Kärestik Sandy Riveril Minu pildilt leidmine annab mastaabist aimu
Ilmaennustus oli vahelduva pilvitusega kuid vihmata, hommikul tuul vaikne, rahulikud pikad lained veeresid randa. Plaanis jalutada rannikuraja "Coastal trail" ühel raskemal etapil. Gargantua on ka viimane põhjapoolne koht kus kruusateed pidi autoga ligipääs. Sealt põhja poole on ametliku traili lõpuni suht kerged rajad, lõuna poole aga väga rasked. Rasked tähendavad kõvasti ronimist ning kaasnevaid maalilisi vaateid mäetippudelt. Muidugi siis lõuna poole nii palju kui kaasa jalg lubab ja koerad jaksavad.
Hommikune äratus telgis!
Esimese asjana tuli hommikul hoopiski bensu järgi minna. Kostab kummaline aga lähim bensujaam põhjapool oli 80km kaugusel Wawas, lõunapool 60km Pancake Bays. Mitte just eriti keskkonnasõbralik lihtsalt paagi täitmiseks 120 kilti maha sõita. Paraku valikut polnud, kui tahame veidigi ringi sõita ei jaguks peagi bensu lähima tanklanigi. Pancake Bay suveniiripoes vaatasime ringi aga nagu paljudes teisteski kohtades pole tegu mitte kohaliku käsitööga vaid "Made in China" samade imitatsioonidega, mida Toronto dollaripoest võid kolm korda odavamalt osta. Tavapärase alkopoe asemel müüdi õltsi sama leti tagant, joogid lihtsalt tagaruumis luku taga. Võtsin mõne kesvamärjukese ja kaks turgutavat hard selzer purki kaasale.
Motikameestest sõitis tütar igatahes mööda
Gargantua lahe äärde viis suurelt teelt 20 kildine mitte just ideaalses korras kruusatee. Tütar tahtis ise roolis olla, kruusateed saab tsivilisatsioonis harva nautida. Korra käisin toikaga loigu sügavust mõõtmas ja korra tonksas auto põhi vastu kive aga muidu oli jõekese orus rannikuni sõit sündmustevaene. Parklas vaid mõni masin, needki truckid või SUV sorti sõidukid. Vasakule ehk lõunasse rannani kilt, paremale sadamasse paar.
Esimesed kildid suht lihtsad
Gargantua munakivi rand
Rand oli siin igas suuruses munakaid täis, liiva polnud isegi jõekese suudmes. Sihukeste peal käimine on õige kontrollinõudev ja suht aeglane ettevõtmine. Kui tavaliselt võib suurema kivi peale julgelt astuda siis sellisel rannal pead arvestama, et iga kivi võib talla all liikuma hakata suurusest sõltumata. Matkarada läks tegelt ranna ääres metsa sees, kus kulgemine palju lihtsam, eriti esimesed kaks km enne mäkketõusu.
Esimene "Scenic View"
Mäkkeronimine
Kaljuseljandiku tippu suunduv rada oli järsk ja eelmiste päevade vihmast libe. Tõus võttis päris võhmale, iga nats aja tagant tegime peatuse. Kaasa punnis omal käel matkakeppide abiga, Kokot pidi paar korda aitama. Kolmest "scenic view" ehk siis "ilusa vaate" kohast esimeseni jõudes avanes kõrgelt kaljult tõepoolest võimas vaatepilt Ülemjärvele, saartele ja metsikule rannajoonele.
Pildid tehtud arvas kaasa, et tal pole mõistlik edasi minna, liiga koormav jalale. Mul oli kange tahtmine teist kahte vaatepunkti kaema minna. Tütar otsustas koertega emme seltsiks jääda. Lubasin, et 20 mindi pärast pööran tagasi, jõuan siis kaljutippudele või ei. Lasin kerget sörki aga peale paari libastumist võtsin hoogu maha - liiga mitu päeva veel matkamist ees ootamas, et jalg väänata või luu murda.
Seened rohelises samblas
Puravik põdrasamblikus
Siin seal jäid puravikud silma ja siis väga värske karu kakahunnik. Kuna ma laulumees pole ja karu kellukest polnud kaasas hakkasin lihtsalt valjult ja sõbralikult vene keeles vanduma. Mõmm loodetavasti kuuleb kaugelt ja liigub rajalt minema nagu see neil inimestega kohtudes tavaliselt kombeks.
Peagi selgus, et tegelikult olimegi juba graniitseljandiku tippu jõudnud, paar ojaorgu edasi teine vaatluspunkt. Tegin pilti aga suurt erinev esimesest polnud. Poole kildi pärast viimane kolmas. Nüüd olin jõudnud kalju lõunaservani, kust avanes vaade teisele poole kui enne. Põhimõtteliselt samasugune rannik, lihtsalt lõuna suunda nähtuna. 20 minti sai täis, pealegi hakkas rada järsult alla ranna poole minema - pöörasin tagasi nagu lubatud.
Naispere oli kavatsenud tasapisi järsu laskumiseni tagasi minna ja seal mind oodata kui raskeks läheb. Mäe servale jõudes polnud neist ega koertest lõhnagi, ju läksid veidi veel. Pool maad alla jõudnuna hakkasin veits muretsema, igaks juhuks kiikasin ringi, ega kusagil põõsaste vahel puhka või vedele karu puretuna. Üllatav, et nii siva liikusid, isegi mäe all polnud kedagi. Neil 40 min eelis, praeguseks pea tund: rahustasin end. Ranna ligi jõudes pugesin läbi võsa järve äärde munakatele. Kaugemal oligi näha keegi koertega istumas. Võtsin rahulikult, tegin pilti ja vahtisin kive lootuses mõni eriti ilus kaasa haarata.
... ja põhja poole
Gargantua lahe ääres vaade lõuna ...
Kaasa juurde jõudes selgus, et tütar oli mind otsima läinud. No muidugi sammusime teineteisest märkamata mööda, tema rada pidi, mina rannal. Sörkisin omakorda plikale järgi. Pea kildi lippasin enne kui tüdrukut nägin. Kuna Gargantuas oli nii vähe aega kulunud otsustasime Sandy Riveri matkarada proovida, nimigi vihjas suht kergele lonkimisele.
Munakad ja ...
... juurikad matkarajal
Otsustasime proovida, kui kaasa jalg ei luba pöörame tagasi. Nelja paiku keerasime jõe juures parklasse ja hakkasime astuma. Liiva jõesängis küll silma ei hakanud, vesi voolas vahutades siledaks kulutatud graniitkaljude vahel. Momendil suht madal veeseis, suurveest olid siia sinna päris kõrgele pirakad tüved pidama jäänud. Metsaraja pind jõe kõrval koosnes juurkate vahel olevatest sammaldunud munakatest.
Foto jõekalda pealt
Suht kalda ääres oli keset voolu suur kivi, mõtlesin, et sealt saaks ägeda pildi. Naised küll keelasid, aga mul kange tahtmine kivile saada. Hüppasin, maandusin ja tagasi vaadates nägin, et nemad liikusid edasi. Pekki küll, eks pean siis selfiega rahulduma ehkki see nii efektne välja ei tule. Tagasi kaldakaljule hüppamine ei paistnud sugugi nii lihtne. Oli teine kõrgemal, niiske ja kahtlaselt järsu kaldega. Kaalusin nii ja teistpidi, vettekukkumine oleks hull vaid seetõttu, et mõrase tagaküljega mobla pole enam veekindel. Viibutasin kätega hoogu ja hüppasin. Igaks juhuks lasin end maandudes käpuli vastu kaljut, nii rohkem pidamist. Libisema ei hakanud aga põlve ja küünarnuki sain marraskile.
Vasakpoolselt kaldalt nii alla kui üles
Neile järgi jõudes andsin nohisedes teada, et põhimõtte pärast ronin nüüd ohtlikemas kohtades kui nad keelduvad pildistamast😜 Nagu et ma üldse tegelt ohtlikku kohta kunagi roniks, lihtsalt see ülepingutatud muretsemine ajas turri. Näitlikult laskusin üle kaljuääre ja ronisin alla jõe äärde ning mööda pirakat palki üle kitsama jõeharu. Kui muud ei saanud siis vähemalt hingele rahulduse ja hulga ilusaid pilte. Kärestikud jätkusid kakspool kilti, alles viimane pool oli jõe rahulikuma osa kõrval.
Raja lõpus oli telgiplats, kus väidetavalt aastasadu indiaanlased laagris olnud. Koht suht kena ja siin kaldapealne tõepoolest liivane. Istusime palgil jalgu puhates, närisime kuivikuid ja batoonikesi ning rüüpasime vett kõrvale. Tagasiteel proovisin ühes kohas veidi lõigata ametlikult suletud rada kasutades. Miskit hullu polnud, lihtsalt suur puu risti üle ja paari meetri ulatuses suurvesi kindlama pinna ära uhanud. Saime koeraga edukalt mõlemast takistusest mööda.
Kaasa lausa sörgib juba😏
Punase ja rohelise kontrast
Samas kasvasid smaragdrohelisel samblal pisikesed rubiinpunased seened, süüa need vaevalt kõlbasid aga ilus värvikontrast. Fotolt kahjuks ei paista eriti välja. Naised olid juba möödunud kui märkasin võimast kaldus kuivikut tee ääres. Alles üles vaadates sain aru kui suure puuga tegu.
Kämpingusse jõudsime kenasti valges, aega süüa teha ja järvevaadet nautida. Tavalised keedukartulid maitsevad hullult head kui kõht tühi. Gaasipriimus on autoga matkates asendamatu oma mugavuse ja toiduvalmistamise kiirusega, seljakotiga muidugi ei viitsi seda rauakolakat kaasa vedada, gaasiballoonist rääkimata.
Keedukartulid viivad keele alla!
Ülemjärve rand septembri õhtul
Lõkke sättisin traditsiooniliselt valmis, unustasin enne mainida aga ka siinsed küttepuud olid jumala vettinud. Ma tõesti ei saa aru kas neil pole korralikku katusealust või on tegu teadliku poliitikaga looduskaugete linnainimese tulest eemal hoidmiseks. Minusugune metsakoll susistas needki halud edukalt põlema, lihtsalt tohtu läks sutsu rohkem ja esimesed pilpad pidi päris peenikeseks raiuma. Maisid küpsetasime hiljem lõkkel maiusroaks.
Tütre pildistatud foto
Päikeseloojang pakkus jällekord unustamatut värvimängu. Just enne tulekera horisondi taha kadumist värvusid pilved veripunaseks. Mitte ei väsi pildistamast.
Gargantua matk, 9.4km 3:10 lülitasin alles 1.5km peal mobla peale
Ma täiega naudin su matkapostitusi!! (Vastupidiselt su korooonapostitustele :) Tundub, et te olete meiega ühte masti matkajad, valite raskusastme ja vaated ja marsruudid meile sarnaselt.
Aga munakivilised jõekaldad, jaa, need on tõelised killerid, me sattusime kah sellisele paar nädalat tagasi, kaua seal vastu ei pidanud, ei meie ega koer.
Matkast on veel päris pikalt kirjutada koroona samas on muutumas igapäeva elu osaks, mis uudiskünnist ei ületa. Paljudes riikides on loobutud nakatunute ja surnute numbrite avaldamisest. Mõni aasta veel ja praktiliselt kõik kes pole ühiskonnast biobarjääridega isoleeritud on vaktsineeritud või põevad selle läbi üks või mitu korda. Kokkuvõttes muutub sisuliselt gripi erivormiks, mida ju kõik elus põdenud. Ja nagu gripigagi, vaktsineerimine aitab maandada riske kuid ei nulli neid.
Ma täiega naudin su matkapostitusi!! (Vastupidiselt su korooonapostitustele :)
ReplyDeleteTundub, et te olete meiega ühte masti matkajad, valite raskusastme ja vaated ja marsruudid meile sarnaselt.
Aga munakivilised jõekaldad, jaa, need on tõelised killerid, me sattusime kah sellisele paar nädalat tagasi, kaua seal vastu ei pidanud, ei meie ega koer.
Matkast on veel päris pikalt kirjutada koroona samas on muutumas igapäeva elu osaks, mis uudiskünnist ei ületa. Paljudes riikides on loobutud nakatunute ja surnute numbrite avaldamisest. Mõni aasta veel ja praktiliselt kõik kes pole ühiskonnast biobarjääridega isoleeritud on vaktsineeritud või põevad selle läbi üks või mitu korda. Kokkuvõttes muutub sisuliselt gripi erivormiks, mida ju kõik elus põdenud. Ja nagu gripigagi, vaktsineerimine aitab maandada riske kuid ei nulli neid.
Delete