Piiride tajumisest

Riigikogusse saamine paneb inimese realismitaju tõsiselt proovile. Peale täna loetud reformierakondlasest riigikoguliikmest linnastrateegi artiklit tekkis sügav veendumus, et mida hõredam valitsusaparaat ja ametnike armee, seda parem kõigile. Tüüp kiidab mingit kurat teab kus asuva Euroopa Transpordiohutuse Nõukogu soovitust maanteede kiirus 80 ja linnasisene 30 peale viia - kui keegi peaks sellise seadusemuudatusega välja tulema lähen mina ka Toompeale meelt avaldama. Põhjenduseks toob vajaduse liiklussurmade arv 30'ni viia. Aga miks mitte üldse nullini viia - keelame autod hoopistükkis ära, milleks koera saba jupi kaupa lõikuda. Pealegi on loodus niikuinii piirkiiruse määranud - c ehk 299792.458 km/s😜 Alternatiiviks oleks inimeste liikuvuse vähendamine - transpordiamet väljastaks kuponge, mitu kilomeetrit kodanik kuus tohib läbida - parem vist mitte ideid anda😁 

Saastamise vähenemise väide ei kannata üldse kriitikat - väiksem kiirus tõepoolest vähendaks saastamist ühel tasapisi ühtlaselt kulgeval autol aga suurendab seda oluliselt kui iga natukese aja tagant pidurdad ja kiirendad ning istud metsikutes ummikutes. Väiksema kiirusega väheneb teede läbilaskevõime ja tõuseb liiklustihedus. Ummikute tekkimine ja kestvus tõuseb hüppeliselt teatud kriitilise liiklustiheduse saavutamisel. Demagoogiliselt näidatakse graafikutel CO2 g/s (grammi sekundis) sõltuvust auto kiirusest (minimaalne 30km/h lähedal) - võtmata arvesse, et väiksema kiirusega töötab mootor kauem sama vahemaad läbides. Teistel saaste komponentidel nagu CO, NOx ja HC ühendid hoopis erinevad graafikud, CO ja HC ühendite hulk näiteks läheneb nullile just kõrgematel kiirustel.

Alternatiiviks pakutud investeerimine jalgrattateedesse ja rongiliiklusse pole mingi lahendus. Absoluutne enamus kodanikke ei suudaks Eesti kliimas rattaga tööl või poes käia isegi kui rattateede võrk oleks tihe ja ohutu. Ise olen suht aktiivne rattur aga igapäevaselt küll ei viitsiks paarkümmend kilti sõita, eriti kui mõelda ilma või asjade hulga peale, mida vaja kaasas kanda või poest osta. Lisaks ei maksa unustada ekstra ajakulu. Raudteevõrku suurt tihedamaks ehitada poleks ei majanduslikult ega keskonnasõbralikkuse seisukohalt meie asustustiheduse juures mõistlik. Bussipõhist ühistransporti saaks kindlasti paremaks teha. Ma näen suurimat perspektiivi eelkõige Bolt'i tüüpi teenusel kui saad nii tõukse, kui autosid iga nurga pealt haarata ja mõistliku tasu eest kasutada just siis kui tarvis, samas muretsemata remondi, teeninduse või parkimise pärast.

Kinniste piiride korral oleks igatepidi lihtsaim kuid ebapopulaarne ja poliitilist enesetappu tähendav lahendus maksudega bensuhinna hüppeline kasv - inimesed jaksaks vähem bensu osta ja sõita, ummikuid oleks vähem, saastaksime vähem, riigitulud kasvaks. Olgem ausad, autoomanikud (ka paljud "rohelised") poleks sellega mingil juhul nõus. Mis arvate piirkiiruse ja üldse laiemalt inimeste transpordi teemadel? 

Nörtti

Olen kaks õhtut teleka ees sarja vahtinud - sommide Nörtti - Dragonslayer666. Mu arust just parajalt tasakaalus absurdi ja päriselu piiril noortest inimestest, kelle elu mõte on arvutimäng. Just lõpetasin Jupiterist esimese hooaja (8 osa) vaatamise, kokku 24 teisi ehk siis kaks kolmandikku järgi jäänud. Episoodid mugavalt lühikesed, ainult 15 minutit. Nii palju kui olen ise kokku puutunud harrastajana mängides ja tütrele vahel kõrvalt kaasa elades peegeldab seriaal päris hästi reaalsust. Palju tuttavaid momente: mäng, tüübid, turniiri melu, ... Mõned kohad põnevuse huvides muidugi üle pingutatud, no näiteks nagu päris spordis ei saa paari kuuga meistriks (Megaman, Obama, Pinoccio) nii ei juhtu seda ka arvutimängu mängides, ikka aastaid kulub.

Viimase aja uudistest on kosta, et E-sporti olevat lausa plaanis olümpiamängude kavva võtta (tüliküsimuseks soov FPS laskmismänge (kõige populaarsemad) välja jätta). Ühest küljest kostab kummaline, ei paista suurt miskit ühist spordiga olevat, ainult reaktsiooni ja näpumängu kiirus klaviatuuril. Turniiritasemel tegelt muidugi ka taktikaline ja strateegiline mõtlemine ning eelkõige meeskonna koostöö. Kui nüüd mõtlema hakata siis näiteks laskmises vähemgi sportlikku momenti. Samas sport pole enam ammu ainult musklimäng. Profid tõepoolest treenivad kümme tundi päevas, mõni ime kui paljud närvipingele vastu ei pea ja läbi põlevad. Miljonitest mängijatest jõuavad tippu vaid need üksikud, kellel talenti ja vastupidavust. 

Arvutimängu juures huvitavaks nüansiks asjaolu, et tegu ühe vähese alaga, kus nohikutel ja suhtlusraskustega noortel pigem eelis kuna võtmata osa muudest "normaalsetest" noorte tegevustest pühendavad rohkem aega hobile. Aga mis ma siin ikka pikalt lobisen, vaadake ise, soovitan soojalt neile kel lapsed arvutimängueas. Võite veenduda, et polegi nii hull ja kahjulik tegevus nagu hirmutatakse - nagu mu tütar küsis kunagi: "Kas tahaksid, et mängimise asemel jõlguksin ostukeskuses ja teeks suitsu"😀 Lasime mõlemal plikal mängida palju soovisid tingimusel, et koolis kõik tipp-topp. Tuleb tunnistada, et vahel utsitasin ise tagant, ja mängisime koos meeskonnas. Meie laste puhul ilmselt õige lahendus, üks sai seoses arvutioskusega viisaka töökoha tippfirmas, töö ja lõbu käsikäes. 

Huvitav teada kas ja kui siis kuidas piirate oma laste arvutimängimist ja mis arvate E-spordi olümpiakavasse võtmisest.

Muudest juhtumistest jooksin täna oma selle aasta kiireima ja elu kolmandaks kiireima 10 kilti. Ilm oli hea: +10C ja vahelduv pilvitus, jalas lühikesed püksid aga seljas hästi õhuke pikkade käistega fleece, nokats peas. Pühapäeva pärastlõuna olin sunnitud veetma kaasa tungival soovil poolest kerest köögi valamukapis. Köögikraan meil igati vinge ja moodne, ainult 20 aastat kestnud aga hakkas vaatamata eluaegsele garantiile vananemise tundemärke näitama. Suletud asend polnud täpselt see, mis paberite järgi, paraku ei tilkunud ega miskit. Siin-seal metall küll kobrutas kunstiliselt, mitte ei roostetanud. Ei saanudki aru milles küsimus, ilmselt alumiiniumi elektrokeemiline korrosioon, roostevaba teras ja keraamilised jupid peaks ju igavesed olema. 

Kaasa varmalt valmisostetud uus kraan oli paar kuud kurvalt nurgas oma aega oodanud. Ma suutsin edukalt mööda vaadata, no ei tundunud elutähtis ettevõtmine nagu youtube videote vaatamine, uudiste lugemine, podcastide kuulamine või arvutil mängimine. See nädal hakkas kaasal kannatus lõppema, sain mitu korda meeldetuletust. Parem enne ära teha kui kringli või leivaküpsetamine hakkavad soiku jääma. Tegin karbi lahti: Hiina toodang, vaatasin väga kahtlevalt plastikust vee sissevoolutorusid - võrreldes vana vasksetega ei äratanud just usaldust. Kõigepealt uurisin kiirelt netist hinnanguid - nelipool tärni tegelt täitsa hea, võtsin südame rindu, teen ära. Vana Itaalia päritolu kraani mahavõtmisega oli parajalt jama, eks 20 aastat liigutamata osad kinni kiilunud, nõudis mitte mõistust vaid toorest jõudu. Uue paigaldamine läks suht sujuvalt, praeguse seisuga isegi ei tilgu kusagilt läbi😜 Pean netist uurima või spetsidelt küsima kuivõrd plastikut saab usaldada. Jama kui plasttoru lõhkeb või kinnitusest murdub ja pool maja uputab. Loogiliselt võttes ei tohiks firma purunemisohtlikku materjali kasutada, aga mul vanakooli inimesena rohkem usku metalli kui plastikusse.

Katus on saadanast

Autode alt läbi käinud õnnetuke😟

Jutt on auto katusest. Ma saan täiesti aru, miks katuseta sportautod palju kallimad on ... sest nendega ei tule kaasa katusega seotud jamasid. Kes veel aru pole saanud siis pean silmas võimalust katusele  "korraks käest ära" pandud kõikmõeldavaid asju kaotada. See nädal sain hakkama eriti totra tembuga, kaotasin töösaapad ära🙄

Kõik sai alguse teisipäeval kui õhtul parklast lahkudes eessõitev kolleeg helistas: sul vasak esituli pime. Ennast sihuke pisiasi ei sega, hästivalgustatud tänavatel ei märkagi, aga annab põhjuse pollaril sind kinni pidada kui paistad teiste hulgast välja nagu Silver Ükssilm. Kui juba kinni peetud hakatakse igasugu ebamugavaid küsimusi esitama nagu kas juhiload ja kindlustus on või kelle autoga üldsegi sõidad. Ehkki olen suht seltsiv inimene hoian võimuesindajatest distantsi ja üritan suhtlemist vältida, kunagi ei või teada kas seadust kogemata rikkunud.

Järgmisel päeval autosse istudes meenus läbipõlenud tuli, kutsusin kiirelt kaasa välja, et ta minu auto eest ära sõidaks, võtan tütre oma. Meil nimelt erinevalt mitmetest naabritest selline alamklassi elamu kus vaid ühe auto laiune sissesõidutee. Krabasin enda masinast parklakaardi, toidukoti ja töösaapad ning viisin tütre auto juurde. Siis meenus, et earbuds (kõrvanupsud😁) jäid kööki, tormasin majja, krabasin need ja hüppasin autosse, kaasa oli juba eest ära sõitnud. Aega kippus napiks jääna, mingi õnnetus ja ummik kiirteel nagu GPSkaardilt võisin veenduda. 

Natuke sõidetud kuulsin kummalist tümpsatust. Enda arust ei sõitnud millestki üle, kuna muud heli ei järgnenud, rohkem ei mõelnud selle peale ... Kuni hakkasin tööl parkimisplatsil asju näppu võtma. Kus mu saapad on??? Esiistme juures polnud, tagaistmete juures ka mitte, tooli alla kuidagi ei mahu. Oh sa karvane ja sarviline kurat, panin kodus korraks katusele, et uks lahti teha ja siis jooksin kööki. Kolksatus sõidu ajal ilmselt saapad, mis katuselt alla vastu tagakapotti kukkusid. Kas naerda või vanduda, tegin kindluse mõttes mõlemat😁 Helistasin kaasale, ehk viitsib siva meie läheduses vaadata, äkki jalavarjud vedelevad kusagil tee peal - poole kildi ulatuses polnud.

Kandsin need igaveseks kadunud asjade nimekirja ja kordasin endale jällekord: Ära KUNAGI pane midagi auto katusele - kujuta ette, et tegu musta auguga, kus isegi informatsioon kaotsi läheb (osade teoreetikute arvates küll mitte). Aga eile tööle sõites nägin tee kõrval mururibal tuttavat saabast. Ei saanud kinni pidada kuid jätsin meelde. Täna peale hommikujooksu hüppasin ratta selga ja sõitsin lähemalt uurima. Ühe saapa leidsin, aga teist mitte. Eriti ei viitsinud pingutada ka, sest leitust oli ilmselt hulk autorattaid üle sõitnud, kandmiskõlbulik enam polnud. Kaotus polnud teabmis suur, suht kantud teised, plaanisin mingi soodukakampaania ajal niikuinii uued osta - nüüd siis olen fakti ette seatud.

Sellest ajast peale (hilisteismeline) kui autot juhtinud, olen ka igatsorti asju katusele pannud ja neist ilma jäänud. Meeldejäävamateks mu esimene Seiko elektrooniline kell. Võtsin randme pealt, et ratta vahetusel rihma mitte rikkuda, panin katusele. Hiljem leidsin mõnisada meetrit eemal mõnevõrra õhemas konditsioonis kui võrrelda tehasest tulnud parameetritega. Patarei õnnestus küll päästa😁 Alles hiljuti süstamatkalt tulles vilksatas miskit musta tahavaatepeeglis, nojah katusele "korraks" asetatud koerasitakott, seda ei riskinud kiirteel otsima minna😁 Termostops kohviga on õnnelikult pakiraami vastu toetudes kiirsöögikohast bensujaamani katusel püsinud. Tankima asudes avastasin meeldiva üllatusega veidi jahedamaks läinud joogi.

Noorest peast pidasin seda tähelepanematuse märgiks nüüd hakka või dementsust kahtlustama😜 Kas ainult minu kiiks või teil kah selline "händikäpp", et kipute auto katusele asju panema ja neist ilma jääma?

Instinktid ja torud

Inimene paistab ikka olevat loomariigist pärit instinktide ori. Territoriaalsus ja võimuiha löövad välja tsiviliseerituse õhukese kihi alt. Mis muud on soov võimalikult palju maapinda ja kaaskodanikke kontrollida. Loomade puhul kindlustab territooriumi valdamine toidulaua ja liigikaaslaste üle valitsemine suurema järglaste hulga. Kokkuvõttes geenide ürgne sisseprogrammeeritud soov võimalikult laialt jagatud saada. Soovis rohkem asju omada peegeldub lootus selle läbi lihtsamini ära elada. Üldiselt korreleeruvad need näitajad hästi kuna läbi asjade (ja raha mis peegeldab asjade omamise potensiaali), on võimalik pingutamata endale nii toit nina alla saada kui pesitsemiseks mugav koht muretseda. Paraku ei kipu inimene rahul olema paljalt põhivajaduste rahuldamisega vaid tahab järjest rohkem ja uhkemat ehkki sel sisulist mõtet pole. Süüa jaksad ainult niipalju ja füüsiliselt saad viibida vaid ühes kohas. Ülemäärane toit on vaid kahjulik ja sadakond paleed mõttetud.

Eilseks suureks uudiseks meie kandis oli gaasitoru ja sidekaabli lõhkumine eri kohtades aga samal ajal. Nagu kuritegude või üldse igasugu tegevuse puhul tuleb tegija leidmiseks vastata kahele lihtsale küsimusele: kellele kasu võiks tuua ja kellel on võimekust. Kui võimekust oleks mitmel suur-riigil ja isegi mõnel erioskustega organisatsioonil või firmal siis kasu sellest ei oska küll kellelgi teisel näha kui venemaal. Samas on minu arust seekord pigem tegu signaali saatmisega, mis me (vene) võime teha kui teie (ehk siis NATO) teete midagi tõsiselt ebameeldivat. Nordstreamiga Saksamaa hirmutamine ei õnnestunud, pigem oli viga, sest võeti ära mugav mõjutushoob. Just selle pärast pole ma 100% kindel, et Nordstreami taga oli kremli karvane käsi, samas ei käituta sealkandis tihtipeale ratsionaalselt.

Eesti-Soome vaheliste gaasijuhtme ja sidekaabli lõhkumisega saadeti sõnum laiemale maailmale. Esiteks on meil (venel) võimekus seda teha, teiseks ei karda me vahelejäämist, sest sellise asja eest NATO sõda ei alusta. Küsimus miks just nüüd. Ma oskan pakkuda vaid ühe mõtte välja: venel on kavas mingi suurem sigadus juhul kui Ukraina peaks läbimurde sooritama. Tegu on hoiatusega läänele, et nood liiga tugevalt ei reageeriks.

Pall on meie väljakul ja tuleb tunnistada, et reageerimise võimalusi pole just palju. Suurim probleem võimatuses kaitsta kümnete või sadade tuhandete kilomeetride pikkuselt läbi maailmamerede kulgevaid torusid ja kaableid. Kui kaablid rivist väljas jääb alles vaid kosmoseside, mille toimimist oma territooriumi kohal plahvatava tuumapommiga on võimalik kõvasti häirida - plahvatusega kaasnev elektromagnetimpulss lööb satelliidid rivist välja. Lääne probleemiks, et proportsionaalsest vastusest ei piisa, vene torud ja sidekaablid enamasti maismaal ja seega kergelt remonditavad.

Usutavasti oli öösel asjameestel peamurdmist ohtralt, sest täna ja homme (11-12 okt) Brüsselis NATO kaitseministrite kohtumine, mis peab kindlasti vene poolele mingi sõnumi saatma. Ei pruugigi venet nimetada nimepidi, piisab kui USUTAVALT ähvardada lõhkumise taga olevaid riike või organisatsioone väljakannatamatult karmide tagajärgedega. Kahjuks pole usutava ähvarduse koha pealt lääneriigid eriti silma paistnud, vaevalt nüüdki. Ei usu mõnel pool kostnud arvamust, et valmistutakse mingiks sõjaliseks provokatsiooniks mõne NATO väiksema liikme vastu. Rahvusvahelistes vetes teise riigi infrastruktuuri lõhkumisest ei saa niisama mööda vaadata, Huvitav, mis rahvusvaheline õigus selle kohta ütleb?

Ida ja Lõunarindel sisuliselt muutuseta

Sõjakaart seisuga 8 okt 2023.
Sel aastal vabastatud territooriumide pindala tühine võrreldes eelmisega

Pole kaua aega Ukrainas toimuvast sõjast kirjutanud. Põhjus kahjuks suht lihtne, pole suurt millestki kirjutada. Eelmisel sügisel kerisid ukrainlased kõigi ootused õige kõrgeks Harkivi ja Hersoni edukate vasturünnakutega. Võis loota, et kui kohale jõuab lääne suuremahuline abi raskerelvastuse näol ja ukrainlaste läänes väljaõpetatud sõjaväelased suunduvad rindele ning vene pool oma madala moraaliga sõjast väsib, hakkavad asjad palju libedamalt kulgema. Paraku on see aasta vaatamata vene poole talvisele rünnakule ja ukrainlaste suvisele vastupealetungile kujunenud pigem positsioonisõjaks. Ühelt poolt pole olnud ukrainlastele antud abi ei mahu ega soovitud materjali poolest ligilähedaseltki piisav, teiselt poolt on vene kaitseliinid osutunud oodatust palju tugevamaks ja vägede võitlusmoraal vaatamata meeletutele kaotustele pole tänu oskuslikule propagandale lagunenud.

Oma esimese mai postituses "Ootavad ja loodavad" kirjutasin lootusrikkalt: "Sel kevadel, suvel on Ukrainal võimalus muuta maailma geopoliitilist olukorda terveks järgmiseks põlvkonnaks. Samuti USA'l, kelle toetusest või piisava toetuse puudumisest vasturünnaku edu sõltub". EDU defineerisin: suure maa-ala suhteliselt kiire ja väheste ukrainapoolsete ohvritega vabastamine, soovitavalt vene armee mastaapse lüüasaamise ja rindelolevate väeüksuste hävitamise või vangistamisega. Nüüd oktoobri keskpaigas tuleb tunnistada, et ei suvi aga ka sügise algus pole edu toonud ühegi näitaja poolest. Kui aus olla (sõjakäigu analüüsimisel äärmiselt oluline) ei paista ka kuskilt lootust, et selle aastanumbri sees midagi muutuks. Isegi ukrainlased ise on sunnitud tunnistama vastupealetungi oodatust aeglasemat tempot.

Samas postituses lisasin veel: "Lääne abist lähemate kuude jooksul sõltub millises maailmas elame järgmised mõnikümmend aastat. Nii et võtku end kokku ja andku Ukrainale kõik sõjaline ja majanduslik abi mida neil vaja ja rohkem."

Kõige vihastavam ongi läänes jätkuv ja kohati süvenev sõjalise abi tilgutamine ja uute võimekuste andmine enam kui aastase hilinemisega ilma mingite mõistlike põhjendusteta. Pidevalt leitakse "miks ei saa" selle asemel et otsida võimalusi "kuidas saab". Kui minna "oleksite" maailma siis massiivne abi nii tankide, suurtükkide, kaugmaa rakettide kui lennukite näol OLEKS suure tõenäosusega võimaldanud Ukrainal edukalt, kiiresti ja väiksemate kaotustega juba suvel Aasovi mereni läbi murda. Õigel ajal andmata jäänud abi nõuab oluliselt suuremahulisema abi andmist tulevikus, kui ikka soovitakse Ukraina võitu. Kokkuvõttes võidu hind kerkib iga raisku läinud kuuga üha kõrgemaks nii lääneriikidele kui Ukrainale ning paistab, et selle peale on venemaa läinud - ehk mingi moment hind liig kõrge Brüsseli ja Washingtoni jaoks. 

USA ja Euroopa ei taha ikka veel tunnistada endale seda, mis peavad maksma kui sõda viiki jääb, vene võidust rääkimata. Esiteks agressiivne venemaa otse NATO piiri vastas, kes mõne aastaga üritab enda kõvasti rappida saanud sõjalist võimekust taastada. Diktatuuri tingimustes on palju lihtsam atrasid ka näljahäda korral kahuriteks ümber sepistada võrreldes demokraatiates sõjaliste kulutuste katmiseks maksude mõneprotsendilise tõstmisega. Teiseks muidugi Hiina, kes saab julgust Taiwaniga tegelemiseks ja miks ka mitte mõne teise Aasia lähinaabri ülevõtmiseks. Lisaks terve kari riike Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas, kes seni võitjat oodates "aia peal istunud". Paljude sooviks näha seniste edukuse eeskujude USA ja Euroopa langust, nii kadedusest kui ka soovist põhjendada enda ebaõnnestunud valitsuskorda ja poliitikat.   

Vaatamata kõrgelennulistele avaldustele on nii USA's, NATO's kui Euroopa Liidus hakanud ilmnema sõjaväsimuse tundemärke. Kui osa riike on muutunud ükskõikseks, siis Ungari lausa vaenulikuks. Võttes arvesse Bulgaaria valimiste tulemused, eelseisvad valimised Moldaavias ja praegune Ukraina toetuse langus USA's rääkimata sealmaal eesseisvatest presidendivalimistest pole Ukraina ja laiemalt liberaalse ning demokraatliku maailma seis kiita.

Praegu on otsustavalt ja kiirelt tegutsedes veel võimalik sõda päästa. Paraku on võiduks vajalik abi nii hulga, kvaliteedi kui sortimendi poolest märksa suurem sellest, mis veel sel suvel oleks võidu toonud, mõlemapoolsete ohvrite hulgast rääkimata. Võrreldes eelmise suvega on ilmselt valemist kadunud vene sõjaväe madalal moraalil põhineva lagunemise lootus. Ühest küljest on libainfoga loodud paralleelreaalsuse pilt sügavalt vene ühiskonna harimatusse (enamus) massi söövitatud - "püha natsismivastane sõda" ja kuuldavasti olevat suudetud just sellesama vaese massi eneseuhkust toita ning isegi elatustaset hoida. Sanktsioonide alla käivat lääne kraami pole nad niikuinii kunagi näinud.

Kaugema tuleviku nägemuses olen pessimistlik. Venemaa jääb ka kaotuse korral selliseks "eriliseks" nagu alati olnud, lihtsalt sõjalise võimekuse ja agressiivsuse ülesehitamine võtab kauem aega. Mitu põlvkonda on propagandaga mürgitatud. Tugev sarnasus esimese maailmasõja järgse Saksamaaga, kes sai küll hävitavalt lüüa aga kelle ideoloogia muutus ainult militaristlikumaks viies 20 aastat hiljem koos venemaaga algatatud teise maailmasõjani.

Positiivse tooniga lõpetades on siiski meeliülendav lugeda ja videosid vaadata vene staapide, laevade, lennuväljade, moonaladude ja baaside hävitamisest raketilöökidega rääkimata droonidega soomustehnika ja isikkoosseisu likvideerimisest.

Alloleval videol võib imetleda kahe eeldatavasti briti päritolu tiibraketi tabamust Sevastoopoli kesklinnas asuva Musta Mere laevastiku peakorterile seal toimuva staabi koosoleku ajal. Sisuliselt kogu laevastiku juhtiv ohvitseride kaader löödi rivist välja eesotsas laevastiku ülema admiral Sokoloviga, keda vene pool küll hiljem ebaõnnestunult üritas videole monteerida.

Heietused õnnest ja vedamisest

X's (endine Twitter) jäi silma huvitav artikkel õnne teemal. "Luck" tõlgiks pigem "Vedamine" kui "Õnn".

Neuroloog James Austin jagab vedamise neljaks alamliigiks:

1. Pime õnn

2. Vedamine aktiivsuse tõttu

3. Vedamine tänu teadlikkusele

4. Unikaalsusega seotud vedamine

1. Pime õnn ei sõltu inimesest. Nagu näiteks kus sündinud ja millised vanemad. Igasugu põhimõtteliselt juhuslikud sündmused.

2. Aktiivsusega seotud vedamine. Süsteemi sisestatud energia läbi tekitad liikumist ja kokkupuuteid. Mida rohkem energiat annad seda suurem liikumine ja õnnelike juhtumiste tõenäosus. Selgitus jäi mulle vähe segaseks, lisaks oponeeriks, et ka õnnetute juhtumiste tõenäosus kasvab aktiivsusega.

3. Teadlikkusest sõltuv vedamine. Mida sügavamalt ja täpsemalt mõistad situatsiooni ja ümbrust seda paremini oskad ennast paigutada olukorda või kohta kus vedamise tõenäosus suurim. Ehk siis sul tekib oskus "õnne" või "õnnelikku kohta" ära tabada. Jalgpallurina sätid end just õigel momendil sellisesse kohta, kuhu sulle mugav sööta ja kust endal lihtne väravat lüüa. Koha ja momendi ära tundmine ja kiire tegutsemine on primaarsed! 

4. Unikaalsusest tulenev vedamine on seotud sinu unikaalsete omadustega mis tõmbavad ligi spetsiifilist õnne. Siia kuuluvad su erilised hobid, oskused, füüsilised või vaimsed omadused. Seda sorti vedamine tuleb tihtipeale ise su juurde, kõrvaltvaatajale võib tunduda pime õnn kui rallisõitja keerulisest olukorrast liikluses nagu muuseas ilma ühegi mõlgita välja tuleb või väljaõppinud sõdur lahingus ellu jääb või investeerimisguru rikkaks saab.

1, 2 ja 3 tüüpi vedamistega puutud enamasti kokku erinevatel eluetappidel.

Pime õnn mõjutab eriti tugevalt alguses kuid võib samas elukäiku kardinaalselt muuta või muutmata jätta igal ajal. Lendad või ei lenda lennukiga mis alla kukub.

Aktiivsusega seotud vedamine primaarne kahekümnendates kui alles lood suhteid ja lülitud ühiskonda.

Teadlikkusest põhjustatud vedamiseks on sul vaja nii teadmisi kui kogemusi, mistõttu muutub see määravaks kolmekümnendates ja hiljem.

Unikaalsed oskused ja omadused aitavad sind varastest aastatest kuni surmani.

Valides kahe või mitme võimaluse vahel tasub alati valida see, kus õnnelike juhuste või sündmuste tõenäosus suurim. Inimene saab end käitumise ja otsustega panna olukorda kus vedamine tõenäoseim. Raske on vedamisele loota vaid kodus teleka ees istudes, voodis norutades või muud moodi aega surnuks lüües. Palun mitte lugeda soovitusena lotot mängida või kasiinosse minna, mis on veelgi mõttetum tegevus. Et sul veaks elus tuleb aktiivselt tegutseda, ringi liikuda, õppida uusi asju.

Kinnitus tuntud Eesti vanasõnale: "Igaüks on oma õnne sepp"!

Ei maksa ka unustada, et õnn ja vedamine on tõenäosuslikud, kõike õieti tehes võib ikka sitasti minna või vastupidi. Lohutuseks teadmine, et enamusel teistel, kes õieti käitusid vedas, sul lihtsalt harukordselt halb õnn😜

Omalt poolt lisaks, et õige momendi, situatsiooni, objekti või inimese ära tabamine on äärmiselt tähtis. Ajas ja ruumis kulgedes puutume pidevalt kokku tohutu hulga valikutega, millest võib edasine elukäik väga palju sõltuda. Kui meil küll õnnelikke võimalusi ohtralt käepärast aga ei suuda või ei julge õigel momendil õnnel sabast kinni krabada võib see võimalus olla igaveseks käest lastud.

Lihtsamad näited on paljude tuttavate vastassoo esindajate hulgast just selle õige ära tundmine, aktsiate või krüpto müümine või ostmine "õigel" momendil, pangalaenu või investeerimisotsuse tegemine, töökoha valik või sellelt lahkumine, ... jne ... Kõigi nende puhul tuleb kasuks ratsionaalne mõtlemine, erinevate võimaluste kalkuleerimine ja vahel ka intuitiivne "kõhutunne".

Tagasi mõeldes on minu puhul kõik elus pöördelised õnnestumised seotud enda aktiivse tegutsemisega. Nii mõnigi otsus nõudis kõvasti julgust ja kättevõtmist aga nagu hiljem selgus oli seda tuhandest väärt. On olnud ka lambist vedamisi, nii öelda õigel ajal õigel kohal olemist. 

Märkimist väärt halba õnne pole ette tulnudki, isegi autoavariis pole olnud ehkki mitu napikat õnnelikult vältinud. Puhtjuhuslikke õnnetusi ei tulegi ette, sinikad karates, kukkumised suusamäel, väljaväänatud hüppeliiges - need kõik teadliku riski võtmise tulemused, süüdistada saad vaid iseennast.

Kokkuvõttes usun, et väga suures osas on tõepoolest igaüks oma õnne sepp. Muidugi on hulk õnnetusi, mis üldse meie tegevusest ei sõltu või mida pea võimatu vältida. Samas mida muuta ei saa selle pärast pole ka mõtet põdeda. 

Mis arvate, palju ise oma tegevusega elukäiku suudate mõjutada ja palju määrab ära õnn või õnnetused?

Libatohterdamisest

Valitsuse otsus libatohtrid ja libameditsiini levitamine seadusega vastutusele võtta on igati tervitatav, oleks pidanud juba ammu tegema. Muidu olen küll paduliberaal toetades minimaalset keeldude ja käskude hulka aga kui inimesed ikka lauslollid peab riik vahele astuma. Üheks põhjuseks muidugi see, et needsamad libameditsiini kasutajad jõuavad lõpuks ikkagi tavameditsiini asutustesse kui tervis imerohtude katsetamise tagajärjel nii üles ütleb, et ussiõli enam ei aita. Koormavad mõttetult nii meditsiinisüsteemi  kui ka riigi eelarvet.

Teine võimalus oleks muidugi riigil oma käte puhtaks pühkimine, mida ma personaalselt pooldaks, aga poliitikud ei saa sellist käitumist endale lubada. Pean silmas olukorda, kus  meditsiiniteaduse seisukohast mürgiseid kemikaale endale teadlikult sisestavatelt inimestelt võetakse õigus riiklikule tasuta arstiabile. Tehniliselt on see muidugi keeruline, sest ohtlikke aineid on rohkem kui jõuab kokku lugeda, kaasa arvatud (suhkur ja alkohol). Tervishoiuministeerium võiks teha neist ainetest nimekirja, mida perioodiliselt täiendab. Enne ravile võtmist tehakse analüüsid veendumaks, et kodaniku tervesehäda pole põhjustatud nendest kemikaalidest. Kui on saab ravile kui vabu kohti on ja maksab omast taskust kinni.

Mõistan, et ulme aga unistada ju ikka võib😉

Kuse ja kanepi hais.

Nii võiks kokkuvõtvalt kirjeldada Eesti turisti nägemust Ameerika ja Canada suurlinnadest. Eile kuulsin poole kõrvaga kaasa läpakast kostvat Delfi Tasku Tissidendi 138 osa "Kuidas ma müüsin oma sõbrannat Ameerikas". Kuulsin kusagilt keskelt suvalised kümmekond minutit ja esimene mulje oli silmade pööritamine, täielik üle võlli beibede loba. Eriti häirisid pidevalt tugeva eesti aktsendiga kasutatavad inglisekeelsed väljendid, amerikanismideks vist kutsutakse. Tüdrukud kostsid nagu teismelised. Oskate kommenteerida, on selline keelekasutus Eestis tavaline? Need vähesed noored, kellega mina kodumaal suhelnud olen igatahes küll nii ei räägi, täiesti võimalik, et minu valim erineb kõvasti keskmisest.

Et objektiivselt blogistada, otsustasin täna töö juures kogu 2 tunnise jutu ära kuulata. Hästi tegin, sest tuletas meelde nii mõndagi seika enda esimestest muljetest. Tüdrukud (või pigem noored 31 aastased daamid) käisid vaid 3 suurlinnas: Los Angeles, New York ja Toronto. Kahes esimeses ja veel nii mõneski USA suurlinnas olen käinud, Torontos elan, seega võin nende nähtut kommenteerida. Esiteks muidugi on õigus meie blogikogukonna ameerikamaa esindajal: USA on suur ja lai ja väga erinevate piirkondadega, ainult kahe linna põhjal ei saa riigi üle otsustada. Samas näitab nende (ja ka teiste) suurlinnade olukord väga teravalt süsteemi ja ühiskonna valupunkte. Kuna aga turist ei jõua kõikjale, vaid tihtipeale just suurlinnadesse, siis sealt jääb talle ka mulje kogu riigist. Natuke nagu kunagi Tallinna lennujaama maandumisraja vahetus läheduses olnud Dvigateli "suvilarajoon" polnud just parimaks esimeseks muljeks välismaa turistidele ja poliitikutele. 

Torontost kahjuks oli väga vähe juttu kuna selleks ajaks mõlemad reisust väsinud ja tõbised. Mainisid vaid lennujaama elektroonilise sissepääsu süsteemi mugavust (viimaks ometi tasemel) ja lendude kroonilist hilinemist. Olid paaris kohas linna peal käinud, neid olla lesbipaariks peetud ja kanepit standupi tasuks pakutud. Suvine niiskus on vastik nii Torontos kui New Yorgis. Nojah, ei oska kommenteerida ega vastu vaielda. Kuse ja kanepihais - on tõesti siin-seal, paraku nendes piirkondades ma ei liigu ja Toronto metroo suht puhas. Mõistsid, et vaatamata "vaesuspiiri" palgale $40000 aastas ei ela sellega USA (ja Canada) suurlinnas ära. Nõustun kokkuvõttega, et olles näinud võimsat ja uhket Ameerika mandrit on ikkagi hea kodumaal elada. Aga mis siin enam jutustada, kuulake ise kui kahe tunni ajaga pole muud paremat peale hakata.

P.S. Ameerika ja Canada puhul olen viimase 10 aasta jooksul üritanud suurlinnu vältida niipalju kui võimalik, looduslikult kauneid kohti nii palju, et ühest elust ei jätku kümnendikugi külastamiseks.

P.P.S. Müstika, miks peaks normaalse sissetulekuga inimene tahtma elada USA suurlinnas. Võib tunduda silmakirjalik Toronto elaniku suust aga Toronto on siiski üks maailma parima elukvaliteediga linnu mitme erineva arvustaja põhjal. Pealegi sarnaneb meie enda elamine rohkem Pärnu või Nõmme kandi aiaga vaesemale majapidamisele - oravad ainult mustad mitte punased😉

Põnev oleks lugeda teiste ameerikas käinute kommentaare nende muljetest, mis jäi eriti erksalt silma? 

Aktiivne nädalavahetus

Edukate madalad kortermajad jahisadamas

Viimane oktoobrikuu päev anti meile vabaks seoses pärismaalaste tagakiusamisega. Eks kolonistid on alati põlisrahvustesse üleolevalt suhtunud aga seda tunnistatakse vaid vähestes riikides. Tähistasin taevast slle kukkunud vaba päeva sportlikult. 

Peale hommikujooksu istusin ratta selga ja sõitsin järve äärde ning sealt pea kesklinnani välja. Kolmkümmend kilti tuli kokku. Linnas kai peal istudes ja rikkurite elamist kõõritades libistasin ühe Tequila Sunrise, teinekord küll ei taha. Kui esimene lonks oli ok siis ülejäänud liiga magusad. Kraade samas oli joogil piisavalt, et ratturi silmad särama panna.

Pühapäeval jooksin 7K esimest korda uute tossudega, nagu eelmises postituses mainitud - igati mugavad aga ei miskit erilist. Lõuna ajal jalutuskäik järve äärde 5K. Koerte jalutused ja niisama ringi lonkimine andsid kokku 28161 sammu.

Kormorani lend ja istuv part

Tänaseks, ehk siis 2. oktoobriks esmaspäevaks lubas niiskusindeksiga 30 soojakraadi. Esimene mõte oli koerad kaasa haarata ja Awenda randa sõita. Paraku oli nii hea uni, et magasin täiega sisse, ärkasin alles 10 ajal, ilmselgelt liiga hilja kahetunnist sõitu ette võtta. Ilm oligi palav ja niiske, ei hakanud jooksma minema. Uurisin kaasa käest kas too tahaks kanuuga järvele minna, naisuke pidas liig kuumaks olemist. Vee peal peaks veits lahedam olema aga mine sa tea. Otsustasin süsta võtta ja Ontario järve peal veidi sõuda. Tuult lubas 5-10 km/h lõunast mis tähendab lainet aga muus mõttes soodsat tuulesuunda, ajab ranna poole tagasi mitte üle järve USA'sse.

Musta kärbse leotis

Purjekas ja CN Tower

Joogiks haarasin poest 4-packi Musta Kärbse leotist - jõhvikakokteil. Selgus, et senistest parim valik vee peale minekuks. Kergelt mulli sisaldav ja 7 protsendine on just parajalt tugev ajamaks janu ära ja mitte tekitamaks uut. Igaks juhuks oli kaasas termostops vee ja jäätükkidega kui peaks kole kuumaks minema, seda vaja ei läinudki. Jook oli suht suure suuga plastpudelites, mis lahendas ka ladusalt vee peal enda kergendamise probleemi.

Toronto panoraam saare tagant pildistatuna

Jõe suudmest välja saades võtsin suuna otse üle lahe kauguses paistva Toronto saare suunas. Laine ja tuul vastu, aga eriti ei seganud, vähemalt tagasitulles loodetavasti tagant. Veits alla kaheksa kildi saare lõunatipuni. Randa eriti ei kiskunud, tegu nimelt sellise kohaga kus mehed nudismi ja põõsaste varjus ka muid tegevusi harrastavad. Päris seaduslik pole kuid linnavõimud ei julge vahele segada.

Siia oli hulgaliselt mootorpaate ja jahte kokku kogunenud, rand rahvast lausa täis. Eks inimesed võtsid suvelõpult viimast, paari päeva pärast pidi jahedaks keerama ja vaevalt see aasta enam soojaks läheb. Ebamugavust tekitasid mootorpaatidega kihutajad, mõnel võimsamal ikka päris suur laine, kippus lausa murdma. Teised jälle igati sõbralikud, võtsid hoo maha, lehvitasid ja pakkusid jooke. Täitsa karnevali meeleolu.

Distantsitunnetus: Tagasi 7 km vaja sinna jõuda kus pilvelõhkujad süsta nina kohal

Sama koht mobla Zoomiga

Sõudsin kesklinna poole, et teha mõned pildid vee pealt sellest rajoonist kus edukad inimesed elavad. Lukskorterimajad järve ääres otse jahisadama taga. Paar tüüpi jalutaski kaid pidi oma skuutrite juurde ja paarutas järve peale, hea et mind ikka märkasid. Tagasitee jõe suudmesse jälle otse üle lahe, pilvelõhkujad ja sild paistsid õige kaugel olevat. Trajektoori võtsin kaldale lähemalt. Kokku tuli 17 kilomeetrit nelja tunni ja paari minutiga. 4km/h kiirus matkasüstaga on jõukohane ka vastu ja päri lainetuse ja tuule kombinatsiooniga.

Oktoobrikuus suss on uus!

Mäng värvikombinatsioonidega, tegelikud sinised

Kes ütles, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta - hakkan veel vanust peast luuletama😁 Käisime eelmine nädal kaasaga hulgimüügist jahu ostmas (nagu näete on küpsetamine hoogu võtnud😋) ja astusime ka spordipoest läbi, kuna mu kahel paaril Mizuno jooksutossudel kummalgi omad hädad. Üle viie aasta vanad, millega jooksmist alustasin, mis VÄGA auklikuks kulunud ja mida olen mitu korda plaaninud ära visata aitasid viimastel päevadel hädast välja. Nimelt oli mul süstamatkalt parema jala varba vahele ja alla vill tulnud, ilmselt märgade veetossude kandmisest. Vanade Mizunode ninad nii lagunenud, et sai mõnusalt varbad laiali joosta, ei hõõrunud nagu uuematega. Uuemate (3 aastat vanade, mitte uute) probleemiks vähene ventilatsioon, mis minu jalgadele oluline. Joostes lähevad teised kuumaks ja niiskeks, sügisel ja talvel ei sega aga suvel ebamugav.

Asjatundjad (äkki jalatsifirmade poolt kinni makstud🤔) jooksuteemalistel veebilehtedel väidavad, et jooksujalatsi iga on kas aasta või 1000km, peale seda kaduvat igasugu head omadused ära. Kahtlane kokkusattumus kui võtta arvesse, et jalatsitootjad tulevad kord aastas uute mudelitega turule. Õnneks on enamus piisavalt tugevaks ehitatud nii, et kulumise pärast küll ei peaks nii tihti vahetama. Kõige vanematelt Mizunodelt on vetruvus tõepoolest kadunud ja uuematelt pehmus. Vanade tossudega jooksed rohkem pats-pats, uutega palju pehmemalt ja sujuvamalt.

Jooksujalatsi valimiseks on mustmiljon õpetust, iga guru kiidab oma. Lisaks on nüüdsel ajal need jagatud pealt kümnesse kategooriasse nii meeste kui naiste jalatsid veel eraldi. Mulle jääb täiesti arusaamatuks mille alusel peaks meestel ja naistel erinevad olema, äkki keegi targem oskab selgitada? Igatahes moodsa inimesena, kes tahab mõõduka summa eest parimat võimalikku, surfasin tööl jupp aega netis, leidmaks endale teoreetiliselt kõige paremad. Aega kulutasin ohtralt, õnneks makstakse see tööl kinni, kasu suurt ei tõusnud. Minu kasutuseesmärgile vastavad oleks kas treeningtossud või universaalid (saab nii tartaanil, maanteel kui ka maastikul joosta). 

Pika selektsiooni peale jäid sõelale viis erinevat, sulgudes hind US$/CAD: Brooks Ghost 15 (140/180), Nike Pegasus 40 (140/170), Mizuno WaveRider 27 (140/180), New Balance Fresh Foam X 860 v13 (140/180) ja Saucony Endorphin pro 3 (225/300). Nagu näete on hind kõigil praktiliselt sama kui Saucony välja arvata. Netipoodidest saab ka soodsamalt, aga jalanõusid pean oma pardijala pärast füüsiliselt proovima, et ikka sobiks nii suuruse kui jalakuju järgi.

Sporting Life spordipoes olid Brooksid sutsu kitsad ninast, Niked igate pidi mugavad, Mizunod kitsavõitu ja soojad, New Balance mõnus, Sauconyt polnud poes minu numbrit. Nike kasuks otsustasid kaks asjaolu: tema eelmine mudel (mis jätsin Eestisse) oli mu mõnusaim jooksujalats üldse ja need olid ka parasjagu 20% soodukal ehk 136CAD (kahjuks küll vaid sinine versioon). 

Natuke kripeldas, et Sauconysid ei saanud proovida, sest hinnavahe pärast ostamata poleks jätnud kui jalas oleks super tundunud. Olen nimelt jõudnud sellesse elustaadiumi, kus pisikokkuhoiul (teise nimega kitsidus) pole mõtet, mitte et lõdvalt laristaks aga hea asja eest võin endale lubada ka hästi maksta. Samas pole nii edev, et sokkidega kokkusobiva värvi eest lisaks maksta. Kaasa küll pööritas silmi ja ähvardas, et neoonsiniste tossudega tüüpi ei tunnista tuttavaks😁 Ise ostis endale Keeni matkatossud, mis olevat väga mugavad.

Kelle jaoks välimus oluline siis Nike'l on võimalus 40CAD tavahinnale juurde makstes 13 jalatsi osa 12 värvi valikuga täiesti personaalne värvikombinatsioon kokku panna ja isegi individuaalne tekst või märk tossude kannale lisada. Intrigeeriv ja paari kümpsi eest pulli pärast ehk teeks kuid 34+40 tundub natu krõbe hind eputamiseks. Pealegi selliseid ruunimärke või nilbeid sümboleid nagu soovinuksin Nike ei pakkunud.

Septembrikuu jooksukokkuvõte pole nii särav kui augusti oma. 15 jooksukorraga läbisin 105km keskmise tempoga 4:35 min/km. Kuu algus oli super, kõik jooksud alla 4:30'e lõpupoole, eriti peale süstamatka olin kuidagi väsinud, ometigi jalgu ju süstas ei kasuta🙄 Kiireim 5K 22:37, 10K 47:43 ja kilomeeter 4:05, parim keskmine tempo 4:27 min/km kaks korda. Süstaga sõitsin 7 korraga (3 Ontario järvel ja 4 päeva matkal) 75 kilti kokku, hea rahulik kiirus kujunes 4km/h foto ja joogipausidega. Rattaga sõitsin vaid 30 km.

P.S. Täna hommikul proovisin oma uued Niked ära. Mõnusad olid tõepoolest jalas, seega tagasi viima ei hakka (30 päeva võib) aga jooksutempole küll juurde ei andnud, salamisi ikka naiivselt lootsin😜