 |
| Aspirantuuris lükatit kasutamas |
Julgelt võin kinnitada, et eelmise aasta detsembrist kui isa lahkus pole päevagi möödunud, mil poleks tema peale mõelnud. Üllatavalt tihti ka unes näinud. Täna on tema sünnipäev. Poisslapsele on ikka isa eeskujuks igasugustes tegemistes, nii minulegi. Samas tuleb tunnistada, et ei küüni ma tema spordi ega teaduse tulemuste tasemele, liiga laisk kipun olema. Hea teada, et vähemalt on geneetilist potensiaali, mida sai enda lastele edasi kanda. Eks see geenide edasikandumine järeltulevates põlvedes ongi igavene elu kuniks inimkond püsib. Õnne Sünnipäevaks!!!
 |
| Isa lemmiklilled pojengid |
Eks ta ole. Peale vanemate lahkumist hakkavad igasugused "lahkamised" peas kerima. Klassika. Palju ümbermõtlemist, palju arusaamist, palju nukrutsemist ja palju enesesüüdistusi---nii mõnelgi. Minugi ema lahkus aasta esimeses veerandis. Ei suuda veel "puhtalt lehelt" edasi minna.
ReplyDeleteKui keegi väga lähedane lahkub hakkad inimese surelikkust teistmoodi nägema.
Delete