Koos paljude rahvaste esindajatega Toronto meeleavaldusel marssimas.
Üle maailma toimusid massiivsed meeleavaldused Ukraina toetuseks. Berliinis 100000 rahvamass. Andsin minagi oma panuse, käisime kaasaga Toronto üritusel, kohal oli 30000 nagu Tallinnaski, olin küll salamisi rohkem oodanud.
Paraku on kurb tõsiasi, et välismaised demonstratsioonid diktaatori otsuseid ja mõtteviisi ei mõjuta. Seda ei tee kodumaisedki seni kui võimuorganid suudavad piisavalt represseerida ja ei hakka ise kahtlema käsuandja pädevuses ning poolt vahetama.
Tore ja südant soojendav on lugeda kuidas EL on lisaks humanitaar ja finantsabile otsustanud ka sõjaliselt Ukrainat toetada. Justnimelt EL mitte lihtsalt liikmesriikide tasemel. Viimased uudised räägivad lausa hävituslennukite saatmisest.
Suurim üllatus ja ajalooline otsus tuli Saksamaalt, kantsleri ees võtan mütsi maha. Lõpuks peale 77 aastat on Euroopa juhtiv riik otsustanud hakata tegutsema. Ukrainale antakse relvaabi, SWIFT keeratakse kinni, sõltuvust vene energiast vähendatakse, kaitsekulutused tõstetakse üle 2%! Bundestag võttis need otsused vastu püstijalu aplodeerides, mida tihti ei juhtu. Canada ja EL on sulgenud mitmed Vene meediakanalid. Canada saadab Ukrainasse tankitõrjerakette nagu ka Soome. Mõlema puhul on tegu pea sama suure poliitilise käitumise muutusega kui Saksamaa või Jaapani juures. Saksamaa tagasituleku eest Euroopa kaardile ja pea kogu maailma Venemaa vastu ühendamise eest tuleb tänada Putinit personaalselt🤪 Kas seda sa tahtsidki - Karma Vova karma ma ütlen!
Tekstisõnumid lõunarindel langenud vene noorsõduri telefonil😥
Tänaseks planeeritud ilma eeltingimusteta kõnelused Valgevene piiril. Keegi neist miskit ei oota sest Venemaa ei nõustu tagasi tõmbuma ja Ukraina ei nõustu alla andma. Mõlemad vajavad hingetõmbe momenti, Vene pool varustuse ja uute vägede kohale toomiseks, ukrainlased kaitse korraldamiseks ja samuti varustuse rindele viimiseks. Harkivisse, olevat eile jõudnud inglaste saadetud tankitõrje raketid. Üldse üllatav kui visa vastupanu osutab valdavalt venekeelne Harkiv.
Lõuna pool on rindeuudised viletsamad. Üks suurem linn Aasovi mere ääres vallutatud. Vaenlane surub tasapisi Mariupoli kui põhilise eesmärgi poole. Samas on seal kaitsel ukrainlaste üks kogenumaid pataljone "Azov". Selle linna vallutamine saab venelastele raske ja verine tulema. Odessa suunal on paar nõrka üritust olnud, lähemal ajal ilmselt tuleb suuremahuline rünnak, et lõigata Ukraina Mustast merest ära.
Kiievit seni üllatavalt edukalt kaitstud. Täna esmaspäeval või homme on oodata võimsat läbimurde katset. Kokkuvõttes tundub vene poole suureks probleemiks olema segadus ja madal moraal ning entusiasmi puudus.
Uusi uudisi tuleb nii kiirelt peale, et ei jõua vanasidki postitada. Rindeolukorraga tutvumiseks soovitan jällegi Igor Taro igapäevast ülevaadet lugeda.
Edukaks vastupanuks peab valmistuma ka halbade variantide vastu. Realistlikuks jäädes leian, et Ukraina valitsuse esmajärguline ülesanne on momendil võimalikult palju relvastust üle piiri sisse vedada ja laiali jagada kuni see võimalik ja partisanivõitlust ette valmistada. Kardan et nädala lõpuks nõuab seda olukord. Tingimata on vaja anda nii kõigile relvastatud üksustele kui rahvale selge juhis: Kiievi ja teiste suurte linnade langemine, seadusliku presidendi ja valitsuse likvideerimine ei tähenda alla andmist. Uue nukuvalitsuse käskude kuulamine võrdsustataks riigireetmisega. Ukrainlaste käitumisest on näha, et neist niinimetatud Ukraina natsionalistidest pole kummalisel kombel puudus ka venekeelse elanikkonna hulgas.
Kui uskuda, et Putini eesmärkideks oli see, mida ta oma utoopilistes ultimaatumites nõudis siis: enamus pole mitte lihtsalt läbi kukkunud vaid suisa soovitule vastupidise tulemuse andnud. USA väed Euroopast välja, NATO väed Idaeuroopast välja oli soov, tegelikkuses tuuakse nii USA vägesid kui tehnikat kõvasti juurde ja NATO vägesid suurendatakse kogu idatelje ulatuses. Venemaal pole lootustki võrdväärset vastu panna. Venemaa soovis lüüa nii NATO'sse kui Euroopasse mõra. Paraku saavutas sõja kolme esimese päevaga sellise ühtsuse, mida pole ei Euroopas ega NATO's kunagi olnud. Putin unustas lihtsa tõe: miski ei ühenda tugevamini kui ühine vaenlane, eriti kui see pole mitte välja mõeldud vaid kasutab avalikult sõjalist jõudu. Mis veelgi hullem, senised neutraalsed riigid Soome ja Rootsi kaaluvad tõsiselt NATO liikmelisust - Soomel ja Ukrainal pole ju sisulist vahet, mõlemad kuulusid Vene Impeeriumi alla.
Rahvusvahelises prestiizhis pole Venemaa isegi NL ajal nii madalal olnud, parimaks näiteks saab olema ÜRO täiskogu hääletus Ukraina küsimuses - siis on tore näha kui palju ja kes Venemaa sõpradeks. Rahvusvahelised liidrid hakkavad hoiduma Putinist kui katkutõbisest, keegi ei taha oma albumisse saada pilti käesurumisest 21 sajandi Hitleriga. Usaldatavusest ei maksa rääkidagi, ka juhtivatel lääneriikidel on selge see, mida endised liiduvabariigid teavad ja on üritanud tulemusteta läänele selgitada: Kreml valetab silma pilgutamata kõiges ja kõigile kui ta arvab, et see kuidagi kasulik, sealjuures ei hooli, et hiljem välja tuleb. Lepingud pole väärt paberit millele kirjutatud.
Esimese pilguga võib arvata, et kui mitte mujal siis Ukrainaga saavutab Putin mis tahtis. Realistlikult olukorda hinnates olen kahjuks üsna veendunud: nii või teisiti, ilma lääne otsese sõjaväelise sekkumiseta vallutab Venemaa Ukraina muutes seega võimatuks tolle astumise NATO'sse ja Euroopa Liitu. Kas see toimub venemeelse nukuvalitsuse asetamisega Kiievisse, pikaajalise okupeerimise või lausa liitmisega Venemaaga pole oluline, või on???
Kujutame ette, et Ukraina vallutatud, suurem organiseeritud vastupanu maha surutud, nukuvalitsus paigas. Seis selline nagu Eestis või Ukrainas endas 1945, kõik peaks nagu korras olema, küll miilits ja sõjavägi tegelevad väikeste partisaniüksustega. Paraku pole aasta 1945 kui suur osa Ukrainlastest võitles Vene poolel. Venemeelsete hulk Ukraina ühiskonnas on laias laastus oluliselt väiksem ja sõda seda kindlasti ei suurenda. Ainus arvestatav hulk usaldusväärset seltskonda pesitseb Donbassis ja Krimmis.
Nukuvalitsus saab valitseda vaid karmide survemeetoditega, milleks vaja arvukaid politsei ja sõjajõudusid. Paraku on probleem selles, et praegune politsei ja sõjavägi kohe kindlasti ei sobi ja asendust võtta on vaid eelnimetatud usaldusväärsetest piirkondadest või lausa Venemaalt palgata. Rahvast on pea kolm neljandikku ukrainakeelsed, absoluutne enamus neist ka ukrainameelsed. Ma ei imestaks kui väljaspool Donbassi on ka venekeelsete hulgas märkimisväärne hulk, kes eelistavad Ukrainat Putinile. Kokkuvõttes saaks nukuvalitsus valitseda vaid Donbassi kurjategijate abil Kadõrovi tüüpi terrorit rakendades. Lääne toetatud urbaniseerunud partisanisõda oleks äärmiselt kurnav.
Vene vägede pikemaajaline okupatsioon käiks Venemaale üle jõu, märkimisväärne osa sõjaväest tuleks hoida pidevas häireolukorras vaenulikus keskkonnas. Pealegi saab see olema sõdurite moraalile raskeks katsumuseks. Kui kaua sa usud fashismi juttu kodanike kohta, kes sama keelt kõnelevad ja suht sarnase kultuuritaustaga. Tekib õigustatud küsimus: "Mida kuradit ma siin teen?"
Venemaa, Ukraina ja Valgevene ühisriigi loomine põrkaks samadele probleemidele. Riikide jõuga kooshoidmiseks ja valitsemiseks kuluks nii palju energiat, et see imeks vastsündinud impeeriumihakatise verest tühjaks. Häda on nimelt selles, et ukrainlastel (erinevalt Putini veendumusest) pole mingit soovi kuuluda vene impeeriumi koosseisu ja vaevalt valgevenelasedki eriti entusiastlikud on. Pigem võib juhtuda, et impeeriumi loomine hoopiski kiirendab Venemaa enda paratamatut lagunemist.
Ukrainlaste südi vastuhakk kinnitab, et iseseisvuse ja demokraatiaga "korrupteerunud" inimesi on väga raske tagasi orjusse suruda - dzhinn on pudelist välja pääsenud ja hakkab tasapisi ka Venemaad ennast mädandama.
Välismaailmaga jäävad suhted väga pikaks ajaks pingeliseks, kehtestatud sanktsioone ei hakata tühistama enne kui Ukraina taas vabaks lastud. Mis iganes valimistulemusi ei tunnista keegi, kuna need korraldatud okupatsiooni olukorras. Kokkuvõttes näen, et Kreml on seekord ennast õige raskesse olukorda käkkinud ega kujuta ette kuidas sellest praeguse diktaatori juhtimisel oleks võimeline välja tulema.
Ehk siis lihtsaimaks lahenduseks oleks tüübi võimult kõrvaldamine. Ma ei imesta kui see nii mõnelgi oligarhil meeles mõlgub.
Rünnak Chernihivile nurjus, kaks tanki lasti sodiks ja mitu võeti üle kui meeskonnad põgenesid.
Täpselt kolme päeva eest ründas Vene armee Putini käsul Ukrainat. Võttis natuke aega, et olukord täielikult pärale jõuaks ja suudaks seda teadvustada. Paistab, et nii mastaapsest rünnakust polnud üllatunud mitte ainult ukrainlased vaid ka vene sõjaväelased. Vangi langenud paistavad parajas segaduses olevat ja ei saa aru miks neid tulistatakse, nad olla lihtsalt Valgevenest saadetud edasi Ukrainasse manöövritele. Mõned ilmselt mängivad lolli aga ma ei imestaks, kui reakoosseisule ei avaldatudki operatsiooni üksikasju - lihtsalt anti kaart ja kästi järgmisse punkti sõita.
Igatahes peale esimest üllatust hakkas Ukraina südikalt vastu. Kui mõnel suunal saavutas vene armee suht kiiret edu - eriti põhjast Kiievi peale liikudes ja lõunast Krimmist välja murdes siis idaosas ja Harkivi juures olid kõvad lahingud ning suured kaotused. Üllatavaks on osutunud ka asjaolu, et ei Ukraina õhutõrjet ega lennuväge pole suudetud lõplikult maha suruda ning vene õhuvägedele on tekitatud märkimisväärseid kaotusi.
Igor Taro igapäevases sõjaülevaates, mis üks parimaid seni nähtutest on kolmanda päeva õhtuks vastaspooltel järgnevad kaotused:
Ukraina teatab, et on hävitanud umbes 100 tanki, ligi 540 muud soomusmasinat, 15 suurtükki, 1 õhtutõrjekompleksi Buk, 16 lennukit ja 18 kopterit (neist 11 viimase ööpäevaga), isikkoosseisu üle 3000. Venemaa teatel on nemad hävitanud 87 tanki, 118 sõidukit, 28 raketiseadeldist (Grad jt), 7 lennukit, 7 kopterit ja 9 drooni. Putini sissetungi algusest on Ukrainas hukkunud 210 tsiviilisikut s.h kuus last ja 1100 on haavatud, kellest umbes 100 lapsed. Ukraina sõjaväelaste kaotuste kohta on andmed väga udused. Nagu ikka ei maksa andmeid puhta kullana võtta, esiteks proovib kumbki pool end paremast küljest näidata ja teiseks ei teata niikuinii kõiki kaotusi.
Kõige kriitilisem olukord on Kiievi lähistel, mille langemist ennustasid lääne analüütikud paari päeva jooksul. Momendil küll vene väed paarkümmend kilti linna keskusest eemal toppama jäänud. Kuna puudub ülevaade Ukraina vägedest linna kaitsel siis raske öelda kaua Kiievit suudetakse hoida. Samas ei maksa unustada Groznõi kogemust, linna hurraaga vallutama minnes kandsid vene väed ränki kaotusi ja löödi esialgu välja. Kahe kuu pikkuseks veninud operatsiooniga pommitati Groznõi maatasa, enne kui Tshetsheeni väed ülekaalukate soomusjõudude poolt ja suurtükitule all välja taganesid. Linnavõitlus on ründajale raske, aeganõudev ja verine kui kaitsja hingega asja juures. Kui Ukrainlastel peaks piisavalt tankitõrje relvastust jaguma läheb Kiievi vallutamine raskeks.
Putini illusioonid narkomaanidest fashistliku kliki poolt rõhutud ukraina rahvast, kes tormab lilled käes vene sõdureid embama on pehmelt öeldes ekslikuks osutunud. Ukrainlaste suhtumist väljendab üks vanem proua, kes lillede asemel pakkus sihvkasid vene sõdurile: Pane taskusse, kui oled mulla alla läinud kasvavad vähemalt ilusad lilled. Putini kõnet kuulates ei saagi täpselt aru mis toimub. Kas ta tegelikult arvas, et Ukrainast kujuneb vaid suuremamahuline Krimm kuna talle esitati ainult infot, mis meeldib (tüüpiline diktaatorite probleem). Usub ta tõesti enda ajalooversiooni Ukrainast ja ukrainlastest kui väljamõeldud moodustistest. On tüüp lihtsalt viimasegi reaalsustaju kaotanud - ei tea.
Kolmanda päeva õhtuks on igatahes selge, et Ukraina vastupanu osutus oodatust oluliselt tugevamaks, vene vägedel on logistika ja kütuseprobleemid. Minu arust aga tähtsaim moment, et Ukraina moraal pole murdunud samas kui vene vägede moraal kahtlasevõitu.
Meeldiva üllatusena on maailm lõpuks ärganud. Olulised vene pangad lülitatakse SWIFT süsteemist välja, Saksamaa saadab tanki ja õhutõrje rakette ja seadeldisi, Musk andis ukrainlastele juurdepääsu kosmosesidele, üle maailma IT spetsid ja võimsaim häkkerite ühendus asusid edukalt Venemaa asutusi ründama, Jaapani miljardär annetas miljard jeeni Ukrainale, sanktsioonid Putini enda vastu, paljud riigid on sulgenud õhuruumi vene lennukitele, sportlased keelduvad Venemaal ja venelastega võistlemast, ... jne ... Jääb lausa mulje, et on alanud võidujooks, kes saab rohkem aidata. Maa peale tagasi tulles on selge, et abist on sisulist kasu vaid siis kui Ukraina suudab nii kaua vastu pidada.
Täna hommikul kell 5 eesti aja järgi toimus maailmaajaloos murranguline moment. Selline, mis juhtub kord generatsiooni jooksul või harvemgi ja mille puhul jääb meelde, kus sel momendil olid ja mida tegid kui põrutav uudis tuli. Sõjakuulutus polnud küll nii ootamatu, viimased pool aastat selge, et tõenäosus järjest suurenes aga aju lihtsalt ei tahtnud kuidagi uskuda, et see tegelikult ka võimalik. Sõitsin parasjagu autoga kui raadiost kuulsin.
Maniakk kuulutas sõja sel momendil kui ÜRO julgeolekunõukogus toimus erakorraline istung. Hirmutas teisi riike tuumarelvaga kui keegi peaks julgema vahele segada.
Just praegu algas õhuhäire Kiievis, otseülekanne Kiievist ... pommitamist siiski ei järgnenud.
BBC Reporter küsis kas näeme kolmanda maailmasõja algust? Vastuseks oli: Esialgu sõja algust Euroopas, aga samuti algas ju teine maailmasõda!
Putin defineerib 21 sajandi kurjuse kehastuse. Kui eemisel sajandil jagasid seda tiitlit mitmed erinevad tüübid nagu Stalin, Hitler, Mao, Pol Poth, siis sel sajandil on seni vaieldamatuks põrguvürstiks Kremli kaabakas. Kuulsusejanu see kindlasti rahuldab, sest nagu teada mäletab maailm palju paremini kurjategijaid kui headuse kehastusi: iga koolilaps teab kes oli Hitler, aga ema Teresa ... ?
Hea uudis oli vähemalt see, et Zelenski ja välisminister paistavad elus olevat. Venelaste raketilöögid olla nende enda sõnul (usaldusväärsus teatavasti kahtlane) suunatud sõjaväeliste ja valitsusobjektide vastu. Just teatati, et Ukraina president rääkis Bideniga ja kuulutas välja sõjaolukorra. Vene väed sisenesid Odessasse, liiguvad Harkovi ja Belgorodi peale, ... jne ... Kuulda on suurtüki ja kergete relvade tuld, lahingud käivad.
Ega siin miskit pikalt kirjutada pole, jälgin praegu otseuudisi mitmelt kanalilt.
Õudne mõelda, et tuhandetel noortel meestel, nii venelastel kui ukrainlastel ja lugematul hulgal tsiviilisikutel jäänud vaid loetud päevad või tunnid elada!
Lõpetuseks Ukraina Vabaduse teemaline video, võimas, tekitab külmavärinaid!
P.S. Ei tunne mingit uhkust, et suutsin kriisi käiku ja aega täpsemini ette ennustada kui paljud asjatundjad. Pigem olen kurb, et mu pessimistlik-realistlik ennustus nii täpselt märki tabas.
SLAVA UKRAINU, SLAVA GEROJAM
P.S. Ukraina teema puhul muudan oma kommentaaride poliitikat ja kustutan ilma hoiatamata igasugused Venemaa propagandat levitavad või rünnakut õigustada üritavad kommentaarid!
Postitan kiirelt ära, et ei jääks hiljaks, eks hiljem täiendan.
Ühes eelmises postituses ennustasin, et kriitiliseim moment nädal peale olümpiat. Nüüd see käes, kolmapäeva-neljapäeva vaheline öö. Venemaa on NATO hinnangul 100% valmis, 80% vägedest rünnaku lähteplatsdarmil.
Ettehoiatamata "üllatusrünnakuks" sobivaim moment täna (armee aastapäeva) või homme öösel. Talvesõja tüüpi ultimaatumiks samuti kõik valmis. Milline variant valitakse sõltub Kremlis istuva sõjakurjategija tujust.
Ukraina presidendi avaldus veidi aja eest:
Ukrainian President Volodymyr Zelensky said the trigger for a Russian invasion can happen “any minute,” during an address posted on his official Facebook account early Thursday local time.
“The whole world is saying this can happen any day now. The trigger can appear any minute,” he said, addressing Russians in Russian. “You are being told this fire will free the Ukrainian people. But Ukrainian people are free."
Omikroni noorem vend on suureks kasvanud ja kardetavasti kipub peagi vanemast pikemaks ning tugevamaks sirguma. Januari lõpus Science ajakirjas avaldatud artiklis arvati, et ehkki BA.2 erineb oma veljest mitmekümne mutatsiooni võrra siis seoses kitsa levikuga kaob ta peagi orbiidilt. Asjaolu kui kiiresti viiruserindel areng toimub kinnitab, et alles 16 veebruari Nature artiklis väideti BA.2 mitte kutsuvat esile raskemaid sümptome ja suremust. Mõnevõrra ootamatult selgus, et on nii nakkavam kui ka kutsub esile tõsisemaid sümptoome.
Piirangute mõju osas on heaks näiteks kõrge vaktsineerimistasemega Taani kus 1. veebruaril tühistati kõik koroonapiirangud kaasa arvatud maskikandmise kohustus. Nakatumine hakkas peagi taanduma (eelkõige küll testimise vähenemise tõttu) kuid haiglate koormus ja suremus alustas järsku tõusu, 7 päeva keskmine pea kahekordistus 18 veebruariks kui võrrelda 1 veebruariga.
Tänane statistika näitab järsku eelnevaid rekordeid löövat suremuse kasvu Taanis.
Olukord vihjab mitmele ebameeldivale võimalusele. Praegused vaktsiinid ega ka koroona eelmiste tüvede kaasa arvatud Omicroni BA.1 variandi läbipõdemine ei paku uue tüve vastu eriti tõhusat kaitset. Mitmed seni kasutatud lootustandvad ravimid madala efektiivsusega. BA.2 levib veel kiiremini ja erinevalt esialgsest lootusest tekitab raskemaid tüsistusi kui Omikron.
Mul endal täna kerge väsimus kallal ja pea raske, ei hakanud jooksma minema. Põhjuseks suure tõenäosusega eile saadud järjekordne vaktsiinisüst. Vaktsiinipunktis küsiti millist varianti soovin. Mul kaks Pfizerit, täiskuur Janssenit, võtaks Moderna, siis täiskokteil käes. Medõde hakkas naerma, ma olevat üks vähestest, kes koroonasse huumoriga suhtub. Ikka Pfizerit tahate - ei-ei täitsa tõsiselt Modernat. Vaatas veel korra kahtlevalt otsa, aga koukis siis Moderna süsti välja ja suskas selle ära. Seekord ei tundnud üldse torget, kas nõel nii peenike, läks kõigist närvidest mööda või olen juba tundetuks muutunud.
Tean küll, et uute tüvede puhul vaktsiini mõju väheneb, aga ei hakka ka ootama millal ükskord selle Omicroni või BA.2 vaktsiiniga välja tulevad. Selleks ajaks on niikuinii mõni uus tüvi välja ilmunud. Inimene on paraku selles loodusega võidujooksus alati tagaajaja rollis. Mina siis nüüd neli või lausa viis süsti (Jansseni täiskuur läheb 2 eest kirja) käsivarde saanud, ammu juba klooniks muutunud nagu üks tüüp FB grupis arvas😁
Täna lugesin Ukrinformi veebilehelt läänemaailmale suunatud artikli "What's going on in Ukraine", mis üritab selgitada Ukrainlaste enda vaatevinklit praegusele kriisile. Peab tunnistama, et vägagi huvitav lugemine oli. Tuli meelde kuidas nõuka ajal imestasime lääne inimeste üle, kes ei saanud üldse pihta olukorrale ja toimuvate sündmuste sisule, sest nad lihtsalt polnud võimelised nii küüniliselt mõtlema nagu süsteemis sees olevad. Meie oskasime suht täpselt aimata poliitilise juhtkonna käitumist, mis nii lääne tavakodanikele kui "NL ekspertidele" ikka ja jälle üllatuseks kujunes. Natuke samasse rööpasse läheb ka Kadri Liiki intervjuu: "Putin tahab survestada läänt aruteludele mitte sõdida Ukrainas".
Ma ei tea, mulle tundub nii Ukrainlaste kui Kadri arusaamine olukorrast liiga optimistlikud. Mõlemad eeldavad, et suurt sõda mitte ainult ei tule vaid polnud plaaniski. Tore kui see nii oleks, tunnistan ennast hea meelega asjatundmatuks panikööriks kui tõepoolest ei sõda ega erioperatsioone ei tule ning vene väed kenasti tagasi kasarmutesse marsivad unustamata oma raskerelvastust piiri äärde maha. Paraku ei saavutaks Putin sihukese spektaakliga midagi, relvastusläbirääkimisi on Lääs võrdsetel alustel niikuinii valmis pidama, sest võrdsetel alustel on Venemaa palju kehvemas seisus. Kui keelata raske ründerelvastus 50 km vastase piirist tuleks Ida-Preisimaa (Kaliningradi oblast) sisuliselt desarmeerida, millega Moskva kindlasti nõus pole. Praeguse hirmutamise tulemuseks on vaid NATO uute vägede liigutamine Vene piirile lähemale. Lisaks kõigele paistab, et venelased valetavad nagu ikka väites oma vägesid tagasi tõmbavat.
Hommikul kuulete kindlasti ka seda mis Putini novembrikuust alanud genotsiidijutu taga oli: Donbassis olevat "leitud" massihauad (ülisobiv ajastus muidugi). Kogu asi haiseb kurjakuulutavalt Katõni järgi. Kes ei tea siis venelased hukkasid 22000 Poola ohvitseri ja intelligentsi esindajat ning üritasid seda sakslaste kaela ajada. Sõja ajal sakslased vallutasid piirkonna ja kutsusid rahvusvahelised eksperdid massihaudasid inspekteerima. Polnud mingit kahtlust, kes sõjakurjategijateks osutusid (glasnosti ajal tunnistasid seda ka venelased ise), paraku ei jõudnud minu teada kunagi keegi neist kohtu ette. See ka üheks põhjuseks, miks poolakatel Venemaa vastu eriti soojasid tundeid pole.
Rõõmsamal teemal: Kelly ühe laskumisega kenasti finaalis: Palju õnne nii selle kui 20 sünna puhul!!! Homme öösel saab loodetavasti põnev võistlus olema, vaadake et maha ei maga😉
Medali asemel anti kuldsete loorberilehtedega panda topis😕
Tehnika (jälle suusaklamber😣) vedas hüppel alt teisel kullamaigulisel laskumisel aga vähemalt pronks tuli esimese vooru ja oleks ka kolmanda vooru eest tulnud. Jah, muidugi oleks tahtnud kulda näha kuid Olümpiamängudel pronks teenida on väga võimas tulemus! Palju Õnne Kelly!!!🏆
Venemaa nõuab julgeoleku garantiisid. Piisab kui visata pilk Ukraina ja Vene sõjajõudude võrdlusele ja vägede paigutusele momendil, et näha kes vajab julgeoleku garantiid. Absurdi tipp on piirata ümber väiksem ning hulga nõrgem riik ning asuda siis nõudma endale julgeoleku garantiisid. On selge, et ainus, kes neist kahest kaitset vajab on Ukraina. Paraku pole lääneliitlased valmis pakkuma muud kui diplomaatilist ja finants toetust ning suhteliselt piiratud relvaabi, sedagi üksikud nagu USA, UK ja Balti riigid. Nagu üks diplomaat hästi ütles, siis vaatamata kummagi poole ärplevatele sõnavõttudele on Venemaa võimeline okupeerima just nii palju Ukrainast kui ta seda soovib, kuid ta ei suuda seda pikas plaanis hoida. Teiseks probleemiks saab olema sõjakäigu hind nii otseselt rahas, inimeludes kui rahvusvahelises prestiizhis mõõdetuna.
Venemaa teab väga hästi, et tal on olemas absoluutne julgeolekugarantii tuumarelvastuse näol. MAD (Mutually Assured Destruction) ehk vastastikku kindlustatud hävitamine töötas edukalt terve külma sõja aja ja töötab veel pikka aega edasi ning seda palju kindlamalt kui ükskõik millised "seaduslikult siduvad" lepingud või deklaratsioonid. Seda on äärmiselt ilmekalt näha Ukraina enda näite juures. Vastavalt Budapesti kokkuleppele loobus Ukraina tuumarelvadest vastutasuks julgeoleku garantiidele viie juhtiva tuumariigi USA, Inglismaa, Venemaa, Prantsusmaa ja Hiina poolt. Paraku pühib Venemaa selle lepinguga teadagi mida ja ülejäänud neli teevad näo nagu poleks riigujuhtide allkirjadega dokumenti olemas.
Kokkuvõttes on tegu väga konkreetse hoiatuse ja kinnitusega kahe olulise punkti kohta rahvusvahelises julgeolekupoliitikas: Ära kunagi loobu võimsatest relvadest mingi paberilipaka vastu ja ära kunagi jää lootma mingi lepingu peale, ja seda mitte ainult Venemaa vaid ka teiste riikide puhul. Ukraina kõige suuremaks ja võimalik et isegi eksistentsiaalseks veaks oli Venemaa ja lääneriikide usaldamine. Venemaa on muidugi riik, kes peab lepingutest kinni vaid seni kui need talle kasulikud, selle kohta on valusaid kogemusi paljudel riikidel kaasa arvatud Eestil Tartu rahulepingu näol.
Miks siis ikka Venemaa nõuab "julgeoleku garantiisid" mis tal niigi olemas. Keegi ei julge ju kunagi väljastpoolt ähvardada Venemaa territooriumi, sest keegi ei taha riskida tuumasõjaga. Tegelikult nõuab Moskva hoopiski õigust oma territooriumi ja mõjuala laiendada. Putin tahab ajalukku minna Impeeriumi taastajana ja on nõus selle nimel väga palju ohverdama, loomulikult mitte ennast küll aga arvukalt nii vene kui kõigi teiste rahvaste inimelusid. Kreml teab, et lääneliitlased ei tiku talle kunagi kallale tuumasõja hirmus kuid pole kindel et nad tuumarelva kasutamata jätaks kui Vene väed NATO liikmesriiki ründavad. Just sellepärast on viimane aeg Ukraina küsimuse lahendamiseks. 2014 oleks muidugi palju lihtsam olnud. Ma ei teagi miks tookord operatsioon ära jäi, võibolla loodeti Ukraina iseeneslikule vaiksele allaandmisele.
USA väitel on (suure tõenäosusega) rünnak plaanitud kolmapäevaks ja sellele eelnev provokatsioon esmaspäevaks (mis möödas) või teisipäevaks. Eelmise nädalavahetuse tähtaeg läks üle ja midagi ei juhtunud. Kaks võimalust, kas USA luureandmete avaldamise taktika töötab ja Venemaa seetõttu peab oma rünnakuplaane pidevalt muutma või Venemaa tõepoolest ei plaani rünnata nagu nad ise väidavad. Kummagi poole avalikku juttu ei maksa 100% tõena võtta, paraku faktid vene vägede hulga ja paiknemise kohta räägivad täielikust valmidusest suuremahuliseks ründeoperatsiooniks. Kõik seisab vaid ülemjuhataja käsu taga. Venemaa ise ei varja seda samuti vaid lausa reklaamib "õppusi" igapäevaselt telekas.
Homme sõidab lääneliidu nõrgeima lüli esindaja Saksamaa kantsler Moskvasse. Õhkõrn võimalus sõja ärahoidmiseks oleks Scholzi jõuline kinnitus, et ka Saksamaa seisab vankumatult koos ülejäänud NATO riikidega samas rivis. Väiksemgi kõhklus või nõrkuse ülesnäitamine annaks Putinile juurde kindlust operatsiooniga alustada. Paraku arvan, et mida iganes sakslane homme ütleb ei muuda see midagi, sest Kremlis on otsus ammu vastu võetud. Praegu pigem kaalutakse milline moment taktikaliselt ja ilmastikuliselt oleks sobivaim rünnaku alustuseks. Provokatsioon lavastamaks süüdlasteks ukrainlasi on möödapääsmatu vene rahva veenmiseks, et Ukrainat on vaja "karistada". Olematute "välismaiste palgasõdurite" paiknemine Ukrainas samuti oluline sisemaiseks tarbimiseks. Välismaal sellist jampsi niikuinii ei usuta, mis aga polegi eesmärgiks.
Ma ei näe mingit realistlikku võimalust, et sõda või vähemalt relvastatud riigipöördekatse ära jääks. Putin ei saa taganeda, sest see tähendaks tema lõppu, NATO ei saa ultimaatumile järgi anda, Ukraina ei kavatse suveräänsusest loobuda - nii lihtne see ongi.
Investeerimisnõu ma andma ei hakka😏 Mõelge oma peaga mis sõja puhul maailmamajandusega juhtub, millised tööstusharud võidavad, millised kaotavad ja mis juhtub toorainete hindadega;)
P.S. Täna oli huvitav spektaakel ekraanil, kus Putin küsis Lavrovilt kas on mõtet diplomaatiliste läbirääkimistega jätkata, too vastas, et Vene põhinõudmistele pole vastu tuldud aga diplomaatia võimalused pole veel ammendunud. Kas hakkab vastutuse jagamine, tundub et tüüp ei taha üksi Haagi sõjakurjategijate kohtupingis istuda või halvemal juhul laternaposti küljes rippuda😱
Vasakpoolne tüüp ärpleb maailma liidritega kuid viiruse suhtes on paras argpüks
Neljapäeva 10 veebruari õhtul kutsuti Valges Majas ootamatult kokku julgeoleku koosolek. Peale seda informeeriti lääneliitlasi uuest infost, mille alusel on oodata Vene rünnakut lähipäevil, võimalik et enne Olümpia lõppu. Täna on tulnud riburada teateid kõrgetasemelistest kohtumistest: USA kinnitas üle artikkel 5 NATO rakendamist Ida-Euroopa liikmetele. Võeti erakordselt ühendust Rootsi välisministriga??? Anti Ukrainale üle värske ohuhinnang. Mitmed riigid saatsid hoiatuse oma kodanikele soovitusega koheselt (24-48 tunni jooksul) lahkuda Ukrainast. Vahepeal oli kuuldusi lennukeelutsooni kehtestamisest. Homme pidi toimuma Bideni ja Putini telefonivestlus. Mul on juba ammu kadunud usk kriisi diplomaatilise lahenduse võimalikusesse. Seda eelkõige põhjusel, et Putin ei lepi vähema kui võimuvahetusega ehk Kiievi "Kadõrovi" võimule upitamisega. Kuna valimistega pole see võimalik tuleb kasutusele võtta sõjalised vahendid.
Eduka sõjalise operatsiooni võimalused kasvasid oluliselt Valgevene kriisi käigus kui batka suruti Euroopa poolt nurka ja Kreml talle tingimuslikku kaitset pakkus. Otsus Ukraina küsimus lõplikult lahendada langetati Kremlis ilmselt enne detsembris NATO'le ja USA'le ultimaatumi välja saatmist. Paraku polnud sõjavägi veel piisavalt valmis, tänaseks kõik nupud laual madallähtes rünnakukäsku ootamas. Kogu eelmise 2 kuu diplomaatiline askeldamine oli Moskvale vaid mänguks võimaldamaks rünnaku ettevalmistused lõplikult siluda. Ukraina sai momendi hingetõmbeaega ja veidi äärmiselt vajalikku tanki ning lühimaa õhutõrje relvastust.
Erinevatest stsenaariumitest sai pikemalt kirjutatud "Seitsmes stsenaarium" postituses. Viimasel paaril päeval on seoses uue luureinfoga lisatud detaile: Kiievi hõivamine ja võimuvahetus, provokatsiooniks kasutataks keemiarelva süüdistades selles Ukrainlasi. Keemiarelva kasutamine oleks eriliselt küüniline, samas nii tüüpiline praegusele Kremli rezhiimile. Kiievi operatsioon eeldab vene agentide ja kaasajooksikute asumist mitmel kõrgel positsioonil Ukraina sõjaväe juhtkonnas, valitsuses ja olulistel objektidel nagu lennuväljad, sidesüsteemid, ... Kõige lähem paralleel ajaloost oleks suht hästi õnnestunud vene dessantlaste korraldatud võimuvahetus 1978 Kabulis Afganistani sõja alguses. Personaalselt minule tundub taoline opertsioon Kiievis liiga riskantne, pigem märulifilmi sobiv.
Vaatame siiski kuidas teoreetiliselt võiks toimuda. Põhiprobleemiks on Ameeriklaste satelliitluure pluss Ukraina õhutõrje ja Kiievis paiknevad üksused. Ukrainlased saavad vähemalt tunnise ettehoiatuse isegi kui Venemaa halvab mastaapse küberrünnakuga rahvusvahelise internetisüsteemi ja Ukraina moblaühendused. USA satelliite nad ilmselt ei julge pimedaks teha, see oleks otsene sõjakuulutamine. Klassikaliselt antaks esiteks raketilöök Ukraina õhutõrjele, sidesõlmedele ja komandopunktidele. Siis dessant Kiievi lennuväljadele, et need üle võtta ning transpordilennukitega suuremad jõud eriüksusi sisse tuua.
See moment on aga kõige haavatavam. Kui ukrainlased seaks lennuväljade ümber sisse portsu miinipildujate patareisid muutuks dessandi maandamine võimatuks või äärmiselt ohvriterohkeks. Anna tuld maandumisrajale, pole vaja lennukitele pihta saada, piisab rajale kraatrite tekitamisest ja miinikildude puistamisest. Paar aviobensiinist pungil ereda leegiga põlevat lennukit löövad kogu lennuvälja pikaks ajaks rivist välja rääkimata psühholoogilisest mõjust teise laine pilootidele.
Jõudude vahekorda (nii arvukust kui tehnoloogiat) arvesse võttes on ajaloost hea paralleel Saksa sissetung Poolasse teise maailmasõja algul. Tundmatu väärtusega muutujaks Ukraina armee võitlustahe, eriti peale esimesi ränku lüüasaamisi. Loodetavasti on nad ette valmistatud vastupanuks ilma keskse juhtimiseta. Vene pool kahtlemata annab eetrisse nii libainfot kogu Ukraina kapituleerumisest kui ka kohalike väeosade komandöride korraldusi. Kindlasti ka kinnivõetud lääne "palgasõdurite" intervjuusid ja "ukrainlaste sõjakuritegusid". Tänapäeval on paraku moblad pea igal kodanikul, ei võta kaua aega kuni Ukraina poolne inf maailma meedia ekraanidele jõuab.
Ukraina vallutamise korral kujuneb viimaseks vaatuseks partisanisõda. Traditsiooniline maapiirkondades, metsades, soodes kõvasti raskendatud seoses tänapäevase tehnikaga (kopterid, soojuskaamerad, ... ). Sissisõda linnas on aga õige vastik okupandile kui osavalt korraldada. Kui kaua ja kui edukas, seda näitab aeg. Lõppkokkuvõttes annab Ukraina sõjakäik Vene impeeriumi lagunemisele hoogu juurde. Aga nagu ka NL kokkukukkumisega saab see toimuda vaid sisemiselt, keegi ei taha vene rahva päästmise nimel tuumasõjaga riskida.
Venelaste suureks dilemmaks on Ukraina poole hukkunute arv. Armee moraali hävitmiseks peaks võimalikult suur olema, samas pikas perspektiivis tähendaks niigi mitte sõbralikult meelestatud vennasrahvast suure hulga surmavaenlasteks muutmist. Tsiviilohvrid saavad olema ukrainlased ja neid on õige raske vene armeel usutavalt enda turjalt maha veeretada.
Öösel on hakatud juba rääkima, et sõda võib alata sel nädalavahetusel. Arvatavasti siiski mitte enne laupäeval kella kuueks planeeritud Bideni ja Putini telefonivestlust.
Suuremastaapse rünnaku puhul märkavad selle algust ilmselt paljud interneti või moblaühenduse probleemide läbi. Kui olete oma ruuterit kontrollinud ja saate aru, et viga pole selles, on suure tõenäosusega alanud massiivne küberrünnak. Vene - Ukraina sõda saab olema näidiseks kuidas näevad välja suuremahulised tuleviku sõjad. Jääb vaid üle loota, et Saksa Poolale kallaletungi analoogia ei laiene ülemaailmse sõja ehk siis 3. maailmasõjani.
Sellised asjad juhtuvad kui tuumarelvadega varustatud suurriigi ainuvalitsejaks saab suurushullustust põdev psühhopaat ja ülejäänud maailma liidrid pehmodena käituvad olles unustanud teise maailmasõjani viinud järgiandmiste poliitika tagajärjed.
Esmaspäeval käisin ekstra tööl teenides 2 vaba päeva - ühe võtsin kohe teisipäeval suusatamiseks välja kuna ilm tõotas hea tulema. Ega viga polnudki, hommikul ainult sadas paksu lund. Põldude vahel jooksis pirakas hunt paarikümne meetri kauguselt auto eest üle tee, kahju et mul pardakaamerat pole. Mäele jõudsin suht hilja, kuid see eest olin poole üheksani kasutades aja maksimaalselt ära. Mobla äpi põhjal läbisin 152 km, umbes kolmandik läheb küll tõstuki arvele.
Vabaõhukohvik
"Koprasaba" maiused
Korra istusin autos ja sõin oma kaasa võetud pizza nahka, joogipooliseks rüüpasin õltsi peale nagu ikka. Restodesse pidi saama vaid broneeringuga, samas oli tekkinud mitu vabaõhu söögikohta. Eriti populaarsed need polnud, kümmekonna miinuskraadiga tuule käes kaua istuda ei taha. Õhtupoole läksin kiikasin restosse ja uurisin kas äkki baari saab niisama. Saigi, tuli ainult vaktsineerimispass ette näidata. Käisin oma Eesti tõendi moblalt letti, jäädi rahule.
Õhtune vaade tõstukile, restodele ja hotellidele
Baaris tellisin cappuccino, mis oli küll maitsev aga paar korda kallim kui autos konsumeeritud õlts. Üks joogine inglane kippus sõbraks. Kuuldes, et olen Eestist käristas konjakit välja ja kutsus isegi õhtuks enda hotellisviiti peole. Pilgutas kavalalt silma: nad olla sõpradega juba mitmed tüdrukud ära rääkinud. Kahjuks pidin viisakalt ära ütlema: järgmine päev vaja tööle minna ja kuri naine ootab koos kahe koeraga kodus😁
Mul samad suusad ...
... mis Olümpiasportlastel😜
Lisaks Kelly ebaõnnestunud vigurhüppe võistlusele vaatasin viimastel päevadel nii meeste kiirlaskumist kui ülisuurslaalomit. Põnevad võistlused kõik. Fischeri firma on tulnud tagasi aastatetaguse värvidisainiga. Minu omal ajal soetatud koondise treeningsuusad näevad kaugelt vaadates päris sarnased kui võrrelda tänapäeva tippmudelitega. Koju sõitsin esimese veerand tundi kiiver peas kuna ei suutnud külmast tundetute näppudega kiivri klõpsu lõua alt lahti teha.
EKRE volikogu toetab Eestisse tuumaelektrijaama rajamist. Esimesel pilgul tundus uskumatu, et padukonsrvatiivne partei progressiivset tehnoloogiat toetab. Edasi lugedes selgus lihtne põhjus: 68 protsenti eesti elanikest toetavat tuumajaama ideed - ehk siis tüüpiline populism. Ma pole kitsarinnaline: kui muidu enamasti vastuvõetamatute ideedega erakond tuleb ühe hea mõttega välja siis toetan sellest sõltumata. Kui keeruline või kulukas on elektribörsilt lahkumine ja CO2 kauplemissüsteemis osalemise peatamine pole aimugi, kuid kardetavasti pole see nii lihtne, et lihtsalt astud välja ja asi ants.
Esiteks tahan mainida, et olen alati olnud tuumaelektri pooldaja kuna tegu on kõrgtehnoloogilise, piisava toorainevaruga ja "rohelisega" ses mõttes, et energiatootmine ise ei lisa kasvuhoonegaase. Elektrihindade kriis on teravalt üles tõstnud küsimuse kuidas kindlustada Eesti elanikele edaspidi "normaalse" ja stabiilse hinnaga energia jätkusuutlikult. Lihtsaimaks lahenduseks tundub esimesel pilgul olevat elektri ise tootmine. Globaalses maailmas nii see pole, ehkki teoreetiliselt ju oleks võimalik. Tõestuseks kas või Norra, kes ekspordib ohtralt naftat kuid kus maailma ühed kõrgemad bensuhinnad.
Oletame, et Eesti valitsus ja parlament võtavad rahva laialdasel toetusel vastu otsuse energiavajadus iseseisvalt katta. Esimene käik peaks olema põhjaliku uuringu tegemine, milline energiatootmise võimalus ja millises mahus oleks kõige soodsam ning kõige mõttekam. Teatavasti on nii tuumajaamade ehitamine kui hilisem jäätmete hoiustamine hullult kulukad. Aga siiski, vaatame mida googlest elektritootmise hinna kohta leida on.
Natuke teemat uurides on selge, et hind sõltub väga palju kohalikest eripäradest. Pole ei viitsimist ega aega hakata tegema põhjalikku uurimistööd olemata selle ala spets, pealegi ei maksa mulle keegi. Energiatootmise hinna määramiseks kasutatakse terminit LCOE (levelized cost of energy) - jämedalt tegu kõigi kulude jagamisega totaalse energiahulga peale elektrijaama eluea jooksul. Kuna hinnad muutuvad aja jooksul, kulud ja jaama eluiga erinevad planeeritust on täpne arvestus praktiliselt võimatu. Tsüklilistel energiajaamadel (tuul, päike) energiasalvestuse vajadusest tulenevad lisakulud. Rahvusvahelise energia agentuuri VALCOE indeks võtab arvesse ka nõudlusest tingitud hinnakõikumise. Kulud jagunevad jaama ehituskuludeks, kasutatava kütuse kuludeks, tegevuskuludeks ja lisakuludeks, mille alla kuulub väga lai spekter alates jäätmekäitlusest kuni kindlustuseni.
Lihtsaimaks võrdluseks saab kasutada erinevate rahvusvaheliste uuringute andmeid. Eesti laiuskraadi puhul pole suuremahulise elektritootmise puhul ilmselt mõtet päikeseenergia peale loota. Hüdroenergiat pole suurt kusagilt juurde võtta, geotermilist lihtsalt pole. Järgi jäävad vaid tuuleenergia, fossiilkütustel põhinev (süsi, gaas, põlevkivi) ja tuumajaamad. Põhiküsimus: milline neist kolmest oleks odavaim, sest rahva jaoks on ilmselt just hind kriteerium number üks. Hinna juures aga tuleb kindlasti arvesse võtta asjaolu, et see pole püsiv vaid muutub sõltuvalt nii objektiivsetest (tootmisefektiivsus, maht, ... ) kui ka subjektiivsetest (maksupoliitika, seadusandlus, ... ) asjaoludest. Sealjuures on muutused üllatavalt kiired, vaadake allolevat graafikut (P.S. X telg logaritmiline skaala).
Taastuvenergial põhinev hind on pidevalt langenud, trend tõenäoliselt jätkub kuid kindlasti mitte nii kiiresti kui seni. Fossilkütustel põhinev jäänud samaks kuid arvestades praeguseid poliitilisi suundi siis seoses maksupoliitikaga hakkab hind ilmselt tulevikus kasvama, gaasil vähem kui söel. Tuumaelektri hind tugevas kasvutrendis, arvatavasti seoses nii seadusandluse karmistumise kui jäätmete ladustamise probleemidega. Tuumajaama puhul on väga suur vahe kas renoveeritakse vana või ehitatakse täiesti uus tuumajaam, mille puhul elektrihind kordades kallim.
Odavaim elekter toodetakse maismaal baseeruvate tuulegeneraatoritega. Puuduseks muidugi asjaolu, et elektri tootmine sõltub tuulest, mistõttu vajalik suurte energiaakumulaatorite ehitamine katmaks tuulevaikse aja energia vajadust. Avamere tuulegeneraatorite ja söe põletamisel põhineva elektri omahind umbes kaks korda, tuumajaama puhul lausa kolm korda kallim. Enam ei tundugi tuumajaam nii hea või vähemalt nii odava lahendusena. Ma ei tea aga kahtlen sügavalt, kas rahvas on valmis maksma tuumaelektri eest kolm korda kõrgemat hinda kui tuuleelektri eest.
Seega tundub lahendus lihtne: ehitame hulga tuulegeneraatoreid nagu Aidu või Pakri tuulepargid lisaks tellime Teslalt võimsad akupangad. Ma ei kahtlegi, et kohalikele elanikele eriti ei meeldi kui nende tagahoovis 50 meetri kõrgune tiivik müdinal pöörleb, samas tahaks näha seda valda, kes hea meelega ennast tuumajaama asukohaks valmis pakkuma.
P.S. Eelnev arutlus ei võtnud absoluutselt arvesse Eesti kohalikust eripärast tulenevaid tegureid, mis võivad elektri omahinnale märkimisväärset mõju avaldada. Äkki osutubki tuumajaam parimaks variandiks. Eesti puhul on lisaks vaja arvestada ka põlevkivijaamade sulgemisega kaasnevaid vägagi tõsiseid sotsiaalseid pingeid Ida-Virumaal.
Mida teie arvate tuumaelektrijaama potensiaalist või milline energiatootmismeetod oleks kõige õigem?
Vaatasin täna Reporterist takkajärgi vaktsiinivastaste meeleavaldust Tallinnas. Füüsiliselt oli raske, lihtsalt ei suuda uskuda et eestlased võivad nii nõmedad ja lollid olla. Videot nähes sain ka aru, et minul poleks piisavalt vaoshoitust politseiniku ameti jaoks.
Tugevanärvilistele soovitan TV3 viimast Laseri saadet S06E01 täispikkuses. Annab päris hea ülevaate sellest seltskonnast, kes eksisteerib täiesti teises maailmas kui mina ja mu sugulased, sõbrad ja tuttavad. Tekkis lausa "apartheidilik" soov kõik rahulolematud kokku koguda ja kuhugi toredale soojale saarele saata, kus nad võivad teisi kodanikke segamata homoöpaatilisi terakesi süües ja MMS'i peale rüübates rahulikult elada nii nagu ise paremaks peavad.
Suure osa ajast vaatasin ja kuulasin ja ei saanud aru, mis jama tüübid suust välja ajasid. Objektiivsuse mõttes tuleb tunnistada, ega nad ise ka muidugi aru saanud. Alternatiivmeedia ja selle jüngrite rahastamise küsimus tundub ikka väga kahtlane. Kuidas on võimalik, et inimesed, kel väidetavalt raha pole, annetavad kümneid tuhandeid. Vandenõu teoreetik arvaks, et kogu värki juhivad ja rahastavad jõud, kelle huvides läänemaailmas võimalikult palju segadust tekitada.
Mis teie arvate: kui suure protsendi Eesti ühiskonnast moodustab seesinane lärmakas, agressiivne ja ignorantne vähemus? Mina ei tea, ei julge isegi enam pakkuda.
Ma ei teagi kumba plagiaadi eest kohtusse kaevata, kas FSB'd või CIA'd või mõlemat. Tundub, et mõlemad organisatsioonid teevad haltuurat ja originaalsete plaanide väljamõtlemise asemel loevad mu blogi😜 Kirjutasin 14 detsembril oma blogipostituses Ukraina kriisi võimalike arengute teemal.
Esiteks venelaste vastuvõetamatu ultimaatum ... palun väga, 3 päeva hiljem, 17 detsembril saadab Venemaa USA'le ja NATO'le nõudmised väed Ida-Euroopast välja tõmmata ja uusi liikmeid mitte vastu võtta ning jagada Euroopa mõjusfäärideks.
Teiseks venelaste võimaliku provokatsiooni stsenaarium: 15 jaanuaril hoiatas USA planeeritava vene eriväelaste poolt korraldatava aktsiooni eest. Riigipöördekatset pidasin mina vähetõenäoliseks kuid 23 jaanuaril avalikustasid Britid oma luureandmed, mis just võimuhaaramise üritusele viitasid. Sellise käiguga muidugi muudeti operatsiooni korraldamine äärmiselt ebamugavaks, eriti kui uue "juhi" nimi avalikustatud.
Täna 3 veebruaril teatas USA oma luureallikatele viidates, et venelaste uus kava on lavastada mingit sorti "Ukraina" libarünnak kas eriüksuslaste või Türgi päritolu drooniga. Isegi "leinavad" näitlejad olevat juba välja valitud. Pole selge kas ohvriteks planeeritakse ajateenijad, vangid, või mõned piiriäärsed kodanikud - oluline, et dramaatiliselt verine vaatepilt!
See-selleks, kokkulangevused on küll kahtlased aga vaatame, mis võiks edasi saama hakata. Ultimaatumile järgnenud liiga pikk vaikus vihjab, et tegu oli halvasti planeeritud bluffiga. Hea bluff pidanuks palju realistlikum olema. Vaatamata Bideni ämbrile "väikeste rikkumiste" teemal pole midagi muud toimunud kui vägede järjest kasvav koondamine ja valmisoleku tõstmine.
Läbirääkimiste ajal ründamise üllatusmoment on üle saanud, Olümpia ajal rünnakut ei usu just Hiinakate pärast, ehkki üllatus oleks isegi suurem. Kas jaanuarikuise rünnakuürituse ärajäämise taga oli kõne Pekingist, USA või Brittide avalikustamata ähvardus või lihtlabaselt vägede puudulik valmisolek, ei tea.
Kokkuvõttes saab olema ohtlikuimaks otse olümpiale järgnev nädal, kõik vene jaoks soodsad asjaolud jooksevad selleks perioodiks kokku. Praeguseks on Kreml saavutanud soovitule just vastupidise tulemuse. Ähvardades on nii NATO kui Euroopa Liit ühtsemaks muutunud, NATO vägesid ja võimekust on Ida-Euroopasse juurde toodud, Soome ja Rootsi vaatavad närviliselt NATO suunas, uus gaasitoru sisuliselt kinni keeratud ja mis peamine: Ukrainasse jõuab iga päev uut relvastust, sealjuures nii tanki kui õhutõrjerakette.
Kõigile on selge, et julgeoleku pärast peavad muretsema Ida-Euroopa riigid mitte Venemaa, sõjalise jõuga ähvardajaks on Venemaa mitte Ukraina või Balti riigid.
Ma ei näe endiselt võimalust, et Putin korraldaks õppused ja laseks oma vägedel lontis kõrvadega tagasi Venemaale kasarmutesse sörkida. Kuna väidetavalt kutsub uued täiemahulised sanktsioonid esile igasugune Ukraina territooriumi hõivamine siis pole mõtet mingi pisikese aktsiooniga jännata.
Olukord nagu halbadesse aktsiatesse investeerinul: hulk raha juba kaotatud - dilemma kas leppida kaotusega ja tõmmata välja või minna panga (ja võimaliku pankroti) peale ning lisainvesteerimiseks juurde laenata. Ratsionaalsed investorid "cut the losses", riskialdid lähevad panga peale.
Putinil võib osaliselt isegi õigus olla kui ta väidab, et USA Venemaad sõtta meelitab. Paraku on ta ise end sellesse lolli olukorda pannud paigutades massiivsed lahingugrupid Ukraina piirile ja esitades ultimatiivselt vastuvõetamatuid tingimusi lääneliitlastele. USA on mängu panuseid tõstnud väites, et küsimus pole mitte ainult Ukrainas vaid kogu maailma puudutavas julgeolekukorras, mille teise maailmasõja lõpust püsinud alustalasid tahab Venemaa kõigutada. Eesti huvides on võimalikult vältida "rahvusvahelise õiguse" asendamist "tugevama õigusega".
Täiemahulise sõja korral peab Kreml arvestama nii sõjaliste, majanduslike kui ka poliitiliste kaotustega. Kui Venemaa lõpuks isegi okupeerib nii Ukraina kui Valgevene ja moodustab "Slaavi liidu" tekib Euroopasse palju tugevam eraldusjoon kui külma sõja ajal. Ainsaks "sõbraks" jäävad Hiina ja Põhja-Korea. Esimese puhul peab Venemaa pidevalt valvel olema, varem või hiljem saavutab Uraali mägedest idapool enamuse hieroglüüfe kasutav rahvas.
P.S. Üheks puht-teoreetiliseks stsenaariumiks on ka raketilöökide andmine Ukraina riigiaparaadi ning sõjaväe juhtkonna pihta ning tekkinud segaduse käigus Kiievis erariides vene eriüksuste kaasabil venemeelsete piliitikute poolt võimu haaramise katse. Edu tagamine eeldaks suht suuremahulist ja ülihästi koordineeritud operatsiooni pluss piisavat kohapealset toetust, mida ei usu Kiievis olevat. Arvatavasti enamus Ukraina armeest ei alluks sellise valitsuse korraldusele relvi maha panna.
Murelikuks teeb Lääne ja Kiievi erinev arusaam ohu tasemest, alahindamine Ukraina juhtkonna poolt on raskemate tagajärgedega kui ülemuretsemine NATO poolt.
Kindlasti väga informatiivne kuidas ukrainlased ise olukorda näevad: UKRINFORM veebileht.
Piinlik oleks küll sihukese lumehulgaga isegi mitte jaanuarikuus mäele jõuda. Vabandusi võib ju igasuguseid tuua kuid peamiseks põhjuseks oli nagu ikka ilm, jube külm ja tuuline peale suurt lumesadu. Esialgu takistasid teeolud ja edaspidi enneolematult pikk ja võimas külmalaine. 20 - 30 miinuskraadiga olen mäel liugu lasknud aga ega see eriline nautimine pole, isegi mitte noorest peast. Esmaspäeval korjasin suusavarustuse kokku, ajasin massinale hääled sisse, võtsin siinse eestlasest tuttava peale ja panime ajama.
Canada noormeestel kombeks oma vallutuste kinnituseks neidiste aluspesu hommikul puu otsa visata
Lumeolud väga head nagu oligi oodata, ilm sihuke just paras viie-kuue miinuskraadiga. Päikest küll polnud aga tuult kah mitte, seega hakkas pigem palav. Kohvikusse vahepeal sooja ei lastud, oleksime pidanud enne broneerima endale ajad. Paar puhkust veetsime autos istudes, õltsi rüübates ja külma pitsat peale hammustades. Lausa ülikooliaeg tuli meelde, siis oli küll pitsa asemel vorstivõileib või lihapirukas. Okstel rippuvat naiste aluspesu vaadates mõtlen alati, et kuidas vaesekesed järgmine päev hakkama saavad: kas lihtsalt ei kannagi või on enesestmõistetav mitu paari käekotis varuks hoida😕
Jaanuarikuu numbrid
Kolmas nädal
Neljas nädal
Kokkuvõttes jaanuarikuus joostud 100 kilti, jalutatud üle 50 ja suusatatud 67 (kirja läks rattasõiduna, sest Huawei suusatamist spordialana ei tunnista). Eelmised kaks nädalat kujunesid seoses käreda külmaga üldse suht kesiseks õues sportimise seisukohast.
