Agawa juga on 9 kordse maja kõrgune - 25m (Jägala juga 8m, Keila juga 6m)
Kõige parema ilmaga päeva jätsime kõige raskema matka jaoks. Towab matkarada viib 25 meetri kõrguse Agawa joa juurde. Hinnatakse väga raskeks soovitavalt kahe päeva matkaks kuna 22 kilomeetri peale eeldatav ajakulu 12 - 16 tundi. Niipalju oleme aru saanud, et tavaliselt kulub meil vähem aega ja raskusastmed on viisakalt väljendades ülehinnatud. Samas ei tea kunagi enne ette kui palju, kas 5% või 50% võrra, pole aimugi millisele infole hinnangute süsteem üles ehitatud. Arvestasime, et kui üheksa ajal oleme raja alguses ja mingeid üllatusi pole peaks normaalse tempoga kuueks tagasi jõudma. Põhimõtteliselt kell kaks pöörame tagasi ükskõik kus juhtume parasjagu asuma.
Matkarada 22km edasi-tagasi, 749 meetrit (30 9-kordse treppe😉) vertikaalset tõusu
Nostalgialaks sealtsamast aastal 2000
Kaasa oli eelmisest päevast liiga väsinud ja eelistas rahulikult kämpingus aega veeta. Otsustasime koerad temaga jätta kuna rajakirjelduses oli suht palju ronimist, vanema koeraga võib tülikaks minna. Kumbki võttis kaasa väikese seljakoti veepudeli, batoonikeste ja hädaabipakiga. Igaks juhuks õhuke fleece ja vihmakile ka ehkki vihma ei lubanud. Jalga panime sandaletid, esimest korda sidusime seljakoti külge igaks juhuks kaasa ka teised jalatsid. Muidu oleksin kohe saabastega läinud aga eelmisel päeval kandmisest oli väike varvas veidi punane ja tundlik ehkki mingit villi polnud.
Jõudsime jõe äärde
Autoga telgi juurest stardipunkti jõudmine võttis vaid kümmekond minutit, aga neid ekstra viit kilti ei tahtnud 22'le juurde lisada. Seljakotid seljas lülitasin nii pulsikella kui mobla kaardirakendused peale 09:09 ja hakkasime astuma. Raja alguses olev silt väitis, et tegu kahepäeva rajaga, ühe otsa läbimiseks kulub kogemustega heas vormis matkajal 6-8 tundi. Loodetavasti kõvasti ülepingutatud, sest kui tõele vastaks poleks lootust valges tagasi jõuda. Meie kasuks rääkis hea jahe ja kuiv ilm, väikesed seljakotid, keskmisest parem vorm ja mõningane varasem matkakogemus.
Üksik kalamees
Esimene kolmekildine jupp läks väga kiiresti poole tunniga, kaasa aitas pea 200 meetrit ühtlast langust ja suht sile rada. Vähem kui kolmveerand tunniga jõudsime jõe äärde, kohe sai ka 4 kilti täis ja raja kerge osa lõppes. Tüüpiline madala munakivipõhjaga mäestikujõgi, teisel pool paistsid kõrged graniidist kaldakaljud. Kaks tüüpi olid enne meid saabunud kala püüdma, lõhe hakkavat varsti üles tulema. Silma jäi puu, mis vägagi meenutas sedasama, mille tüve sisse plikad 20 aasta eest ronisid. Päris kindel polnud aga igaks juhuks ajasin lapse pildistamise eesmärgil tüveauku.
21 aastat hiljem ei mahu enam hästi😁
Lapsed puu tüve sees
Viiendal kilomeetril oli juba mõnevõrra ronimist, kuid mitte eriti järsku, aega oli kulunud vaid tund seitse minutit. Tempo üle võis uhkust tunda, pea pool teed läbitud. Nüüd aga jõudsime kõige raskemale osale. Algatuseks pea 200 meetrit tõusu vertikaalis mõõdetuna, siis kalju peal üles-alla pragusid ja ojaorgusid pidi. Kohati oli ka ootamatuid takistusi nagu mahalangenud hiiglaslikud puud või siledad libedad kaljupinnad. Kerge seljakoti ja heade jalatsitega polnud mingit probleemi kui rahulikult võtta. Kogemustest teadsime, et järsud pikad tõusud tuleb ronida tasapisi lühikeste sammudega siis ei tõmba ennast hingetuks.
Vahepeal nagu dzhunglis puid ja ...
... ojasänge pidi matkarada
Sandaletid osutusid õigeks valikuks kuna liiga palju märga, soppa ja oksi või teravaid kivinukke polnud. Need kolm kilti: kuues, seitsmes ja kaheksas läksid meile "maksma" üle 25 mindi tükist. Kahe tunniga jõudsime uuesti jõetasapinnale, tegime pilte ja ronisime edasi. Aeg-ajalt
Kitsal äärel ettevaatlikult
avanesid vaated vastaskalda kaljudele mis distantsilt nägid välja kui kaljuronija paradiis. Paarsada meetrit pragude ja nukkidega tikitud vertikaalseina - kahju, et pole aega üle jõe seda uurima minna - äkki järgmine kord.
Mägironija märg unenägu
Kaugemalt kostis kohinat, tekkis lootus: ehk ongi juba juga. Jõudsime telgiplatsi juurde kui hüppasin lohakalt kivile, libastusin. Jäin küll püsti aga teatava üllatusena toetus paljas jalatald kivipinnale. CAT Walking Machine aastaid vastu pidanud sandalett oli lagunenud. Parema jala välisääre kõik kolm paksust nahast rihma rebenenud. Täiesti uskumatu, et see ainumas kord aastakümnete jooksul kui mul matkal teised jalatsid kaasas neid ka vaja läheb või pigem ilma nendeta ei saaks hakkama. Paljajalu 10 kilti mägedes ronida oleks ikka üliebamugav ja piinarikas igale linnainimesele.
Kosest janu kustutamas😋
Sanda puru, saapad seljakoti küljes
Seega tegu Murphy seaduse "Kui midagi saab untsu minna siis ta ka läheb" käesoleva variandi "See ainumas kord kui sul pole teisi jalatseid on neid hädasti vaja" otsese ja täieliku vastandiga. Teab keegi, on ka sellele nimi pandud, äkki võiksin pretendeerida? Usuksin ma üleloomulikesse jõududesse saanuks kinnitust, et haldjas, ingel, kurat, universumi vaim, ... panid mulle pähe mõtte saabaste kaasa tassimisest. Takkajärgi loogiliselt oli ju õige mõttetu riputada pisikese seljakoti külge suured saapad. Isegi veepauna ei lasknud täis, mis ellujäämise seisukohalt palju olulisem. Võtsin pooleliitrise pudeli, arvestades et häda korral on jõgi käepärast ja ega me kõrbematkal ole.
Mis ikka, sandad peitsin kaljulõhesse ja panin rondi varjuks peale. Mõttetu neid kaasa vedada, tagasitulles korjan üles, sest loodusesse pole ka ilus jätta, sihukesed lagunevad 500 aastat. Jalad kuivatasin fleece vestiga, sokid jalga ning nöörisin saapad hoolikalt kinni. Jõudsime paarkümmend meetrit astuda kui mobla teatas 10 kildi täitumisest ja avaneski puude vahelt vaade kosele. Isegi madala veeseisuga poole kildi kauguselt päris äge ja võimas teine. Olles kanjonis jõe tasemel ootas ees asjalik tõus, paraku mitte üks, sest paari pragu pidi tuli üles alla ronida enne kui kose kohale jõudsime.
Koos pildistamiste, puhkepauside ja jalatsite vahetamisega oli kulunud kolm pool tundi, natuke üle poole ametlikust kõige optimistlikumast tempost. Sealjuures olime kulgenud rahulikult, pulss enamuse ajast "soojenduse" tasemel ehk 50-60% maksimumist, vaid
Särk kuivama ja õltsi mekkima
paar minutit "rasvapõletus" rezhiimis, mis 60-70%. Aega seega küll ja veel, pildistasime juga mitme nurga alt ja jalutasime seda toitva jõe äärde. Otsisime mugava päikselise tuulevarjulise koha, kus mõned suuremad kuivad soojad kivid head lebotamiseks. Esimene asi oli saapad jalast ja särk kivile kuivama. Näksisime kuivikuid ja batoonikesi. Nautisin pisikeste lonksude kaupa oma kaasavõetud Moosehead "preemiaõltsi" ja lasime sirakile. Tukkusime pool tunnikest kose kohina saatel.
Närvekõditav ronimine
Tütar suigatas edasi aga mul hakkas igav, jalutasin mööda jõe sängi üles ja allapoole otsides võimalust teisele kaldale saamiseks. Mäestikujõena oli üsna madal, mitte kusagil palju üle põlve aga kiire vooluga ja libedate kividega põhjaga. Kepi abil ukerdasin kolmandiku läbi, kuid libeduse pärast loobusin edasi pürgimast - libastudes saab veel mobla märjaks. Pealegi on vee voolul isegi põlvesügavuses päris tugev surve. Koseni mind ei veaks kaasa aga kaldale saamiseks peaks kindlasti veidi sumama, eriti kui kepp käest kaotsi läheks.
Ma vasakul kunsti nimel "riskimas"😛
Kokku veetsime tunnikese enne kui uuesti saapad jalga ja tagasiteele asusime. Kose ääre peal oli kange tahtmine mõni äge foto teha. Piltidelt ja videolt võib see ronimine üsna ohtlik tunduda, tegelt muidugi oli olukord koguaeg kontrolli all. Samas tuleb tunnistada, et kaasa poleks mind küll sinna lubanud kuhu kõõluma läksin, hea et kaasas polnud😜
Vesi langeb 25 meetrit
Kange tahtmine oli joa alla minna, paraku langeva vee kõrvalt liiga libe ja ohtlik. Sadakond meetrit edasi tundus järsku mäekülgepidi laskumine võimalik olema. Tütar vaatas ja leidis, et tema eelistab rajale jääda aga mina mingu kui kuidagi ilma ei saa. Ega see kerge polnud: märg ja libe aga puuokstest ja kaljunukkidest tuge saades jõudsin lõpuks jõe äärde.
Agawa Kanjon, alla ronisin vasakult
Päris kose alla tagasi ei hakanud üritama, liialt keeruline ja aeganõudev, pealegi ulatus veetolm siiani. Tegin mõned pildid ja video. Tagasi üles saamine osutus sutsu keerulisemaks kui oskasin oodata. Nimelt ei leidnud kohe kohta kust alla tulin, aga kaljusein umbropsu proovimiseks liiga järsk. Lõpuks siiski nägin kivi, millelt saapaga samblatükk maha hõõrutud. Veidi jõu ja ilunumbreid ning olingi tagasi rajal.
Nats aja pärast tegime ühe otselõike, millega võitsime jupikese üles-alla ronimist. Oja voolas kaljupraost läbi, peenikesi võsusid ja kaljupragusid toeks kasutades laskusime jõe äärde ning jalutasime samale telgiplatsile kus sandad peidetud. Korjasin üles ja sidusin seljakoti külge kinni.
Edasine tee tuttav ja kuna aega piisavalt liikusime hästi rahulikus tempos ning pildistasime nii palju kui süda lustis. Ronisime ka üle jõe langenud pirakatele puudele, mida tulles aja kokkuhoiu mõttes ei raatsinud teha. Siit saanukski kenasti kanjoni teisele poole kaljuseinu lähemalt uudistama. Aega siiski nii palju polnud kui tahtsime kuueks telgiplatsile tagasi jõuda. Selliseid kohti tuleb nautida mitte kiiruga läbi kihutada.
Viimne raske tõus
Märjal kaljul
Peale suuremat ronimist uuesti jõe äärde jõudes lootsin kalameestelt uurida, kas nad ka midagi said aga kumbagi polnud enam. Kogu matka jooksul nägime vaid kahte matkajatepaari. Ühed minuvanused pisikese vapra koeraga olid ööbinud joa juures ja nautinud õhtul saarmaste mängu ning kalakotka saagijahti. Teine tütre vanuseklassis paar tuli vastu kui lahkusime joa juurest. Pulsikella patarei läks mul 16'da kilomeetri peal tühjaks, mobla pidas lõpuni vastu aga patarei säästurezhiimis mõõtis GPS punkte äärmiselt harva nagu hiljem selgus. Viimased kolm kilti ülesmäge sammudes oli jalalihastes tunda, et tänane polnud just linnajalutuskäik. Auto juurde jõudsime 5:39, tagasitee seega kolm pool tundi. Kogu matkale kulus kaheksa pool tundi koos kõigi pauside ja kõrvalepõigetega, ametlik info 12-16 tundi on ilmne ülepakkumine.
Kaks tüüpi süstadega kaifivad loojangut ja vaikset ilma
Õhtusöögiks jälle keedukartulid, viimased kahjuks, nii head maitsevad. Loojangu ajal hakkas temperatuur langema, lõkke ääres ei kannatanud kaua lugeda, pagana külm hakkas. Võtsin seebi ja rätiku ning käisim pimedas kuuma dushi all. Jube mõnus lõdvestus, nii hilja võis süümekateta invakabiini minna kus ka istekoht ja üldse ruumi laiemalt. Keha sai lõpuks nii kuumaks, et tagasi telgi juurde jalutades enam külm polnud. Lõke oli kustunud, pugesin kaasa ja koerte kõrvale sooja magamiskoti alla. Magama jäädes oli nii külm, et tõmbasin isegi tavaliselt värske õhu käes olevad varbad teki alla. Öösel aga läks soojaks ja niiskeks, tõusis tuul ning uus vihmafront saabus lõunast.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!