainimisega.

Nüüd oli aeg mõtlema hakata kuhu ja kuidas seekord minna. Eelistan käia ametlikes loodusparkides, mitte päris ürgmetsas, ehkki Canadas võib riigimaal igaüks ringi hulkuda. Matkaradadel liikumine oluliselt lihtsam ja soovi korral võid ka seal rajalt kõrvale minna. Oma kogemusest tean: otse ürgmetsast läbiminek uskumatult vaevarikas, ainus mõistlik kulgemine loomaradu pidi. Septembri keskel tavaliselt kõigis loodusparkides vabu telgiplatse, lihtsalt vaja liisk langetada kuhu seekord. Jalgsimatk vaevalisem, kuna kõik eluks vajamineva pead seljas kaasas tassima. Süsta või kanuuga kannab vesi, ise pead vaid edasi lükkama. Viimased aastad olen süstaga käinud, mugavaks läinud mis muud. Veesõiduvahendi valimine piirab parkide arvu kuid samas annab palju avarama võimaluse sobivaks liikumiseks, Ontario põhjaosa meenuatb vägagi Soome-Rootsi järvede piirkonda, siin järved lihtsalt suuremad ja metsikut maad rohkem.

French River käisin üleeelmine aasta, tore aga tahaks miskit uut. Killarneys käisin eelmine aasta, see nii suur, et uusi marsruute leiab alati. Veerandi Eesti pindalaga lõputu hulga võimalustega Algonquini vastu muidugi ei saa. Kaarti ekraanil piideldes jäi silm Beausoleil Islandi peale, kus käisin viimati laste ja Kokoga 2011 augustis. Kel huvi siis tollest korrast on ka lausa viis blogipostitust. Meelde jäänud äge loodus: kaljud, ürgmets, liivarannad. Saar on suht väike 10 kilti pikk ja poolteist kilti lai, vaid põhjas nõks üle 3 kildi. Nagu võite isegi ülaloleva kaardi põhjal veenduda meenutab rikutud mõtteviisiga inimesele kuju poolest organit, mida kunstnikukalduvustega kodanikud peldikute seintele võõpavad😜 Saare väiksus annab telgitamiseelise: võid ilma iga päev telki kokku-lahti pakkimata kogu aja ühes kohas olla ja ikka jõuad matkata igale poole.

Mõeldud tehtud, Beausoleilile läheme. Laupäeval vaja matkakraam kokku panna, toit poest osta ja netis telgiplats kinni panna. Vaatamata ilusale ilmale olid enamus telgitamisplatse tühjad, mis tekitas probleemi: tahad ju parima leida. Eelistused järjekorras: otse järve ääres, võimalikult eraldatud, vetsust eemal, ... kaardi uurimisel tundus koht numbriga 21 igati sobiv ja ka vaba (eelmine kord oli #30). Broneerisin telgiplatsi 4 päevaks, mis tähendab 3 öö eest maksmist - kõik kokku nats alla soti, kus sa mujal nii soodsalt ööbimist saad kui riigimets välja jätta.

Laupäeva hommikul enne tööd korjasin matkavarustuse kokku ja tassisin üles ukse juurde, kutsik muutus ärevaks. Otsustamisel, mida võtta, mida jätta aitas palju kaasa kahe aasta eest tehtud blogipostitus, kus olin pildistanud kogu varustuse ja toidu - seekord matk sama pikk ja samuti süstaga. Päeval käisin töö juurest poes, ostsin veidi toitu juurde ning liitrise pakiveini. Õhtul laual toitu kombineerides sain aru, et jälle liiga palju ja praakisin osa välja. Seekord ei suutnud ära öelda kaasa valmistatud kringlist, pole just matkatoit kuid nii maitsev hommikul kohvi kõrvale võrra. Lisaks kaasa seemneleiva pätsikesed ja küpsetasin pizzataskuid. Eelnimetatud täitsid kaks jäätisetopsi, tavamatkal sihukest luksust nagu ka veinipakki ei saa lubada, kes see jaksaks seljas vedada. Juustust (mille tõin tagasi) ja küpsisepakkidest rääkimata. Kartulipuder on tegelt pakisupi ja kaerahelveste kõrval kergeim, väikseim, mugavaim ja maitsvaim toit. Laialilaotatud kraami vaadates oli raske uskuda, et kõik pisikesse süsta ära mahub, aga mahub nagu kogemusest tean.

Süstamatka puhul avastanud, et toidu pakkimiseks parimad plastikust veekindlad konteinerid (1.5-2 liitrised jäätisetopsid sobivad). Süsta täis seljakotti ei topi, ja vesi tuleb põhja nii või teisiti. Pisikesed karbid saab taga olevasse pagasisse luugi kaudu toppida ja sobivalt laiali sättida, tühi seljakott kõige peale. Telk ja madrats lähevad istme taha, ujumisvest toetab samuti seljatagant mugavalt. Veekindlates kottides magamiskott ja riided süsta ninas, koer oma vestiga jalge vahel. Veepudel peab käepärast olema, kaart istme vahel ja mobla ning olulised asjad kõhukotis, hea mugav iga moment pildistamiseks või kaardi vaatamiseks haarata. Ses suhtes on tegu tsiviliseeritud piirkonnaga, et moblalevi katab praktiliselt kogu saare ja ümbruse. Igaks juhuks laadisin kaardi moblasse, siis ei sõltu GPS'ga asukohamääramine levist.

Pühapäeval väga varakult ei ajanud end üles, sest liiklus normaalne ka hiljem välja sõites. Mobla laadima, akupakk kaasa, pulsikellad käele. Jõin kohvi, jalutasin koera, pakkisin süsta ja asjad autosse ning oligi aeg sõitma hakata. Koer mu kõrval esiistmel süsta all tunneb end päris mugavalt.

Drooniaktsiooni tagamõte

Olen vaadanud ja lugenud õige palju viimase Vene korraldatud drooniaktsiooni (mitte segi ajada rünnakuga) kohta Poolas. Omaette analüüsides jõudsin järeldusele, et tihti on põhjused väga lihtsad ja sirgjoonelised, mida faktide ja natukese loogika rakendamisega võimalik suht kergelt mõista. Ja mitte ainult põhjuseid vaid ka neist tulenevaid edasisi plaane. Eestikeelsest infist soovitan kuulata Ekspressi taskuhäälingut endise sõjaväe juhi Heremiga ingliskeelne inf ISW veebilehel. 

Faktid:

19 - 24 vene päritolu drooni lendas Poolasse.

Enamus startis venemaa territooriumilt.

Absoluutne enamus pette või luuredroonid (Gerbera), vähemalt üks oli varustatud väikese võimsusega lõhkepeaga.

Droonid lendasid suht kaugele Poola sisemaale, mõni isegi Varssavist mööda.

NATO (Poola ja partnerid) lasi alla 3-4, ülejäänud kukkusid ise kütuse lõppedes.

Võimalikud eesmärgid:

Ukraina õhukaitse NATO vahenditega varustamise vähendamine.

NATO ühtsuse lõhestamine.

NATO õhukaitse testimine.

Järeldused:

Drooniaktsioon oli vene poolt planeeritud, seda nii droonide arvukuse kui ajastuse tõttu.

Vene teab, et päritolu pole võimalik varjata.

Vene põhiline eesmärk lühemas plaanis on Ukraina sõja võitmine või vähemalt vaherahu saavutamine tema tingimustel koos suure osa Ukraina okupeerimisega. Mis takistab kõige rohkem - lääne sõjaline abi ja Ukraina vastupanu. Kuna lahingutandril pole pikka aega erilist edu olnud on vene suvel otsustanud üritada Ukraina rahva tahet murda ulatuslike drooni ja raketirünnakutega. Üritatakse elu Ukrainas muuta võimalikult ohtlikuks ja ebamugavaks nii otsese tsiviilisikute tapmise kui majanduse ja taristu objektide hävitamisega. Kõige suuremaks takistuseks on õhurünnakute efektiivsust vähendav õhutõrje, mis väga suurel osal põhineb NATO riikide poolt saadetud tehnikale ja moonale.

Kuidas NATO õhutõrjeabi vähendada? Ähvardused sõja eskaleerimise kohta enam ei tööta, kui Ukrainal on 6 - 8 Patrioti patareid siis veel kuue või ka kuuekümne saatmine sisulist vahet ei tee. Ballistiliste rakettide vastu edukamat kuid oluliselt kallimat ja kõrgtehnoloogilisemat USA süsteemi (THAAD) või ka moodsat õhutõrjet (GMD või Aegis) pole niikuinii Ukrainal lootust saada. Seega vaja võimalikult vähendada praeguse õhutõrje tõhusust ja uute vahendite saatmist. Lihtsaim ja vähekulukas tekitada NATO riikides pettekujutlus, et neil endil on viimast kui ühte õhutõrjevahendit vaja enda kaitseks. 

Kõige kergem vahend ongi ju drooniaktsioon, mida saab vaieldamatult siduda otsese ohuallika - venega. Luure ja pettedroonida kasutamisega kindlustab vene, et vastuseks pole muud kui diplomaatilised noodid, kuid mitte mingi sõjaline aktsioon. Samas NATO riikide rahvastiku ja valijate seas õhutatakse hirmu võimaliku vene rünnaku ees, mistõttu poliitikutele ja sõjaväelastele tekib surve õhukaitset tugevdada. Paraku saab seda lühikeses plaanis teha vaid olemasolevate vahendite arvelt, ehk siis Ukrainale saatmiseks jääb vähem järgi.

NATO kõige efektiivsem ja vene jaoks ebameeldivaim vastus oleks hoopis Ukraina õhukaitse tõhustamine ja NATO õhukaitse turbetsooni viimine vähemalt Lääne-Ukraina kohale. Ukraina nimelt on väga mugavaks puhvertsooniks vene ja NATO vahel. Kahjuks ei näe ma praeguses geopoliitilises olukorras (USA, Hungari, Slovakkia, ... ja muidugi ka enamus teisi NATO suurriike) võimalust, et NATO seda sammu suudaks astuda, kui siis ehk vaid üksikute piiririikide tasemel: Poola või Rumeenia võiks patrullida lennukitega piiri lähedal ja nende õhukaitsele antaks luba vene droone ja rakette ka Ukraina kohal alla lasta. Paraku kuulub see pigem soovulme valdkonda.

NATO ühtsuse lõhestamise üritamine toimub pidevalt, drooniaktsioon üks osa sellest. Kui mingeid konkreetseid sõjalisi samme ei järgne (mis on pea kindel) on jällekord näidatud, et tegelikult NATO suured riigid ei hooli seni kui neid otseselt ei ohustata. Selliselt ettevaatlikult eskaleerides valutunde kobamine on äärmiselt efektiivne, riskivaba (kuna NATO on liiga ettearvatav ja bürokraatlik) ja läbiproovitud meetod. Nüüd laseb vene veidi olukorral rahuneda, et veidi aja pärast järgmine provokatsioon korraldada.

NATO õhukaitse testimine on kolmandajärguline, sest selle haavatavuse näitamine (vaatamata Ukraina eelhoiatusele saadi vähem kui veerand droonidest kätte) pigem annab vastupidise efekti kui oleks tegelikult plaanis rünnata. Sellisel juhul ju ei taha ette hoiatada ja näidata nõrku kohti, mida vastane lappima hakkaks. Pigem vastupidi, tuleks uinutada näidates, et miskit pole plaanis. Kokkuvõttes pole ju venel ei võimekust ega soovi seni otseselt NATO't rünnata kuni nad pole Ukrainas mingit lahendust saavutanud. Suuremast eesootavast konfliktist ja sõjahirmust on plaanis olnud kirjutada, ehk jõuan lõpuks ka tegudeni.

On lugejail drooniaktsiooniga seotud mõtteid või huvitavaid linke?

Aiandusest 45'l laiuskraadil.

Viigipuu viljad, paar tükki vist valmis

Milliseid aiasaadusi saan siin Kanadas sügisel nautida, no eks esmalt neid, mis aias kasvavad. Meil on Toronto mõistes igavene pirakas krunt tänu sellele, et maja oli omal ajal ehitatud linnast väljas asunud kruntideks jagatud õunapuuistanduse alale. Suurus on muidugi suhteline, Eestis eeslinnades nii väikest veidi alla 700 ruudust eramaja tarbeks ei lubatagi. Majaostu üks tähtsamatest kriteeriumidest oli meil krundi mitte maja suurus: et lastel oleks ruumi õues ringi lipata. Siinmaal nimelt ei lasta kuritegevuse hirmus lapsi omapäi õue mängima, eriti suurlinnades.

Kiwikobar

Viinamarjad, pesukaru näritud

Eestlane ei saa ju vaba pinda niisama raisku lasta minna, kohe esimesel kevadel istutasime kaks õunapuud, aprikoosi ja kirsi. Garaaži lõunapoolsele küljele torkasime mulda neli erinevat viinamarja sorti ja naabrit varjama kiwi istikud. Väga hästi kandev pirnipuu oli juba olemas. Mustsõstrapõõsad, vaarikad ja rabarberid saime sõpradelt, punane sõstar kasvas  naabri aia alt läbi, juurdunud oksa istutasin maha. Teise sõstrapõõsa tõid ilmselt linnud. Vaarikate vahele panin põldmarja, selle okkad on küll hullult teravad kuid marjad ülimaitsvad. Hiljem istutasime teise kirsi maja ette ja ka astelpaju ja tikripõõsa.

Paar kasti pirne korjasin oravate eest ära

Kompositsioon: õun ja tomat

Viimasena panime kaasa mahasaetud kadaka asemel pulli mõttes viigipuu, mida olime mitu aastat toas potis kasvatanud. See aasta teist korda talve üle elanuna kasvatas hunniku vilju külge, paar tükki ilusad suured nagu päris. Tegelt päris viimane oli eelmine kevade pirnipuu kõrvale istutatud kreegipuu, see küll õitses aga vilju ei kandnud. Jänes kuramus näris koort ja oksi, ehkki olin aiavõrgu ümber pannud.

Must viinamarjatomat

Kollane kobartomat

Oleme juba nii kaua olnud, et tekkind mõte paari puuga miskit kardinaalset ette võtta. Kirss aias kuivas see aasta lõplikult, kasutame tüve vaid pesunööri kinnitamiseks. See-eest majaesine kandis rohkem kui kunagi varem, ei jõudnud kõiki ära süüa ega isegi korjata, ehkki tüdrukud kutsusid sõpru appi. Sissetegemisega ei viitsi suurt keegi tegeleda. Pirnil oli möödunud aastate mahakukkunud ja mädanenud viljadest mõned puud kasvama hakanud, paar tükki lasin suuremaks sirguda ja see aasta ühel neist oma kümmekond ilusat suurt pirni. Väidetakse, et seemnest ei kasva õige puu, no vaatame korjasin esimesed just ära, paari päeva pärast saab maitsta. 

Virsikuhooaeg läbi saamas

Kui headeks osutuvad võib vana pirnipuud kõvasti väiksemaks lõigata, varjab teine meie pisikest kreegiistikut. Õunapuud on suured ja kannavad kuid õunad alati ussitanud ja oravate rünnaku all. Kunagi üritasin pritsida aga tüli on rohkem kui asi väärt ja kui täpselt ei järgi juhendeid pole ka kasu, ikka ussitanud. Peab mõtlema mis nendega ette võtta, momendil üks toetab uut viinamarja. Aprikoosipuu läks teisel sügisel looja karja, sest pesukarud panid toored viljad koos pisikeste okstega nahka ja ronimise käigus rüüstasid puud nii hullusti, et too kuivas sootumaks ära.

Kaasa imelised kaneelikuklid

Aiamaal oleme aastate jooksul igasugu kraami proovinud kasvatada: tomatid, kurgid, paprikad, zucchini (suvikõrvits?), oad, herned, ... isegi üks melon on ise kompostis olnud seemnest kasvama läinud, pisikeseks jäi ja üsna maitsetu. Kuna peale minu keegi teine aiandusest eriti vaimustuses pole siis viimastel aastatel oleme piirdunud tomatite ja paari kurgitaimega, mis siinmaal peale kastmise ja saagikoristruse suurt hoolitsust ei vaja, kasvavad kuumaga ise. Metsmaasikad on eelmisest omanikust või pigem vist ka lindude poolt toodud. Aedmaasikaid oleme proovinud paar korda kuid eriti ei õnnestu, vajavad palju hoolitsust ja vastupandamatu maitsega igasugu ringihulkuvale faunale, kaasa arvatud Sushi.

Costco veerandmeetrine hotdog ja
pooleliitrine Coke või Fanta 1EUR eest

Ehk siis kokkuvõttes on aiandus 45'l laiuskraadil Torontos veidi laiemate võimalustega kui 60'l laiuskraadil Tallinnas. Suvi pikem ja soem ehkki talv sisuliselt sama külm, vahel külmemgi. Tegelen sellega niisama hobi korras, sest oma aiast suhu pistetud valminud vili on ikka hoopis teise maitsega kui poest ostetu. Võiks arvata, et kes see linnasaastas kasvanud vilju sööb aga oleme selle linna õhusaastet aastakümneid sisse hinganud ja ikka elus, sealjuures suht hea tervise juures. No ja vähemalt putuka ning taimemürke mu enda viljadel pole.

Lisan ka paar pilti muust toidust, ei viitsi eraldi postitust teha. Costco hot-dogi oleme vaid paar korda võtnud, super odav kuid suht maitsev rämpstoit.

Et lugejad ei hakkaks kahtlema mu sporditegemises lisan augustikuu liikumisstatistika:
Jooksin küll ainult 12 korda kuid kõik 8+ kilomeetrised nii et kokku sain 102km keskmise tempoga 4:39 kilomeetri peale. Parim kilt 4:21, parim 5K 23:25, 10K 47:55, ehk ei ühtki märkimisväärset numbrit. Sammusid päevas keskmiselt 14869, väljas käimist 60km, rattaga vaid 20km. Pulss 40 - 202, rahuolekus 58. Kaal kõikus 76.8 - 78.4kg. Septembris proovin tublim olla😏

Tuttav vana ja erutav uus

Värsked uued lükkavad vana ja väsinut

Mingil momendil on odavam vana uue vastu vahetada, kuna vana hoolduskulud võivad hakata ületama uue ekspluatatsiooni makseid. Rääkimata uue ja värske kasutamisest tulenevast erutavast enesetundest! Arusaamatuste vältimiseks rõhutan, et jutt on autodest, mitte inimestest😜 - teate ju seda uimastavat uue auto lõhna. Ühiskondlik surve mängib samuti rolli, vahepeal tunne, et naabrid vaatavad seepärast mööda, et mu auto nii vana mitte püksiauk lahti. Väljavahetamisel tähtis ära tabada õige moment, paraku lisaks ebapiisavale infole mängivad ka juhus ja õnn suurt rolli, ehk siis pragmaatilise realisti õudusunenägu: otsus tuleb teha suures osas kõhutunde järgi.

Eelmisel esmaspäeval peale lennushowd vaatasin kui palju käigukastis vedelikku - kurat, mõõdikvarda ots oli kuiv ja kuum nagu haige koera nina. Ronisin auto alla uurimaks kuidas olukord on. Mis seal salata, väga roostes ja õline või õigemini käigukastivedelikune. Kes ei tea (ma ka enne ei teadnud) siis käigukasti all on vedelikupann just nagu mootori all õlipann. Seesamune pann oli alt märg ja immitses kergelt. Nüüd koitis, et jama oli ilmselt alanud juba kevadel kui pidurikettad vahetasin. 

Nimelt surub uute ketaste (ja klotsidega) klotsid rohkem laiali ning pidurivedeliku reservuaari tagasi. Mul lausa nii palju, et ajas üle ja tilkus mootori ning käigukasti vahele. Imestasin, et auto all nii pikalt tilkus, kuidas nii palju sai üle ajada ja kuhu see küll kogunes. Vedelik ise oli punakas, paraku on punakad nii piduri kui käigukastivedelik ja nii proff ma pole, et lõhna või maitse alusel vahet teeks. 

Auto all vedeledes rooste ja õli kompositsiooni imetledes tekkis mõte, et äkki on mul lihtsam oma logelemise palga eest lasta professionaalil see töö ära teha. Pole kahtlust, et hakkama saaksin kuid ajakulu ja vandumine kardetavasti ei tasu ära. Nii vana auto puhul võib kindlasti mingeid peidetud probleeme ilmneda, lõpuks vii ikka töökotta. Vaatasin kaardi pealt ja helistasin lähimesse suht heade hinnangutega kohta, milleks osutus paari kildi kaugusel asuv Mr Lube. Käigukasti õlivahetuse eest küsisid kaks sotti pluss maksud. Võin kohe tulla, kedagi järjekorras pole. Hmmm... kahtlane, aga vähemalt saan hoobilt ette.

Hüppasin autosse ja panin mootori käima. Käiku sisse lükates ei teinud masin üldse sellist nägu nagu tahaks liikuma hakata. Gaasi andes siiski jõnksatas paigast. Saatsin palve käigukasti ja määrdevedelike eest vastutava jumala poole ning keerasin ettevaatlikult tänavale. Kogu tee üritasin ilma pidurdamata hooga roheliste tulede peale sättida, et minimaalselt käiguvahetusi oleks vaja. Tolgendasin teistel liiklejatel jalus kuid viisakad kanadalased isegi ei tuututanud, ju vaatasid et mingi dementne ätt kodust välja saanud.

Igatahes jõudsin kenasti aga väga napilt töökoja ette, see massin poleks enam kaua edasi liikunud. Koht oli vaba, lasti kohe kanalile. Lisasin veel kahe soti eest juurde õlivahetuse ja mootori puhastamise ning filtrid. Piinlik tunnistada aga polnud ju kolm pool aastat ja pea 30000km peale ise piduriketaste ja klotside vahetuse midagi teinud, sest plaan oli auto ära anda. Sel suvel kui Eestis olin ostsid naised tonni eest uued kummid, ehkki üritasin neile selgitada siledate kummide eeliseid kuival asfaldil. Paraku nad õnge ei läinud, isegi mu väide, et siledate kummidega lumes sõitmine harjutab meisterlikkust (mõtle kui lihtne hiljem lumekummidega) polnud veenev argument. Seetõttu mõtlesin veel aastake/kaks sõita, et natukenegi kummide peale raisatud raha tagasi teenida. Mootor tal tipp-topp ja pealegi mahub süst hästi sisse. 

Mehhaanik läks auto alla, pomises midagi, kutsus teise ja peale lühikest arutelu ilmusid välja. Su käigukasti õlipann lekib, täiesti läbi roostetanud, tuleb uus panna. Ok, teeme ära, palju see ikka rohkem maksab, kui kiirelt saaksite valmis? Tüüp arvas, et kahe tunniga saab hakkama, Hyundai juurest vaja osad tuua, õnneks maaletooja ladu suht lähedal. Mehed sõitsid masina teise boksi ja tõstsid üles, sellist tööd nii lihtsam teha. Sain ka ise vaatama minna, kurradi roostes ikka teine, mehhaanik näitas käigukasti vedeliku panni ja surus sellest näpu läbi - täiesti kutu. Mootoriõlipann paistis ka õige roostas, küsisin kaua see vastu peab? Vastati, et tavaliselt lähevad koos läbi, katsus ja toksis teist ning ütles, ma vahetaks selle ka ühe soojaga ära - saad töö hinnast soodustust - kokku kõige eest kaks tundi ehk 2 X $150. Jupid vedelikud töö kõik kokku tuli nõks üle tonni, mis pani mõtlema. 

Poleks massinal uued kummid all saatnuks ta kogu täiega romulasse, sest ega müügiväärtus palju rohkem pole, samas mootor korras. OK, teeme ära, loodetavasti ei lõhkunud ilma vedelikuta sõit käigukasti ära. Lasin endale topsi kohvi ja mehed asusid entusiastlikult kallale. Mina jälgisin etendust "Auto sisikonna kirurgia" suurest aknast. Poole tunni pärast oli meestel entusiasmi hulka vähem ja vandumist tunduvalt rohkem. Mitu überroostes polti murdus ja need tuli välja puurida, ka kinnitused ja muu kraam õige halvas seisus. Peagi tund möödas aga alles olid nad jupid lahti saanud. Hakkasin muretsema, ega nad äkki hakka töö eest lisatasu nõudma. Küsida ka ei tahtnud, anna neile veel ideid. Esinduses igatahes tehakse küll nii, et kiputakse algsetele töötundidele juurde keevitama viidates ootamatult esilekerkinud probleemidele ja lisaajakulule.

Lõppkokkuvõttes rahmeldas kaks mehhaanikut ilma vaheaegadeta kolm tundi mu auto kallal enne kui alla lasti ja näidati OK. Töökoja omanik tuli isiklikult arvet välja trükkima - kaalusin mõttes kuidas vaielda lisatavate töötundide vastu. Mees toksis mõnda aega arvutis ja trükkis siis lehe välja ning ulatas mulle: hingevärinal vaatasin kogusummat ja üllatusin täiega, ei mingeid lisatunde ega lisakulusid - sama hind mis esialgselt välja pakuti. Maksin kiirelt krediitkaardiga enne kui julgesin tänada ja mainida, et tööd oli kõvasti. Omanik vaatas otsa ning ütles: aega kulus 3 korda rohkem kui eeldasime aga see on meie viga ja selle eest ma arvet ei esita. Tule kolme päeva pärast korra läbi, vaatame kiiresti üle kas kõik korras. Aus ja otsekohene autoremonditöökoda on täielik haruldus tänapäeva Kanadas.

Istusin autosse, käivitasin ja sõitsin suurele teele. Käiguvahetus ning vedamine tundusid igati tipp-topp. Veidi aja pärast aga märkasin, et mootori hoiatustuli põles. Kummaline, äkki mootoripesust või vedelike vahetusest tingitud. Teisel päeval tööle sõites kustus märktuli iseenesest. Tihtipeale ta maha ei lähe muidu kui töökojas elektrooniliselt lülitavad välja. Reedel viisin auto näha ja küsisin ka mootoritule kohta. Pakuti välja, et põhjus võis olla mootoripesu, vana bens või käigukastis vedelikupuudusest tekkinud libisemine. Kui peaks uuesti tuli peale minema tulgu ma tagasi, ta vaatab üle. Nüüdseks nädal sõitnud ja kõik tundub tipp-topp. Kui kaks aastat Hyndaiga välja vean võin julgelt maha kanda ja uue sõiduvahendi osta. 

Subaru Outback tundub kõige sobivam, hind samas üle 50 tonni

Me tegelt uurisime uusi autosid, minu vajadustele vastavaid eriti ei toodeta enam ja uute hinnad on vähemalt kahekordsed 12 aasta tagusega võrreldes. Vähemalt võeti maha riiklik poliitika, mis nõudis, et järgmiseks aastaks oleks 20% autodest elektrilised. Osutus võimatuks, sest eelmine aasta suudeti riiklike toetustega protsent üle 12% tõsta kuid niipea kui toetused kadusid kukkus see 5% ligi, ehk eesmärki olnuks võimatu täita. Praeguses majandusolukorras, kus USA kaubandussõda on Canadat päris kõvasti räsinud, pole võimalik igasugu üllaid saastenorme täita, eriti kui ülemailmselt on kõik suured tegijad (loe saastajad) selle koha pealt käega löönud. Põletame bensu aga edasi, peale meid tulgu või kliimakatastroof🔥☁🌀

Tavaliselt olen autosid suht lühikest aega hoidnud ja iga 3-4 aasta tagant välja vahetanud, Hyundai sai uuena ostetud ja nüüd jookseb juba 13's aasta. Kuidas teie uue liiklusvahendi ostmise otsustate ja kaua keskeltläbi peate?

Lennushow järvel

Ontario järvel lennushowd vaatamas

Esimene september on meil siinmaal vaba päev ja mitte koolimineku tähistamiseks vaid hoopis "Labor Day". Miskit nagu maipühade moodi vanasti vene ajal. Ei viitsi isegi täpselt uurida mida pühitsetakse, mul tegelt savi, peaasi, et antakse vaba päev, mille eest täiega palka makstakse. Terve nädalavahetus on olnud lennushow, täna otsustasin minna järvele vaatama. Seekord üksi, sest tütar tegeles oma mängukanniga, suvel ringrajal üles öelnud pidurisüsteemile annab viimast lihvi. Tal tahtmine paar kuud lahtise masinaga juuksed tuules lendlemas ringi kimada enne kui talvekorterisse paneb. 

                           F-35 kütab Toronto panoraami taustal

Pisike probleem oli süsta järve äärde saada, sest mu vanal Hyundail on automaatkäigukast hakanud jupsima. Pöörded lähevad üles enne kui vahetab ja üldse kuidagi vilets on see jõuülekanne. Küsisin AI käest nõu, too soovitas esiteks vedeliku taset ja kvaliteeti kontrollida, ning vahetada kui asi kahtlane. Hyundai käsiraamat muidugi käskis kohe teenindusse pöörduda. Hüdraurilise vedeliku tase polnud paha külmast peast. Riskisin ja sõitsin need 6 kilti järve äärde, sest Hyundai mul ainus masin kuhu süst mugavalt sisse läheb.

Snowbirds

Õnneks oli üks parkimiskoht sealsamas üleval jõekaldal vaba. Süsta tassisin turjal sadakond meetrit jõe äärde, teise raksuga tõin mõlad, ja joogid. Ilm päikseline ja 25 soojakraadi, järvel paras särgiväel ja lühkaritega. Tuul minimaalne kuid lainet siiski oli, Ontario sugusel suurel järvel väga harva kui lainet pole, kusagil ikka tuul puhub ja lained kanduvad laiali. Järvel üllatavalt palju mootorpaate ja jahte, olin igaks juhuks tähelepanelik, et mõni uljaspea otsa ei aja, süst ju väike ja madal. Õnneks kollast värvi on vee peal kerge märgata. Tavapäratult palju jetski sõitjaid tuuritas ringi, nende lained teravad ja lühikesed kui täie vaardiga uhavad. Politseipaadid üritasid korda pidada kuid ega nad palju jõudnud.

CP-140 Aurora CN Toweri ees

Lennushow ise viletsam kui eelmistel aastatel, enamus USA lennukeist eemale jäänud. Ei teagi kas poliitilistel või majanduslikel põhjustel, lõpu eel siiski üks USAF F-35A trikitas ja pakkus vaatajatele närvikõdi. Canada õhuväe CF-18 olid kohe alguses, siis suur sõjaväe vaatlus ja patrulllennuk CP-140 Aurora. Kõige viimaks Canada Õhujõudude akrobaatikaüksus: "Snowbirds" - üheksa CT-114 Tutors treeninglennukit lendasid grupis ja tegid trikke. Kõige muljetavaldavam oli muidugi F-35 kiiruse, manööverdusvõime ja müraga kui madalalt peade kohalt üle lendas.

4 X 450'se mootoriga võiks õhku tõusta😜

Süstaga sõitsin veidi edasi tagasi otsides paremat vaatekohta, kokku kogunes kolme poole tunniga 12.5 km veel sõudmist, osa küll puhtalt lainete ja tuule poolt kulgemine. Sadamasse tagasi jõudes tarisin süsta autosse ja gaasi vajutades lootsin, et masin ikka kohalt läheb. Polnudki hullu kuid kiirendus väga nigel. Koju jõudes vaatasin käigukasti vedeliku taset kuumast peast, kuram mõõdiku ots ei ulatunud selleni. Esimene asi vaja vedelik vahetada mitte lihtsalt juurde kallata. Imelik kuhu see kadunud, sest auto all mingeid tilkumise jälgi küll pole. Seega veedan homse vaba päeva autot töökorda seades. Kodus avastasin, et septembrikuu päike on meil karm, õlad ja käsivarred mitu tooni tumedamaks kärsanud.

Naistel tekkis idee, osta uus masin aga alles sai mu kallile Elantrale (i30 Eutoopas) uued kummid alla pandud, ise vahetasin pidurikettad ja klotsid. Kuidagi loll oleks maha müüa kui niipalju raha just sisse pandud. Aga eks me vaata kui käigukastil mingi suurem jama kui vedelikupuudus siis võib remont kallimaks minna kui auto ise väärt. Mulle lihtsalt meeldib selle äärmiselt efektiivne ja kasutajasõbralik kuju ning mahutavus. Samas ei maksa unustada, et igal asjal on oma eluiga, üle selle punnides läheb hoidmine kallimaks kui uue muretsemine. Autoga õnneks pole sellist emotsionaalset sidet nagu elusolendiga, keda pikemalt mõtlemata putitame pikalt üle efektiivse ekspluatatsiooniaja.

Mõtete lugemisest

Forte's oli artikkel mõtete lugemise teemal, kokkuvõte tehtud ajakirjas Cell avaldatud uurimustööst "Inner speech in motor cortex and implications for speech neuroprostheses". Eesti keelde tõlkimisel on ilmselgelt kasutatud AI abi kuid sealjuures pole viitsitud korralikult üle lugeda, tõlge kohmakavõitu. Tuleb muidugi tunnistada, et proovisin ise ja ega see nii lihtne ole, eriti kui terminoloogiat ei tunne. Seega neile, kes ise ei viitsi lugeda esitan ChatGPT lihtsustatud lühikokkuvõtte tõlke (kaldkirjas) vägagi intrigeerivast sisust:

Uuriti, kas võimalik lugeda aju sisekõnet – mõtteid, mida inimene ütleb endale vaikselt peas.

• Tavaliselt vajavad kõnekeskuse aju-arvuti liidesed (BCI-d) seda, et inimene prooviks päriselt rääkida, kuid see võib olla väsitav.

• Katsete põhjal selgus, et sisekõne on hästi esindatud aju motoorses piirkonnas ja seda saab isegi reaalajas lugeda.

• Sisekõne ja päriselt rääkimise katsed on omavahel väga sarnased, kuid ajus leidub eraldi “kavatsuse mõõde”, mis neid eristab.

• Mõningaid vabas vormis sisekõne osi, näiteks loendamist või meenutamist, suudeti samuti dekodeerida.

• Uurijad rõhutavad, et on olemas meetodid, mis takistavad süsteemidel kogemata inimese privaatseid mõtteid dekodeerimast.

👉 Kokkuvõttes tähendab see, et tulevikus võivad halvatud inimesed saada suhtlemiseks uue võimaluse, kuid samas on väga oluline kaitsta ka inimeste privaatsust ja mõttevabadust.

Enne lause välja ütlemist moodustame selle mõttes (sisemine kõne) ja siis saadab aju signaalid kõneaparaadile. Tehisintellektiga varustatud arvuti suutis aga ajusse paigaldatud liideste kaudu suhteliselt edukalt isegi sisemist kõnet dekodeerida ehk lugeda. Tegu oli puhtalt sõnalise mõtlemise signaalide lugemisega samas kui aju mõtleb ka paljudes teistes vormides, kas või kujutluspiltidega. Viimaseid olevat suudetud aastaid tagasi mingil määral lugeda kui katsetuste tulemusi uskuda. Ma ise ausalt öeldes kahtlen sügavalt, eelkõige põhjusel, et graafiline kujutis sisaldab hulga rohkem infot mistõttu ka vigade võimalus mõõtmatult suurem. Pealegi kujutluspilt asub hoopis teises ajupiirkonnas kui kõne motoorne juhtimine. Samas mine sa tea.

Momendil muidugi pole hirmu, et valitsus või naaber kodaniku mõtteid hakkaks lugema, aga mis põhimõtteliselt võimalik, seda ka ükskord tehakse. Nii nagu juhtmega telefonide asemel tulid moblad võib põhimõtteliselt kunagi tulevikus olla võimalik mõtteid ka distantsilt lugeda. Sõnavabaduse juba oleme suurelt osalt "poliitkorrektsusele" kaotanud, kas mõttevabadus läheb järgmisena😜 Igat sorti autokraatide märg unenägu. Mingis ulmekas oli teema, et ainuüksi pahateo peale mõtlemise eest saadetakse vangi. Tegelikkuses muidugi läheks kõik kodanikud kinni kui vaid mõtlemise eest karistatud saada. Päris hirmutav kui mitte ainult kriminaalseid vaid ka privaatseid mõtteid suudetaks lugeda! Kujutage korraks ette!!! Võime oma mõtteid varjata ja impulsse kontrollida teeb primaadist inimese😉

Väsitav metsapuhkus

Puhkamine peaks ju akusid laadima, eriti kui seda looduses teha, aga seekord hoopis väsitas. Läksime kaasa ja koeraga kolmeks päevaks Metsaülikooli, nii 200 kilti põhjapoole. Metsade, soode ja järvedega ümbritsetud Eestlaste maa-alale - Kotkajärvele. Panime laupäeva hommikul vara ajama, vältimaks Torontost suvilaterajooni poole suunduvat autodemassi. Ilm ähvardas päris vihmane ja jahe tulevat, telgitamisel ei sega kui telk ja magamiskotid korralikud.

See aasta tehti tavapärase nädala pikkuse ürituse asemel kolmepäevane, mis minu arust hea mõte. Niikuinii kippus suur osa inimesi tulema esimesel ja viimasel nädalavahetusel, nädalasisene rahvahulk jäi suht hõredaks. Huvitavad loengud olid välispoliitilistel teemadel, eelkõige puudutasid Ukraina sõda, NATO ja Eesti tulevikuväljavaateid. Midagi uut ja vapustavat ei kuulnud kuid mõned mõtted jäid kõrvu. 

Mehed panevad maailma asjad paika

Esiteks ajalooliste paralleelide kaudu tähelepanek, et vene puhul juhtuvad massiivsed muutused väga ootamatult ja kiiresti: esimese maailmasõja impeeriumi lagunemine ja suht võimeka sõjaväe kokku kukkumine, NL poliitiline, majanduslik ja sõjaline kollaps, ... Teiseks väide, et Kremli maniakk ei saa lubada sõja lõppemist lihtsal põhjusel, et sõjast naasev kontingent tekitaks riigis totaalse kaose. Lubadust neist teha uus "eliit", pole ilmselgelt kellegi kavas pidada. Paraku võib mingi karismaatilise liidri (Prigozhin 2.0) esilekerkimisel puhkeda petetud veteranide juhtimisel täieliku vaesuse piiril eksisteeriva massi revolutsioon.

Metsamatk grupile

Kolmandaks NATO ja Eesti lähituleviku stsenaariumid. Kuna Euroopa kardab paranoiliselt vene tuumaähvardust, mis välistab Ukrainale võiduks vajaliku abi andmise, ollakse küüniliselt järgmiselt parema lahendusena huvitatud sõja jätkumisest võimalikult kaua. Seni kui venel Ukrainas käed täis, pole jõudu Euroopa kallale tulla. Sõja jätkumine annab Euroopale rohkem aega valmistuda kaitseks. Euroopa-vene sõjalise konflikti möödapääsmatuses ollakse Euroopa pealinnades üsna kindlad, ainult ajastuse koha pealt eriarvamustel. Ühiskonda üritatakse tasapisi ette valmistada, et esimesed raketid ja droonid liiga suure shokina ei tuleks ega halvaks ühiskonna toimimist. Lootus Ameerika abile kriitilisel momendil on maha maetud, vähemalt selle administratsiooniga. Sõjahirmust ja võimalikkusest kavas teha eraldi postitus.

Sushi oma karjaga metsas

Minu jaoks on Metsaülikoolis olulised aspektid saun, seltskondlik mõttevahetus mõõduka käraka seltsis ja muidugi metsas hulkumine. Kõigil kolmel päeval käisime koeraga metsas, kahel neist organiseeritult koos väikese grupiga. Kutsik üldiselt arglikuvõitu, kardab võõraid ja suuri inimeste gruppe ning hoiab minu ligi. Metsa minnes tundis end väga turvaliselt, nuusutas kõik kaasmatkajad üle ja silkas siis koos teistega. Minu lähedusesolek polnud enam vajalik, sain rahumeeli pilte plõksutada, koer käis karjaga koos vahepeal isegi teenäitaja rollis. Sushil tuli janu ja enne kui jõudsin keelata jooksis soojärvest jooma. Veeni ei jõudnud, sest enne jäi mutta kinni, kõht vastu mudapinda, jalad sumasid aga edasiliikumist suurt polnud. Mõtlesin, et pean looma väljasikutamiseks ise kõhuli viskama, õnneks ikka sai omal jõul lõpuks välja, ise mudane nagu murjam. Hiljem pesin teda pool tundi järves aga mudalõhn jäi loomale külge.

Ojaorg graniitkaljude vahel

Takkajärgi tuleb tunnistada, et väsimuse põhjuseks võis saun osutuda. Nimelt olin mõlemad päevad varaste hommikutundideni seltskonnaga saunas. Kesköö paiku vajusid keskealised minema, mina jäin ainsa enda põlvkonna esindajana noorematega leili viskama, õltsi libistama, maailma asju arutama ja laulu jorutama. Esimene öö jõudsin kolme ajal ja teine öö alles neljaks telki. Kaasa oli juba muretsema hakanud ega ma järve uppunud või metsa eksinud. Põhjendamatu hirm, sest pikalt (aastakümneid) pole enam niipalju joonud, et ei teaks mis teen, kus olen või hommikul paha oleks.

Saun

Vahepeal mõtlesin, et natu imelik põlvkond noorematega pidu panna aga ilmselt ei jätnud halba muljet, sest päeval tulid nii mõnedki ise õhtust juttu jätkama. Viimane õhtu oli lausa torupillikontsert, üks neiu esines saunarätiku väel, mis kippus pidevalt maha libisema. Läbivaks jututeemaks oli tehisintellekt, täiesti arusaadav, et teeb nooremat põlvkonda ärevaks, kiired muutused mõjutavad eelkõige nende tööelu ja karjääri. Ootamatult selgus, et üks neidis osutus mu "poolõeks", meil nimelt ühine isa. Tema pärisisa on minu "akadeemiline isa"👤😁 Juttu oli pikemalt, sest temagi tegeleb jooksmisega - tempo ja distantsid ja suhtumine sporti väga sarnased minu omaga, isegi põlv teeb viimasel ajal tüli. Pilte saunast ei saa arusaadavatel põhjustel postitada, nagu Las Vegases: mis saunas juhtub see sauna jääb😉

Kuts peale mudasuplust

Soojärv

Kui muidu oli kõik väga äge siis toitlustamine alla igasugust arvestust. Eriti väärib esiletõstmist pühapäevaõhtu paljureklaamitud "üllatus", mis kujutas endast eriliselt kibedat pannikoogi nätsakat. Inimesed jäid peale esimest ampsu üksteisele otsa vaatama: kas sa ka tunned seda maitset??? Arutati, kuidas küll võimalik nii ebameeldiva maitsega asja küpsetada. Populaarseim versioon maitseainete riiulisse sattunud rotimürgist ilmselt tõeks ei osutunud, sest keegi maha ei surnud. Tavaliselt eriti pidulik viimase päeva lõuna osutus hoopiski "nädala kokkuvõtteks" ehk siis kõik toiduülejäägid olid kokku segatud, vett juurde lisatud ja mingiks "supiks" keedetud. Kui järgmine kord samad toitlustajad võtame omad toidud kaasa.

Koprajärv

Järgmised kolm päeva linnas oli täielik tuumaväsimuse tunne. Ei teagi kas põhjustatud pikkadest saunaõhtutest või nende päevade toidust. Hakkasin juba kahtlustama, et koroona mind kätte saanud. Tütar nimelt jäi tõbiseks, temal küll tavaline kurgu-nina-köha tõbi nagu negatiivsest testist selgus. Kaalusin juba arstile minekut kui kolmapäeval perfektse ilmaga sörkides õhupuudus vaevas ja hingeldama ajas. Samas mis näoga vaatab arst otsa kui minu vanune kodanik kurdab, et 8km jooks väsitab ja ajab hingeldama. Ehk siis otsustasin terveks saada ja saingi - tahtejõul on tugev mõju😜

Järgmine päev küsisin AI abi viigipuude hooldamisel ja niitsin muru. Öelge mis tahate aga minu elu on AI tohutult lihtsamaks teinud ja igasugu tegevused efektiivsemaks muutnud. 

Täna oli super hea uni, lausa 88 punkti sajast, enesetunne igati puhanud ja valmis uutele väljakutsetele vastu minema nagu esikus allakukkunud nagi uuesti seinale kinnitamine😜

AI soovitus viigipuude hooldamisel:

TT: Is there something one should do to promote fig fruits growth and ripening. It's 27 of August in Toronto area, there are plenty of figs and more coming. They are small and I am worried that they may stay small and not ripen in time.

ChatGPT said: Good question — figs in the Toronto area can be a bit tricky because the growing season is shorter than in the Mediterranean where figs thrive. By late August you still have some warm weeks, but ripening depends a lot on variety and weather. Here are some things you can do to promote fruit growth and ripening: Practical steps to help your figs ripen Reduce new vegetative growth Pinch or prune the tips of young, still-growing branches. This stops the tree from putting energy into new leaves and redirects it into the fruit. Late summer is the right time for this. Thin the fruits If you have many small figs forming now, most won’t ripen before frost. Consider removing the smallest, latest ones so the tree concentrates resources on the bigger fruits already present. Maximize sunlight and warmth Ensure the tree gets full sun. You can remove shading branches or move potted figs to the warmest, sunniest spot. If possible, position near a south-facing wall to capture extra heat. Water wisely Keep soil slightly moist but not soggy. Too much water now may slow ripening or cause splitting later. A bit of stress (drier soil) can encourage ripening. Fertilizer caution Avoid nitrogen fertilizers this late in the season, as they stimulate leafy growth instead of ripening. If anything, a low-nitrogen, higher potassium feed (like tomato fertilizer) can help fruit maturity. Extend the season if frost comes early In Toronto, frost can hit by early October. If your figs are still ripening, consider frost protection: row covers, moving pots indoors, or wrapping outdoor trees to buy extra weeks. What to expect Main-crop figs (the bulk of the season’s fruit) may ripen through September if the weather stays warm and sunny. Very late-formed figs likely won’t ripen this year and will drop off. That’s normal in colder climates. Do you know which variety you have (e.g. Chicago Hardy, Celeste, Brown Turkey, etc.)? That would help refine advice, since some ripen much earlier than others.