Suuskadel aastat ära saatmas

HEAD AASTAVAHETUST KÕIGILE !!!

Päris täpne see nüüd pole, sest tegelt olime mäel 30'l suusatamas ja öist tõrvikuparaadi jälgimas. Esialgu oli plaanis ka 31'l mäele minna ja seal uus aastagi vastu võtta aga ilm pole just kõige mõnusam, tibutab vihma ja eilsest oleme väsinud ka - mõni ime, sest koju jõudsime alles ühe ajal öösel. Proovisime ka uut fotokat, aga kuna keegi ei viitsi juhendit lugeda siis pildid tulid vähe imelikud.

Tagasiteel paistis, et canadalased on õige varakult rooli taga trimpama hakanud. Liiklus ootamatult korrapäratu, mis tipnes sellega kui üks masin punase tulega vasakust reast minu nina eest paremale pööras. Igatahes kulusid marjaks ära "Colin McRae" ralli mängu kogemused, ehkki olukord sarnanes rohkem GTA'le:) Vanem plika tegi minu reageerimiskiiruse kohta tunnustava märkuse kui pidin järsult pidurdama ja samas vasakule tõmbama, et mitte ridade vahel põiklevale Hondale müksu panna.

Multiversum ja Kontinentide teke

Scientific Americani jaanuari number sisaldas tavatult palju huvitavaid artikleid. Erilist äramärkimist väärivad minu arust veel kaks: "Looking for life in the Multiverse" (Elu otsinguil multiversumis) ja "Violent Origins of the Continents" (Kontinentide teke).

Esimeses neist arutletakse elu võimaluse üle universumeis kus kehtivad teised füüsikaseadused kui meie omas. Eelduseks muidugi teiste universumite olemasolu - niinimetatud Multiversumi teooria. Selle alusel eksisteerivad kõik võimalikud statistilised olukorrad kuid erinevais universumites (siit teadmiseks, et kui mängid lotot siis leidub alati universum, kus said peavõidu:). Selgub, et meie universum polegi nii täpselt välja tuunitud elu võimalikkuseks nagu seda seni arvati. Elu osutub võimalikuks ka veidi erinevate füüsikaliste konstantide korral ja isegi neljast ühe (nõrga) füüsikalise vastasmõju eemaldamisel. Tavaelus ei oma see info muidugi tähtsust (kahjuks ei saa hüpata sinna universumisse, kus said peavõidu) kuid lihtsalt põnev lugeda.

Teine lugu on kontinentide tekkest maal. Algul kujutas maa endast päikese ümber tiirlevat tulikuuma ja vedelat laavamulli, mis tekkis umbes 4.6 miljardit aastat tagasi. Paratamatult järgnenud jahtumise tulemusel hakkasid tekkima esimesed kooriku tüüpi moodustised sulamagma ookeanis, mis meenutasid šlakki vedela metalli pinnal. Pidevad mastaapsed asteroidide ja komeetide tabamused sulatasid tekkida jõudnud tahked saared uuesti üles kuni lõpuks mõned neist alles jäid ja vähehaaval suuremaks hakkasid kasvama. Vanimad leitud tahke aine graanulid on Austraaliast leitud 4.4 miljardi aasta vanused tsirkooni kristallid. Kirjeldatud modifitseeritud teooria väidab, et asteroidi ja komeedi tabamused mängisid seniarvatust palju suuremat rolli kontinentide tekkel.

Tuumasõja vari

Viimases (2010 Jaanuar) Scientific Americanis on paar artiklit tuumasõja teemal. Momendil veel ei anna selleks põhjust USA-Vene teravnev vastasseis (Venemaalt tuleb küll pidevalt signaale relvastuse tõhustamise vajadusest (eilne Putini sõnavõtt)). Pigem tõstatakse üles probleemid, mis võivad tekkida teisejärguliste tuumariikide vahel puhkeva sõja puhul. Momendil peetakse ohtlikuimaks India-Pakistani vastasseisu. Nende vahelise tuumasõja puhul eeldatakse 100-200 pommi kasutamist, mis kutsuks esile globaalse katastroofi kliima kiire jahenemise tulemusel. Küüniliselt võiks väita, et globaalse soojenemise ärahoidmine on siis õige lihtne, nii see muidugi pole.

See hulk pomme paiskaks õhku taolise hulga suitsu ja tolmu, et keskmine temperatuur langeks kraad-paar ning maapinnale jõudev päikesekiirgus ja sademete hulk väheneks oluliselt. Piisav põhjustamaks ülemaailmset põllumajanduse ja sellega kaasnevat toiduainete kriisi. Ülemaailmsete ikalduste tagajärg oleks üliraske, sest momendil on maailmas vaid 2 kuu vilja varud. Kui otsese sõjalise konflikti ohvrite arvuks eeldatakse 20 miljonit siis globaalne näljahäda võiks potensiaalselt miljard inimest tappa. Siin siis lahendus ka ülerahvastatusele kui teisele põletavale probleemile. Ülemaailmsele majandusele ja rahandusele tekitatavate kahjude pärast pole mõtet muretsedagi, tühja kõhuga tundub pangas oleva arve seis üsna ebaoluline:)

Samas ajakirjas oli ka kurb:) uudis, et Gingko puu saadustest pole abi vananemise vastu - hea et ei hakanud lehti ja vilju kokku rehitsema nagu seda kohalikud korealsed tegid:) - pikemalt kirjutasin selles ja selles blogijupis.

Raamatutest

Vabadel päevadel sai ka mitu raamatut läbi lugeda. Kõigepealt Conn Iggulden'i "Imperaatori" sarja viimane raamat "The gods of war", mis kirjeldab Julius Ceasari elu Rubiconi ületamisest kuni tema tapmiseni. Kogu seeria (neli raamatut) on mõnusalt loetav ja sobib neile, kes naudivad ajaloolisi seiklusjutte. Et raamatut sujuvamalt loetavaks teha pole autor ajaloolistest faktidest just 100%'se täpsusega kinni hoidnud just nagu tema Tšingiš-Khaani käsitlevais raamatutes. Igatahes on minu meelest tegu hea ajaviitekirjandusega.

Teisena mainiks Lincoln Childi (tuttav rohkem raamatutest, mis kirjutanud koos Douglas Prestoniga) "Terminal Freeze", mille puhul tegu tüüpilise keskpärase tehno-põnevus-õudukaga nagu seda zhanri wikipeedia nimetab. Arktika ekspeditsioon avastab jääst külmunud eluka, kes ärkab ellu ja kukub möllama. Lugesin läbi aga ausalt öelda eriti ei soovitaks, minu maitsele liiga fantastiline ja nagu juba mainitud - keskpärane.

Eelmine neljapäev õnnestus laenutada ühe mu lemmikautori Michael Crichtoni viimane raamat "Pirate Latitudes". Selle puhul oli tegu pettumusega, raamat ei küündinud kuidagi tema eelmiste tasemele. Sisuks on jutustus Ameerika päritolu piraadi Hunteri retkest Hispaania Kariibi mere sadama vastu, et sealset galeoonil hoitavat väärismetalli laadungit röövida. Kirjeldus kipub kahtlaselt palju sarnanema tänapäeva commando operatsioonidega, mis 17 sajandi lõppu viidud. Tegevus algab ja lõpeb Jamaika kurikuulsas mereröövlite keskuses "Port Royalis", vürtsiks veidi tolleaegset olukirjeldust ja poliitikat.

Täna jalutan koera ja vanema plikaga raamatukokku lootuses mõnda paremat raamatut saada.

Sõbrad

Sain kaks pilti sõpradest. Meie suurem ja vanem kass näitas ootamatult üles jõulumeeleolu ja ei lasi ilma erilise puiklemiseta koera toolile enda kõrvale. Viimane oli esialgu üllatunud nii jahedast reageeringust aga hakkas siis olukorda ära kasutama ja lasi end mugavalt vastu sooja kassi röötsakile. Noorem ja pisem kass on hakanud juba hommikuti koera juures nuuskimas käima, tunneb vist puudust kaelakarvade sasimisest ja kõrvade lakkumisest, mis tihtipeale nende kohtumisega kaasas käib.

Teine sõpradepilt on mu pisemast plikast ja arvatavasti tema kõige paremast canadalasest (hiinlasest) sõbrast, kes küll juba teist aastat erinevas koolis käib. Eestis olles ei puutunud me peale venelaste eriti teiste rahvuste rääkimata rasside esindajatega kokku. Siin aga on see "Startreki" rahvaste paabel tavaliseks muutunud ja esimeste aastate harjumatus ja isegi kõhedustunne kadunud. Mõnevõrra ootamatult monorahvuselises ja kultuurses ühiskonnas üleskasvanuna selgus, et nemad on inimesed nagu kõik teised. Pole haruldane, et mõtteviisis võib olla rohkeb sarnasust mõne korealasega kui kohaliku eestlasega.

On jäänud mulje, et immigrantide põlvkonnad on sarnased. Esimene (mujal sündinud) hoiab tugevalt vanast kinni, teine (uuel maal sündinud või väga noorena saabunud) on väga laia diapasooniga alates sama konservatiivseist kui nende vanemad lõpetades täieliku juurte lahtiraiumisega, kolmas põlvkond on enamasti juba canadalased, kellele nende päritolu vaid põgusalt meenub. Kui see peaks kehtima ka Eestis, siis on loota, et praegu sündiv immigrantide põlvkond hakkab Eestit tegelikult koduks pidama nägemata selles piiriäärset kolooniat või okupeeritud territooriumi.

Vabad päevad

Meil olid pikalt vabad päevad ja nagu ikka miskit asjalikku ei saanudki tehtud. Aga siiski just peale jõulusid ostsin nurga pealt arvuti poest kaks vana videokaarti (vanadele arvutitele pole ju mõtet uusi osta), et alumise korruse "arvutilabori" eluiga veidi pikendada. Noh ühele sain $20 eest ATI X1300 ja teisele $10 eest ATI 9200 Radeoni. Suskasin need sisse ja peale veidikest draiveritega juramist läksid mõlemad käima. Igatahes saab nüüd kolmel masinal võrgus paralleelselt Counterstrike mängida ja ja BF2 jookseb ka kahel korraliku kiirusega. Tuliuusi mänge muidugist need kaardid ei vea.

Aga lastel oli lõbu laialt, tüdrukute sõbrannad istuvad tihti külla tulles kõigepealt arvutite taha ja notivad siis teineteist kõikvõimalike relvadega - kodus vist sellist asja ei lubata:) Ütle siis veel, et plikad nii õrnakesed on. Me oleme alati teleka ja arvutiasjanduses väga liberaalsed olnud, "keelatud" saateid või mänge pole olemas. Pole kunagi aru saanud hirmust, et vägivald või seks filmides paneks järgi tegema. No siis on ikka probleemid mujal kui teleka eeskujul miskit sarnast ette võetakse. Lapsepõlves sai ka igasugu filme vaadata (nii paljukest kui see võimalik oli) ja ei arva, et need mõned nätsutatud Playboy'd, mida algklassides sai lehitsetud mu moraalset palet suutsid hullemaks muuta kui see niikuinii oli:)

Muidugi ei maksa unustada, et mis keelatud see huvitav. Raske öelda miks, aga meie plikadel on (ilmselt siiski kuigipalju meie eeskujul) üheks meeliskanaliks Discovery ja vahel vaadatakse koos minuga History't või siis emmega kokkamise saateid. Lastekate protsent on suhteliselt madalaks langenud ja musa videote peale ei kulutata üldse aega. Nii ongi siginenud mõte, et seoses korraliku netiühendusega ja asjaliku saate valikuga võiks kaabeltelevisioonist loobuda - asjalikke saateid saab netist tõmmata ja just siis vaadata kui selleks aega on. Lisaks muidugi otsesaated igalt maailma maalt, kust vähem kust rohkem. Vabadel päevadel saigi hulk Rootsi ja Eesti saateid vahitud - hommikul ju aega küll.

Eile käisime ka järjekordselt ROM'i muuseumis aga sellest olen juba varem blogitanud. Meil on nimelt muretsetud aastapääsmed, mis võimaldavad külastada nii tihti kui isu on. Eilne osutus paraku sügisel esimeseks korraks, ehk käime talvel ja kevadel tihemini. Muuseum on nii suur, et seal ei hakka kunagi igav, lihtsalt väsitavaks muutub kui üle viie tunni olla. Õnneks aga saame metrooga poole tunniga kohale.

Ah jaa - minu jõulukingitus oli väga vahva - SOKKMÜTS! Esimese ehmatusega arvasin, et tegu on kogemata kokkukootud sokkidega, otsisin juba mõttes palavikuliselt lahendust kuidas viisakalt "praagi" kingi üle rõõmu avaldada:) Ja uskuge või mitte, see on mõnus ja soe müts ja lisaks veel originaalne (seni kui ma tänaval iga teist sellisega nägema ei hakka:)

Jõulutervitus

Siin on minu kui eriliselt laisa inimese jõulukaart kõigile, kes mu blogile pilku heidavad. Pilt on tehtud täna väga varahommikul (0:30 paiku:) meie õuejõulukuusest. Nägu näha pole siinkandis põhjust lumega kelkida. See kuusk on 11 aastat tagasi Algonquinist tee äärest liivakarjäärist poolsurnuna mättatükiga koos kaasa toodud. Ja elujõud missugune - vahtra varjus vindub teine aga peab vastu ja viimastel aastatel on isegi pisikesi käbisid kandnud.

Ma pole juba aastaid paberil kaarte saatnud pidades seda suht mõttetuks tegevuseks praegusel interneti ajastul. Siiani sai asi E-mailiga ühele poole aetud aga hei - blogiga ju veel lihtsam. Nii pole muret, et kellelgi saamata jääks (oma viga kui blogi ei vaata:) ja neil kes ise hiljaks jäid või ei saatnud pole kah ebamugav, sest kohustust vastu saata ju pole. Ainus asi mis pisut kannatab on personaalsus, aga pole parata. Alati saab ju üle Skype lobiseda, see palju personaalsem kui kümme trafaretset rida jõulukaardil.

Hooaja avamine!

Täna (eile:) sai esimest korda sel aastal suusad alla. Mõte mäele minna tuli eile ja saades lastelt entusiastliku vastukaja vaatasin suusad üle. Plikad poole aastaga pikemaks kasvanud ja seega on neil vaja pikemaid laudu alla. Hea et ise ei kasva, sest igal hooajal uute suuskade muretsemine kipub kalliks minema:) Seekord siiski ajasime läbi ilma uusi ostmata, ehkki vanemale plikale on ikkagi uusi vaja - emme vanadega ei sobi nagu kooli võistkonnas sõitma minna:) Pisem sai valida Mari vanade ja sõbranna Rosside vahel, ühed suurslaalomi teised slaalomi suusad, mõlemad 140 cm pikad. Slalomi omad meeldisid rohkem, sest selliseid väiksema pöörderaadiusega pole varem proovinud. Ise otsustasin katsetada hiljuti soodsalt saadud 184 cm Rossi Vipereid, milledele sõbraga koos sai paar päeva tagasi sidemed peale panna.

Ilm oli soodne, -4C ja -8C vahepeal nõrga tuulega. Kui Toronto oli lumest praktiliselt vaba siis põhja poole läks maa valgeks aga isegi Blue Mountainis polnud looduslikku lumekatet rohkem kui paarkümmend senti. Enamus radasid olid siiski korralikult lumega kaetud tänu lumekahuritele. Esiteks võtsime välja oma hooaja piletid, ja kohe mäele. Nüüd muidugi selgus esimene aps. Olin küll hoolikalt kõik suusad, sidemed ja saapad üle kontrollinud aga pisema plika sidemed osutusid ootamatult paar senti pikemaks kui ette nähtud. Oh kurat küll, sidemed olin parajaks sättinud teistel sarnastel suuskadel mis koju jäid. Õnneks sai see probleem laenatud kruvikeerajaga lahendatud.

Lumepind oli väga hea, parasjagu kõva kuid mitte jääs. Suuremal lapsel hakkas peale esimesi sõite meiega igav ja ta läks omaette kihutama - paistis, et emme vanad suusad sõidavad küll:) Pisemaga püüdsime peale 8 kuulist vaheaega mõnusat tunnetust uuesti kätte saada. Tunnike võttis ikka aega, et uute suuskadega harjuda, lapsel rohkemgi. Aga mina jäin väga rahule, suusad olid perfektselt tasakaalustatud ja mulle sobiva jäikusega - pööretes võttis kant terves pikkuses. Kui plikadel varbad külmetama hakkasid tegime söögivaheaja kohvikus ja siis uhasime kümneni välja - olime eelviimased keda enne kinni panemist tõstukile lasti. Koduteel uhasin laste rõõmuks õige hea hooga, korra sai 50 tsoonist sajaga läbi lastud ja 80 teel 100 ning 120 vahel antud. (Ene ära pahanda:) Tavaliselt ma sellist tempu ei tee, aga ees sõitis neli masinat, haakisin end neile sappa lootes, et politsei peab ehk vaid paar esimest kinni. Koju saime vahejuhtumiteta rekordilise tunni ja 49 minutiga jõudes ukse ette 12:28 AM.

Olümpia

Täna hommikul ajasime end laupäeva kohta harjumatult varakult majast välja. Nimelt liikus üsna meie lähedalt mööda Vancouveri taliolümpia tuli. Veidi peale kümmet alustati tulejooksuga Etobicoke Olympiumi, ehk kohaliku spordikeskuse juurest. See on sama paik kus meil tavaks pühapäeviti ujumas käia.

Tegin endale kohvi kaasa, sest polnud aega kodus juua. Sõitsime tuttavate juurde ja jätsime auto nende maja ette, sealt sai juba jalutada. Õnneks olime nii täpsed, et pidime vaid 10 minutit ootama enne algust. Autoga poleks niikuinii kohale saanud, sest politseimasinad blokeerisid juurdepääsu teed. Ilmselt taheti võimalikke segadusi vältida, eelmisel päeval oldi Toronto kesklinnas sunnitud protestijate tõttu marsruuti muutma. Ikka leidub neid "elukutselisi" protestijaid, kes kunagi millegagi rahul pole:)

Kõige ees läks suur kolonn sponsorite masinate ja showgirlidega, siis politsei autod. Tulekandja koos viie muidu kaasajooksjaga (kes selle vaeva eest kah endale kostüümi said) järgnes sadakond meetrit tagapool. Turvajatest politseinikud maastikuratastel sõitsid jooksjate ees ja taga. Protsessiooni lõpetas paar saateautot ning kõige taga mitu politseiautot. Paari minutiga olidki nad möödas. Kohe parem tunne, et üks kord elus olümpiatuli oma silmaga nähtud:) Tegelt pidin ju Tallinnas ka nägema aga miskipärast ei mäleta sellest suurt miskit.

Lõpuks külm ka meil

Hommikul oli külm, mitte küll nii külm kui Eestis aga ikkagi -12C. Ja see oli eriti teravalt tunda kuna panin harjumusest vaid t-särgi, fleece ja kile, lisaks pole sel sügisel temperatuur alla miinus kümmet veel langenud. Lõdisedes mõtlesin, et kuidas küll on võimalik -25'ga ja tuisuga suuskadel mäest alla kihutada - harjumise asi. Öeldakse, et kui millestki pole rääkida siis räägitakse ilmast:) Tegelt on üht-teist aga kõik sellised lühikesed jupid, siin nad siis tulevad:

Suurem laps ehitas eile Geograafia tunniks pinnavormide mudeli. Esialgu oli kavas see miskist tainast teha, aga selgus, et mass ei läinud piisavalt kõvaks. Nüüd läks kiireks ja tal polnud aega karatesse tulla, käisime pisemaga kahekesi. Kui tagasi jõudsime näidati mulle ette papist päris oskuslikult meisterdatud mäeke merekaldal, jõgi, paat sellel ja kaks tikumeest askeldamas. Üks oli matkaja ja teine kaljult vette hüppaja - see viimane väljavenitatud pastaka vedru otsas õõtsumas - täitsa hea fantaasia. Hommikul pidin lapse autoga kooli viima, et mudel tee peal kannatada ei saaks.

Kogu projekti süsteem on omaette kirjeldust väärt. Siin on kombeks koolis palju grupitöid anda, millega minu ajal alles ülikoolis sai kokku puututud, ja sedagi vähe. Palju muidugi sõltub grupist ja enamasti saavad lapsed ise valida kuid vahel liigutab õpetaja oma äranägemise järgi. Plika tahtis oma sõbraga kahekesi teha, aga õpetaja lisas kaks sellist niisama tegelast juurde. Laps kurtis, et hulk aega kulus nendega jagelemise peale. Samas ei saa ise kõike ära teha, sest projekti hinne koosneb grupi hindest ja personaalsest hindest. Tülikas on, aga selline kord annab hea õppetunni eluks kuidas käituda kui tööl puutud kokku viilijatega.

Karates oli lõpus naljakas moment kui mu pisike 12 aastane linalakk pandi lõdvestust juhendama. Tore, et aeg-ajalt antakse kõigile kõrgematele vöödele juhendamis võimalusi sõltumata vanusest. Igal juhul laps läks ette ja kamandas mulle ootamatult selge ja tugeva häälega: "kakskümmend "poppys" ja kui ma näen kedagi viilimas siis kakskümmend viis"!!! Selline meie juhendajat jäljendav ootamatult karm ja kõlav käsklus tõi nii mõnelegi muige suule aga kogu mustade vööde kamp laskus kuulekalt kiires taktis põrandale, tegi kätekõverduse ja kargas siis uuesti üles sooritades hüppe ja lüües käed pea kohal kokku - kakskümmend korda järjest. Ei kosta nii raske aga peale kahetunnist pidevat füüsilist koormust võtab korralikult hingeldama - proovige järgi kui ei usu. Viilijaid õnneks polnud ja pääsesime peale venitusi rivisse:)

Kümne ajal koju jõudes avastasin peale duši all käimist, et naised on poodi läinud. Mõtlesin, et vanemal lapsel oli vaja miskit kooli jaoks osta. Igatahes seadsin end mugavalt voodil raamatut lugedes sisse koos "keelatud" chipsikoti ja salsakausiga - koer kargas ka kõrvale ilmses lootuses mõnda krõpsu hamba alla panna. Kui kott oli tühi ja koer reetliku puru tekilt ära limpsinud vaatasin, et kell juba kolmveerand kaksteist ja hakkasin veidi muretsema, kus nad nii kauaks on jäänud.

Helistada ka ei saanud, sest mobla olid koju unustanud. Just enne keskööd saabusid, olid lihtsalt jõulushoppamas käinud - meil siin on jõuluhooajal mitmed suured poed ööläbi lahti, et viimast võtta ja mitte ühtegi klienti kaotada. Naiste imestuseks oli sellel kellaajal rahvast murdu - mille põhjal otsustades võiks arvata, et masu on läbi. Hommikul muidugi oli kogu seltskond kole unine, aga pole viga lastel on vaid kaks päeva veel ja siis hakkab jõuluvaheaeg.

Pilt Minevikust

See Hubble kosmoseteleskoobi pilt on nii kaugest minevikust, et raske ette kujutada. Vanimad objektid fotol on vaid "600 000 aastased" kui Universumi algusest ehk Suurest Paugust aega lugema hakata - seega veidi vanemad kui 13 miljardit (13 000 000 000) aastat. (Praegusteil andmeil on Universumi vanuseks umbes 13.7 miljardit aastat). Praktiliselt kõik mis fotol nähtav eksisteeris ammu enne meie päikesesüsteemi teket (4.67 miljardit aastat) ja suurt osa neist objektidest enam pole.

Foto katab taevast väiksema ala, kui postmark väljasirutatud käes. Praktiliselt iga nähtav objekt (tuhanded) on galaktika, kuhu omakorda kuuluvad miljardid tähed - see annab veidi aimu meie tühisusest kõiksuse kõrval. Foto on tehtud infrapuna diapasoonis samast piirkonnast millest 2004 aastal Hubble tegi pildi nähtava valguse alas (alumine foto). Seekord paistavad välja vanemad ja kaugemad objektid, sest nende kiiratud valgus on suures osas tänu universumi paisumisele nihkunud silmaga nähtamatusse infrapuna piirkonda.

Kellel huvi see saab vaadata või maha laadida fantastilisi kosmose fotosid HubbleSite kodulehelt, kõik on ametlikult tasuta kättesaadavad.

Teise astronoomiat puudutava uudisena lugesin täna "Space" veebilehelt, et meile suhteliselt lähedaste (28 ja 76 valgusaastat) tähtede juures avastati planeedid, mille suurus kõigub 5 ja 23 maamassi vahepeal - niinimetatud supermaad. Sellised avastused vihjavad, et maamõõdus planeetide avastamine võib olla vaid aastate küsimus. See muidugi ei tähenda, et meie eluajal oleks võimalik neist pilti saada rääkimata kosmoseaparaatide sinna saatmisest (kui just mingeid täiesti kardinaalselt uusi füüsikaseadusi või fenomene ei avasta).

Eliitkoolid

Delfist lugesin lühikese artikli "eliitkoolide" teemal, mis ilmsesti kütab ohtralt kirgi - kommentaare oli juba üle 400. Haridusminister nimelt tahtvat kaotada ära 1. klassi katsed enamuses Tallinna koolides kaasa arvatud Inglise Kolledž, Reaalkool, ... Ma ei saanud aru millistes koolides siis jäetakse elles esimese klassi eksamid kui need praegustest eliitkoolidest ära võetakse.

See ämblik käis era(eri)koolis aga see tavakoolis

Esimene küsimus, mis kerkib on see, kas üldse on mõtet lapsi jaotada nende tulemuste (talent + töökus) järgi. Sellele küsimusele vastaksin kindlasti jaatavalt, me ju ei taha et lastest kujuneks ühtlane hall mass. On selge, et osadel on paremad eeldused ja töökus kui teistel. Selliste laste tavakoolisüsteemi paigutamine kärbiks nende potensiaalse arengu võimalusi. Eesti sugune pisike rahvas ei tohiks lasta kaotsi ainustki võimalust tõsiselt andekate esile kerkimisel.

Teine küsimus on kuidas seda otsustada, siinkohal on minu arust parimaks siiski katsete süsteem, kuidas muidu kindlaks teha, millistel lastel paremad eeldused. Vanemate rahakoti paksus, mis saaks määravaks erakoolide puhul pole küll õige.

Kolmandaks aga kui vanalt seda teha. Ma pole spetsialist kuid kõhutunne ütleb, et esimese klassi katsed on ikka liiga varajased. Sellises eas pole laps välja kujunenud ja tulemused näitavad pigem koduse drilli kui eelduste või töökuse taset. Keele süvaõpe oleks ehk ainsana erand, sest keeleõppe puhul on tõesti, mida varem seda parem.

Kui otsustada selle kasuks, et paremate eeldustega lapsi koondada siis on kaks põhimõttelist võimalust - kas teha seda erikoolide süsteemis või koolisiseselt eriklasse moodustades. Erikoolide puuduseks on paratamatult nende koondumine suurtesse keskustesse (Nõo ainus erand) eeliseks aga tugeva õpetajate kaadri koondamine. Samas koolis eriklasside puhul just vastupidi, lisaks veel probleem õpilaste vähesuses ja selles, et kes siis ikka tahab olla "lollide" klassis. Ühes koolis kolme paralleeli puhul võiks ju teoreetiliselt sellise süsteemi sisse viia, et iga aasta vahetuvad tulemuste alusel näiteks 20% nõrgemast klassist tugevamasse ja vastupidi nagu spordiliigade puhul toimub klubide liikumine eri divisjonide vahel.

Tunnistan et olen ju ise kah Gustav Adolfi kasvandik ja ilmselt seega mitte kõige objektiivsem. Samas läksin sinna alles gümnaasiumis ja mulle oli see just õige aeg. Lapsepõlve astronoomia huvi rahuldasin "Horisontide" ja "Tähetorni kalendritega", seitsmendas klassis lugesin 10 klassi astronoomia õpiku läbi ja peale seda läks loosi kõik eestikeelne populaarteaduslik kirjandus, mida kätte sain. Muidugi lugesin läbi ka kõik "seiklusjutud maalt ja merelt" ja muud seda tüüpi kirjandust, ainus mis ei istunud oli kohustuslik kirjandus. Ja ma ei pea silmas ainult tolleaegseid propaganda raamatuid vaid ka Tammsaaret, mida suutsin nautida alles ülikooli ajal. Teiste klassikute nagu Tolstoi, Hugo või Balzacini polegi veel jõudnud (ilmselt reaalerikooli kiiks:)

Gustav Adolfis oli tugev õpetajate kaader - eriti reaalainetes. Suurt mõju avaldasid aga õpilased (nagu selles eas ikka), meie klassis oli näiteks kolm poissi kellel sama huvi ja kellega sai neil teemadel arutletud. Viimases klassis vahel isegi vaksali õllekas, mis kohe kooli juures:). Kolm tundub vähe aga mu endises koolis polnud kedagi sarnase huviga. Taset väljendab kõige kõnekamalt asjaolu, et klassist läksid ülikooli edasi kõik peale ühe ja fakt, et ülikooli esimestel aastatel olid reaalained väga lihtsad (selgus, et gümnaasiumis olime kasutanud ülikooli õpikuid). Sealjuures mingit erilist õppekoormust või koolistressi me küll ei täheldanud.

Kokkuvõtlikult olen erikoolisüsteemi pooldaja, aga seda mis vormis ja kuidas asja korraldada otsustagu targemad.

Jõuluostud

Esimene on siis ostetud, tegelikult juba neljapäeval. See on mõeldud lastele kahepeale, õnneks on nad meil suhteliselt leplikud ja seetõttu pole ka kunagi suuremat jama sellest tulnud kui miskit kahepeale kasutamiseks. Vahel muidugi tuleb kohtunikuks olla, näiteks siis kui tekib karatest koju sõites tuline vaidlus, kes esimesena duši alla saab. Meil nimelt pole dojos kahjuks duši võimalust. Peale pidevat selleteemalise vaidluse kuulamist käisin välja Nobeli preemia väärilise idee, et miks ei võiks üks käia all ja teine ülal. Peale järgnenud vaidlust, kumb saab esimesena tavakohas (ülal) käima hakata (suurem võitis) oli probleem lahendatud. Aga peale esimest korda all ei tahtnudki pisem enam üles. Suurem on hakanud kahtlustama, et alumine duširuum millegi pärast parem aga uhkus ei luba enam alla tikkuda:)

Ahjaa kingitusest julgen kirjutada, sest ega plikad mu blogi niikuinii ei viitsi lugeda. Neid mõlemaid huvitab videokaameraga filmimine ja selleks kasutavad nad mu vana Hi8 kaamerat. Filmi kvaliteedil pole viga aga pärast lindi pealt arvutisse ületõmbamine ja konverteerimine on tülikas. Seega sai peale lühikest otsimist neile normaalsel tasemel filmimise võimalusega fotokas ostetud. Canon powershot 780IS (Euroopas Ixus 100IS) on eriti pisike kuid samas lastele piisavalt hea videokvaliteediga kaamera nagu sai ülevaadetest lugeda. Image Stabilization hoiab ka pisikese kaamera pildi suht stabiilse.

Poes oli see aparaat parasjagu 2200EEK eest väljamüügil. Läksin kohale ja ostsin ära, mul on võimalus kuni 3 jaanuarini tagasi viia kui miski ei meeldi - see annab plikadele nädalakese aega proovida. Tegin mõned proovivõtted ja filmilõigud. Pildistamise juures kipub kõrge ISO (madala valgustuse) ja suure lahutusvõime (4000x3000) juures fotos palju müra olema. Aga nii väikese ja suht odava kaamera puhul ei saa super kvaliteeti oodata. 1600x1200 annab juba täitsa hea pildi. Video eeliseks on see, et lisaks tavalisele (640x480) saab ka HD (1280 x 720) resolutsioonis 30 kaadrit sekundis filmida. Kvaliteet oli igal juhul parem kui vana kaameraga. Lisaks pidin ka 8GB SD kaardi ostma, et veidi filmi ikka peale mahuks.

Meil on ikka olnud selline arusaamine, et kingitusteks parem osta vähem asju aga tõesti selliseid, mida saajad tahavad. Parem üks kallis kui kümme odavat. Rumal kui kuusealune täis kingitusi, mille avamise puhul moepärast hea nägu tehakse. Õigus jah, koerale tõi kallis kaasa ka täna kingi ja andis kohe kätte. Rakmete üle see tohm neljajalgne rõõmustada ei osanud nuusutas ja üritas siis veidi näksida enne kui need talle peale panime. Aga nüüd on tal palju mugavam ratta või kelgu ees joosta, isegi jalutades rebib vahel endal tavalise kaelarihmaga hinge kinni. Jõuludeks ostan talle tüki maksa, las maiustab kah (Šveikis ju kirjutati, et maks pidada koertele meeldima:)

Meteoriidisadu – Geminiidid

Geminiidide meteoriidisadu, mis on küll üks märkimisväärsemaid, ei jälgi eriti paljud. Peamiseks põhjuseks muidugi detsembri keskpaik. Kes ikka peale astronoomia fännide viitsiks selle nimel õue külmetama minna, et vaid momendiks taevas sähvatavat meteoriiti püüda silmata. See aasta on vaatlustingimused küll soodsad (kuu praktiliselt puudub) kuid nii Ameerika idarannikul kui ka Euroopas paistab olevat saabunud aasta esimene tõsine külmalaine.

Geminiidid pärinevad Maa orbiiti läbiva asteroidi 3200 Phanteon tolmusabast. Nad on tavalistest (komeedi päritolu) meteoriitidest oluliselt suurema tihedusega ning ka aeglasemad ("vaid" 35 km/s) - seega peavad atmosfääris kauem vastu. Suhteliselt palju esineb pikki ja aeglaseid atmosfääriga paralleelselt (üle taeva) liikuvaid meteoriite. Nende vaatlemisaeg on palju mugavam kui tavaliselt, juba õhtul seitsmest alates mõne tunni jooksul kui meteoriidivoolu radiant horisondi lähedal.

Maakera läbib tihedaima meteoriidivoolu 14 Detsembril 5:00 GMT tänu millele on see hästi jälgitav nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas. Ehkki kõige rohkem meteoriite (soodsail tingimustel 1-2 minutis) on näha kahe ajal öösel sõltumata asukohast (radiant pea kohal) siis nagu enne mainitud, “maa riivajad” ehk aeglased ja pika sabaga “lend tähed” on vaadeldavad just õhtul. Entusiastid võivad juba praegu pilgu taeva poole pöörata, sest alates tänasest on maakera sisenenud asteroidisaba vööndisse.

Eesti Tulevik

Mõned päevad tagasi vaatasin Youtube'st (tänu facebooki postitusele) Edward Lucase ja Toomas Henrik Ilvese TTÜ's Novembri lõpus toimunud vestluse lindistuste juppe - teemaks oli Eesti pärast Eurot (Ilves & Lucas: Estonia after Euro). Need lõigud, mida nägin rääkisid rohkem ehk ajaloost aga veidi siiski ka tulevikust. Lucas käis välja mitmed huvitavad ideed, millest võib lugeda originaalis tema veebilehelt või tõlkena Eesti Päevalehe artiklist "Uus Eesti lugu".

Mulle meeldis väga vestluse rahulik ja asjalik stiil ning see kuidas meie sümpaatne ja soliidne president esindab Eestit. Õudne mõeldagi millise mulje jätaks praegune Tallinna linnapea rahvusvahelisel areenil kui ta kunagi sellele kohale peaks saama.

Lucase teisest täna ilmunud artiklist "Euroopa nägemus; Kolm hurraad Primakovile" kerkis esile eht inglaslikult vaimukas kuid samas väga täpne võrdlus balti riikide Natosse saamise asjus:
"The more the Kremlin huffed and puffed about ex-captive nations deciding their own future, the harder it became to dismiss those countries’ fears: if your neighbour terms it “impermissible” for you to install a burglar alarm, people will start taking your security worries seriously."
Järgneb vaba tõlge: "Mida rohkem Kreml õiendas endiste okupeeritud territooriumide õiguse üle oma tulevikku ise otsustada seda raskem oli mööda vaadata nende maade kartustest: Kui naaber nimetab sinu majas turvasüsteemi üles-seadmist lubamatuks siis hakatakse su turvamuresid tõsiselt võtma."

Sellise käitumisega tegi Kreml endale karuteene tegelikult kiirendades Balti riikide Natosse saamist. Venelaste muidu päris heade diplomaatiliste oskuste juures kipuvad nad tihti üle pakkuma saavutades nii soovitule vastupidise tulemuse. Just see paistab juhtuvat ka praegu Nato Balti kaitseplaanide koha pealt. Jõuline ja ähvardav käitumine sunnib Natot ilma liiga pikalt viivitamata neid plaane tegema, muidu paistaks Nato iseendalegi naeruväärne.

Piinlik karate pärast

Delfi ja õhtulehe artikli peale, et Putin saab karates 7-da dani musta vöö vaatasin kiirelt kalendrit, et ega pole 1 aprill. Selle uudise peale ei osanud kohe mõnda aega üldse reageerida. No lihtsalt ei kujuta ette, et temasugusel mehel oleks "töö" kõrvalt aega karatega 7 dani musta vöö vääriliselt tegeleda (4-st, 5-st danist alates on tegu enam-vähem täisajalise tegevusega). Võimalik, et nooruses ta tõesti mõnes KGB klubis musta vöö teenis, aga edasi???

Järgmisena tekkis muidugi küsimus, millise stiiliga on tegu ja siit hakkas asi veidi selginema. Pole ükski neljast suurest, seda poleks ka ette kujutanud. Hatsuo Royama (vöö annetaja - teisiti ei oska seda nimetada) on Kyokushin karate meister, tema juhendamise all 25 dojot. See ise ütleb juba midagi, sest Jaapanis on dojosid tuhandeid. Ma ei ürita vähendada jaapanlase saavutusi (Jaapani meistrivõistlustel võitjaks niisama ikka ei tule) aga olen veendunud, et seltsimees Putini vöö taga on miskit mäda. Tahaks teada, kas tema vöö eksamit ka kusagilt näha saaks, nii võiks ju kahtlejate suu kohe kinni panna! Kõrvalolevalt pildilt paistab, et riigijuht võib selle au ka laste peksmisega teenida:) Samas muidugi võib isegi ahv musta vöö saada nagu ülemiselt pildilt näha:D

Kui Putinil oleks vähegi eneseväärikust säilinud, siis ei võtaks ta vastu vööd mida ei vääri, aga selles ma kahtlen sügavalt. Ei tea kas naaber-riigi peaminister (endine ja tulevane president) on aru kaotamas nagu see paljude teistega juhtunud kui võim pähe hakkab. Varsti nagu Kim Il Sung - maailma parim sportlane, kirjanik, teadlane, muusik, ... äkki nimetaks nädalapäevad kah pereliikmete nimede järgi ümber:)

TV

Lugesin huvitava fakti telekate kohta. Nimelt olin alati olnud millegi pärast arvamisel, et LCD ja Plasma telekad kui uuem tehnoloogia on väiksema energiatarbimisega kui tavalised kineskoop telekad. Aga selgub, et tegelikkus on risti vastupidine. Plasma telekad kasutavad keskeltläbi 0.36 w/in2 (watti ruuttolli kohta), LCD telekad 0.27 w/in2 ja tavalised kineskooptelekad vaid 0.23 w/in2. Sama kehtib muidugi ka arvuti monitoride kohta. Seega kui teie vana telekas või monitor töötab korralikult siis energia säästu mõttes pole seda küll mõtet välja vahetada. Ruumipuudusele pole ka nagu mõtet viidata, mida sa ikka selle õhukese monitori taha paned. Iseasi kui naabrid või tuttavad hakkavad imelikult vaatama:) Kineskooptelekas tänapäeval nagu Zhiguli ukse ees:D

Endal mul on üks vanakraami poest $15 eest saadud 2001 aasta 19" Sony multiscan G400 monitor, mille pildi kvaliteeti ei jaksa ära kiita. Ei uus läpakas ega eelmine kevade ostetud 22 tolline LG LCD monitor saa sellele ligi.

OECD – Pilk Tervisele

Täna avalikustati OECD ametlik statistika mitmete tervisega seotud näitajate kohta. Seal oli üht kui teist huvitavat, aga mulle jäi silma liiklusõnnetuste statistika. Meeldiva ootamatusena oleme väga lähedal OECD keskmisele oma 9.8 liikluses surnuga 100000 elaniku kohta. Selle numbri poolest vaid veidi kõrgemal Canadast (8.8) kuid palju paremad USA'ga (15.0) võrreldes. Tabelid on veidi segased aga arvan, et vasakpoolne on parempoolse ühtlustatud keskmine (loogiliselt ju ootaks, et parempoolse naised ja mehed liidetakse kokku). Parempoolses tabelis on andmed 2006 või viimase aasta kohta, Eesti andmed aastast 2008 (Maanteeamet). Seega ei tohiks olla suurt põhjust viriseda meie liikluse üle (noh tuleb tunnistada, et parematele jääme siiski rohkem kui poolega alla).

Teine huvipakkuv statistika oli alkoholi tarbimise kohta. Mina tavainimesena olen alati arvanud, et venelased on kõige kangemad kõrid, neile järgnevad islandlased ja iirlased, kellest omakorda meie koos põhjanaabritega kaugele maha ei jää. Tegelikkus paistab veidi teine olevat, esikohal on hoopiski Luxemburgi kodanikud 15.5 liitriga aastas üle 15 aastase isiku kohta, venelased

kohe teisel kohal 15 liitriga aga seda vist elaniku kohta (seega siis eeldatavasti ikka esikohal kui lapsed välja jätta). Iirlased on ootuspäraselt teisel kohal aga islandlased ja teised põhjamaad üllatuslikult hoopiski pisitarbijad selles tabelis. Eesti 11.9 liitriga esikümne lõpus, Soome jääb meist 10.5 liitriga veidi maha.Samas kes teab kuidas täpselt statistika tehtud (palju näiteks turistide tarbimine numbreid mõjutab).

Kellel huvi leiab sealt ka igasugu muud statistikat alates ebavõrdsusest hambaravi konsultatsioonide koha pealt kuni enesetappude tasemeni rahvastiku hulgas.

Touching the Void

Ehkki filmi pealkirja otsene tõlge on “Katsudes tühjust” sobiks peale selle nägemist minu arust pigem “Olematuse puudutus”. See on üks väheseid kordi, kus vaatasin filmi olemata enne lugenud raamatut. Arvuti taga istudes mängis “Discovery” kanal pisikeses aknas ja mingil momendil tõmbas seal alanud film mu tähelepanu endale. Veidi jälginud lülitasin peale täisekraani ja vaatasin vaheaegadeta lõpuni.

Tegu on 1985 aasta mägironimisretkel põhineva ellujäämis looga (survival story), mis on esitatud 2003 aastal vändatud dokumentaalfilmina. Joe Simpson ja Simon Yates vallutavad 6,344 meetrise Siula Grande tipu Peruu Andides kuid tagasiteel sattuvad raskustesse. Filmis on pidevalt lõigud mõlema osalisega, kes kirjeldavad oma tollaseid mõtteid ja tundeid äärmiselt tõetruude kaadrite taustal. Mulle jättis film oma ilustamata tegelikkuse kujutamisega haruldaselt haarava mulje. Põhiidee mis läbi jookseb on ikkagi see, et sõltumata olukorrast - kuniks elu seniks lootust. Nagu oli ka SAS ellujäämis juhendis kirjutatud: raskes situatsioonis pääsemise esimene eeldus on ellujäämis tahe!

Youtube treileri vaatamiseks kliki "Touching the Void" lingile.

Rohkem ma filmi sisu ei hakka kirjeldama aga see on saadaval nii DVD peal kui mahatõmmatav netist, isegi Eesti subtiitritega:) Raamatukogust tellisin DVD, et oma plikadele näidata. Ise ilmselt võtan ka raamatu, sest seal on kirjas autori läbielamused läbi tema enda sõnade. Pean tunnistama, et elasin filmile nii sisse, et kohati oli lausa valus vaadata, ehkki teadsin et tegu on ju näitlejatega hiljem filmitud stseenidega. Nii film kui raamat on saanud mitmeid auhindu – soovitan soojalt!

PALJU ÕNNE !!!

Mulle eile ja Soomele täna.

Olen juba selles eas, et ei viitsi enam suurt sünnareid pidada:) Pole siin ka sellist seltskonda kellega vanu mälestusi heietada (kõik ülikooli ja malevavelled Eestis või mujal maailmas laiali) ning kärssa likku panna nagu meil vingema ätaka kohta oli kombeks öelda. Kusagil kolmekümnesena kord meenutasin ja suutsin iga sünnipäeva ning aastavahetust meelde tuletada: koht, osavõtjad (eriti tüdrukud:) ja olulisemad sündmused. Igatahes eile piirdusin hommikupoole koduse logelemise, sõprade mailide lugemise ning telefoniga suhtlemisega, õhtupoole käisime kohalike eestlastest tuttavate juurest läbi kellest ühel kah juhtus samal päeval sünna olema. Kerged näksid, õlled, veinid, šampa ja ilusti poole kaheteistkümneks koju - kostab igav, aga vähe enne viitkümmet polegi nii hull:) Küll suvel Eestis jõuab takkajärge kõik tasa teha.

Soome kõrval olen ma siiski poisike, meie põhjanaabril ju 92 sünnipäev. Soome rahvus lippu teavad kõik aga kas te teadsite, et riigilipp näeb välja nii, et vapp keskel. Ja paljud üldse teavad Soome vappi? Ehkki suur osa eestlasi kipub Soomesse suhtuma mingi kadedusega seotud üleolekuga on minul sellest riigist enamasti positiivsed muljed (kui mõned poliitikud välja arvata). Esimesed mälestused lapsepõlvest on Soome TV'st, kust sai “häid” multikaid vaadata “Punane Panter” tegi “Nu Pogadi'le” ikka pikalt ära. Ja nii õppisin ma mõne aastaga eneselegi märkamatult Soome keele ära. Meie peres vaadati Eesti TV'st vaid Kalevi mänge, Vene kanalitele sattusime haruharva. Soome TV andis nii meelelahutuse (filmid, seriaalid), uudised kui spordisaated. Nii elasime päeval NL sünges reaalsuses ja õhtul Lääne-Euroopa või Ameerika virtuaalses tegelikkuses.

Algkoolis käies oli varem kohale jõudnuil kombeks garderoobis arutada eelmise õhtu seriaalide kangelaste nagu paksu detektiivi Cannoni või “Kuue Miljoni Mehe” tegusid. Spordivõistluste puhul lahkasime meeskondade väravaid kusjuures poolehoid kuulus vankumatult sellele meeskonnale, kes venelaste vastu mängis. Isegi üks vene nimega (isa poolt) poiss kasvatati ümber nii, et kodus pidi ta oma suhtumist varjama:) Keskkoolis arenes suhtumine Soomesse seeläbi kuidas sai tutvutud nende ajalooga. Talvesõja ja Jätkusõja kohta kirjandust lugedes kerkis sõpradega arutades pidevalt esile küsimus, miks eestlased tõsisemalt vastu ei hakanud, selles vanuses on inimene ju kompromissitu. Vahepeal tiirlesid mõtted lausa ausammaste õhkulaskmise ümber aga lõpuks sai õnneks piirdutud paari partei loosungi tindiga määrimisega:)

Füüsiliselt sattusin esimest korda Soome palju hiljem kui enamus eestlasi, 1994 aasta Vappu ajal Toronto lennukilt maha astudes. Lennujaamast viis sõber enda poole aga ajavahest olime üsna segi nii, et esimene meeldejäänud mälestus on järgmisest hommikust kui aknast välja vaatasin. Ilusal päikesepaistelisel Vappu aamul jalutas noor kena ema lapsevankriga kasutades seda enda püsti hoidmise otstarbel, paistis siiski, et laps oli ka sees. Peale seda olen üsna palju Soomes käinud ja tänu oma sõbrale ka Helsinki lennujaamast veidi kaugemal. Kokkuvõttes on Soomest siiski siiani väga soodne mulje ja teenindajate või ametimeestega (pood, toll, ...) kokku puutudes olen alati positiivset suhtumist täheldanud. Pildid on 1994 ja 2009 aasta Soomes viibimisest

Seagripp - WHO update #77

77 Raport -> Põhja-Ameerikas ja Põhja- ning Lääne-Euroopas on epideemia saavutanud haripunkti või juba taandumas. Intensiivistumine toimub Kesk-Euroopas ning Aasias. Ehkki epideemia on aktiivne nii USA's kui Canadas paistab, et haripunkt saavutati 3-4 nädalat tagasi. Kui mujal on põhiliseks gripivormiks H1N1 siis Aafrikas esineb samal ajal ka tavalist H3N2 tüüpi sesoonset viirust. Mutatsioonide kohta uut infot ei avaldatud ja miskit muud märkimisväärset raportis polnudki.

Totaalne jama arvutiga

Esimesed märgid ilmnesid veidi aja eest, kui proovisin arvutit kiiremaks ja paremini toimima saada (Arvutiga juramine). Mõneks ajaks sain kõik programmid uuesti käima aga siis hakkasid need ükshaaval maha kukkuma ehk crashima. Firefox kõigepealt, siis Google Earth. Kuradi imelik, sest Chrome ja Explorer töötasid OK. AVG näitas, et viirusi pole peal aga kuna tema installimisel oli pisuke probleem olnud otsustasin netist igaks juhuks mõne teise tõmmata ja sellega üle kontrollida.

Võimalusi on must-tuhat aga peale ülevaadete lugemist ja lühikest kaalumist otsustasin Threatfire kasuks, sest on mitmes kohas kõvasti kiidetud (ehkki leidus üksikuid väga negatiivseid arvamusi), pidavat pidevalt jälgima arvuti käitumist ja kahtlased protsessid kohe peatama, efektiivne väga laia viiruste kategooria vastu, olevat ette nähtud sujuvalt paralleelselt koos töötama teiste antiviirusprogrammidega, kasutab vähe ressursse .... Tundus perfektne. Tõmbasin maha, panin käima ja lasin oma kõvaketta üle vaadata – puhas teine.

Järeldasin, et viga peab siis kusagil mujal olema, kas registrid või äkki vananenud draiverid. Video omad olidki vanad, tõmbasin uued ja installeerisin. Kuradi-kurat Windows Media Center aken läks mustaks, ehkki teised graafilised programmid funksisid. Panin vana draiveri tagasi (rollback) ja sain MC käima aga saatsin Emaili nVidiale, mis pull see on, et uus draiver nii käitub. Peale kahte päeva mailitamist ja kümnete erinevate trikkide tegemist tunnistasid nad lõpuks, et uus draiver vahel ei pruugi mu TV tuuneri kaardiga koos töötada. Noh otsisin ise lõpuks katse/eksimuse meetodil välja sellise võimalikult uue mis töötas.

Ja palun väga kui hakkasin Skype kasutama kukkus see maha. Tegin mitu uninstalli ja reinstalli aga ei miskit. Skype abi on ka muidugi nii nagu ta on, soovitati skype peal chattida teiste kasutajatega, ei suutnudki leida kohta kuhu emailiga oma häda kurta (no ma väga ei otsinud ka). Kontrollisin, ega ometi Windows Firewall ei bloki teda, ei olnud selle viga. AVG ja Threatfire kah ei maininud miskit. Viimases hädas helistasin sõbrale, kes selle ala mees, too andis üle telefoni nõu registrid puhtaks tõmmata, aga see ei aidanud. Õnneks tõi ta oma plika meile külla ja nii sain asjatundja oma arvuti taha sikutada. Loodetavasti ei hakka ta tulevikus minuga kohtudes sellist särki kandma:)


Kolme tunnise juramise peale selgus, et asi polegi nii lihtne. Skype sai lõpuks käima aga paistis, et suure osa jama põhjustajaks (vähemalt AVG (niipalju siis teiste viirusekaitse programmidega koos töötamisest) ja Skype puhul oligi see äraneetud Threatfire). Võimalik, et mina ei oska programmi kasutada aga kui IT mehel kulub nii palju aega, siis leian, et viga on programmmis. Igatahes ei lasknud Threatfire AVG'd uuesti installeerida ehkki olime ta enda arust igast võimalikust kohast (registrid ja kõvaketas) nii automaatselt kui ka käsitsi kustutanud. Paistab, et Threatfire oli pidanud Skype ohtlikuks protsessiks ja ilma hoiatamata selle katkestanud.

Lõpuks ei jäänud muud üle kui installisin kaablifirma poolt pakutud antiviiruse programmmi, see läks küll peale aga on jube suur – 100MB ja kasutab mõnuga ressursse. Too ei leidnud kah ühtki pahalast välja arvatud need cookies, mis ikka tulevad. Proovin siiski AVG tagasi saada, sest seni on ta mind aastaid ausalt teeninud laskmata ühtki viirust läbi. Threatfire kohta oskan öelda, et kui pole proff siis ei maksa mängida.

Muideks olen nüüd paar nädalat Chrome kasutanud ja ehkki algul oli harjumatu siis nüüdseks ära harjunud ja isegi meeldima hakanud. Aga lastele panen Firefoxi tagasi. See saabki järgmine katse olema, ning siis Google Earth. Ja kogu see pull algas kui soovisin arvuti tööd paremaks saada ja kõvaketast tühjendada, nüüd on hoopis 10 giga rohkem peal (eks peale mittevajaliku sodi kustutamist saan ehk tagasi endise olukorra:) Vahepeal tahtsin juba Windowsi Reinstalli teha, aga mõni tund sellele kulutada tundus liiga pika ajana, kokkuvõttes olen muidugi mitu korda rohkem aega magama pannud. Ainus kasulik asi, et sai jälle veidi targemaks.

Kui kellelgi on kommentaare selle loo kohta siis loen huviga. Järgneb viide veebilehele, kus päris asjalikud blokkdiagrammid igasugu arvutiga seotud probleemide lahendamiseks. Enamasti me ei viitsi neid kasutada, proovides kohe esimese matsuga asjast jagu saada aga peale mitut tundi asjatut higistamist tuleb tunnistada, et oleks kohe pidanud probleemile süsetmaatiliselt lähenema.

Globaalne Alarm!

2. detsembril ilmus sellise minu meelest liialt sensatsioonilise pealkirja all WHO järjekordne teadaanne. Juttu on laias laastus H1N1 viiruse järjest sagedamini esinevast resistentsusest Oseltamivir'i (ehk kaubandusliku nimega Tamiflu) vastu. Esialgu on siiski tegu üksikute juhtumitega (96 viimastel andmetel) kuid nagu eelnevate epideemiate kogemused näitvad võib resistentse viiruse tüvi soodsatel tingimustel väga kiirelt levida.

Resistentse tüve tekke põhjuseks on muidugi ravim ise ja selle pikaaegne manustamine patsiendile. Siin avaldub väga ilmekalt Darwini evolutsiooniteooria, tugevamate ellujäämine. Ravim tapab või aeglustab oluliselt tavalise viiruse paljunemist. Kui aga juhuslikult ühel viirusel tekib kasulik geneetiline muutus (antud juhul selline mis pakub kaitset ravimi vastu) saab see teiste ees suure eelise ja lühikese ajaga on enamus organismis asuvatest viirustest tema järeltulijad ning seega ravimi resistentsed.

Esialgu on ootuspäraselt enamuse juhtumite puhul tegu nõrga immuunsussüsteemiga patsientidega, kes vajavad seetõttu pikaajalist ravi. Põhiline mure on see, et resistentse viiruse pääsemisel elanikonna hulka muutub üks (Tamiflu) kahest praegu kasutusel olevast ravimist kasutuks. Seni on suudetud kõik teadaolevad juhud isoleerida. Praeguses olukorras rõhutatakse vaktsineerimise olulisust, sest see hoiab haigestumise üldse ära või muudab haiguse kulu palju kergemaks nii, et ravimeid polegi vaja kasutada.

BBC TV'st just nägin, et Šveitsi Pasteuri instituudi andmeil uus resistentne H1N1 mutatsioon paljuneb nii ülemistes kui alumistes hingamisteedes.

NUMERATI

Selles Stephen Bakeri eelmisel aastal ilmunud raamatus kirjutatakse, kuidas kõigi meie kohta korjatakse kokku personaalset informatsiooni. Kuna enamus inimesi on nii või teisiti komputeriseeritud, kas siis ise otseselt arvutit kasutades või enda nime kaudu mitmetes andmebaasides. Enamuses riikides pole tänapäeval võimalik eksisteerida jätmata maha sadu ja tuhandeid jälgi küber-ruumi. Andmed aga omavad väärtust vaid siis kui neid süstemaatiliselt töödelda ja sellega tegelevad praegusel ajal nii erafirmad kui valitsusasutused.

Küllap enamus meist teab, et arvutit kasutades peab arvestama sellega, et praktiliselt kogu meie tegevus on põhimõtteliselt jälgitav. Ühes Scientific Americani numbris kirjeldati hiljuti kuidas on võimalik lisaks tavalisele tarkvara põhisele jälgimisele spioneerida (ekraani peegeldus silmadelt, klaviatuuri klõbina jälgimine, printeri heli või elektrooniliste impulsside analüüsimine, ...), seda muidugi kasutatakse vaid spioneerimise eesmärgil mitte tavainimeste puhul. Samas ei maksa minna paranoiliseks, sest suurem osa meie tegevusest ei paku kellelegi huvi ja seda ei salvestata.

Aga miks siis üldse kogutakse inimeste kohta infot.
* Tööandjad spioneerivad töötajate järgi, et vältida töökohal nende aja kulutamist töövälise tegevuse peale või firma saladuste paljastamist. Enamuses kohtades pead tänapäeval kirjutama alla legaalsele dokumendile, mis määratleb sinu arvuti kasutamise piirangud.
* Firmad koguvad andmeid (ostavad neid) marketingu eesmärgil elanikkonna, klientuuri, toote populaarsuse, ... kohta.
* Poliitilisi parteisid huvitab valijate meelsus ja nende jaoks olulised teemad. Põhimõtteliselt, kuidas võimalikult odavamalt võimalikult rohkem hääli saada kitsalt ja täpselt suunatud poliitilise reklaami abil.
* Valitsused vajavad infot spioneerimise ja kuritegevuse vastu võitlemise huvides.

Kui Ida-Saksas koguti meeletult andmeid elanike kohta, siis nende nõrgaks küljeks jäi info töötlus. Lihtsalt ei jätkunud inimesi, kes oleks jaksanud kõike läbi lugeda, süstematiseerimisest rääkimata. Praegu on see mure murtud, sest arvutiprogrammid jaksavad tegeleda meeletute infohulkadega. Ja nii ongi mitmete firmade äriks inimeste kohta kogutud info töötlemine just selles valdkonnas, millest klient on huvitatud – niinimetatud datamining.

Blogijatele teadmiseks, et nemad kujutavad endast sellistele firmadele nagu näiteks “Umbria” kullaauku. Ja muideks bloge ei käi lugemas mitte firma töötajad vaid spetsiaalsed arvutiprogrammid, mis suudavad seda teha murdosa sekundi jooksul. See ongi üks keerulisemaid andmetöötluse alasid, sest arvutiprogramm peab “aru saama” millest kirjutatud ja võimalikult täpselt määrama kirjutaja isiku. Keeled pole enam võimsamate automaattõlke programmide puhul probleemiks. Nii et arvestagem – iga sõna mis kirja paneme võib “suurem vend” lugeda. Näiteks toksides sisse mõne tuntud pahalase nagu Musaamabiinladeeni nime (meelega nimi muudetud) võid kindel olla, et see jääb mõnele ameeriklaste nuuskurprogrammile silma. Kui ülikondades mehed ukse taha tulevad siis on nende lugemisprogrammid juba päris headeks muutunud:)

Kus on talveilm - globaalsed trendid

Vaatasin hommikul aknast välja ja oh mis imet - naabermaja katusel olid mõned sulamata lumehelbed. Ka Eestist on kuulda, et sealgi ilm porine, ei mingit lund. Seltskonnas liikudes kuuled tihti ilma teemalist juttu ja iga kuumalaine suvel või sula talvel aetakse globaalse soojenemise kaela. Ja siis kostab heietusi teemal, et meie lapsepõlves oli ikka lund palju rohkem ja lumi ise ka valgem. Ega ma ise pole sellest patust prii, aga samas on jäänud meelde, et seitsmekümnendatel pidi minu koolist saama suusakallakuga kool kuid kolme järjestikuse lumevaese talve tõttu anti meile miski muu kallak. Noh nii lihtne globaalne soojenemine ikka pole, kohalikke lühiajalisi olusid ei saa ajada tema kaela. Kliima on selline nähtus, mille trendides saab selgust sajandeid või aastatuhandeid mitte aastaid jälgides.

Samas ei saa salata, et enamus uuringuid seostab inimtegevuse (kasvuhoone gaaside hulga kasvu) praeguse soojenemistrendiga ja sellega kaasneva jää sulamise ning meretaseme tõusuga. Samas tuleb rõhutada paari lihtsat tõsiasja, mis kipub tihti kahe silma vahele jääma. Nimelt on põhjustanud Antarktika ja Gröönimaa jääkilpide sulamine vaid väikese osa viimase aja (1993 - 2003) meretaseme tõusust, liustike sulamine on olulisem faktor ja põhiline süüdlane hoopiski merevee soojenemisest tingitud vee paisumine (ülalolev graafik). Merejää või meres olevate liustike laamade ja Antarktika jääväljade (ice-shelfs) sulamine ei mõjuta üldse veetaset (kui ei usu pange paar jäätükki kokteili klaasi vee (või kokteili) sisse ja vaadake kas peale jää sulamist on kokteili tase tõusnud) Vahepeal muidugi ei tohi kõrrest imeda:)

Aga 25 novembril ilmus suur Scientific Committee on Antarctic Research ehk SCAR viimane uurimus sellel teemal pealkirjaga “Antarctic Climate Change and the Environment” - Antarktika kliima muutus ja keskkond. Uurimuse pani kokku 100 juhtivat teadlast paljudelt aladelt.Üheks väiteks on 2100 aastaks oodatav 1.4 meetrine maailmamere veetaseme tõus. See on palju rohkem kui eelnevad uurimused eeldasid, taoline meretaseme tõus koos intensiivistuvate orkaanidega kujutab endast tõsist ohtu paljudele suurtele rannikuäärsetele linnadele. Ka Eestis on piirkondi kus veidi üle meetrine mere tõus muudaks oluliselt rannajoont, eriti Lääne-Eestis ja saartel. Suvila on mul 7 meetrit merepinnast, ei muud kui rand tuleb lähemale:)

Suures plaanis aga võib kujuneda, et oleme üks viimaseid põlvkondi kes saab talispordialasid nautida. Juba pregugi kipub korralikke suusailmu nii napilt olema, et paljud saavad vähem kui 10 korda talve jooksul suusad alla. Vaatan juba mõnda aega ilmaennustust ise murelikult suusamäe hooajapileteid näppides. Paar aastat tagasi oli selline talv kus sai esimest korda mäele alles Jaanuari viimastel päevadel. Teisest küljest pole vaja nii palju lund ajada, aga seegi tuleb ainult kasuks, tänapäeval niigi vähe füüsilist koormust.