Reedene päev algas varakult. Olin broneerinud katamaraanisõidu, buss pidi juba kaheksa hommikul hotelli eest üles korjama. Kaasa otsustas seekord mind üksi ula peale lasta, kuna ükski kolmest programmi osast talle põnevust ei pakkunud. Meresõitu pisemat sorti alusega suhtub ebaleva ükskõiksusega, snorkeldamisega ei tegele, delfinaariumis mitu korda lastega käinud ja niisama rannal päikese käes peesitamist eriti ei salli - vari peab olema. Hommikusöögiks olime 7:30 esimeste hulgas platsis. Kiirustades vohmisin kere täis ja läksin lestad ning mask näpus hotelli fuajeesse bussi ootama. Üks ja ainumas kord kui pidin lausa pool tundi aega viitma, õnneks oli baar avatud ja parasjagu käis suurel ekraanil vutimatsh.
Hakkasin juba muretsema, et mind unustatud, valvelauas rahustati, küll tuleb. Lõpuks vuras viisakas turismibuss ette ja korjas peale. Pool tundi sõitu, jõudsimegi jahisadamasse. Katamaraanile mahutati 50 inimese ringis, kokku startis neid kolm tükki. Kiire tutvustus ja allkiri paberile, et nemad millegi eest ei vastuta ning et oskan ujuda. Järgmisena lasti joogid vabalt, mida rahvas agaralt tarbima asus. Purjesid üles ei tõmmatud, mootorite jõul viidi esimesse peatuspaika, milleks pisike kaljunukk saare ranniku lähedal. Siin pidid igavesti vägevad korallrahud ja rohkelt kalasid olema.
Lestad peale, mask ette, randmerihmaga mobla kätte ning esimeste hulgas vette. Ujusin ringi omaette lootuses, et teistest kaugemal näen rohkem kalu. Koralle oli, kalu oli ka, aga võrreldes meie hotelli esise korallrahuga tonks maad väiksem ja mitte nii mitmekesine. Kokkuvõttes valmistas tund kestnud snorkeldamine pettumuse, mingeid erilisi mereelukaid silma ei hakanud. Tasub tulla neil, kel muidu puudub võimalus korallide vahel kaladega koos ujuda.
Sinine kokteil
Järgmisena sõitis katamaraan delfinaariumi. Meri suht rahulik, enamuse ajast istusin varjus, et end mitte ära põletada. Pool tunnikest vedelesin lainete kohal oleva võrgu peal, päris lahe vaadata all mööda tuhisevat merepinda. Turistid enamasti Canadast, Euroopast ja Ladina-Ameerika riikidest, paar tükki ka USA'st. Juttu ajasin ühe Argentiinast pärit perega ja mustade abielupaariga Ontariost.
Argentiina neiul hoidis isa silma peal😎
Delfinaariumi kogemus mulle esmakordne, seetõttu ka päris äge. On ikka suured vee-elukad ja ilmselgelt õige intelligentsed, et igasugu trikke ära õppinud. Delfiine vaadates tekkis mõte, et huvitav kui rahul nad oma eluga sellistes tingimustes on. Koerad näiteks vägagi rahul ja ei üritagi omanike juurest minema joosta, samas kas delfiinid ujuks võimalusel minema, et mitte kunagi tagasi tulla. Või on pikalt kinni hoitutel tekkinud sõltuvus kerge toidu ja suht muretu eluga nagu paljudel loomaaia loomadel.
Show ise polnud just minu maitse järgi, jube kõva muusika ja arulage jutt juurde. Delfiinide trikid, hüpped ja osavus muljetavaldav. Lõpuks juhatati meid gruppidena basseini äärde, et saaksime lähemalt vaadata ja isegi katsuda. Nii suurt elus kala polegi kunagi nii lähedalt näinud kui Manta Raid Hawaiil välja arvata.
Delfiin oli kuidagi teistsugune, ookeanis kohates tekitaks veidi kõhedust, ehk selle pärast, et nad keskmisest kalast tükk maad targemad. Saime ka silitada, nahk on tal sihuke kummaliselt siidine, sugugi mitte libe nagu võiks mereeluka puhul oodata. 20 dollari eest võis delfiini uimedest kinni hoides basseinis lõbusõidu teha. Paar kodanikku kasutasid võimalust, ma ei viitsinud.
Siin pakuti ka toitu: salati ja puuvilja rootsi laud pluss pirakas lobster veini valikuga. Kõhu sai korralikult täis enne kui tagasi paadile ronisime. Viimaseks programmi osaks sõit rannale. Meie sorti rannahotellis viibijatele suht mõttetu üritus kui sul niikuinii kolm erinevat liivaranda kohe hotelli ees valida. Katamaraan sõitis ranna ligi, inimesed ronisid vette ja jalutasid liivale. Ega rannal viga olnud, kena ja suht tühi teine, kauguses paar suurt hotelli näha.
Koralltakjas?
Midagi tarka siin suurt teha polnud, nagu mitmed teisedki olin purgi õltsi kaasa haaranud, et liival lebotades igav ei hakkaks. Kuival rannal liiga palav, lasin veepiiril end selili sirakile vette. Lained loksusid, päike paistis, külma õlut veel veits purgis järgi - mis elul nii viga. Ega olegi aga üsna kiiresti hakkab igav. Ajasin püsti ja läksin ranna peale jalutama. Veepiirist veidi kaugemal kookospalmid, nende ees kuival liival astudes tundsin miskit teravat talla all, jalga üles tõstes oli selle külge jäänud pisike takjasuurune ogadega moodustis. Tõmbasin ettevaatlikult ära aga ei saanud rohkem kui paar sammu liikuda kui sama asi kordus. Need kurivaimud olid kuiva liiva sees peidus, ei näinudki enne kui peale astusid. Ju mind siin ei taheta, taandusin ettevaatlikult nagu miiniväljal oma vanadesse jälgedesse astudes.
Katamaraani pardal serveeriti kerge snäkk enne kui asusime tagasiteele sadamasse. Osa rohkem kärakat tarbinud seltskonnast võttis laulujoru üles, kaks räigelt ülekaalus kodanikku (ema ja tütar) nosisid kotist oma kaasavõetud toidumoona. Kogu jahisõidu aja istusid nad sama koha peal, maha tulid vaid delfinaariumi resto külastuseks, aga muidu pidevalt pugisid. Eks igaüks veedab oma puhkust nii kuis meeldib, mis see minu asi.
Hotelli tagasi jõudsime hämaruse saabudes just parajaks ajaks, et kaasaga rannale päikeseloojangut imetlema jalutada. Õhtusöök oli tavapärasest erinev, lauad pandud ümber basseini, buffet pidusöök pluss kabareekava basseinis. Olime varakult kohal ja valisime endale hea vaatega laua. Toiduvalik tavapärasest oluliselt rikkalikum, grilli peal küpsetati klientide valikul mereande. Võtsin järjekordse merevähi lõnasöögi ajal pugitule seltsiks, et neil kõhus üksi igav ei hakkaks.
Basseinikabaree
Kabareeprogrammi esitasid tõelised professionaalid. Hiljem tegime paar pilti koos ja rääkisime nendega juttu. Neiud sünkroonujumisega tegelenud võistlustasemel, noormehed samuti mitmel alal endised sportlased. Hiljem baari ees istudes tuli üks küsima kas saaksin talle ja tema sõbrale ühe õlle tuua, neil ei lubatavat baarist midagi võtta. Nii tuttav "vene värk", aga loomulikult toon. Tagasi saabudes nägin, et vormis vend jälgib meid tähelepanelikult. Ega ma loll polnud, istusin veidi eemale ja hakkasin omaette koksi imema. Kui valvuri tähelepanu hajus astus kuuba noormees ise ligi ja tänas, et ma nii kavalalt käitusin. Sellest võivat talle jama tulla kui julgeoleku mehele joogiga silma jääd.
Rääkisime Kuuba teemadel päris pikalt. Kõik väga sarnane nagu kunagi nõuka ajal meil, täielik deja vu. Momendil lihtsalt olevalt seoses koroona ja USA sanktsioonidega majanduskriis tonks maad hullem kui alles mõne aasta eest. Tüübid ei paistnud eriti lootusrikkad olevat. Lohutasin neid tuues Eestit näiteks, kuidas on hea õnne ja tahtmise korral võimalik sots süsteemist suht kiirelt vaba majandusega edasijõudnud riigiks saada. Kuubas tegelikult eeldused hea haridussüsteemi ja suht ärksa rahva näol olemas. Põhiline, et nad rezhiimi kukkudes ei langeks anarhiasse nagu paljud teised Kariibi saareriigid või ei laseks röövkapitalismil kõike üle võtta. Enne magamaminekut tõin baarist omal algatusel poistele kaks kangemat jooki, olgu neil natukenegi lõbusam.
Kaasa otsustas väsinuna tuppa magama minna, mul veel und polnud. Saatsin ta ära, võtsin baarist suure kokteili ja läksin öisele ookeani rannale jalutama. Kedagi polnud, ainult lained mühisesid. Täiesti pime, tähtede kumas võis vaevu vahuseid laineid ja rannatoole eristada. Lohistasin ühe veepiirile, viskasin pikali, limpsisin koksi ja vahtisin haruldaselt selget ning kontrastset tähistaevast. Poole tunni jooksul nägin kahte meteoriiti enne kui tukkuma jäin. Virgudes jalutasin meie majakese ees olevasse randa, kus lebotasin veel pool tunnikest, no kuidagi ei raatsinud tuppa minna kui nii mõnus tähistaeva all ookeani briisis lihtsalt oleskleda.
Hommikul läksin viskasin kõigepealt varakult pilgu merele, lained olid veidi rahulikumad. Käime kiirelt hommikusöögil ära ja siis lestad jalga ning koralle ja kalu vahtima. Loodetavasti on vesi selginenud. Kiirustamise põhjuseks tõusu-mõõna ajastus. Tänane tõusu kõrgeim moment nimelt 8:20 AM. Kindlasti tekib küsimus, et mis vahet see tõus või mõõn peaks tegema. Paraku selles rannas kus meie oleme on üle korallrihvi sügavasse vette saamine mugav vaid tõusu ajal - tund kaks enne ja pärast. Põhi on liivarannast edasi terav, kaetud merekarpidega. Lisaks ohtralt merisiile, kelle peale kindlasti astuda ei taha ja seda mitte humaansetel vaid puhtpehmolikel kaalutlustel - kuradi valus ja tülikas ogasid jalast kätte saada. Snorkeldama on eelistatav minna enne tõusu või haripunkti ajal, sest mul pole tõusu-mõõna hoovuste kohta aimugi. Mõõna väljavoolus ei taha lasta end imeda kaugemale ookeanile hulpima.
Hommikul hotell meie päralt, isegi aednikke polnud
Kaheksa ajal varajasel tunnil on resort täiesti inimtühi, isegi aednikud pole veel tööd alustanud, turistid magavad sügavat und ehkki kohvik juba 7:30 avatud. Kõht kenasti täis, tagasi oma tuppa, vuntsi ülaosa maha nagu füüreril (seda ikka maski veekindluse mitte moejoone pärast), kreem peale ja sammusime randa. Esimene kord otsustasin mobla maha jätta, plaanis kiire uurimisretk. Vette astudes sain aru, et lestad jäid koridori. Õnneks vaid mõnikümmend meetrit edasi-tagasi jalutust nende toomiseks. Termostopsi haarasin ka kaasa, rannal juba tüüp uuris mida juua tahan.
Kalüpsot ei viitsinud panna, ujukad ja õhuke liibuv spordisärk, et selga ära ei põletaks, ujumismüts samal põhjusel. Hoiatuseks kõigile, keskmine heledanahaline eestlane põletab end ka novembris 22 laiuskraadil tunni aja ujumisega ära, tean omast kogemusest. Niisiis astusin varustusega veepiirile ja peale lühikest kaalutlemist istusin vette, mis siinseis oludes külmatunnet ei tekita.
Snorkeldamise varustust on kõige mugavam märjast peast peale sättida: lestad libisevad paremini jalga ja mask istub palju veekindlamalt kui vette kasta ja nägu märjaks teha. Kuna parasjagu praktiliselt tõusu kõrgpunkt, lasin pooldesäärde vees kõhuli ja tegin veits krokodilli kuni põlvini vees sai juba lestasid kasutada. Tõusu-mõõna vahe 80 senti, ujusin esimesest korallipinnast mugavalt üle, väikesi merisiilikuid õige tihedalt õnarustes näha.
See järgmise päeva video kuna moblat kaasas polnud
Vees oli ikka veel hõljumit kuid eelmise päevaga võrreldes palju selgem. Kalad ei lasknud end kaua oodata, juba pooleteise meetrises vees lahesopist välja ujudes hakkas mitmeid silma. Tavapärase korallide kallal krõbistamise summutasid vastu rahu murduvad lained. Hoidsin mõne meetri distantsi, et suurem laine vastu koralli ei viskaks. Mask lekkis alguses nagu ikka. Lahenduseks tuleb vee all nina alt maski veidi eemale tõmmata ja samal ajal nina kaudu õhku välja hingata. Maski sisse hingatud õhk surub vee alt äärest välja nagu füüsikaseadused ette näevad. Vesi oli nii soe, et mask ei läinudki seest uduseks, tavaliselt sülitatakse udu vältimiseks enne sukeldumist maski klaasile.
Liivapõhjaga kanjon korallide vahel
Igat sorti kalu oli üllatavalt palju, tõepoolest uju nagu akvaariumis. Rahulikult hõljudes ja ujudes oled kalade jaoks tavaline objekt, võid nende tegutsemist rahumeeli jälgida. Kahju, et kalade liike ei tunne, iga kord olen mõelnud, et peaks end eelnevalt ihtüoloogiliselt harima aga seni see vaid mõtteks jäänud. Liikusin aegamisi mõnisada meetrit korallineemiku lõpuni.
Vilkam elu käis kohe lahe suudmes, korallrahu vahetus läheduses ja neeme otsas. Merepõhja reljeef nagu ulmefilmides igasugu põnevate "pinnavormidega" mis kuiva maa peal kaua vastu ei peaks. Veealuste rahude vahel sügavad avamerele suunduvad valge liivapõhjaga kanjonid. Rahude lõpus ühtlane valge liivaga kaetud merepõhi, aegamööda laskus umbes 5-6 meetrist kümneni ja edasi. Seal ujusid üksikud suuremad kalad, enamus siblis ringi korallrahude ümber "meriheinamaal" vetikaid nakitsedes.
Koha peal hõljudes oli selge, et mõõn alanud, põhja vaadates näha kuidas voolus tasapisi mere poole kannab. Looded kulgevad sinusoidselt, seega alguses hoovus suht nõrk, kõige tugevam just poole peal milleni mitu tundi aega. Tuul ja laine olid tagasi ujudes vastu aga lestadega rahulikult lükates polnud mingit küsimust. Vaatasin põnevamates kohtades veel ringi enne kui rannale välja ujusin. Vesi oli selleks ajaks oma 10-15 senti alanenud.
Populaarteaduslik vahepala:Te ikka teate, et tõusu-mõõna põhjustajateks Kuu ja vähesel määral päike. Kuu teeb tiiru ümber maa kuu ajaga ehk kindla maapinna punkti suhtes liigub vaid veidi aeglasemalt kui päike (tegelt muidugi liigub maapinna punkt Päikese ja Kuu suhtes). Eelnevaga seoses on tõusu-mõõna tsükli pikkus jämedalt 24 tundi ja 50 minutit, 2 tõusu ja kaks mõõna nagu kahe täisringi siinusegraafik. Kas keegi veel väidab, et koolimatemaatika algtõdedest pole kasu.
Nutikam kodanik märkaks vastuolu: miks kahe ringi kui 25 tunni jooksul keerab maakera end kuu suhtes vaid ühe ringi. Aga sellepärast, et tõususid on maa peal ühes tsüklis kaks: kuule kõige lähemal ja kuust kõige kaugemal, samuti kaks mõõna.
Lasin endale joogi tuua, kes enam mäletab mida, igal juhul ergutava ja kergelt joovastava. Tõele au andes tuleb tunnistada, et esimene käik oli kiirelt tuppa vetsu, sest millegi pärast tuleb mul ujudes alati hirmus põiekas ehkki ookeani vett ei larbi kahe suupoolega. Päikesevarjus kuivasin kiiresti, võtsin järgmise joogi ja uurisin kas kaasa sooviks tulla uurimisretkele mööda randa laguuni poole. Ta väitis, et toolil palmilehtede varjus jaheda meretuule käes lebotamine ja raamatu lugemine täiesti rahuldavad tegevused.
Sihikindel krabi suundub kookosemetsa poole
Mis ikka, läksin üksi (õieti küll koos pooleliitrise kokteili täis termostopsiga) hulkuma, nagu tüüpiline esimese maailma turist. Hoiatasin, et kui öhtusöögi ajaks tagasi ei jõua, saatku kelner kokteiliga mind randa pidi otsima. Kardetavasti leban janust nõrkenuna rannal samas kui krabid juba varvaste kallal maiustavad.
Kannibalismiorgia, kui rannal maha kukud pannakse natukese ajaga nahka
Mangroovid merevees liivapõhjal
Ümber neemetipu hotelli kolmas loojanguvaatega rand. Siin algab juba madal liivase põhjaga kohati veetaimestikku täis kasvanud laguun. Ujumiseks mitte nii mõnus kui avameri. Neem varjab ka metetuule, kohe läks mitu kraadi palavamaks. Kui ookeani ääres oli mõnus +26C ja tuul siis siin tundus +30C ligi, vaiksem, palav ja niiske.
Laguunipoolne madal rand
Siin seal kasvasid mangroovid ranna ääres vees. Pisikesed kalad ja krabid sebisid juurte vahel ringi. Polnudki nii tühi nagu arvasin, jalutasin mööda kolmest villast, hiljem selgus, et tegu kallite spetshotellidega. Samas mõnusat ujumisranda seal polnud ja muidu ka hullult palav, ühtegi inimest küll sima ei hakanud.
Kiiktooli sektsioon
Ribide närimisest sinine
Õhtusöögi olime bronninud "Las Dunas" Itaalia restos. Buss viis kuue ajal, meil oli tunnike aega veeta, et ringi vaadata. Kaasa õhutusel istusime penskarite kiiktoolidele ja tellisime joogid. Kuna mul oli Eesti jalgpallikoondise särk seljas väitis ligiastunud kelner teadvat üht teist Eestist ning luges lisaks Tallinnale ja Tartule üles mitu teist linnanime, teadis isegi mõnedest meile olulistest sündmustest. Ei olevat kunagi käinud Eestis aga talle pakub huvi geograafia ja maailma riigid. Pisikese Eesti elanikuna oli see muidugi enesetunnet tõstev. Tüüp teenis oma jootraha igati ära, no isegi kui see tema taktika turistidelt dollarit välja meelitada siis vähemalt on vaeva näinud.
Viisakas puhas marmorist peldik värskete lilledega!
Itaalia restoran osutus üheks vähestest pettumustest, seda mitte niivõrd kulinaarsest küljest kui atmosfääri ja miljöö poolest. Kõige parem kirjeldus oleks näidiskalurikolhoosi söökla, kus millegi pärast ettekandjad toitlustavad. Istmed ebamugavad, seinad odavast kahhelkivist ja valgustus imelik - ärritavalt sinine. Isegi mobla kaamera sattus segadusse, milliseid toone filtreerida, miliseid mitte - paar pilti tulid poolest saati sinised, poolest saati pruunid, mõni täiesti sinine. Samas üllatas mind koht, kus kodanikel ette nähtud keha kergendamas käia: viisakas, puhas, värske lõhnaga, lilleõitega kaunistatud marmorist asutus - sellises kohas võib turist tõepoolest täie mõnuga sittumisele pühenduda😁
Kodune koosistumine perega tänapäeval kah kingituseks
Üks nüanss mis mulle eemal elamise juures hirmsasti meeldib on igasugu suurte traditsiooniliste pika laua taga istumise tüüpi pidustuste korraldamise kohustuse puudumine. Sihukese lausemonstrumi eest oleks kooliajal emakeeleõpetaja kindlasti pika punase lainelise joone alla tõmmanud - stiililiselt puudulik ja arusaamatult segane mõtteväljendus. Hea et blogistades ei pea tehnilistele pisiasjadele mõtlema😜
Sünnajooks "veerandmaraton"
Kalli kaasa küpsetatud kaneelikuklid
Igatahes paari päeva eest istusime perega kodus ja tähistasime. Nädala pikkuse reisikingituse sain juba nädala aja eest kätte ja olen paksult rahul. Täiskasvanudpeast hindan oluliselt rohkem kogemust kui asju ja nii ka kulutan finantse pigem kogemuse rahuldamisele kui asjade soetamisele. Kainelt võttes ei saa siit ilmast lahkudes kumbagi "kaasa võtta" nagu kaasa targalt mainis, aga naudin rohkem reisimist kui uhkemat autot - lihtsalt nii on. Uude aastakümnesse astudes oli vaja endale tõestada, et füüsilise vormi poolest ei maksa mind veel maha kanda😎 Peale hommikukohvi ja niisama lebotamist tossud jalga ning rajale, esialgselt kavas olnud tavalise kuueka asemel jooksin sünna tähistamiseks lausa veerandmaratoni. Tempoga eriti ei surunud, vähemalt tuli keskmine kiirus alla 5min per km. Aasta "norm" sai kah 1200 jooksukildiga ennetähtaegselt täis.
Pahura olemisega nuntsik Sushi
Koerad said vihmakeebid, paraku läks neti kaudu tellides suurusega vähe nihu, suurema koera oma mahtus parasjagu väiksemale. Kaasa vaatab, kas õmbleb ise Kokole või tellime uue ja suurema. Koerad kurivaimud ei oska moodi hinnata, kostüümi selgatoppimine nagu lapse riietamine: siples ja keerutas ja proovis minema joosta. Lõpuks kui selga sai seisis algul kangelt nagu puupakk. Küll harjub ära, vihmaga muidu läbimärg ja sulalumega karvad lumepalle täis.
Öösel sadas, ukse taha jäetud sandade taldadel lombid, nahkrihmad läbimärjad. Uni oli igatahes superkosutav kui pulsikella monitori uskuda, kordagi ei ärganud aga uduselt läbi une vihmarabinat mäletan. Hommikutaevas pilvi keskmisest rohkem, kaugemal ookeani kohal lausa ähvardavalt tume.
Rannatoolide pärast rabamist pole, meie majake paremas nurgas
Peale hommikusööki käisin korra ujumas aga snorkeldama polnud mõtet minna, laine endiselt kõrge ja pilvevarjus nähtavus viletsavõitu. Jalutasin rannas, korallrahul ja tegin pilte.
Vaade suurelt korallrahult meie rannale, merel vihmapilved
Kaasa lebotas lugedes varikatuse all. Baarmeni abiline serveeris just jooke kui saime korraliku vihmasabina kaela. Ootasime kolmekesi palmilehtedest katuse all suurema saju möödumise ära ja lobisesime igasugu teemadel. Kuubas on küll tasemel haridus kuid materiaalne baas nigel, isegi paberist ja pliiatsitest puudus.
Vaade rifisaarelt rannale
Kaasa maja ees varju all
Lõunastama suutsin kaasa meelitada "Las Dunas" suurde International Buffet restorani, eelmisel päeval kooke nosides ja veini limpsides olin tähele pannud, et valik seal hulka suurem. Kohale jõudes seadsime sammud otse söögikoha poole, sest see oli vaid kolmeni avatud. Põhiroaks lasime endale rohke salati kõrvale liha grillida. Joogiks toidu kõrvale vein nagu tavaliselt. Koogikesed ja jäätise loputasin kange musta kohviga alla. Kui midagi kurta siis just pagaritoodete valik nigelavõitu, kvaliteet samas tasemel, isegi tavalised saiakesed väga maitsvad.
Mina rannal
"White Party"???😏
Pelikaniga ujumas
Vaatasime veidi niisama ringi enne kui asusime randa mööda tagasiteele. Loomulikult tuli kõiki rannas ettejäävaid baare austada oma läbiastumisega, et mitte riskida rannal janusse suremisega. Tuli kange tahtmine veel kord merre hüpata, siin avamere ja järsult sügavaks mineva reljeefi tõttu lained suuremad kui meie hotelli juures. Hoiatasin kaasat eesootava nudistide ranna eest, mitte et ta sellest hoolinuks. Mööda minnes üks daam hüüdis: tal samasugune ürp kui minu naisel. Mina tal küll midagi seljas ei märganud, ju siis nähtamatu või pidas silmas, et see kodus nagis.
Pelikanid andsid vägeva kalastamisetenduse. Korallineemikute ees ilmselt kalu rohkem, linnud tiirutasid seal ja kala märgates sööstsid täiskiirusel vette. Noka taeva poole ajamise ja neelamisliigutuste põhjal võis arvata, et püük oli tulemuslik. Mind hämmastas kui kergelt need suured linnud vastutuult pöörates laineharjalt uuesti õhku tõusid. Nägime samas ka paari kohalikku käsivõrku visates kalastamas, neilgi õnnestus üht-teist kätte saada.
Õhtusöögiks olime teise resto kinni pannud. Toit jällegi hea, aga minu sisemisele õgardile meeldib hoopis rohkem buffet tüüpi söömine ja seda iga kell. Eriti tülikas on restos üritada aru saada, mis erinevad road tähendavad ja loota, et ikka kõige maitsvama tellisid. Rootsi lauas on lihtne, proovid veidi igasugu uusi asju ja pugid seda, mis kõige maitsvam ja nii palju kui kõhtu mahub. Magustoiduks tellitud koogike Kanada mustikamoosiga oli küll imehea aga seda oli vaid üks ja nagu imelik veel kolm tellida.
Pelikan voodil võib nõrganärvilisi ehmatada
Tuppa jõudes selgus, et vahepeal oli pelikan meile voodisse roninud😁 Kas jätsime ukse hooletult lahti või oli dollar laual muundunud tekist kokkukeeratud linnuks😏 Istusime toas veidi netis ja klikkisime teleka kanaleid kuni endal ka imelik hakkas. Seda saab ka kodus lõpmatult teha, vaatame kas baari juures mingit tegevust toimub. Pasunapuhujad olid platsis ja rahvast üllatavalt palju. Sättisime end istuma, tellisime joogid ja nautisime lõunamaa õhtut ning Ladina-Ameerika muusikat.
Minu video 4 detsembril 2019 Mauna Loa tipukaldeera põhjast
Täpselt 3 aastat tagasi 4.detsembril 2019 olin ma koos tütrega maailma suurima üle merepinna ulatuva aktiivse vulkaani Mauna Loa tipukaldeeras. Sellest on mul lausa terve pikk postitus kui kedagi huvitab. Tol ajal oli väga rahulik, vaid mitu kilti eemal tuli praost veidi auru. Täna kaldeera põhi suures osas tulikuuma laavaga kaetud ja kirdesuunalisest praost voolab sula kivimassi kilomeetrite pikkuste jõgedena. Kahes kohas on laavavoolud observatooriumi juurde viiva tee, mida pidi meiegi sõitsime, läbi lõiganud. Vedas. et sai ikka omal ajal ära käia, nüüd on garanteeritud, et mõnda aega seal liiga palav ja ohtlik, ligi ei lasta.
Mauna Loa eilse 03 Dec 2022 seisugaUSGS live videostream Mauna Loa purskest
Laavavoolude ulatus 2 detsembri seisuga. Punane laik on kaldeera, sellest ülal observatoorium kuhu auto parkisime.
Öösel oli jahedavõitu isegi kerge tekiga magades, ja seda Kuubas! Ärgates süvenes veendumus, et seoses mingi eksimusega saime kinnipandust pikalt ägedama elamise. Avatud kontseptsioon läbi maja, ookeanivaatega rõdust kuni aiavaatega välidushiruumini. Tõele au andes peab küll ookeani nägemiseks pikemat kasvu kodanik olema😉
Käisime kaasaga uudistades ringi, mullivanni mõte Kuuba palavuses ja elektripuuduses küsitav. Vets ja bidee viisakad, sissejalutatav riidekapp, tohutu kummut, öökapid, külmik, minibaar, espressomasin, kaabeltelekas korraliku rahvusvahelise programmiga ja isegi hea kiirusega internet. Mul poleks miskit vastu sellise suurusega majas pidevalt elada, ainult köök oli puudu sellel lihtsal põhjusel, et rikkad inimesed käivad restos einetamas või tellivad hõrgutisi koju mitte ei vaarita ise pliidi ääres. Ei tea kas julgeb riideid välja pakkida ja asju ära panna, järsku tuleb ümber kolida. Lääne tava kohaselt vastutab vea eest hotell või resto mitte klient, samas ei maksa unustada, et oleme kommunistlikus Kuubas.
Üks kuurorti basseinidest
Enne hommikusöögile minekut hädavajalik päikesekreemitamise rituaal, mida vihkan. Õnneks on kaasa nõus mind sisse määrima nii, et ei pea enda sõrmi rasvaseks tegema. Pool üheksa, tund peale avamist, jõudsime ehtsa ookeanivaatega rannakohvikusse. Tüüpiline hommikusöögi valik: salatid, juustud, lihalõigud, saiakesed, koogid, puuviljad, mahlad, jogurtid pluss köögist maitse järgi tellitav munaroog. Toidu kvaliteet hea, valik viietärni resto kohta väike. Nagu hiljem selgus kehtis see ka lõuna ja õhtusöögi kohta. 5 aasta taguse ajaga valik kesisem ehkki kvaliteet sama hea. Kohv väga hea.
Lahkudes kohtusime uksel meile määratud "järelvaatajaga", kes tutvustas lühidalt hotelli olusid ja võimalusi ning reserveeris lõuna ja õhtusöögi. Võime valida kõigi Melia hotellide restosid sõltuvalt maitsest ja tujust, mis iganes menüüd ja kohad meeldivad. Elamise poole jalutades puhkasime basseini ääres korraks jalga ja võtsime värskendavad joogid. Ei väsi kordamast, et paradiislik paik, ja üllatavalt vähe rahvast, pea inimtühi. Mõni ime, paradiisi saavad teatavasti vaid äravalitud😜 Ennelõunal tutvustab reisufirma esindaja meile programmi, vahepeal vaatame omal käel ringi.
Elamise asukoht tõepoolest ideaalne rannalembesele snorkeldajale
Kuna hotell saare tipul siis kolm erinevas suunas randa - valik igale maitsele. Idapoolseim klassikaline valge korall-liivaga kaetud ookeanirand kulgeb kümneid kilomeetreid pea sirgelt Santa-Maria idatipuni. Meie elamise esine privaatne korallkaljude vaheline kahe pisikese lahega rand ideaalne snorkeldajatele ja madalas vees sulistajatele ning rannal lebamist ning jooke harrastavatele elunautijatele. Fakt, et uksest välja või verandalt alla jalutades viib paarikümne meetrine jalgrada otse snorkeldamisranda teeb asukoha rohkem kui ideaalseks. Maitse suhu saanud ei lase end siit välja ajada, viimases hädas nõus juurde maksma kui hotell oma eksimuse avastab.
Kookospähklid korjatakse tünni
Sunwingi esindaja jagas infi ekskursioonide, üldise eluolu, kuurorti, valuutavahetuse ja saare ning hotellide kohta. Ekskursioonidest kaalusime jeepisõitu tutvumaks sisemaaga. Paraku sisaldas see tubakavabriku külastamist millest kumbki pole huvitatud, hobusesõitu ja dzhunglijões ujumist millest kaasa polnud vaimustuses. Tegime foto eri ekskursioonidest, et hiljem läbi mõelda. Mingit käepaela ei antud: selgitati, et siia ei saa niikuinii keegi teine, kõiki turiste teenindatakse ümbruse hotellides ilma küsimusi esitamata. Ilmselt vastasime kahtluseta turisti välimusele - eks hinnake ise kui pilte näete. Korraks tekkis kerge rassistliku eelistatuse kahtlus, sest tõele au andes polnud meie hotelli külaliste hulgas ühtki tumedama nahatooniga kodanikku. Laias laastus kaks kolmandikku Euroopast, kolmandik Kanadast.
Lõunasöögile läksime kohvikusse varakult, et jõuaksin kahe ajal nelja kildi kaugusele järgmisse hotelli sõitvale bussile. Kaasa ei viitsinud uurimisretkele kaasa tulla, tahtis lihtsalt lennureisu väsimust välja puhata, lebotada ja rahulikult võtta. Mina rahutu hing himustan tegevust. Hommikul ujumas käies oli vesi suure lainetuse tõttu veidi sogane, ilm veits pilvine, snorkeldamiseks mitte kõige parem.
Basseinibaar Kanada lippudega
Teatava üllatusena lahkus buss minutilise täpsusega. Tavaliselt suhtutakse lõunamaades kellaaega õige paindlikult, Kuubas kogesin ka edaspidi jaapanlikku täpsust. On see omane vaid turistipiirkonnale või üldiselt, pole aimugi. Kümne mindiga sõitsime järgmisse ranna ääres paiknevasse hotelli. Esimese asjana haarasin joogi värskenduseks enne kui ringi vaatasin. "Las Dunas" hulga suurem, kuid mitte nii kenade majadega kui meie oma, rahvast liikus ringi hulga rohkem. Siin oli ka suur lava ja väliteater kus zhonglöör parasjagu õhtuse esinemise tarbeks harjutas.
Pilt rannal 1 ja ...
... pilt rannal 2, leia erinevus
Tegin mõned pildid, ja otsustasin miskit hamba alla panna. Grillbaar paistis isuäratav. Lasin ribisid grillida ja võtsin salatit kõrvale. Enne kui taguots jõudis tooli puudutada ilmus välja ettekandja uurides, mida sooviksin juua. Punast veini, degusteerin teie hotelli oma ka ära. Vein oli hea aga ribid kurjadvaimud vintsked, hea meelega oleks koertele närida pakkunud. Pagaritoodete lett paistis vägagi isuäratav, neli koogikest, saiakest kange Kuuba kohviga osutus mõnusaks magustoiduks.
Minekule asudes võtsin rannabaarist konjaki-mangomahla kokteili ja hakkasin randa pidi lääne poole astuma. Poole kildiga sai jook otsa, õnneks just viimase baari juures. Kuna veel pikalt astuda jõin kohapeal õltsi ning lasin suure termostopsi rohke jääga gin-tonicut täis kallata. Tuul suht tugev kuid ookeanilained polnudki väga võimsad, hüppasin keha maha jahutamiseks korra vette. Üsna ranna ääres läks sügavaks, idatuulest tekitatud hoovus kandis randa pidi edasi, välja tulles jalutasin paarkümmend meetrit tagasi liivale jäetud särgi ja sandadeni. Pikk liivarand meenutas Peraküla randa Eesti looderannikul.
Kotkas
Pelikan
Poolel teel selgus, et päris inimtühi polnudki, kõrgemal luiteäärel pesitsesid mõned seltskonnad ... Aadama ja Eeva ülikondades. Õigus jah, bussisõidul jäi silma mingi "exclusive" villa juurde juhatav silt. Ju siis tegu nudistide kogukonnaga. Kahjuks nagu ikka, esteetilist naudingut neist keegi ei pakkunud, erootikast rääkimata. No mida sa ikka paljastest ülekaalulistest valgenahalistest penskarieelikutest ootad
Foto mereradari tornist "Las Dunas" suunas ida poole
Palju põnevam oli jälgida planeerivaid kotkaid ja kalu püüdvaid pelikane. Rannal oleva radari torn liialt ahvatlev, isegi aresti hirmus ei suutnud hea pildi saamise eesmärgil hoiduda üles ronimast. Kilomeeter veel ja jõudsin meie hotelli esimese rannabaarini. Joogijanuks õlts, rannal pikutamiseks pina colada. Jalad päris väsinud, siinne liiv nii sõre, et isegi lainest märjal alal vajud pahkluuni sisse, kuivas veel sügavamalt. Neli kilti võtab läbi ka joogidopingut kasutanud tüübi.
Poole kuue ajal loojus päike läänerannal. Bänd esitas elavat muusikat, et turistidel romantilisem käest kinni hoides loojangut imetleda või lõbusam jooke rüübates pilti teha. Lõunamaa loojang on kiire, päikeseketas kaob horisondi puudutamise hetkest umbes minutiga jättes järgi vaid helenduse taevas. Pimedus tuleb kiiresti, Kuubas tänu elektrikatkestustele pole ka valgusreostust, tuled vaid kuurortites.
Õhtusöök oli meil reserveeritud poole kaheksaks mereandide restorani "Los Navegantes" Toit väga hea kuid vähevõitu nagu peenetes toitlustusasutustes kombeks. Vein tõsiselt hea, nii valge kui punane nagu kaasa klaasist maitstes veendusin. Etteruttavalt võin kinnitada, et kogu reisu ajal sain vaid kaks korda keskpärast, muidu alati väga head või lausa suurepärased veinid. Mangojäätis musta kohviga viis keele alla. Meeldiva ja kiire teeninduse tasuks jätsime dollari veiniklaasi alla.
Meie majake õhtuvalguses
Õhtu veel noor, magama minna liialt vara. Põhibaari juures toimus kohalike muusikute esinemine. Istusime kuulama ja lasime järjekordsed joogid ette kanda. Kaasa mul kavalpea, tellib enamasti igasugu häid kokteile aga alkovabana. Kuulasime musat, jalutasime ringi ja kui poole üheteist ajal pillid kotti pandi läksime tuppa. Kaasa keeras termostaadi mõistlikumale temperatuurile, 23 soojakraadi peale.
Kui loodate pealkirja alusel siit miskit kuuma romanssi tulevat eksite rängalt, reis lihtsalt algas õhtul ja venis poole öö peale välja. Ametlik lennu väljumine pärastlõunal poole nelja ajal. Hommikul kiire pakkimine, soojale maale õnneks palju vähem asju kaasa vaja kui näiteks suusapuhkusele. Suutsime kõik riided, jalatsid, kogu snorkeldamise varustuse ja muu pudipadi pakkida ühte kohvrisse. Personaalse pakina võttis kaasa miniatuurse seljakoti ja mina läpakakoti. Takkajärgi tuleb tunnistada, et läpakas oli mõttetu edasi tagasi vedada, lahti tegin teda vaid kaks korda, sedagi kümmekonnaks minutiks. Keda huvitab siis riietus koosnes neljast t-särgist, kolmest paarist lühikestest pükstest, kahed ujukad ja laia äärega kaabu. Kaasa oma sarnane, lihtsalt naiselikum😉 Jalatseid oli mul isegi rohkem - sandad, kaks paari vees käimise papusid, kaasal sandad ja kerged kingad. Lennukisse panime selga sutsu soojema riietuse ning tossud jalga, igaks juhuks ka vihmakiled kaasa.
Pilt Toronto lennuvälja bussilõbusõidult
Tütar sõidutas meid kella kaheks lennujaama, andsime oma ainsama kohvri ära ja suundusime lendu ootama. Kohvrimajanduse koha pealt tuleb lisada, et kui pileti ostmise ajal oli kirjas 23kg kohver, käsipakk ja personaalne pakk tasuta kaasas siis üle neti check-in tehes väideti kõik peale personaalse maksuline olevat ja õige krõbeda hinnaga. Lennujaamas siiski raha ei küsitud, hiljem selgus, et tasuta pagas tuleb kaasa kui pilet osta 2 nädalat enne lendu. Lend lükkus tunni jagu edasi, väravasse minnes polnud kedagi teist ootamas??? Lennuk hoopis teises keset lennuvälja asuvas terminalis. Võeti meid bussile ja viidi sinna, saime tasuta veerandtunnise ekskursiooni "tunne oma lennuvälja".
Pisikeses, ilmselt vaid puhkusereise ja lühilende teenindavas terminalis tuli veel jupike oodata. Janutas, siin oskasin teha ühe totraima ostu üle aegade. Võtsin õllepurgi tollivabast poest. Kassas küsiti kas avan, ma ilma mõtlemata, laske käia. Tegi lahti ja lõi hinna sisse: 10 Kanada dollarit. Lolliks olete läinud või, sixpack on vaid 8CAD. Seda küll, vastas kassiir õela muigega: aga need on maksuvabad, kui kohapeal avada tulevad maksud juurde pluss teenindus. Kange tahtmine oli noormehele kogu see hingehinda maksnud õlu pähe valada, hoidsin end siiski raske pingutusega tagasi. Loll oleks nädalat Kuuba rannal lesimise asemel lennujaama arestimajas viita. Siit lugejatele tasuta õppetund kogu eluks: kui lennujaamas tollivabast ostate öelge alati, et võtate kaasa ja avage ISE oma jook niipea kui poest välja jõuate nagu ma tavaliselt teen. Keegi kurat ei tunne sihtpunktis huvi kuhu teie ostetud tollivaba kärakas kadus või miks kahe konjakipudeli asemel vaid üks järgi.
Lõpuks ometi lennukis
Lõpuks pidime ise jalutama lennuki juurde ja trepist üles ronima, esimene kord suures rahvusvahelises lennujaamas sihuke ekskursioon. Kaks rida kolmekaupa istmeid ülitihedalt kokku pakitud. Minu pikkusel tüübil õige keeruline oma põlvi istmete vahele pigistada. Kokkuvõttes oli lend üks paras piin, sättisin end nii ja naapidi, kuidagi polnud mugav. Und ei tulnud, lõpuks lobisesin kõrval istuva poolakaga, kirusime koos venemaad. Kaasa seevastu väiksemat kasvu humanoidina põõnas rahulikult enamuse lennuajast. Maandusime üheksa paiku, lennuväljale astudes võttis vastu palavus ja niiskus nagu oodata. Tollist ja piirivalvest saime neti teel saadud skännkoodi ja Kuuba viisat ette näidates kiirelt läbi. Viisa seisnes paberitükis, mille täitsime lennukis. Tervisekindlustust, muid dokumente või raha ei tahtnud keegi näha.
Santa Clara rahvusvaheline lennujaam
Kohver käes läksime välja ja meid juhatati ühte Sunwingi bussidest. Hiina päritolu Yutong või miskit sellist, täiesti tasemel õhujahutuse ja muude mugavustega, lennukile tegi pikalt ära. Paraku jooki ei pakutud nagu eelmine kord. Sõitsime pooltest tundi läbi pimendatud Kuuba. Giid selgitas: Kuubas on energiakriis, pidevad kuuetunnised elektrikatkestused. Enamus elektrist toodetakse soojuselektrijaamadega ja ei Venetsueela ega Vene ei anna kütust enam soodustingimustel kuna neil endil vesi ahjus. Lisaks olla Kuuba majandus kannatanud rängalt koroona epideemia tõttu. Kolm juhtivat välisvaluutat tootvat majandusharu on spetside eksport (välismaal töötavad arstid insenerid, kelle palk saadetakse Kuubasse), nikli ja koobalti kaevandused ja turism. Neist esimene ja viimane langesid kahe eelneva aasta jooksul kõvasti. Viimased 40 kilti liikusime laguuni ehitatud tammil, mille alguses sõjaväe valve, sest sisenesime piiritsooni.
Buss hakkas saarel turiste maha laskma, meid viimastena kuna hotell saare kaugeimas tipus. Lõpuks üheteistkümneks öösel jõudsime hotelli registreerimislauda koos ühe teise paariga. Asjaajamine käis siin kiirelt, küsiti nimed ja anti toa võtmekaardid ning interneti kood. Kohvri krabas koheselt portjee, kes ka juhatas õigesse majakesse. Esimene mulje lisaks troopika soojusele ja niiskusele oli võimas merekohin ehkki tuult suurt polnud. Ukse ees andsime kohvri vedamise eest väljateenitud dollari ja astusime sisse.
Sissepääs vasakult, kauguses vannituba ja välidush, selja taga veranda ja ookean.
Tuba või õieti maja esimene korrus oli muljetavaldavalt suuuuuuuur ja luksuslik, sellises pole kunagi varem olnud. Küllap aeti registratuuris miskit segi, ma ju maksin soodsaima variandi eest, aga see siin nägi välja nagu filmis. Kohe oli aru saada, et oodati külalisi kaugelt põhjamaalt, termostaat 18 kraadi peale sätitud. Kaasa keeras kopsupõletiku kartuses 20'le. Vahetasime riided kergemate ja sobivamate vastu ning läksime miskit hamba alla otsima, lõunast saati polnud korralikult söönud.
Hea une joogid ... peale burgerite konsumeerimist
Ööbaarist tellisime burgerid ja joogid, mina luristasin januks kiirelt õltsi nahka, kaasale ananassi mahl. Burgerid grilliti sealsamas meie nina all, hästi tehtud ja mahlased. Esimene nälg kustutatud tellisime uued joogid ja vaatasime veidi ringi, kogu resort oli keskööks välja surnud. Mis meilgi teha, kerime magama, küll hommikul jõuab maailma vallutama asuda. Voodi tohutu suur ja mugav, telekas plõksisime enne uinumist programme. Täitsa lõpp, kõiksugu kanalid üle maailma olemas, kohe kahju, sest ega me siia telekat vaatama tulnud. Uni tuli lainete mühina saatel kiirelt ja oli magus.
