Pühapäeva pärastlõuna

  Tütar filmib moblaga enda metsas suusatamist, mina ei julgenud sinna tikkuda

On see nüüd sõltuvus või lihtsalt tundemärk, et inimene ikka ei õpi oma vigadest. Täpselt 4 nädalat tagasi sain suusamäel sihukese matsu, et ribid mõrased aga kui tütar laupäeval küsis, ega ma taha temaga järgmine päev suusatama tulla, vastasin peale piinlikult lühikest mõttepausi: Muidugi! Oleks siis veel ekstra head olud või isegi terve päev aga kavas vaid pealelõunast õhtuni mäel olla. Ilma lubas õige külma, kuna niinimetatud "Arctic Vortex" on kohale jõudnud, üle kümne miinuskraadi temperatuuri pole pea nädal aega loota, lisaks läbilõikav tuul.

Tütrele polnud suusatamisest küll, pühapäeva hommikul käis veel enne sisehallis paar tundi seina ronimas. Tehing oli selline, et mina sõidan sinna ja tema tagasi. Plika tukkus kõrvalistmel sel ajal kui mina "Mickey-7" ulmeka teise osa "Antimatter Blues" lõpuni kuulasin. Ashton on päris mõnus autor, paraku rohkem temalt raamatuid pole ja esimese teose ekraniseering peaks alles selle aasta aprillis tulema. Kui raamat loetud siis film ausalt öeldes eriti ei tõmba, rikub veel mu enda fantaasia loodud kujutelma ära :P

Juba esimeste laskumiste ajal hakkas vastu igasuguste ilmateate lubaduste kõvasti lund sadama, vahepeal lausa raske näha nõlva ja lumepinda - prillid ja suu lund täis. Suusatasin õige ettevaatlikult ja aeglaselt, mingit soovi polnud külge maha panna. Tütar filmis mind kõrval sõites, talle sama teenust ei suutnud pakkuda kuna esiteks arendas plika liiga suurt kiirust ja teiseks hoidis mind tagasi hirm ribidele liiga teha. Vahepeal kippus nägu külmuma, mul habe ja vunts jääd täis. Korralikud riided hoiavad keha sooja ja varbad sulasid ka üles kui vahepeal korra sees käisime. Viimane sõit 2 minutit enne liftide sulgemist üheksa ajal täis pimedas - kokku tuli 70 kilti mäel. Õnneks pidasid nii küünarnukk kui ribid kenasti vastu.