Agawa->Killarney-9 (15 sep), Orphan Lake ja veel pikem sõit

Kiilaka😲 (Baldhead) jõe suue

Ilmaennustus oli paljutõotav, kahju kohe suurem osa sõidu peale raisata, sest täna peame lahkuma ja Killarneysse tagasi jõudma. Suht varakult ärkame, pakime asjad kokku ja sööme hommikust. Lõkkeplatsile ehitan paarist järgijäänud halust, pilbastest ja kasetohust eeskujuliku pisikese sütituse järgmistele saabujatele kingituseks.

Orphan Lake panoraam, naised ja koerad vasakul ääres

Hommikul kavas Orphan Lake 7 kildine rada läbi käia, paraku on kaasal öösel puus tunda andnud ja käia valusavõitu. Otsustame kohale sõita ning vaadata kuidas ta end tunneb, ehk jaksab vähemalt kaljutipus asuvate maaliliste vaatekohtadeni ronida.

Mina Orphan Lake kaldakaljul

Orphan Lake

Esimese järveäärseni jõuame aga sealt edasi ta minna ei taha. Rada paistab õige raske ronimine, pole mõtet ennast piinata, pärast ei saa veel üldse liikuda. Pööravad tütrega tagasi, mina tõttan kiirel sammul poole kildi kaugusel oleva kõrge rannakalju poole.

... ja põhja suunas

Vaade rannikut pidi lõuna ...

Distants on lühike aga hull ronimine, üles jõudes olen võhmal. Vaated vähemalt tasuvad vaeva ära, teen pilte rannikust nii põhja kui lõuna suunas. Põhjas paistab kauguses liivane jõesuue. 

Ülemjärve fotod tehtud musta punktiirjoone lõpust kaljult

Selle 7 kildi läbimisele oleks meilgi ilmselt oma 3 tundi kulunud nagu raja alguse kaardilt võis lugeda. Kiirelt tagasi auto juurde, et teised ei peaks liiga kaua minu järgi ootama. Kuna tütre soovil ja minu vaikival heakskiidul läheme põhjapoolse ringiga ootab pea 800 kildine sõit ees.

Panoraamvaade Orphan Lake kaldakaljult Ülemjärvele

Esimene sihtmärk ja peatus on Wawa, väikelinn mis tuntud "maailma suurima" Kanada hane kuju poolest. Eks need melanhoolsed väikelinnad peavad millegagi üritama kas või provintsi kaardile ja kodanike teadvusse murda. Võtame bensu aga ainsam Tim Hortoni kohvik vaid "drive-through". Õnneks leiab tütar google kaardi äpiga Subway söögikoha, kus samuti tasuta wifi menüüs.

Kividest siinkandis puudust pole

Ostame kohvi, kakaod ja kuulsaid poole jala pikkusi subway saiu igasugu hea-paremaga lõunasöögiks. Pugime kere täis, sest enne õhtut ja Sudburysse jõudmist pole kavas toitumise eesmärgil peatuda. Netis surfates rõõmustab mind ilmateade, mis lubab järgmiseks 5 päevaks päikest, vahelduvat pilvitust ja sooja. Uudiseid jällegi põhimõtteliselt ei vaata. Nooremale tütrele saadetud küsimusele kas maja peale tornaadot alles, pole vastust. Loodetavasti on uudiste puudumine hea uudis, niikuinii miskit teha ei saaks, naudime siis täiega momenti.

Teeäärsed kaljud

Wawast Timminsini üle 300 km, uhame selle ühe hooga. Maastik on algul veidi mägine aga siis muutub vähem liigendatuks, tüüpiline Põhja-Ontario: mets, järved, jõekesed, rabad ... . Täiesti tühi maa, ei mingit asustust aga vähemalt tee on hea ja liiklust pole. Tütar laseb vahepeal 140'ga, mina ei märkagi, kuid kaasa teeb märkuse. Sõidame üle Põhja-Jäämere veelahkme, siin ojasse sülitatud tatt jõuab Hudsoni lahte kui kalad enne nahka ei pane. Nõks enne Timminsit keerab maantee 144 lõunasse Sudbury poole kuhu veel 300 kilti.

Raba

Sõidame, sõidame, sõidame, ... Mazda 3 vähemalt kulutab vähe kütust, Sudburyni veab lõdvalt välja, veerand paaki jääb veel sisse. Natuke enne linna istun ise rooli, siiani oli tütar pidevalt juhtinud. Ma pean tunnistama, et kõrvalistujal on ikka palju kergem elu. Kui tahab tukub, kui tahab vahib maastikku või pugib saiakesi. Laps oli kaardilugejaks, sõitsin otse läbi kesklinna, mis omaette huvitav.

Vikerkaaremaja Sudburys

Loomulikult liiga hilja muuseumiks, hea et poed veel lahti olid. Õlts, saiakesed, ploomid toidukast, Tim Hortonis korralik õhtueine, et ei peaks pimedas telgiplatsil enam söögiga jamama hakkama. Paak ääreni bensu täis, Killarneysse jääb sõita 100 kilti. Kohale jõuame pimedas. Teen siiski kuuma vett, endale kohvi, naistele tee jaoks. Naabrid astuvad ligi ja mainivad, et pargivahid olid meie pärast väga mures olnud - 5 päeva ei mingit elumärki. Proovisid helistada meie numbritel aga telefoniühendust meil ju polnud ja teateid nad postkasti ei jätnud.

Agawa - Killarney 776km

Saime numbri, kuhu peaksime helistama. Ilmselt oleks ikka pidanud pargi kontoris lahkumisest teada andma ehkki sellist ametlikku kohustust pole. Kui su auto on jäänud päev aega üle lubatud aja siis üritatakse võtta ühendust. Kui kaks ja kellelgi pole aimu, kus oled või mis sust saanud, asutakse otsima. Meil aga telgiplats kaheks nädalaks kinni pandud. Ilmselt arvasid, et läksime sanktsioneerimata ilma lubadeta mitmeks päevaks mägedesse hulkuma ja äkki eksisime ära või pani karu nahka. Kaasa saatis messi, et oleme elus ja terved, tagasi telgiplatsil. Ei hakanud mingit lisainfi jätma, eks tulevad küsivad ise kui tahavad. Sõidust väsinuna keerame varakult magama.