2019 Aasta kokkuvõte.

Isiklik elu - Ei mingeid märkimisväärseid muutusi, sama naine, sama palju lapsi, kõik aasta jagu vanemaks, mõni ka targemaks saanud. Perre lisandus kaks kodulooma lisaks kahele koerale. Vanem tütar võttis endale kuningpüütoni ja noorem valge kassi.

Tervis - Peale märtsi keskel jooksmisega alustamist pole kordagi haige olnud, mis iseenesest haruldane. Tavaliselt ikka paar korda aastas mingi vastik köha või nohu kallal käinud. Märkimisväärseid vigastusi pole juhtunud, ei olmelisi ega spordiga seotuid.

Töö - Varakevadel puksiti mind lõunasesse vahetusse. Esialgu olin pettunud, aga peagi selgus, et tegu oli "taeva kingitusega". Sain magada kaua und oli, tulemuseks harukordselt väljapuhanud olemine. Lisaks tekkis mugav aeg millal jooksmas käia. Pahupooleks võimalus ainult kord nädalas karates käia ja harvem kodustega kokkupuutumine. Samas mida vähem koos oled seda rohkem oskad seda aega hinnata.

Sport - Osaliselt juba puudutatud, karatega saan tegelda vaid korra nädalas. Kompensatsiooniks hakkasin jooksmas käima. Esialgu raske kuid peagi harjusin, tasapisi tõstsin distantsi kahe-kolme kildi pealt viiele. Paar korda kuus jooksen 10K. Tempo on aegamööda tõusnud, praegu 5min/km mugav kiirus. Keskeltläbi jooksen 150km kuus, kõnnin teist samapalju otsa. Lisaks enne jooksu soojenduseks kätekõverdused ja kõhulihaste trenn. Pulsikella näitajate põhjal on füüsiline vorm õige hea minu vanuse kohta. Bioloogiline vanus lausa 35 mingi veebitesti põhjal, tegelt võtan sihukesi teste muidugi muigega, samas hea vastavalt olukorrale vahel nina või saba kergitada😉

Kaal - Viskasin just pilgu peale, et eelmine aastavahetus oli kaal paarsada grammi alla 85kg. Muidu sai aeg-ajalt mõõta. Ehkki otseselt segama veel ei hakanud, otsustasin üritada veits alla võtta. Märtsi keskpaigani erilisi muutusi ei toimunud, kuigi proovisin õhtust õgimist vähendada. Jooksmas käimine mõjus, üllatus-üllatus tulemused kiired ning silmnähtavad. Toitumist eriti kontrollida ei üritanud aga koos jooksmisega muutus ka isu. Põhiline kaalu kukkumine toimus esimese kolme kuuga, peale seda stabiliseerus ootamatult madalal kuid ilmselt minu organismile normaalsel tasemel.

Puhkused - Talvepuhkus Lake Placidis mäesuusatades. 

Suvepuhkus Eestis. Terve hulga põnevate seikluste, matkade, rattasõitude, paadisõitude, suvilas lebotamise ja sõpradega kohtumistega. Lisaks muidugi argipäevaseid toimetusi, aga ainuüksi Eestis olek teeb positiivse tunde, ükskõik millega siis tegeleda.

Sügispuhkus Hawaii'l - elu parim aktiivne puhkus - SUPER!

Õnnetused, ebaõnnestumised, jamad, ... - Konkreetselt endaga seoses on vist märkimisväärseim jooksu ajal papu paelu sidudes mobla maha pudenemine, tagumise poole gorillaglass5 prõksatas praguliseks. Mis ikka, selle pärast uut kah ostma ei hakka, kleeplindi tõmbasin peale ja käib nagu ennegi, kahjuks pole enam veekindel nii, et sukelduma kaasa võtta ei saa😜 Eks kui viitsin vahetan ise tagumise klaasi ära.

Kokkuvõttes on olnud kuratlikult hea aasta, patt oleks tulevast paremat tahta, ei maksa ahneks minna. Mida siis soovida uuelt? Esiteks muidugi, et perel kõik kenasti läheks ja omastel tervis püsiks. Enda koha pealt, et mingi loll vigastus ei segaks jooksmist, suusatamist ja muidu elu täiel rinnal elamast.

Lõpetuseks teile kõigile, kes aeg-ajalt sellele blogile pilku peale viskate:

HEAD UUT AASTAT ja õnnestumisi nii isiklikus kui tööalases elus. Eriti oluline, leidke endale aega ja nautige seda, keegi teine seda teie eest ei tee!!! 🍸🍹🎄🎆🎇🎈🎉🎊🌞🌞🌞

HAWAII puhkusepaigana, kas ja kellele sobiks.

Planeerimise faasis ja vahepeal autos kasutasin käsitsi
ümbriku tagaküljele visandatud Hawaii "piraadikaarti"

Lugesin Eestlaste unistuste reisisihtkohtadest kui raha poleks takistuseks. Olen käinud neist neljas: Kuuba????? (rannad ja odav), USA😕, Kreeka ja Jaapan. Äkki mõni mu lugeja lisab nüüd ka Hawaii😉, mis on küll tehniliselt USA aga tegelt ikka täiesti miskit muud.

Olen jaganud üksikasjalikku infi kõigi oma reisu päevade kohta, paras aeg kokkuvõte kirjutada. Mind ennast huvitaks käimata kohtade puhul esiteks mida põnevat seal teha on, teiseks kohalikud olud ja kui kallis sihtkoht on ning kolmandaks kuidas sinna saada. Proovin siis ammendavalt neile kolmele küsimusele vastata.

Rõhutan, et jutt on vaid Hawaii suurest saarest, mida ainsana külastasin. Hinna ja sihtkohta jõudmise poolest ei tohiks teised suurt erineda, põnevate vaatamisväärsuste poolest aga küll. Ainuüksi fakt, et peale suure saare pole ühelgi teisel tegutsevaid vulkaane, põhjustab suure erinevuse.

Alustaks põnevatest vaatamisväärsustest ja tegevustest, mida suurel saarel võimalik teha. Mina kasutasin info jaoks väga asjalikku https://www.lovebigisland.com/ veebilehte, kus lisaks lühikirjeldustele oli ka hulgaliselt viiteid konkreeste tegevuse huvilistele. Aga nüüd siis minu kogemustest lähtuvalt:

VAATAMISVÄÄRSUSED, TEGEVUSED

1.  Vulkaanid - Vulkaanide Park, haruldane võimalus suht ohutult näha kraatris pulbitsevat või merre voolavat laavat. Momendil küll seda võimalust pole, kuid eeldatavasti peagi jälle, sest suurel saarel neli aktiivselt tegutsevat vulkaani, Kilauea pea pidevalt purske- või pigem ehk laavavoolu faasis.

2.  Mäed ja ronimine - Lahutamatult seotud eelnevaga, sest ainsad mäed on seal erinevas vanuse ja erodeerituseastmes vulkaanid. Kõrgeima (Mauna Kea - 4207m) otsa saab tavaliselt nelirattaveolise autoga sõita. Mauna Loa - 4169m otsa saab ronida kahte erinevat rada pidi sõltuvalt huvist, füüsilisest vastupidavusest ja ajast. Erinevate orgude ja rannakaljude peal võib harrastada nii tavalist matkamist, mägimatka kui ka kaljuronimist.

3.  Matkamine - Matkaradasid on suurel saarel meeletu hulk raskusastme poolest sobivaid nii algajatele või vanuritele kui ka ekspertidele mõeldud tõeliselt raskete ja pikkade radadeni. Parema infi saamiseks tasub vaadata konkreesteid matkainfo veebilehti. Minu kogemusel hirmutatakse rahvast liialt, mõned veidi pikemad ja raskemad rajad, millel käisime, polnud pooltki nii hullud kui reklaamiti.

4.  Laavakoopad - Toon need eraldi välja, sest usutavasti pole maailmas palju kohti, kus nii mugav ligipääs tõeliselt võimastele koobastele. Suurel saarel mitmed, osades korraldatakse eelregistreerimisega ekskursioone, osades võimalik omal käel ja omal vastutusel hulkuda. Oluline kaasa võtta korralikud matkasaapad, taskulamp varupatareiga ja mobla akupakiga ning mingit sorti müts. Valgustusvõimaluse kaotus, pea löömine vastu teravaid laavatilkasid või jalgade lõhkumine (nagu mul juhtus) äärmiselt ebamugav või lausa eluohtlik.

5.  Rannad - Kohe tuleb mainida, et paljalt rannale lebotamiseks pole kindlasti mõtet suurele saarele minna. Ehkki ilusaid randu leidub, on paremaid laialt ka mujal maailmas, sealjuures palju mugavama ligipääsuga ja odavamaid (kas või Kuuba). Samas mõningaid eksootilisi randu koos erilise faunaga nii lihtsalt ei leia. Musta (ja päikese käes kuuma) laavaliiva randu suurel saarel hulgaliselt, lisaks üks haruldane "rohelise" liiva rand, mulle isiklikult põrutavat muljet ei jätnud.

6.  Snorkeldamine, Surfamine - Suurel saarel on väga mugava ligipääsuga mitmed maailma parimad snorkeldamiskohad väikeste korallriffide juures. Lestad ja mask/toru tasub kindlasti ise kaasa võtta või kohapealt osta. Kalu meeletult palju ja mitmekesiselt, korall ise pole eriti muljetavaldav. Surfamas ma ei käinud ega oskakski, aga otsustades lainete ja üldise info põhjal on tegu ühe maailma tipp surfikohaga.

7.  Manta-Rai, Delfiinid, Kilpkonnad - Manta Raidega käisime pimedas ujumas, kogemus mis jääb meelde terveks eluks ja mida saab teha vaid paaris kohas maailmas. Delfiinidega ei õnnestunud meil kohtuda, ehkkki tegu pidi olema suht tavaliste külalistega teatud randades. Kilpkonni samuti ei näinud kummalgi rannal, kus nad pidid peesitama. Võimalik et pilves ilm või siis miski muu põhjus. Samas saab nii delfiine kui kilpkonni näha paljudes teistes kohtades üle maailma.

8.  Taimestik, loomariik, putukad - Taimestikust saab parima ülevaate külastades Hilo Botaanikaaeda. Fakt, et suurel saarel on esindatud maailma 14'st kliimavöötmest 10 räägib iseenda eest. Mulle personaalselt avaldasid kõige rohkem muljet kaks äärmust: Troopiline vihmamets ja Marsi pinnaga sarnanev maastik. Loomadest väärivad mainimist mägikitsed, metssead ja mangustid. Putukate kohta pean rahuldusega tunnistama, et neid me sisuliselt ei kohanud ühestki kliimavöötmes kus käisime, sääsetõrjevedeliku purk jäi avamata.

KOHALIKUD OLUD

Ilmastik - Detsembris oli tempetaruur mõnus Eesti suvi, soe ja pilvine, kohati ka vihmane. Ilmateadet ei tasu uskuda, iga päev ennustati vihma, meie saime vaid ühel päeval veidi. Hotellis ponud konditsioneeri, aga detsembris ei seganud. Niiskus siiski nii kõrge, et ujukad ei kuiva hommikuks ära.

Turvalisus - Tundus turvaline, nii natuke kui pisikese Kona linna peal hulkusime kahekesi ka pimedas. Kohalike väitel pole suurel saarel kuritegevus probleemiks erinevalt Honolulust.

Elamisekoht - Üldiselt kallis, nii Hotellid kui AirBNB - arvesta saja taalaga öö. Samas entusiast võib telgiga elada rahvusparkides ja telgiplatsidel, eeldusel muidugi, et auto renditud. Hotellides tavaliselt pead toidu ja parkimise eest maksma juurde. "Kõik Hinnas" meie võimalustest pikalt väljas.

Auto - Hawaiil viibides on auto rentimine ainus mõistlik võimalus ringiliikumiseks. Üldiselt kallis, samas õnnestus mul saada ülisoodne pakkumine "Hotwire" nimeliselt veebilehelt, mis vahendab suuri rendifirmasid. Mõlema masina Chevy Lumina ja Jeep Wrangler päeva hind alla $20. Bensiini hind ameeriklasele kallis, canadasele normaalne, eurooplasele odav - $4 gallon ehk nats üle dollari liitri eest. Parkimise pärast ei pea muretsema, leiab suht lihtsalt. Politseiautod märgistamata. Kiirust ületada ei maksa rohkem kui 5 miili/tunnis võrreldes lubatuga.

Toit - Nii toit poes kui ka söömine restos on kallis. Õhtusöögi puhul peab arvestama natu viisakamas kohas $40'ga nina peale kui võtad lisaks toidule ühe õlle ja lisad jootraha. Toidupoes hinnad oma kaks korda kallimad kui Canadas. Õlle hind samas mõistlik, kvaliteetse pudeli eest maksad poes natu üle dollari.

Telefon ja Internet - Muretsege USA sim kaart. Mina kasutasin Roam Mobility, $4 päevas annab 0.5GB data, piiramatu helistamine ja tekst üle Põhja-Ameerika. Plaane on erinevaid, mulle sobis see kõige paremini. 

Kuidas Hawaiile saada:

Lennukiga muidugi kui just pole endal jahti ja ookeanipurjetamise kogemust. Lennupileteid võib vedamise korral saada suht soodsalt nagu igale poole. Ameerika idarannikult alla tuhande dollari üsna tavaline, hea õnne korral viis-kuus sotti. Eesti mõistes asub teisel pool maakera, ajavahe 12 tundi. Torontost lennates 10 tundi, pikem kui siit Helsinkisse lend, mis vaid 8 tundi.

Seiklusteotsijatele soovitan täiega. Fakt, et tegu minu elu parima aktiivse puhkusega räägib enda eest!

P.S.  Nagu igale poole mujale reisides ei maksa unustada kahte olulist asjaolu:

1. Minge hooaja välisel ajal kui vähegi võimalik võttes samal ajal arvesse ilmastikuolusid. Hoiate vägevalt kokku nii raha, aja kui närvide arvelt.

2. Planeerige oma reis eelnevalt vähemalt üldjoontes kuid paindlikult. Jällegi hoiate kokku närvide, aja ja raha arvelt sellises järjekorras😉

Jõulud ateistide moodi

Paduateistide pere jõululauas😜

Tegelikult on jumalatesse suhtumise vaatevinklist nii usklikud kui ateistid äärmiselt sarnased. Vahe on tühine, sest võrreldes ateistidega ei usu ka usklikud enamasti ühtki teist neist tuhandetest inimkonna poolt väljamõeldud jumalatest peale enda väljavalitu. Kui nad mõistavad miks ei usu ühegi teise religiooni jumalat peaksid aru saama miks ateistid ei usu nende valjavalitut. Samas, nagu kõrvalolevalt pildilt võite näha, ei takista jeesukesse mitteuskumine jõululauda istumast, head- paremat söögipoolist nautimast ja vabade päevade üle rõõmu tundmast.

Minusuguse uskumatu suhtumine jõuludesse on samasugune nagu nõuka ajal oktoobri või maipühadesse - saab vabu päevi, jessssss!!! Eriti hea, et ei pea isegi selle eest kirikus käima erinevalt nõuka ajast kui paraadidest osavõtmine kippus rangelt soovituslik olema. 

Kõik religioonid on alati kasutanud igasugu tähtpäevi, pole vahet kas tegelikke või väljamõeldud, oma ideede propageerimiseks. Aastapäevad pole muud kui perioodiliselt korduvad momendid kui maakera oma orbiidil päikese suhtes enam-vähem samas kohas. Võtmesõna on siin enam-vähem, sest aasta pikkus pole mitte täpselt 365 päeva vaid 365.2422... päeva. Sealjuures päeva pikkus pidevalt kasvab kuna maakera pöörlemine aeglustub aja jooksul. Päeva pikkuse muutumine siiski nii aeglane, et inimesele jääb see märkamatuks. Aga miks üldsegi on oluline maakera asumine samas punktis päikese suhtes? Eks tegu mugava ja lihtsa ajamõõtmise skaalaga, kus täpsus erilist rolli ei mängi. Aastaajad, mis inimestele olulised, sõltuvad ju hoopiski maakera pöörlemistelje kaldenurga muutusest võrreldes ümber päikese tiirlemise tasandiga.

Kipun liiga tehniliseks minema, parem pöördun tagasi usuteema juurde. Personaalselt pole ma kunagi isegi momendiks ette kujutanud, et jumal võiks olemas olla, minu maailmapilti polnud teda kunagi vaja. Juba lapsena, kui olin ise lugema õppinud, pakkusid palju rohkem huvi vanad horisondid või tähetorni kalendrid, võrreldes muinasjuttudega. Muinasjutu ja ja klassikalised lasteraamatud sirvisin läbi, paremal juhul lugesin veidi ja jätsin pooleli. Põhjus enamasti selles, et see fantaasia mis esiati, tundus liiga ebatõeline. Pähe kippus mõte, kas täiskasvanud tõesti peavad lapsi nii lolliks ja arvavad et usume sihukesi lugusid. No ja piibel, nagu ka kõigi teiste usulahkude ülestähendatud propaganda, oli lihtsalt halvasti kirjutatud muinasjutt. Ei suutnud esimestki lehekülge läbi lugeda kui kord pulli mõttes kätte võtsin. Kommunistliku partei manifesti iidne versioon, mis muud. Eks oli ju kommunismi ulmelugu religioon, mis lubas taevalikku õndsust juba maa peal, kui vaid korralikult tööd teed ja partei käsule allud. Paraku rahvas ei jaksanud ära oodata tähtaegu, mida pidevalt edasi lükati ja lõpuks isegi enam avalikult ei mainitud.

Võiks väita, et olen teaduse usku aga see poleks ka korrektne. Minu arusaamise järgi eeldab usk mingi kindla dogma või veendumuse pimesi järgimist. Siinkohal tulebki sisse huvitav moment. Ma mitte ei usu loodusseadustesse vaid olen veendunud, et kõiksus toimib alludes loodusseadustele ehkki me pole neist kõigist lõpuni aru saanud ja ilmselt paljusid ka mitte avastanud. Paljuräägitud teadlaste püha graal "Theory of Everything". Selline vaatevinkel jätab lahtiseks ka võimaluse, et universum polegi miskit muud kui mingi "jumala" labori simulatsioon. Paraku nagu öeldakse: "eriti pöörased teooriad eeldavad eriti tugevaid tõestusi." Ja kui selline laborandist "jumal" ongi olemas, siis meie käitumine ei muuda karvavõrdki tema tegevust. No ja selle pärast mida ei saa muuta ei maksa ka muretseda, või isegi aega kulutada sellele mõtlemiseks.

Pere on suurel määral samasuguste vaadetega, ehkki lapsed tänu oma noorusele tulisemad usuteemal väitlejad. Nemad on veel selles eas, et ümbritsevate homo sapiensi esindajate piiratus kitsamalt ja ühiskonna ääretu lollus laiemalt häirib hirmsasti. Mina nüüd viiekümnendates olen leppinud olukorraga, kus inimeste käitumine võib olla samal ajal ratsionaalne (autoga sõites, tööl käies, ...) ja äärmiselt ebaratsionaalne (lotot mängides, kirikus käies, ...). Abikaasa mul kõige leebem, ta isegi armastas omal ajal muinasjutte ja suhtub usklikesse tolerantselt. Ega religioon mindki suurt häiri, seni kui seda mulle nina alla ei tulda hõõruma. Probleemiks muutub siis kui keegi sind oma "taevasse" kaasa tahab tarida, kuhugi pommi sokutades või üritades "ristisõtta" saata.

Need neli vaba jõulupäeva aurasid ära kui vesi kuumalt kivilt. Kahju, et kõigi teiste uskude tähtpäevi siinmaal ametlikult ei tähistata. Canada on igasugu diskrimineerimise suhtes kole tundlik, äkki alustaks kampaaniat buda, muslimi, shinto, taara, juudiusu, ... jne ... usupühade riiklikeks tähtpäevadeks muutmise nimel😁 Nii kaugele oleme juba jõudnud, et "Merry Christmas" asemel peavad poliitikud avalikult hoopiski "Happy Holidays" soovima, et mitte teisi uskusid solvata. Üks mu töökaaslane käib igaks juhuks nelja põhivoolu kirikutes kuna pole kindel misuke jumal see õige on. Ütles, et jube jama kui sured ära ja taeva väraval Peetruse asemel Mohammed vastu vaatab ning su põrgu kupatab, või siis vastupidi. Temal lisaks ka buda ja juutide usuga head suhted sisse seatud. Lõpuks lisas, et kui polegi jumalat olemas pole ajakulu liiga hull olnud, kord aastas peaks neile jumalatele küll olema😜 Patutegemisega on tal hoopistükkis eluterve arusaamine: "teen seni kui jaksan, küll vanast peast aega andeks paluda"😆

Hawaii: 6Dec-R Snorkeldamine Honaunau ja Kaelakekua lahtedes, õhtul linna peal

Kaelakekua laht

Kaks järgijäänud päeva plaanisime kasutada vulkaanipargi ja snorkeldamise jaoks. Ilmaennustus ähvardas reedet õige vihmasena üle terve saare. Kuna delfiinid pidid Honaunau lahes juba koidikul hullama andsime teada, et hommikusöögile jääme veidi hiljemaks. Mobla varakult äratama, sõita oli veits alla tunni. Pimedas kobisime vaikselt välja, snorkeldamisvarustus jäi õhtul autosse. Tütar ronis rooli ja saimegi teele. Randa jõudsime hämaras, nats enne koidikut. Pisikese kai juures mõne auto parklas oli veel ruumi. Pilvitus päris tihe, mingit lootust päikesetõusu näha küll polnud. Rannas paar kolm inimest, üks isegi juba vees. Ujumisriided selga ja jalutasimegi vette. Randa kutsutakse ka Two-Step selle järgi, et vette mineku teevad mugavaks kaks massiivset looduslikku laavakivist astet.

Kividevahelises lombis lõksus

Vanad tuttavad kollased

Juba kivil istudes lesti jalga pannes nägime pisikestes tõusuvee lompides lõksujäänud kalasid. Piidlesime tähelepanelikult kaugemale, kus eeldatavasti delfiinid pidid olema, ei näinud ühtegi. Libistasime end vette, kohe hakkas igat sorti kalasid silma. Pildistasin ja filmisin kui moblaekraanil õiget nuppu õnnestus vajutada.

Ujuja hai vaatevinklist

Allveeakrobaatika

Tunne nagu ujuks tohutus akvaariumis, pisikesed ja suuremad kalad sebivad ringi ja ajavad omi asju sulle suurt tähelepanu pööramata.

Ju tundub inimene liiga kohmakas, et neile ohtu kujutada. Vahepeal oligi kõikse lahedam lihtsalt vees liikumatult hõljuda ja jälgida veealuse maailma elu. Ookeani vees ujub inimkeha pinnal ilma liigutamata, eriti maski ja hingamistoruga varustatult kõhuli asendis.

Põnevaim nähtud elukas oli pirakas Moray angerjas, kes põhja mööda liikus ja puges siis koralli auku, kust hambad laiali mind tähelepanelikult jälgis. Aeg-ajalt tõstsime pea pinnale uurimaks, ega delfiinid pole välja ilmunud. Kahjuks sellist vedamist polnud. Poole tunni pärast oli veel mõni entusiast vette tulnud, kokku siiski alla kümne snorkeldaja terve lahe peale. Muidu oli igati tore kuid laisalt loksudes, ainult vahetevahel veidi edasi liikudes hakkab isegi 28 kraadises vees jahe. Kui pooleteise tunniga delfiinid ikka näole ei andnud, ronisime veest välja ja sõitsime hommikusöögile. Näpud ja varbad kortsus nagu lapsest peast kui vannis liiga kaua sai mängitud. Kodus käisin kiirelt kuuma dushi all, et jahedus naha vahelt välja loputada.

Peale ujumist oli isu eriti hea, pugisime laua üsna lagedaks, küsisin puuvilja juurdegi. Ega pikalt ei molutanud, järgmine rand ootamas. Võtsin termostopsiga kohvi kaasa ning sõitsime Kaelakekua lahe äärde. Snorkeldamispaika saamiseks on mitu võimalust Võid sõita alla lahe äärde rannale ja laenutada sealt meresüsta või lased end paadiga kohale viia. Kui oled hea ujuja võid lihtsalt poolteist kuni kaks kilti lahe teise äärde ujuda. Pead arvestama sellega, et ka tagasi vaja ujuda. Võid ka auto parkida suure tee äärde üles kaljule ja sealt matkata umbes kolm kilti alla lahe äärde. Teepikkus pole probleem kuid kõrguste vahe on päris asjalik, tagasi tuleb pidevalt mäkke ronida. Veebilehel hoiatati, et tegu õige raske ronimisega. Otsustasime matkamise kasuks, sest ujumine tundus veidi liiga aeganõudvana, matkates saab ka ümbruskonda imetleda.

Justkui Aafrika savann filmidest

Teades kuidas ameerikas kiputakse liialdama otsustasime spordi sandade kasuks. Snorkeldamise kraami võtsin seljakotiga, tütrel kaks liitrit vett camelpackiga seljas. Parkisime tee äärde, jeepiga on ikka mõnus küll, igalt poolt saab üle sõita. Autost välja astudes tibutas kergelt, hakka või tähistama:  esimene kord, kus ennustatud vihm tõelisuseks osutus. Tütar tuli ujukate väel ja pani kileka peale, mina ei hakanud vaeva nägema, mis see soe vihm teeb. Rada oli päris mudane ja libe, mõnes kohas parajad sopaloigud. Esialgu pikk rohi nagu savannis ja üksikud puud. Kaabu läks vihmast raskeks, äär vajus silmile. Nii jooksingi mingi madalama oksa vastu, sain põsenuki naha katki kriibitud ja paraja sinika silma alla, justkui oleks baaris kaklemas käinud.

Kapten Cooki ausammas kala pilgu läbi

Tütar ujus kalju alla pilti tegema

Poolel maal hakkas ookean paistma, mõnisada meetrit veel kalju peal ja siis laskusime alla. Rannal asus mälestusmärk Kapten Cookile, kohas kus ta olla pärismaalaste poolt maha löödud. Ranna ääres seisis vana betoonkai, millelt suht mõnus vette hüpata. Kalu oli karjaviisiliselt juba kai pealt näha, eriti hästi hakkasid silma kanaarikollased. Ujusime ringi oma poolteist tundi.

Korra käisin kaugemal korallrifi juures, kus suured lained murdusid, paraku ei hakanud seal ei rohkem ega ägedamaid kalu silma.

Tihedam elu käis kolme kuni viie meetri sügavuses, kohati kalaparved vaid meetrisügavuses vees. Huvitav moment kui äkki kogu mass ühel meelel minema kihutas, murdosa sekundi pärast uhas mingi pirakam kala mööda, küllap tasus pisemail teda karta.

Lõpuks ajas jälle külm veest välja. Seekord siiski teataval määral põhjusega, kusagilt surusid allikad sisse, ujudes oli aeg-ajalt õige teravalt tunda kui sattusid "arktilisse" voolu. Kalasid selline temperatuurikõikumine ei paistnud häirivat. Tütar tabas nipi ära, soojendamiseks sukeldus sügavamale, no muidugi mage vesi on ju kergem ja tõuseb pinnale. Tagasiteele sättides tulid kohalikud kassid kaugeid Kanada külalisi uudistama. Meie kassilemb kulutas kümmekond minti kõutside silitamise ja kiisutamise peale. Lõpuks seljakotid selga ja asutasime end minekule, tuldud teed pidi vaja tagasi üles ronida.

Võtsime rahulikult aga polnud õieti põhjust. Peale Mauna Loa tõusu see siin käkitegu, isegi higiseks ei ajanud. Vihm oli kah järgi jäänud, rada küll polnud veel ära kuivanud, jalad said hullult sopaseks.

Rada kulgeb kaljuserva all rohus

Puud on saanud rohupõlengus kõrvetada

Mingi moment kuulsin rohus askeldamist ja puhkimist, kes kurat seal on, tundus nagu suurem elukas. Vaatasime, midagi ei hakanud silma. Sammume edasi ja jälle keegi rabistab.

Kas õnnestub märgata turnivat kitse

Kulgeme paksus ja kõrges rohus

Vaata mis sa vaatad, midagi ei näe ja siis äkki joonistas aju suvalistest kontuuridest suurte kõverate sarvedega mägikitse - igavesti hea kamuflaazh. Üks neist kippus lausa puu otsa ronima, meile suurt tähelepanu ei pööranud, ilmselt ei tundunud ohtlikud. Pirakate sarvede põhjal otsustades oleks vist pigem meie pidanud muret tundma, õnneks pole kitsed turistitoidulised.

Loojang Kona rannapromenaadilt vaadatuna

Sõitsime tagasi hotelli, nosisime veidi näksida ja lebotasime niisama. Päikeseloojangut autoga mere äärde vaatama, kõigepealt suundusimegi rannapromenaadile. Sealt ja sadamast õnnestus võtta paar päris head pilti palmide ja punastes toonides päikesega. Tütar tahtis ka mingi töökaaslaste poolt soovitatud Acai-bowl nimelise magustoidu ära proovida.

Hotelli juurest linna sõitmas

Rannapromenaadi müüril maiuseid nautimas

Viimane kujutas endast pirakat kausitäit jäätise, puuviljade, mahla ja müsliga. Mina võtsin "jahvatatud jää" mango mahla, maasikate, jäätise ja mingite kallerdisemunadega.

Hawaii Ironmani start ja finish

Sihatsed troopilised maiused

Nosisime Alii bulvari müürile toetudes oma maiusekausitäisi kui mul jäi pilk peale mingile kummalisele sildile, kus justkui Sparta sõdalane kujutatud. Lähemal uurimisel selgus, et tegu maailmakuulsa Hawaii Ironmani triatloni ujumise stardi ja jooksu finishi punktiga. Nomuidugi tuli sealt foto teha. Salamisi plaanitud jooksuringi ei viitsinud küll ette võtta.

Massiivsed puud tänava ääres ja ...

... ostukeskuses. Inimest märkate?😉

Aega oli laialt, liiga vara nagu õhtule minna. Jalutasime mere ääres mööda tänavaid, siin on suudetud mitmed hiiglaslikud puud ehitiste vahel alles hoida. Mõni kasvab lausa ostukeskusest läbi. Reede õhtu kohta oli üllatavalt vaikne, tänaval nägime kakerdamas vaid kahte purjakil ja lärmakat briti noorikut, kes kõigile ettejuhtuvaile ligi ajasid. 

Niumalu rand, Kailua laht

Baaridest ikka kostis veidi melu, paraku ei viitsinud sisse astuda. Tagasi hotelli saime suht varakult. Võtsin õlle ligi ja läksin istusin kuumavee basseini. Lebotasin niisama, ei viitsinud isegi läpakaga surfata. Üliaktiivne puhkus hakkas lõpuks väsitama, paebki veits varem põõnama keerama, et järgmisel päeval oleks hea värske vulkaanide pargi kraatrites ringi ronida.

Hilisõhtune Kona

Hawaii: 5Dec-N Hapuna Rand ja Mai Tai

Hapuna rand, parkla vasakul ülanurgas.

Valget aega veel veits järgi, viskame pilgu kaardile, mida toredat järgijäänud päevaga ette võtta. Tagasitee kulges mööda läänerannikut, kus asub enamus saare ilusamaid randasid. Üks kuulsamaid ja maailma parimate randade nimekirja kuuluv on Hapuna Beach.

Teel avanenud vaade, päikeselaik ookeanil läbi üksiku augu pilvedes.

Hawaiil ringi reisides on ujumisasjad alati autos nii, et sobiva riietuse puudumine takistuseks ei saa. Sõidu peal tuli veel meele, et teele jääb ka Macademia pähklite "vabrik", noh koht, kus neid tarbimiseks sobivalt pakendatakse. Meie hotelliperemees soovitas seda, rõhutades, et maitsta pakutakse nii palju kui jaksad süüa. Ei mõistnud miks nii oluline kodanikule, kelle maja ees kanad pähkleid pugivad kuna ta ise ei viitsi korjata. Aga maast korjamine ja koore katki tegemine ilmselt veavarikas tegevus, rääkimata röstimisest ja maitseainete lisamisest. Etterutates ei saa mainimata jätta, et mulle maitsevad toorena kõige rohkem.

Pilt kojutaritud pähklitest, osa juba söödud😋

Igatahes keerasime Google juhatusel maanteelt maha, parkisime ja marssisime Hamakua Macademia Nut Company tehase kõrval asuvasse esinduspoodi. Pirakas asutus, pole miskit öelda. Neist pähklitest valmistatakse lugematul arvul igasugu tooteid alates toorpähklitest ja lõpetades nahahooldus õlidega. Vaatasime ringi aga ega ju maitsmata suuda otsustada, millised kõige rohkem meeldivad. Näidisteleti juures näksis jaapanlaste turismigrupp, nood õnneks viisakad, lasid meidki vahele trügida. Proovimiseks paarikümne eri maitsepuruga üle puistatud röstitud pähklid. Proovisime kõiki, eriti meeldisid kohvi, sibula ja karamellimaitselised. Lisaks pakuti kümmekond sorti kohalikku kohvi, millega hea pähkleid alla loputada. Kõhu sai korralikult täis enne kui ostusid korvi hakkasime laduma.

Jäätis oli siin hea ja mõnus pirakas ports

Mõned ostsime lihtsalt ilusa karbi pärast, enamus siiski meeldiva maitse alusel. Kohv ise polnud minule miskit erilist, suveniiriks pakikese kaasa ostmise mõtte matsin maha peale hinna nägemist. Õlid, shampoonid ja nahahooldusvahendid samuti astronoomiliste hindadega. Ladusime korvi poolest saati pähklikraami täis, kassa juures tuletas tütar meelde, et jäätist ei unustaks. Arve tuli kenasti saja dollari ligi. Vähemalt polnud piinlik, et näidistest sai kõht täis söödud, võlgu me neile küll ei jäänud😋 Firma pakkus isegi võimalust postiga üle maailma kingipakina saata, paraku oli hind täielik kirves - sorry sõbrad, aga pähklikarbi Euroopasse saatmise raha eest sõidan parem järgmisele puhkusele ja võtan teidki kaasa😁 Megapirakas "ühe lusikatäie" jäätise võtsin kohaliku kohvi maitselise, mis üllatavalt soodsa hinnaga. Hakkasime vist harjuma kohalike oludega kui $4 vahvlitopsi jätsi eest odav tundub😏

Päike hakkab peagi loojuma, tütar paremal püüab Pokemone

Väike mure oli, et shokolaadiga kaetud pähklid võivad autos kuuma käes plögaks sulada, paraku polnud ilm õnneks eriti palav. Etteruttavalt võin kinnitada: kõik maiused jõudsid Torontosse heas seisus, shokolaad muideks parim, mida olen saanud - kõva ja paraja magususega, mitte sihuke tavaline löga, mis toatemperatuuril pehmeks kisub. Eks vist Hawaii kuumuses muidu shokolaad oma kuju ei säilitaks. Temperatuuri poolest vedas meil kogu reisi ajal, detsembrikuus Hawaii väga mugav soe ja suvine, kuid mitte liialt kuum.

Vaade rannale lõunapoolsest otsast

Hapuna rannani vaid 20 minti sõitu, parklasse sisenedes ei võetud isegi tasu, viibati meid niisama läbi kuna jõudsime nii hilja. Kohti oli uhkelt, enamus rahvast juba lahkunud. Rand oli tõepoolest ilus valge korall-liivaga kaetud, kahel pool ääristamas mustad laavakivikaljud. Temperatuur piisavalt jahe, et enne vetteminekut otsustasin kerge sörgi mööda randa teha. Jooksin veepiiril ranna põhjapoolsesse lõppu ning siis tagasi terves pikkuses lõunapoolsete kaljudeni, pulsikell mõõtis distantsiks 980m.

Ujumiseks ei viitsinud lesti ja maski tuua, läksin niisama vette. Mõnus oli rahulikes suurtes lainetes selili vee peal lebades loksuda. Pärast jalutasime korra laavakaljude juurde,

siin mitmed pisikesed koopad veepiiril, mustad krabid sebisid hästi maskeerituna sama karva kivil. Huvitav, mis trikiga nad suudavad ilma mingi probleemita libedast kivist kinni hoida kui lained hooga üle käivad. Ei saa märkimata jätta, et ranna ja üldse avalike kohtade asjus kehtib Hawaiil täielik alko keelu seadus. Rahvusparkides pole isegi kinnised anumad lubatud. Miks see nii, ei tea, sest unustasin kohalikelt küsida. Võimalik, et siin tuleb mängu ülemaailmselt tuntud pärismaalaste probleem, kes alkot üldse ei kannata.

Rannalt lahkudes hakkas juba hämarduma, seoses pilvise ilmaga ei õnnestunud päikeseloojangut pildistada. Tagasi Konasse, tütar oli lubanud sünna puhul restosse viia. Eelmine õhtu koht välja valitud, näitas netist menüüd, kalatoidud paistsid ahvatlevad. 

Õnnelik issi Ultimate Mai Tai'ga🍹

Toronto elanikuna on alati esimene mõte, kas parkimist ikka leiame. Kohe resto ees vaba koht, jeepiga muidugi võid vajadusel ka äärekivist lõdvalt üle minna. "Quinn's almost by the sea" on päris kõrgelt hinnatud toitlustsuasutus, mis pakub kohalike kalameeste poolt püütud värsket saaki. Joogipoolisest tundus mulle ahvatlev ära proovida kohalik palju reklaamitud "karastusjook" Mai Tai. Seda on poodides pudeliga saada, aga baarides ja restodes pakutav olevat väidetavalt teine klass.

Söögiks tellisin Mahi-Mahi lisades juurde juustu ja avocado, tütar võttis Ono. Eelmisest kogemusest oli selge, et ühest roast piisab enam kui küll. Joogiks Ultimate Mai Tai, mis koosneb rummide ja puuviljamahlade segust pirakas "Tiki" klaasis, viimase võid suveniirina kaasa võtta. Tütar kaine autojuhina sai limonaadi. Joogid saabusid kohe ja

Lõpuks on investeering järelkasvu vilja kandma hakanud😆

toidudki ei laskud kaua oodata. Enne jõuluhooaega on kõva eelis turismireisidel käia: rahvast vähe, kohalikud elanikud pole veel stressatud ja hinnad soodsad. Mai Tai oli hüva rüübe sünnipäeva puhul nautida, kokteilidest ehk parim, mida kunagi mekkinud. Samas lihtsa ja labase maitsega kodanikuna eelistan tavaolukorras tshehhi pilsnerit või IPA sorti õlut joogipoolisena. Värske kalaroog ülimaitsev, sulas suus, salat ja avokaado sobisid hästi kõrvale. Tänud tütrele sünnaõhtusöögi eest!!!