Wednesday, October 20, 2021

Killarney-12 (18 sep), Rabarada ja George Lake kaljud

Mastaabist: Saapast vasakul süst ja pildi paremal kolmandikul kanuu kalju all
Hommikukohv ja söök kaldakaljul, kasutan iga võimalust miljonivaatega kohas einestada. Natukese ettekujutusvõimega oleme siin koeraga kahkesi. Röötsakil toolis lesides rüüpan kohvi, sügan koera kõrva tagant, lasen silmad kinni, naudin vaikust ... kui äkki kostab seljatagant vali rõõmsameelne hüüatus: "What a beautiful morning, just amazing! How are you!" Hüüumärgid pole mul kogemata. Nõrganärvilisem tüüp oleks minu asemel ehmatusest kaljult alla järve kukkunud. Kutsik hüppas eemale ja pistis lõugama, hea et oli rihmapidi jala küljes, muidu põgenenuks metsa. Nii tüütud need ülevoolava suhtlemisvaeguse kallal kannatavad kodanikud. Kas neil tõepoolest ei tule pähe, et istun kaljul üksi just seepärast et omaette olla. Loomulikult on inimestel õigus tulla ja minna kuhu tahavad, aga mille kuradi pärast peab võhivõõraga juttu ajama hakkama🙄

"It's nice, I'm OK" vastasin lühidalt jättes ebaviisakalt lisamata tavapärase "How are you". Põhimõtteliselt ütlesin mitte eriti viisakalt: "Tõmba uttu". Kas arvate, et sai vihjest aru, mitte sinna poolegi. Kukkus jahvatama kui väga talle meeldib looduses olla, järves ujumas käia ja linnulaulu kuulata. Tikkus Sushit nunnutama, õnneks on kutsik kartlik ja samasugune antisotsiaal kui mina. Näitas hambaid ja urises, ma keelava hääletooniga kiitsin takka: "Tubli koer, tubli koer"😜

Kummaline lilla seen
Poleks pidanud, sest andsin uue teema: "Wow, what language are you speaking"? Minu vanusel proual oli kaugele arenenud sõnakõhulahtisus. Polnud mingit tolku, et vastasin võimalikult ühesilbiliselt: "yes, no, ahah, hmmm, really, ... " tema lasi süüdimatult edasi. Lõpuks ei jäänud muud üle: rüüpasin kohvi ühe pika sõõmuga rindu ja sõnasin: "I have to go now, have a good day". Õnneks oli vahepeal üks paar saabunud, kes järgmiseks ohvriks langesid. Mind jäi vaevama mõte, kas oleks kohe pidanud otse ütlema: "Please leave me alone (or I release the dog). Küll ikka naistel võib keeruline olla pealetükkivast kavalerist vabanemine. Mis teie soovitaks sellises olukorras teha?

Jõhvikaraba või pigem ikka soo
Tänase plaanin poolpuhkepäevana võtta. Jalutaks Jõhvikaraba 5 kildise raja ja vaataks ühe pidevalt varem silma jäänud George lake äärse maakitsuse üle. Sinna saamiseks vaja kilt paar rajalt kõrvale läbi metsa ja üle mägede minna. Niiskust on piisavalt kuid seeni mitte eriti, silma jääb üks omapärane lillakas eksemplar. Süüa vist küll ei kõlba. Korjata kavatsen vaid kukekaid või puravikke kui ette jäävad.

Järve ja lahesopi vaheline maakitsus
Rabaraja kaks kolmandikku rahuliku tempoga tunniga läbitud ronime läbi metsa George Lake kaldakaljule. Kuna maakitsusele olid just kanuutajad ja süstasõitjad randunud teen kaljutipus puhkepausi. Loodetavasti lasevad selle aja peale jalga kui õlts joodud ja tukastatud. Sushile annan marjateed, mille vee asemel uimase peaga kaasa olin haaranud. Kalju kole järsk, igaks juhuks jätan koera rihma ümber käe, et too hulkuma ei läheks.

Mõnus tukastus ...

... ja äratus keel kõrvas
Ärkan kui kutsa üritab keelt mulle kõrva ajada, ju siis eelmine õhtu polnud piisavalt hoolikalt pesnud🙄 Kaugel järvel mitu süsta ja kanuud, mägedest pilti tehes hea neid mastaabi aimamiseks peale jätta. Maakitsuselt polnud inimesed ikka veel läinud. Jalutan veidi ringi, uurin teise kalda kvartsiitkaljusid lootuses huvitavamaid vorme leida ja pildistasin. 

Kanuu kvartsiitkalju taustal
Süstad järvel

Lõpuks laskume Sushiga järve tasapinnale. Loom joob ja lebotab momendi vees nagu kombeks kujunenud. Maakitsuseni minekuks tuleb korra uuesti üles ronida, sest koera jaoks läheb kalle liiga järsuks.

Graniitmaakitsusel
Jahutav suplus

Kitsast graniidipinda pidi läheme teisele poole ja ronime väikese graniitkalju tippu. Vaade nii ilus, et võtan uuesti saapad ja sokid jalast ning panen kuivama. Lesime päikese käes. Aega ju maa ja ilm, telgiplatsile jõudmiseks ei kulu siit rohkem kui tund, kiiret pole kuhugi. Kalju peal kasvavad vaid sammal, rohi ja jändrikud männid.

... ja ida poole
Vaade George Lake'ile läände ...
Ümber kinnise lahe tagasi jalutades pildistan parasjagu vastaskallast kui kalju all veepinnal jääb silma imelik liikumine. 

Madu ujub vees, ligi ei saanud minna, liiga järsk. Teen pilti ülalt ja filmin jupi. Liiga kauge saamaks aru millise maoliigiga tegu. Edasi pool kilti läbi tiheda metsa enne kui tagasi rajale jõuame. Seekordne matk kujuneb lühikeseks, ainult 8 kilomeetrit 4 tunniga.

Telgiplatsile jõudes võtan jälle tooli, tavalisel kohal parasjagu vari, lähen nats edasi, et päiksepaistes end sisse seada. Tool juustu ja õltsiga ühes käes, Sushi rihmapidi teises astun lohakalt, komistan ja lendan uperkuuti kaljult alla. Õnneks kukkumine rohkem veeremise moodi, mis lõpeb paar meetrit allpool samblal ja noorte mändide okstel. Paar kriimustust aga mis kõige tähtsam: õllepurk terve. Koer seisab kaljul ning vaatab üllatunud ilmega. Rihm mul ikka käes, koerapoolsed rakmed kinni.  Mis imega ta rakmetest välja libises, sel momendil kui alla lendasin, kuulub müstika valdkonda. Ilmselge, et järskudel kaljudel ronides pole kutsa pärast küll vaja muretseda, pigem ikka ise vaja tähelepanelik olla. Kordagi ei tohi sihukestes kohtades lõdvaks lasta. Kahju ainult, et keegi ei filminud, TikTokis või Youtubes oleks see video ägedalt klikke tootnud!

Õhtusöögiks lõpetan eelmise päeva seened, lisaks tuunikonserv majoneesi ja saiaga. Hämaras tavapäraselt lõke, veidi veintsi, juustu ja pistaatsiapähkleid raamatu lugemise kõrvale. Telki pugedes ei suuda pooleli jätta, liiga põnevaks läheb, ei saa kuidagi käest panna. Enne keskööd kobin siiski põõnama.



3 comments:

  1. Su suhtlusstiil endavanuse prouaga meenutab mulle mind ennast:D

    ReplyDelete
  2. Mina ütleks otse (ja ütlengi). I'm not in the mood to talk. Do you mind?

    ... aga noh, mind peetakse ka tihti ebaviisakaks :P

    ReplyDelete
  3. Nojah, nii on et ei taha väga ebaviisakas olla aga no mis sa hädaga teed kui teine pool ei mõista või ei taha mõista.

    ReplyDelete