Kevadesõda

Külamehed rüüpavad õlut peale vene soomukite rappimist
Tankitõrje relvadest puudust ei paista olevat😉

Muidugi on iga sõda oma näoga, kuid praeguse Ukraina sõja puhul näen paralleele nii Soome Talvesõja kui Eesti Vabadussõjaga. Vähemalt algus sarnaneb üllatavalt palju Talvesõjaga: Vene ultimaatum, julgeolekule vihjavad põhjendamatud territoriaalsed nõudmised, soov kogu riik välksõjaga vallutada, vastase alahindamine, tohutu materiaalne ebavõrdsus nii elavjõus kui tehnikas, vene poole saamatu juhtimine, pikad haavatavad kolonnid, äärmiselt ebasobiva aastaaja valimine, vaenulik elanikkond, vene poole madal ja vastase kõrge võitlusmoraal, ...

Vene vägede märgistuse lühijuhend 

Ma ei imestaks kui lõpp kujuneks samuti sarnaseks. Ukraina on rahu ja riigina püsima jäämise eest sunnitud loovutama territooriumi ning veidi suveräänsust. Erinevusteks Talvesõjaga võrreldes oluliselt mahukam ja kiirem välismaailma sõjaline abi. Paralleele edasi tõmmates on selge, et enne tõsiste rahuläbirääkimistega alustamist teeb Venemaa vähemalt ühe kõike väljapaneva rünnaku üritamaks Ukraina Donbassi armeed kotti võtta, koos Odessa ümberhaaramisega Ukraina merepiiri sulgeda ja ka Kiievit ümber piirata ning vallutada, et oma valitsus pukki panna. Kui üritab kõiki kolme korraga siis ilmselt ebaõnnestub haledalt, sõjaväge lihtsalt pole piisavalt. Kontsentreerides jõupingutused vaid ühele eesmärgile eelnevast kolmest on edu võimalused üsna suured. Sõjalisest vaatevinklist oleks kasulikuim Donbassi armee kottivõtmine ja võimalusel hävitamine, poliitilisest Kiievi vallutamine, strateegilisest Ukraina merest äralõikamine.

Eesti vabadussõjaga sarnasest joonest tooks välja rahvusliku identiteedi tsementeerumise. Ühine vaenlane ja eriti sõda ühendavad võimsalt. Teataval määral üllatav, et valdavalt venekeelse elanikkonnaga linnad ja piirkonnad nii tugevat vastupanu avaldavad. Kui sind "tule ja mõõgaga" vabastama tullakse ja sealjuures elukoht maha põletatakse, vara röövitakse ning sugulasi, sõpru tapetakse kostab üllas slaavi impeeriumi loomise idee isiklikust seisukohast üsna tühjana. Nagu öeldakse: Putini viga oli orjade armeega vabu inimesi vabastama minna.

Rahva teener

Täna vaatasime netflixist esimese osa Ukraina seriaalist "Rahva teener" kus praegune Ukraina president mängib peaosas ajalooõpetajast kogemata presidendiks saanut. Esimese osa põhjal otsustades pole nii head komöödiat pikka aega näinud. Uskumatult hea näitlejatöö ja situatsiooni koomika. Kirsiks tordil fakt, et enamasti suhtlus vene keeles, mille nüansse mõistame mõlemad. Aga esimestes kaadrites jäi silma hoopis üks teine moment: Ukraina bojaarid limpsisid konjakit, arutasid poliitikat ja vaatasid alla Kiievi peaväljakule. Kurat see on Euroopa linn, see ei ole vene linn, mõni ime, et ukrainlased tahavad Euroopasse kuuluda. Üle ühe osa õhtu jooksul ei raatsi vaadata, tahan aeglaselt nautida nagu hõrgutavat magustoitu. Soovitan soojalt!!!

Teine väga informatiivne video või õigemini youtube ülesriputatud loeng on 2018 aastal salvestatud. Soome venemaa ekspert Martti J. Kari seletab lahti miks Venemaa käitub nii nagu ta käitub, mida sealt oodata on ja mida mitte. Teame paljut niigi, kuid varem pole näinud nii lihtsat ja selget ajaloolisele taustale paigutatud esitust. Venemaa lihtsalt on täiesti teistsugune kui läänemaailm, tema mõtteviis on teistsugune ja kui lääne poliitikud seda arvesse ei võta jäädakse ühtesid ja samu vigasid kordama. Kokku võtab Vene arusaamisi lause: "Torka täägiga, kui on pehme suru sügavamale kui on kõva tõmba tagasi ja jäta rahule."

Sõda Euroopas - ebareaalne

Olen üritanud telekast või striimist vaadata veidi meelelahutust krimkade (Varg Veum) või seriaalide (Vikings - jah, ma olen ainus tsiviliseeritud inimene, kes pole kõiki osasid kaks korda näinud) näol. Ei tule välja eriti, ei suuda keskenduda, mõtted jooksevad poole peal ikka Ukrainas toimuva peale. Nii palju siiski, et enam ei istu pidevalt moblas või läpaka taga kedrates uusi uudiseid otsides. Muideks panin endale twitteri moblasse: johhaidii, on alles see operatiivne ja mahukas infokanal. Ei jõua vaadata kõiki videolõike vene maismaa ja õhuväe tehnika purukslaskmisest. Fotomaterjali seal kah suurt ei tsenseerita, paari kildi kõrguselt vastu maad prantsatanud vene piloot või soomukisse poolest saati sisse põlenud dessantnik pole just isutekitav enne hommikusööki. Paraku ei tekita need minus mingit empaatilist emotsiooni erinevalt piltidest põgenevatest lapsi, vanureid või koduloomi tassivatest tsivilistidest.

Munakarbid on vene stiilis
"Explosive rective armour"

Kätte on jõudnud sõja 18 päev ja minu ennustatud suur-rünnak Kiievile pole ikka veel alanud. Ilmselt olid Vene sõjaväe probleemid palju suuremad kui need välja paistsid. Põhimõtteliselt selgus, et Vene armee ei erine NL omast eriti - suures plaanis samasugune bardakk. Isegi eliitüksused suures osas pokazuhha. Kõikehõlmav massiivne korruptsioon pole loomulikult armeed puutumata jätnud. Purukslastud tanki juures avastasid ukrainlased, et aktiivsoomuse lõhkepakkides polnud mitte lõhkeaine vaid papist munakarbid. Väikesed vennad virutavad väikest viisi armee tagant, suured ikka mastaapselt. Ukraina eest vastutava välisluure ameti ülem pandi koduaresti, sest Ukraina poliitikute ja sõjaväelaste äraostmiseks ettenähtud 5 miljardit dollarit olla ta koos alluvatega vaikselt kõrvale pannud. Tüüp lootis, et kunagi ei tule välja, sest niikuinii sõda ei tule. Ports kindraleid saatis Putin saamatuse eest erru, kuus tükki läkitasid ukrainlased omal käel teise ilma. Lääne analüütikud on viimasest numbrist segaduses, nii kõrged ülemused tavaliselt ohutsooni niisama ei tüki.

Samas on ukrainlased kakspool nädalat jutti sõdinud ja see hakkab vähehaaval väsitama, tee mis tahad. Reserve pole neil suurt kusagilt võtta ehkki kergendust pakuvad välismaalt pidevalt saabuvad vabatahtlikud ja tagasipöörduvad ukrainlased. Sõjamoonaga varustamine sujub suht edukalt üle läänepiiri, esialgu sellest puudust ei tule, välja arvatud sissepiiratud aladel. Kiiev pole endiselt ümber piiratud kuid kardetavasti siiski peagi see juhtub. Suurematest linnadest vaid Herson langenud, isegi Mariupol paneb veel vastu. Kaarti vaadates eralduvad selgelt venelaste "kontrolli all" olevad alad ja piirkonnad, kus on täheldatud vene vägede liikumist, kuid mida nad ei kontrolli. Tegelt on see niinimetatud "kontroll" väga udune mõiste. Rusikareegli järgi on okupeeritud ala kontrollimiseks võrreldes elanikkonnaga vaja umbes 5% okupatsioonisõjaväge. Terve Ukraina puhul seega paar miljonit sõdurit mitte 200000, kellest suur hulk juba võitlusvõimetud.

13 märtsi rindekaarti vaadates pole erilisi muutusi näha. Vene sõjavägi on nädalaga suht vähe edasi liikunud, kohati ukrainlased vasturünnakutega isegi külasid tagasi võtnud. Odessa vastu valmistatavat ette dessanti, näis kas näeme sellel suunal lähiajal aktiivsemat tegevust. Minu arust on murettekitavaim siiski olukord idarindel Donbassis. Seal pole küll vene väed suutnud märkimisväärselt liikuda kuid terve Donbassi rinde kottivõtmise võimalus on suurenenud. Vene väed liiguvad nii põhjast kui lõunast edasi. Paraku on kolonnid vaid üksikute teede peal ja suht hõredalt, väeüksusi lihtsalt liiga vähe, et tugevat piiramisrõngast tekitada. Paistab, et põhitähelepanu siiski Kiievil, pealinna vallutamise ja valitsuse hävitamisega saaks suure sümboolse võidu. Kiievi ümberpiiramisega saavad ehk hakkama aga vallutamise jaoks on kindlasti vaja venelastel vägesid juurde tuua. Pika piiramisega tekitatakse hullem katastroof kui Mariupolis. Kõik märgid näitavad, et sel juhul pommitatakse Kiiev maatasa, kuna kaitsjad ilmselgelt alla anda ei kavatse. 

Miks Venemaa pole ikka veel kusagil suvalises kohas uut "Ukraina valitsust" välja kuulutanud on kummaline, ootasin seda üsna sõja esimestel päevadel juhtuvat. Narratiiv fashistide ikke all ägavast ukraina rahvast hakkab vene võitmatute vägede ebaedu taustal isegi venelastele endile kummaline tunduma. Miks küll Ukraina armee võitleb ega jookse üle, kui Moskvas elav tavakodanik seda ei näegi siis rindel olev sõdur tunnetab väga teravalt oma nahaga. Täna tuli uudis, et läbirääkimistel olevat võimalus kokkuleppeks, venelased loobunud kapituleerumise nõudest. Ma ei usu, momendil on neil veel selge initsiatiiv rindel, mis siis, et liikumine aeglustunud. Tõsiseid läbirääkimisi võib loota alles peale eeldatava suur-rünnaku ebaõnnestumist.

Mul on super hea meel, et igal pool Euroopas võetakse ukrainlasi avasüli vastu. Keegi kurtis sellist käitumist olevat rassistlik. Silmakirjalik jamps ütlen ma, loomulikult võetakse parema meelega vastu oma kultuurile (ei maksa kultuuri ajada segi rassiga) sarnanevaid põgenikke. Pealegi on Ukraina puhul tegu tõepoolest sõjapõgenike mitte majanduspõgenikega: valdavalt naised, lapsed, vanurid. Mehed liiguvad teises suunas, Ukrainasse vene sõjaväega sõdima. Ah et aga Süüria põgenikud - neid pidanuks aitama naabruse Lähisida riigid nagu naabruse Euroopa riigid aitavad ukrainlasi - MOTT

Väikesed pausid

Tütre ja sõbrannadega tõstukil

Natuke piinlik kirjutada, et sel ajal kui Ukrainas käib sõda mitte ainult Ukraina vaid kogu läänemaailma demokraatlike väärtuste nimel võtan mina pausi ja lähen suusatama. Üleeelmine reede oli tütrele lubatud ja ehkki tuju polnud sõitsin ikka mäele. Selles mõttes muidugi tore, et mäest alla kihutades pole aega sõjale mõelda. Autode peal ja isegi mäel võis kohata sinikollaseid lippe ja sümboolikat. Kui varem on vahel ka vene värve või sümboolikat autodel näha olnud, siis viimasel ajal mitte. Töökaaslanegi tunnistas: piinlik oma rahvuse pärast, lapsed nõudnud resoluutselt, et väljaspool kodu vene keeles ei räägitaks. Muidugi pole rahvus süüdi aga proovi sa seletada tavakodanikule, et kõik venelased ei mõtle nagu Putin. Kurat, läks jälle lappama.

Suurslaalomi rada, taamal Huroni järv

Lund sadas nii paksult, et vaevalt sain autoga mäest üles. Paarist keset teed seisma jäänud masinast sõitsin mööda, korraks hoo maha võtmine oleks peaaegu saatuslikuks saanud. Õnneks talvekummid küll libisesid aga vedasid ära. 25 senti värsket lund suusatamiseks muidugi mõnus. Teisele autole helistasime, et ei proovikski ülemisse parklasse tulla, võtame nende suusad kaenlasse ja sõidame alla. Nats tülikas oli, kuid hakkama saime. Kuna mäele jõudsin suht hilja ja algul tõstukisabad pikavõitu, siis laskumiskilomeetreid kogunes vaid veidi üle 70.

Pole kombeks lihtsaid valikuid teha, siin neid polegi😎

See reede võtsin juba teadlikult vaba päeva. Tõotas perfektset suusailma paari külmakraadi ja päikesega, pealegi pühapäevaks ennustati 15 soojakraadiga vihma. Kogu lund see mäelt ei sulata kuid rikub pinna ära. Seekord sõitsin üksi kuna kellelgi teisel aeg ei sobinud. Bensuhind on meil paari päevaga kõvasti tõusnud, tankimismomendil 1.15 euri liiter, täna juba 1.25. Samas neelan selle hea meelega alla kui Ukraina sõja kaudse ohvri. Ei saa aru inimestest, kes bensu hinna või üldse hinnatõusu üle kurdavad. Mõelge momendiks nende tuhandete ukrainlaste peale, kes kogu oma varast ja tihtipeale ka elust ilma jäävad. Õhtul sooja voodisse magama heites tunnen kui palju on ikka vedanud, et ise ei pea sellise jama pärast muretsema. Siiras tänu vabariigi algusaastate valitsustele ja poliitikutele, kes NATO liikmelisuse üheks peamiseks prioriteediks seadsid!!!

Jooks 89km, Kõndimine 23km, Suusatamine 219km

Veebruari jooksukilomeetreid jäi alla saja, süüdistada võib nii ilma kui Putinit, valik on vaba. Vahepeal oli liiga külm, vahepeal liiga palju lumelöga ja vahepeal lihtsalt polnud jooksutuju kui sai liiga palju uudiseid vaadata. Muidu vist ei oskaks märgata, aga sõja esimesel nädalal kukkus pulsikella poolt hinnatud unekvaliteet 78 pealt 70 peale ja stressitase tõusis 10% jagu. Paraku harjub inimene kõigega, sõja teisel nädalal läksid numbrid tagasi normaalseks. Jõuab pärale, et üksikisikuna saad teha ainult nii palju: käia demonstratsioonidel, võidelda trollidega sotsmeedias, majanduslikult Ukrainat toetada, selgitada olukorda lihtsameelsetele lääne inimestele. Kuuldavasti läheb üle maailma vabatahtlikke Ukrainasse, kaasaarvatud Canadast. Loodetavasti ei teki Eesti puhul kunagi sellist vajadust.

Sõja 12's päev

Just tihti ei näe koera maailma nimel väljendumas

Käes uus nädal ja sõja 12's päev. Kõik märgid osutavad sellele, et täna-homme algab suur-rünnak Kiievile, mille eesmärgiks esiteks linna ümber piiramine ja teiseks selle vallutamine. Vähemalt on vastavad käsud välja saadetud. Pole kahtlustki, et vene väed üritavad, küsimus kui edukaks operatsioon osutub. Ma ei julge enam ennustada, kuna venelaste algul rakendatud võitlusvõimelisemad väed tegutsesid ootamatult kohmakalt. Eliitüksused, nii dessantlased kui spetsnaz kandnud suuri kaotusi ja ebaõnnestunud mitmetel olulistel operatsioonidel saades kohati lüüa Ukraina tavaarmee ja isegi politsei üksuste käest.

Mitmed kõrgemad ohvitserid langenud, kohati üksused deserteerunud jättes maha täiesti kasutuskõlbuliku tehnika, mille ukrainlased tänulikult üle võtavad (täna 15 122mm haubitsat). Infosõja rindelt teade, et Anonymous häkkerid katkestasid mitme vene TV jaama programmid ja lasid eetrisse sõjauudiseid ning sõjavastaseid loosungeid.

Õhuvägi täiesti saamatu, rohkem kui saja lennuki ja kopteri kaotus on tänapäeval märkimisväärne. Tilgub läbi infot, et suur hulk kõrgtehnoloogilist tehnikat ei tööta, tankide ja lennukite gps seadmed jupsivad. Tankistid küsivad kohalikelt teed, allatulistatud lennukitest leitakse käsitsi vihikulehele kirjutatud juhised pommitamise koordinaatidega, ... Tiibrakette ja lühimaarakette üle 600 välja lastud, lahingupiirkonna varud olevat lõpukorral. Linnasid pommitatakse 500 kiloste tavapommidega.

    Väidetavalt politsei eriüksus, kes tankirusikatega Kord kaks tanki skoorisid

Kurikuulus 60 kilomeetrine kolonn on istunud mitu päeva kütuse ja tahte puudusel paigal. Viimased varud ilmselt põristati läbi üritades kabiinides soojas olla. Bensu ja diislit olevat lõpuks siiski kohale toimetatud, märgata ka mõningast masinate liikumist ja ümbergrupeerumist. Praeguseks 95% Venemaa ettevalmistatud sõjalisest võimsusest Ukrainas. Momendil kasustuses olevate vägedega on Vene poolel jõudu korraldada üks suur rünnak. Kui Ukraina pool vastu peab andmata käest Kiievit, Harkivit, Odessat (Mariupol kardetavasti langeb) ja laskmata idarinde grupeeringut kotti võtta on venelastel asi hapu ja tuleb kibekähku langetada otsus, kas tuua vägesid juurde, et uuesti üritada või asuda vaherahu läbirääkimistesse hoidmaks senivallutatud maaala.

           Senise esituse põhjal pole vene armee lääneliitlastega samast klassist

Putin teatas täna nii Macronile kui Erdoganile, et lõpetab sõda vaid Ukraina kapituleerumise tingimustel kusjuures tuleb tunnustada Krimmi ja Donbassi ning Luhanski kuulumist Venemaale. Lisaks muidugi desarmeerimine ja denatsifitseerimine, mis iganes selle all silmas peetakse. Kui seda ei juhtu satub Ukraina riiklus ohtu. Ukraina jaoks loomulikult absoluutselt vastuvõetamatud tingimused. Veidi ärevaks teevad kuuldused, et konventsionaalse relvastusega Ukraina vallutamise ebaõnnestumise korral kaalub Kreml taktikalise tuumarelva kasutamist Ukrainat alistuma sundimiseks. Usutavasti on läänel piisavalt hea spionaazhivõrk teadmaks ette kas ja millal selline enesetapjalik otsus Moskvas vastu võetakse. Piisava kindluse korral peaks NATO tegema ennetava tuumalöögi, sest piiratud tuumasõda pole olemas aga totaalse tuumasõja korral on alustajal märgatav eelis. 

Rahvavaenlase Propaganda

Esiteks Hodorkovski intervjuu aga sellele järgnevana Toomas Mattsoni kokkuvõte sellest, millist propagandat Vene riik oma alamatele serveerib. Hoiatan, et järgnev tekst pole nõrganärvilistele, isegi mina pidin rahustuseks paar klõmpsu konjakit võtma suutmaks lõpuni lugeda. Pole midagi imestada, et inimene, kes sellist jampsi usub, hakkab sõda toetama, tegelikkus on tagurpidi pööratud. Huvitav millal meie trollid ja varrod sama infi üles korjavad ning levitama hakkavad. Lääne ja vene enda sõltumatud meediakanalid on Venemaal muidugi nüüdsest keelatud.

Toomas Mattsoni kokkuvõte:

Tegin huvilistele nädala jooksul kogunenud tähelepanekute põhjal lühikese kokkuvõtte mõnedest mõttearendustest-lähenemisnurkadest, kuidas Vene riigikanal RTR (aga ka teised) erinevate saateosaliste ja saatejuhtide pilgu läbi seletab televiisorit vaatavale vene inimesele Ukrainas peetava sõja vajalikkust ehk alust. Mõtted on kogutud saadetest "60 minutit", "Õhtu Vladimir Solovjoviga" + Solovjovi veebisaated, nt "Soloviev LIVE", regulaarsetest uudistesaadetest ja saatest "Moskva. Kreml. Putin.") :

* Venemaal ei ole juba tegelikult aastaid olnud piiri Ukrainaga, see on tegelikkuses piir Ameerika Ühendriikidega, kes on muutnud Ukraina enda polügooniks-platsdarmiks, mille kaudu kahjustada kõigiti Venemaad, valmistudes sealsete neonatside ja NATO võimalikuks ühiseks rünnakuks Venemaa vastu. Venemaal polnud mingit muud võimalust, kui teha erioperatsioon, et see eksistentsiaalne oht igavesti kaotada, riik demilitariseerida ja denatsifitseerida ning see eesmärk viiakse täide igal juhul. Ukraina võimud pole tegelikkuses aastaid olnud vähimalgi määral iseseisvad, täidavad vaid väljastpoolt, enamasti Ameerika peremeestelt tulnud käske. 2014. aastal toimus Lääne ja natside mahitusel riigipööre. Ukrainat on aastaid ette valmistatud just kui Venemaa ründamise platsdarmi.

* Lääs, valitsused ja Lääne ajakirjandus on pigistanud 8 aastat silma kinni genotsiiidikuritegude ees, mis Ukraina natsid on toime pannud Donbassis, kus on nende aastate jooksul elu muudetud põrguks, pidevalt on käinud tulistamine, tapetud on 15 000 inimest, neist ligi 800 last. Nüüd saavad need inimesed lõpuks elada rahus ja vabaduses. Ukraina režiim on tahtnud keelata neil isegi vene keeles rääkimise ja kõigiti mõnitanud, nad on olnud Ukraina režiimi jaoks kui mitte-inimesed, alam-inimesed. (See, et Lääs on silmakirjalikult pealt vaadanud 15 000 inimese tapmist 8 aastat on üks kõige kesksemaid argumente, mida kasutatakse.)

* Ukraina on vaid üks n-ö vaheelement globaalses vastasseisus, mis tegelikkuses on hoopis USAga, kes on aastakümneid ignoreerinud kõiki Venemaa muresid ja kelle kogu tegevus on olnud suunatud Venemaa kägistamisele ja Venemaa huvide eiramisele. Samas on USA üle maailma toime pannud suure hulga agressioone läbi aastakümnete.

* Käimas olev operatsioon on tegelikult vastus sellele sõjale, mida USA juhtimisel Lääs on pidanud NSV Liidu ja Venemaa vastu juba alates 9. maist 1945. Ukrainaga tuleb kiiresti ühele poole saada, et asuda lahendama tegelikku vastasseisu, mille teiseks pooleks on USA.

* USA kasutas Venemaa läheduses oma Ukraina polügooni salalaboreid keemilise ja bioloogilise relva väljatöötamiseks. 24. veebruaril ehk nn erioperatsiooni esimesel päeval hävitati kiirkorras laborites jälgi Pentagoni rahastatud programmidest, milles raames arendati välja bioloogilist relva ja katsetati katku, koolera jt haigustekitajaid.

* USA on andnud Ukrainale plutooniumit ja Ukrainas käis aktiivne tegevus tuumarelva väljatöötamiseks, nii sellise jaoks, mida saab lennukitelt heita kui ka tuumamürskude väljatöötamiseks, mida saab lasta kahuritest. Käimas oli ka nn räpase pommi programm.

* Ukraina on viimase 35 aasta jooksul täielikult natsifitseerunud, juba N Liidu lõpuaegadest on pead tõstnud fašism. Kui Hitleri Saksamaal oli kogu rahvas võimul pihus juba 5-aastase ajupesu järel, siis samalaadne natslik ajupesu on kestnud Ukrainas vahelduva intensiivsusega juba 35 aastat. Tuleb luua juba praegu Venemaa vastavate organite juurde asutus, mis hakkab tegelema bandeeralaste ja muude natside kohtu ette toomisega. See on pikaajaline protsess, mis kestab palju kauem kui demilitariseerimine, nagu näitab ka varasem kogemus.

* Ukraina natsipataljonid takistavad rahulikel elanikel lahkuda linnadest, nt Mariupolist mööda turvakoridore, mida humaansetel kaalutlustel on Vene väed vastavalt kokkuleppele loonud, kuid bandeeralased ei lase inimestel lahkuda, kasutades neid elava kilbina ja tekitades humanitaarkatastroofi.

* Majandussanktsioonid on tegelikult Lääne sõjakuulutus Venemaa vastu, nende eesmärk on hävitada Venemaa majandus ja Venemaa kui säärane. Kuid vaatamata kõigile lühiajalistele raskustele tuleb Venemaa sellest kõigest välja palju tugevamana, seda olukorda tuleb ära kasutada, et luua täiesti uuel tasemel Venemaa majandus, mis ei sõltuks tooraine poolest ega tehnoloogias välismaailmast. Selleks tuleb muuta täielikult ühiskondlikku suhtumist ja üles ehitada traditsioonidele ja patriootidele tuginev riik.

* Venelaste vastu on kogu maailmas lahti päästetud mastaapne vihkamiskampaania, venelased on kuulutatud väljaspool seadust olevaks rahvaks, neid ahistatakse ja solvatakse, mõnel pool nt ei lasta venelasi enam restoranidesse jne. Läänt on tabanud kollektiivne hullumine ja marutõbine russofoobia. Olukord sarnaneb juutide vihkamisele natsi-Saksamaal, kuid seekord on juutide asemel üle maailma venelased.

* Natsi-Saksamaa ajal voolas tema satelliitidest ajupestud vabatahtlikke, et võidelda Hitleri poolel. Nüüd on olukord sarnane - jälle ronivad Ukraina natside liitlased kloun-president Zelenski hüsteerilisel kutsel üle Euroopa Ukrainasse. USAst suunduvad Ukrainasse sõdima professionaalsed tapjad, kel on suur sõjakogemus. USA eesmärk on suurendada ohvrite hulka ja verevalamist. Aga Vene vägede kätte langenud palasõduritele sõjavangi staatust ei anta ehk ....

Tehnoloogia sõda

Tankid, kopterid, lennukid ja allveelaevad on tänapäeval äärmiselt olulised sõjapidamisvahendid. Paraku maksavad need palju raha ja vaesemad või väiksemad riigid ei suuda lubada endale piisavat võimekust kõrgtehnoloogiliste lahingumasinate vallas. Samas kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem. Selle asemel, et lennukiga lennuki või tankiga tanki vastu võidelda on palju lihtsam ja odavam neid õhutõrje või tankitõrje rakettidega maha võtta. Moodsad ühemehe õhu (Stinger, Igla, ...) ja tankitõrje (Javelin, Panzerfaust 3, ... ) raketid teevad pilootide ja tankistide elu raskeks ega võimalda lihtsalt saavutada täielikku ülekaalu ei õhus ega maal. Maa okupeerimiseks peab mingi moment sõdur füüsiliselt soomuse varjust välja ronima ja siis hakkab mõjuma number ning moraal. Venemaa suudab vallutada Ukraina kuid ei usu, et suudaks seda klassikalises mõttes kuigi pikalt hoida ei otseselt okupatsiooniarmee abil ega ka nukuvalitsuse läbi.

Ütle mulle kes on su sõbrad ja ma ütlen kes sa ise oled ;)

 

ÜRO Peaassamblee hääletus Venemaa agressiooni hukkamõistmiseks.
Vene sõbrad igati austusväärne kamp: Põhja-Korea, Süüria, Eritrea, Valgevene😜

Perspektiivid pole kiita ei Ukrainale ega Venemaale

Kiievi teletorn sai tabamuse

USA sõjandusspetside andmeil võib eeldada, et Kiiev piiratakse ümber nädalaga ja vallutatakse kuu ajaga. Ma ei tea, olemata ekspert tundub mulle see stsenaarium optimistlikuvõitu, eriti viimaste uudiste taustal, mis ähvardab linna lauspommitamisega. Lisaks tuli õhtul teade, et lubatud hävitajaid Ukraina siiski ei saa, sest Poola kardab sõtta tõmbamist, Bulgaaria ja Slovakkia imesid mingi muu põhjuse sulepeast välja. Täpselt pole defineeritud linna vallutamine: kas keskuse üle kontrolli saavutamine, uue valitsuse pukki panemine, või täielik kontroll kogu linna üle. 

Esimesed kaks eesmärki võimalik teoreetiliselt suht siva saavutada. Kui ukrainlased osutavad visa vastupanu näeb Kiiev nädala pärast välja nagu Groznõi, samas kannab vene jalavägi varemete vahel raskeid kaotusi. Zelenski ilmselt jääb Kiievisse ja võetakse seal vangi või hukkub võitluses. Raske ennustada kuidas see Ukraina moraalile mõjub, kuid kindlasti avab Venemaale soodsa võimaluse enda mehe pukki panemiseks. Täielikku kontrolli Kiievi üle ei saavutata ilmselt isegi mitte aasta jooksul, linn lihtsalt liiga suur ja vene sõdureid selleks liiga vähe.

Partisanide käes saavad kerged õhutõrje ja tankiraketid vägagi tõhusad olema

Mu arust on suurim murekoht siiski Donetski rindel vägede võimalik kotti jäämine kui Mariupol ja Harkiv ära võetakse. Tegelt võiks vene väed linnadest mööda minna ja soovi korral Dnipro ja Kramatorski vahel ühinedes sulgeda koti paari päevaga. Sissepiiratud vägede suurim probleem on alati varustamine, seda nii relvastuse, laskemoona, meeste kui toiduga. Ukraina võitlusvõime säilitamiseks oleks minu arust oluline kiirelt Donetski rindelt tagasi tõmmata Mariupoli, Kramatorski Harkivi joonele takistamaks ümberhaaramist kuid pakkudes mõningast toetust linnadele. Kaarti vaadates langeb esimesena ilmselt Mariupol kuna seal kõige keerulisem ümberpiiramist vältimata kaitsta.

Rahukõneluste ainus mõte vene poole jaoks oleks Ukraina läbirääkijad kinni võtta ja teha avaldus, et nood olid nõus Ukraina kapitulatsiooniga ning turvakaalutlustel ei saa öelda kus nad on ega neid ka eetris näidata. Arvate et selline käitumine pole võimalik, praeguse seisuga ei välistaks ma midagi. Ilmselt tehakse ettepanek tsivilistidele lahkumise võimaldamiseks enne lauspommitamist. Ukraina pool läheb kohale vaid näitamaks, et nad on alati valmis rääkima, kuid mitte alla andma. Tänane Bideni kõne polnud eriti julgustav: "seisame" Ukraina kõrval, kuid ameerika sõdurit appi ei saada. Sõjalise abiga on see jama, et kui Ukraina vallutatakse satub venelaste kätte, mis muidugi ei tähenda, et ei peaks abistama. Finantsabi tänapäeval lihtsam kontrollida, võimuvahetuse korral arved sulgetakse. Humanitaarabi puhul pole vahet, seda niikuinii vaja.

Kuidas Venemaa suudab hoida kontrolli vallutatud Ukrainas? Palju sõltub elanikkonna meelsusest. Erinevalt Vene loodetule on see valdavalt negatiivne, välja arvatud mõned piirkonnad. Ainus võimalus räiged repressioonid. Ukrainas ilmselt pole piisavalt vanglaruumi ei sõdurite, partisanide ega ebalojaalsete tsivilistide hoidmiseks. Siberisse viimine üks võimalus, esialgu ilmselt siiski ei rakendata. Koonduslaagrid oleks lihtsaim variant, mida arvatavasti üritavad venelased ajalooliselt ebameeldiva seose tõttu vältida. Katõni tüüpi massiivsele otsesele füüsilisele hävitamisele loodetavasti ka ei lähe. Lahti lasta ju ei saa kogu seda ebalojaalset "bandeeralaste" massi, Groznõi teistkordne ülevõtmine venelastel liiga hästi meeles. Kõige inimlikum võimalus oleks sundida emigreeruma. Nii või teisiti, saab üks raske pähkel vene okupatsioonivõimule olema.

Aga mis saab Venemaast endast? Majanduslikult tuleb võimas langus. Sõda neelab meeletult ressursse. Okupeeritud Ukraina purustatud infrastruktuur tuleb tasapisi üles ehitada oma rahadega. Sõjas ärakulutatud tiibrakettide, alla lastud lennukite ja kopterite, vanarauaks muudetud tankide ja soomukite asemel vaja uued ehitada. Kust see raha tuleb kui lääne pangad laenu ei anna? Hiina ehk nats toetab, aga mitte eriti, rumal oleks ju finantseerida enda tulevase vastase relvastusprogrammi. Kaubavahetus kängub seoses sanktsioonide ja embargodega. 

Tehnoloogiliselt paisatakse Venemaa keskaega, Taiwan (kus toodetakse 90% tipptehnoloogilistest mikroskeemidest) teatas Venemaa varustamise täielikust peatamisest. Paari päevaga on hulk lääne suuri tooraine ja tehnoloogiafirmasid andnud teada enda tegevuse lõpetamisest Venemaal. Euroopa ja Ameerika on sulgenud oma õhuruumi vene lennukitele. Keskpanga ja mitme teise suure panga ning hulga juhtivate poliitikute varad külmutatud. Spordi- ja kultuurisidemed katkestatakse. Venemaa lõigatakse sisuliselt välja tsiviliseeritud maailmast. Kui kauaks näitab aeg, kuid usun, et enne temaga suhtlema ei hakata kui Ukrainas lubatakse vabad valimised.

Venemaa ainsad hoovad (kui tuumanupuga hirmutamine välja jätta), millega läänt mõjutada, on toorained ja energiakandjad. Paraku tegu kahe teraga mõõgaga, mis lõikab valusamalt enda poole. Mõnda aega jääb maavarade müük vene sisuliselt ainsaks valuutaallikaks, katkestamine oleks läänele raske kuid Venemaale hukutav.

Venemaa peab arvestama, et Ukraina sõda ja selle asjaolud ei jää igavesti saladuseks. Kui vene inimene lõpuks mõistab, et tema paar korda kukkunud elustandardi põhjuseks on Putini maailmakorra muutmise unistus võivad puhkeda sellised rahutused, mida pole oktoobrirevolutsioonist saati nähtud. Kui rezhiim suudabki need veriselt maha suruda on karta haritud ja edukama kaskklassi ning spetsialistide massilist emigreerumist. Kiiresti majanduslikult ja sõjaliselt hääbuvale Venemaale jääb marunatsionalistide ja lumpeni kompott. Paarikümne aastaga Siber küps Hiinale ülevõtmiseks, kui Venemaal hästi läheb müüvad selle ise, kui mitte tuleb Hiina ja lihtsalt võtab tugevama õigusega - Karma jällegi😜

"1000 aastane" Slaavi Reich

TIME "man of the year"
Pilt pole ehtne kuid sobib perfektselt

Esmaspäeval juhtus Kremlil väike propaganda apsakas. Ukraina kampaania oli plaanitud pühapäevaks võiduka lõpuni viia ja esmaspäeval riigi ametlikus uudistekanalis suure hurraaga "UUS MAAILMAKORD" välja kuulutada. Nii nagu sõjakäik oli ammu ettevalmistatud ja planeeritud nii ka propagandakäigud. Paraku lõid ajakava segi ootamatud arengud lahinguväljal, kus selgus, et ukrainlased ei taha "Vene maailmast" midagi kuulda. Ei teagi kas tegu oli mingi ametniku lohakusega või häkkerite tembuga, igatahes ilmus riiklikus infoagentuuris RIA-Novosti Venemaa ametlik põhjendus võidukale Ukraina sõjakäigule ja nägemus ajaloo edaspidisest kulust. Teksti lugedes on selge, et Putin ei raisanud Saksamaal resideerudes asjata aega vaid tutvus põhjalikult Hitleri ideedega 1000 aastasest Reichist. Võite ise lugeda ja veenduda:

VENEMAA JA UUE MAAILMAKORRALDUSE ALGUS

Autor: Petr Akopov

Uus maailm on sündimas meie endi silme ees. Venemaa millitaaroperatsioon on sisse juhatanud uue ajastu - seda kolmes dimensioonis korraga. Muidugi ka neljandas, Venemaas endas. Algab uus ajastu nii ideoloogias kui ka meie sotsio-ökonoomilises mudelis, kuid see väärib omaette tähelepanu, mille juurde tulen tagasi hiljem.

Venemaa taastab oma ühtsust. 1991. aastal juhtunu oli tragöödia ja kohutav katastroof meie ajaloos. Venemaa ebaloomulik nihestus on nüüd ületatud. Jah, suurte kaotustega, jah. Kaotustega, mis tulid läbi faktilise kodusõja, sest vennad, kes kuulusid Ukraina ja Venemaa vägedesse, eraldati üksteisest ja saadeti üksteise pihta tulistama. Kuid enam ei ole Venemaa-vastast Ukrainat. Venemaa kogub kokku enda Vene maailma, Vene inimesi - kõik Suure Venemaa inimesed, valgevenelased ja Väikesed venelased ja taastab sellega Venemaa täielikkuse.

Kui me oleksime selle hüljanud ja lubanud ajutisel lõhenemisel meie üle võimust võtta sajanditeks, siis me oleksime reetnud mälestuse oma esivanematest. Kuid mitte ainult, oleksime ka neetud oma järeltulijate poolt selle eest, et lubasime disintegratsiooni Vene maadel.

Vladimir Putin on võtnud endale, ja seda ilma igasuguse liialduseta, ajaloolise vastutuse mitte jätta Ukraina küsimuse lahendus tulevastele generatsioonidele. Sest olgem ausad, selle küsimuse lahendamine oleks jäänud alati Venemaa mureks - seda kahel põhjusel. Rahvusliku julgeoleku küsimus, mille on loonud Venemaa-vastane liikumine Ukrainas ning survestus, mis meie peale läänest tuleb, on alles teine kõige tähtsam asi nende hulgas.

Esimene oleks alati olnud kaheks jagatud inimeste olukorra kompleksus, rahvusliku häbi kompleksus - kui Venemeelne võim kaotas osa oma vundamendist ehk mõjuvõimu Kiievis ja oli sunnitud leppima sellega, et eksisteerib kaks osariiki ja mitte üks vaid kaks rahvast. See on kas hüljata enda ajalugu ja leppida selle hullumeelse versiooniga, et “ainult Ukraina on tõeline Vana-Vene” või krigistada abitult oma hambaid ja meenutada aega, mil “me kaotasime Ukraina”. Saada Ukraina tagasi ja pöörata seda taas Venemaa poole. See muutuks aina keerulisemaks iga aastakümnega - taaskodeerimine, venelaste de-russifitseerimine ja Ukraina väikeste venelaste ässitamine venelaste vastu saaks aina enam hoogu sisse. Ja kui peaks juhtuma, et Lääs kindlustab täieliku geopoliitilise ja sõjalise kontrolli Ukraina üle, siis muutuks selle tagasi pööramine Venemaale võimatuks - me peaksime selle saamiseks Atlandi plokiga võitlema.

Nüüd on see probleem kadunud - Ukraina on naasnud Venemaale. See ei tähenda, et selle riiklus likvideeritakse, vaid seda tunnustatakse ja taastatakse selle loomulikku olekusse Vene maailma osana. Millistest piirides ja millises vormis koostöö Venemaaga vormistatakse (läbi CSTO ja Euraasia ühingu või Venemaa ja Valgevene liitriigi kaudu)? See otsustatakse siis, kui pannakse Venemaa-vastasele ajaloole Ukrainas punkt. Mida ka ei otsustataks, Vene rahva lõhestamise periood leiab nüüd oma lõpu.

Siit algab uue ajastu teine dimensioon - Vene suhted läänega. Mitte isegi Venemaa, aga Vene maailm, mis on kolm riiki - Venemaa, Valgevene ja Ukraina, käituvad geopoliitilises dimensioonis ühena. Need suhted on astunud uude faasi - lääs näeb, et Venemaa on jõudnud tagasi enda ajalooliste piirideni Euroopas. Ja nad on häälekalt nördinud selle suhtes, kuigi pean oma südamepõhjas tunnistama, et see ei saaks olla teisiti.

Kas keegi vanades Euroopa pealinnades, Pariisis ja Berliinis, tõesti arvas, et Moskva annab Kiievi ära? Et venelased on igavesti lõhestatud rahvas? Ja seda samal ajal, kui Euroopa taasühineb, kui Saksa ja Prantsuse eliidid püüavad saada kontrolli Euroopa integratsiooni üle anglosaksidelt ja panna kokku ühinenud Euroopa? Samal ajal unustades, et Euroopa ühinemine sai võimalikuks vaid Saksamaa ühinemise tagajärjel, mis omakorda leidis aset vaid tänu Venemaa (mitte kuigi targale) tahtele. Pärast kõike seda proovida Vene maid endale saadal pole isegi mitte tänamatus, vaid geopoliitilise rumaluse tipp. Kogu Läänel ning täpsemalt Euroopal, ei olnud seda jõudu, et hoida Ukrainat enda mõjusfääris, veel vähem saada Ukrainat üheks enda osaks. Kui nad sellest aru ei saanud, siis on nad geopoliitilised lollid.

Kui täpsem olla, siis oli vaid üks valik - panustada Venemaa ulatuslikumale kokkukukkumisele ehk Vene Föderatsiooni kukkumisele. Fakt, et see nii ei lähe, oleks pidanud olema klaar juba kakskümmend aastat tagasi. Lisaks, juba viisteist aastat tagasi, kui Putin pidas Münchenis oma kõne, kuulis ka kurt - Venemaa naaseb.

Lääs püüab nüüd Venemaad karistada selle eest, et see naaseb. Selle eest, et ta ei õigustanud oma arvelt tulu teenimise plaane, et ei lubanud lääneruumi laienemist itta. Proovides meid karistada arvab lääs, et nendega olevad suhted on meile elutähtsad. Tegelikult pole juba ammu nii olnud. Maailm on muutunud ja seda mõistavad hästi mitte ainult eurooplased, vaid ka anglosaksid, kes valitsevad läänt. Ükskõik kui suur läänemaailma surve Venemaale on, juhib Venemaa ikka kõike. Kahjud vastasseisu eskaleerumisest on mõlemal poolel, kuid Venemaa on nende jaoks valmis nii moraalselt kui ka geopoliitiliselt. Vaatamata sellele toob lääne jaoks vastasseis kaasa suuri kulutusi ja seda mitte majandusvaldkonnas.

Euroopa, olles osa läänest, tahtis autonoomsust - Saksa Euroopa integratsiooniprojekt ei ole strateegiliselt mõttekas, säilitades samal ajal anglosaksi ideoloogilise, sõjalise ja geopoliitilise kontrolli Vana Maailma üle.Veel enam ei saa see olla edukas, sest anglosaksid vajavad kontrollitud Euroopat. Sellegipoolest vajab Euroopa autonoomsust veel teiselgi põhjusel - juhul kui Ühendriigid lähevad eneseisolatsiooni (kasvavate sisekonfliktide tulem) või hakatakse keskenduma Vaikse ookeani ümbrusele, kuhu geopoliitiline fookus on liikumas.

Venemaaga vastasseis, kuhu anglosaksid on Euroopa tirinud, võtab eurooplastelt ära ka võimaluse olla iseseisvad - rääkimata faktist, et sama lõhet üritab Euroopa teha Hiinale. Kui nüüd on atlandlased õnnelikud, et “Vene oht” ühendab lääneplokki, siis Berliinis ja Pariisis saadakse aru (sest on kaotatud autonoomia saavutamise lootus), et Euroopa projekt kukub lihtsalt keskperspektiivis kokku. Sellepärast on iseseisva mõtlemisega eurooplased nüüd täielikult huvi kaotanud uue raudse eesriide ehitamise vastu idaplokil - mõisteti, et sellest saab Euroopa lõpp. Nende globaalne valitsusperiood (täpsemalt, pool milleeniumi) on igal juhul läbi - aga erinevad võimalused selle tuleviku jaoks on veel saadaval.