Thursday, October 14, 2021

Killarney-10 (16 sep), Cave Lake ja kalad

Cave Lake - H6 kaldakalju 2021
Hommikusöögi ajal selgus, et kaasa jalg ilmselt ei võimalda rohkem matkamist ette võtta. Arutasime ja kaalusime, mis oleks kõige mõistlikum tegevuskava. Tütar ütles, et tema on ka kõik ägedamad eesmärgid saavutanud, hea meelega puhkaks veidi kodus mittemidagi tehes. Mina metsinimesena tunnen end just looduses kõige paremini, teen siis midagi või mitte. Pakkusin välja, et miks mitte puhata siin lõkke ääres niisama lebotades, ega ei pea ju iga päev metsas hulkuma. Nad siiski arvasid, et kodus oleks mugavam. Kompromissina leppisime kokku: kui õhtul ikka tunnevad, et ei viitsi jääda, sõidavad ühe autoga koju, mina jään veel mõneks päevaks koertega telgitama.

Cave Lake aastal 2000, mina tütrega
Tütrega plaanisime päevamatka Cave Lake äärde, kus temaga sai käidud kui plika alles neljane oli. Paraja pikkusega keskmise raskusastme ühe päeva matk. Kuna plaanime õhtul Killarney asulasse sööma minna hoiame viisakat tempot, samas mitte liiga kiiret, et kuumaks ei ajaks. Tee on tuttav, ehkki päris nii kaugele sai viimati 11 aastat tagasi minna, seal oli meie nädalase matka esimene laagriplats.

Cave Lake H5 aastal 2021
Cave Lake H5 aastal 2000
Lobiseme maast ja ilmast, elust ja tööst, perest ja koertest. Tore issi-tütre personaalaeg, mida keegi segama ei pääse. Telgiplatsil H5, kus kahekümne ühe aasta eest peatusime, pole kedagi aga vesi ujumiseks liiga vetikane. Liigume edasi H6 juurde. Siin tuttavad siledad graniidiseljandikud, kust hea vette minna. Esialgu pikutame, puhkame ja võtame kerge eine jalad vees ligunemas.

Tütar näeb paari kala, küpsisepuru peale ujub rohkem ligi. Lõpuks oleme nagu jalgupidi akvaariumis. Kalad näksivad varbaid. Jaapanis pakuti raha eest sellist teenust, suskasid jalad vette ja kalad näksisid kõvaks paakunud talla ja kannanahka. Omaette naljakas tunne, nagu söödaks sind elusast peast.

Sushile vette visatud küpsisetükki asusid kalad innukalt ründama. Kutsik oli esialgu segaduses aga läks siis vette järgi ja napsas lõpuks küpsise suhu. Üllatav, et ei lasknud end kalaparvest üldse häirida ehkki muidu kole kartlik.

Tütar üritas mitu korda ja lõpuks püüdiski paljakäsi ühe kala kinni. Tegin vee-elukate sulistamisest hulga pilte ja mitu videot. Kui ujumiseks riideid maha koorima asusin saabusid inimesed platsile ning hakkasid telki püsti ajama. Jätsin minemata sest ujukaid polnud ja ei tahtnud kanadalasi nudismiga shokeerida.

Sushi kuivaks raputamas
Cave Lake

Tagasiteel näitas Sushi taset "takistusrajal" turnimisel, käis kenasti palki mööda nii, et polnud asi. Metsas olid niiskusega seened hoogsalt kasvama läinud, ei viitsinud kaasa korjata, täna ju praadima pole kavas hakata. Kokkuvõttes kulus 20 kildise matka peale nats üle 5 tunni. Naised otsustasid ikkagi koju sõita ja vanema koera kaasa võtta, mul lihtsam ühega. Tütar lubas mu arvuti korda teha, et saaksin peagi välja tulevat BF2042 mängida.

Acid Lake
Sushi kopratammil
Killarneys käisime minu masinaga, võtsime kai äärest iidsest kalonkast bensu. Süsteem oli sihuke, et kõigepealt lasid paaki palju tahtsid ja siis läksid ütlesid poes palju võtsid ning
Killarney "kalarestoran"

maksid. Aumehe mäng, keegi kontrollima ei läinud. Kaubad olid 2-3 kordse juurdehindlusega - mõni ime, sadamas mitu uhket Ameeriklaste jahti. Kohalik kärakapood kella 5'st kinni, õltsiga seega kööga. Sõime kohalikus "kalarestos". Seoses koroonapiirangutega pidime istuma väljas. "Fish & Chips" oli mu arust täiesti tavaline, sügavalt kahtlen, et kohapealt püütud.

Tagasi telgiplatsile jõudes pakkisime kõik mittevajaliku Mazdasse ja saatsin naised teele. Kuidagi kummaline ebamugav tunne oli nagu saadaks teised pikale reisile. Sushi vaatas autole järgi ja siis segaduses minu otsa: "Mis toimub?" Jääme kahekesi paariks päevaks, ära muretse, mitu põnevat matka ootab ees.



Magama minekuks liiga vara, võtsin veini ja juustu kaasa ning läksin istusin kaldakaljule lugema ja päikeseloojangut nautima. Kuts sai küpsist, lebotas mu jalge ees ja tukkus matkaväsimust. Pimedas tegin kohvi, põletasin lõket, lugesin veel, lõpuks keerasime põõnama. Voodi oli mul telgis armastuse ja hoolega ette valmistatud, koer millegi pärast arvas et talle ega tahtnud isegi mu nügimise peale kuidagi oma pessa minna. Öö oli soe, magamiskoti tegin lahti, et jalad välja ajada.

No comments:

Post a Comment