Valikutest

To get a shot or not, that is the question

Lugesin täna Epu postitust vaktsineerimise asjus ja tunnistan, et tema olukorras pole lihtne. Kenasti loogiliselt põhjendas ära millise otsuse tegi ja miks. Õnneks on igaühel õigus ise otsustada ja ka vastutus võtta tehtud otsuse eest. Enne kui avaldan arvamust mis mina teeksin sarnases olukorras jutustan ühe otseallikast kuuldud loo.

Saime pooleteise nädala eest kokku sugulastega. Meist veidi vanem abielupaar, mees just varajasele pensionile läinud elu nautima.

Eelmisel talvel oli ta aias õiendanud kui äkki ühes silmas läks pilt väga eredaks, siis vikerkaarevärviliseks ja lõpuks kadus hoopis. Muidugi ehmatas, läks tuppa ja kaasa viis autoga EMO'sse. Juba tee peal hakkas nägemine tasapisi taastuma. Ülevaatusel ei osanud arst mingit põhjust leida aga otsustas igaks juhuks saata ajutomograafiasse.

Kui pildid ja uuringud tehtud kutsuti uuesti doktori juurde. Klassikaline: "Mul on teile häid ja halbu uudiseid, alustame headest: Ei kasvajat ega silmanärvi kahjustust ei leitud, kõige tõenäolisem pisikese veresoone lõhkemine silmapõhjal, mis üldiselt mingeid tüsistusi ei tekita". Aga nüüd halb uudis: "Silma taga asuval suurel veresoonel on märkimisväärne laiend. Rebenemise korral võivad tagajärjed olla väga tõsised viies halvatuse või surmani".

Lahendusi on kaks: "operatsioon või jätta nii nagu on". 

Sugulane (reaalharidusega) küsis, millised on eeldatavad tõenäosused ja tagajärjed.

Arst: "Me ei tea kas veresoone laiend on olnud teil sündimisest saati või tekkinud eelmisel kuul. Isegi kui teaksime ei annaks see kindlust, et midagi ei juhtu. Nagu juba mainisin on sellise laiendi lõhkemise tagajärjed väga tõsised, eriti asukohta arvesse võttes. Võib juhtuda nädala pärast või võite sellega 100 aastaseks elada. Protsenti ei oska pakkuda aga üldiselt insuldi tõenäosus suureneb järsult vanusega".

"Operatsioon on laiendi asukohta arvesse võttes keeruline. Pea poolt pole võimalik, peame viima veresoont toetava võrgu sisse reieveenist läbi südame ajusse silma taha. Õnnestumise tõenäosus on üldiselt üle 90%, meie haiglas pigem 98%."

Sugulane uuris mida täpselt tähendab õnnestumine. Õnnestumine tähendab, et paigaldame võrgu, mis oluliselt vähendab survet veresoone seintele, ilma surveta peaks laiend tasapisi ise taanduma. Ebaõnnestumine tähendab operatsioonist tulenevaid komplikatsioone. Sugulase pinnimise peale oli vastuseks, et südame ja ajuga seotud operatsioonide puhul pole surm välistatud. Ehk siis läbi lillede, 2% lõppeb surmaga.

Arst pakkus mõtlemisaega, kohe ei pea otsustama. Surusid kätt ja lahkusid, kuid sugulane jõudis väga kiirelt otsusele. Pöördus haigla välisukselt tagasi, läks arsti kabinetti ja ütles: "Pange operatsiooni aeg kinni". Kuuldes tema otsust kinnitasin, et oleksin tema situatsioonis samamoodi käitunud. Mul oleks väga raske elada teadmisega, et ajus tiksub pomm, mis ei pruugi aga võib iga moment plahvatada. Parem kiire ja väikese riskiga lahendus kui eluaegne teadmatus. Kui tõmbangi lühikese tiku on lõpp kiire (ise ilmselt ei tajugi), insuldi korral võin aastakümneteks voodisse jääda.

Epu olukorras mina teeks vaktsiini süsti ainuüksi tõenäosuste ja nendega seotud tagajärgede pärast. USA's sureb koroonasse nakatumise korral 1.6% inimestest, üle 50'ste puhul oluliselt rohkem, läbipõdenutest saab suur hulk pikaajalised tüsistused. Pikas perspektiivis pole realistlik nakatumisest hoiduda, nagu gripistki, me kõik saame ükskord selle niikuinii. Vaktsineerimine vähendab nakatumisel haiglasse sattumise tõenäosust umbes 20 korda, surma tõenäosust 30 korda. Vaktsineerimisel võimalikust allergilisest reaktsioonist tingitud ataki või surma tõenäosust ei tea kuid vaevalt on see võrreldav risk.

Laiale ringile küsimus mitte koroona vaid minu sugulase valiku kohta:

1. Kas teeksite operatsiooni või jääks lootma et midagi ei juhtu. 

2. Kes valiks operatsiooni, milline peaks olema operatsiooni ebaõnnestumise protsent et loobuksite.