Sunday, October 17, 2021

Killarney-11 (17 sep), OSA Lake

Puhke ja jahutushetk - OSA Lake

Hommikul mõnus soe ilm. Kohvi ja saiakesi naudin kaldakaljul istudes, puhkusel olles pole kiiret kuhugi. Penskaripõlves oleks lahe sellises kohas elada, samas äkki tüdineb sama ümbruse vahtimisest poole aastaga ära isegi kui tegu imeilusa metsiku loodusega. Täna esimesel päeval koeraga kahekesi mõtlen kõige raskema ja pikema rännaku ette võtta: läbi maastiku ja üle mägede OSA järve äärde. Kuna sinna ametlikke radasid ei vii märgin plaanitava marsruudi ja aja paberitükile ning jätan selle telgi juurde lauale kivi alla. Kui miskit peaks juhtuma, vähemalt teavad kust konte otsima hakata😜 Olen kuulnud liiga palju tõsilugusid lollidest juhtumustest, kus tühine infokild oleks suurest jamast välja aidanud või lausa elu päästnud.

Hommikusöök kaldakaljul

Poole üheteist ajal hakkame astuma. Ilm suht soe ja niiske, öösel jahtunud kividele ja kaljule kondenseeruvad niiskusetilgad. Päikese käes auravad kiiresti kuivaks, kalju pind hoiab hästi. Esimese järve ääres tahab kuts jooma minna, kaldakivile astudes kaob ootamatult pind jalge alt. Vaatamata karate treeningule jään reageerimisega hiljaks. Maandun jalad taeva poole pauguga tagumikule ja paremale küünarnukile, õlast käib valus nõks läbi.

Kogun end momendi ja hakkan siis ettevaatlikult ükshaaval jäsemeid liigutama. Jalgadel pole miskit häda, puusaliigestes pole valu tunda. Parem kannikas sutsu tuikab aga keha keeramisel probleemi pole. Tähendab peaks suutma omal jalal tagasi minna. Parema käe liigutamisega olen hästi ettevaatlik, randmest alates kontrollin kõik luud ja liigesed üle. Teravat valu pole kusagil, luumurd oleks selle aja peale tunda andnud. Ainult õlg on tuimalt valus, samas liiges liigub normaalselt.

Ajan end ettevaatlikult püsti, vaatan kukkumiskoha üle. Vedas et suht sile pind ja libamisi kukkumine, meeter edasi oli terav suur rahn, selle vastu võinuks ajud välja koksata. Võtan lonksu vett, enesetunne hea. "Läheme edasi, kõik OK", lausun Sushile, kes mind kogu see aeg pingsalt jälginud. Väärtuslik õppetund, mida ei tohi unustada. Kukkusin vaid kildi käinuna raja kõrval, metsikus maastikus ei või sellist viga lubada. Kirja telgiplatsile jätmine oli hea mõte! Rahustab ja annab kindluse edasi minekuks.

Mõnesaja meetri pärast näen raja kõrval suurt kukeseente perekonda, kahju teisi maha jätta aga loll oleks kogu matk kaasas tassida. Ametliku matkaraja kolmandal kilomeetril H51 juures keeran vasakule metsa. Esialgu pole eriti tülikas liikuda, kuid vahepeal tuleb üle langenud puude ronida ja tihedast võsast läbi murda. Tee valikul pean ka koera võimetega arvestama. Suuna võtsin päikese järgi, järve äärde jõuan 150 meetrit lääne pool kärestikku.

Jõeke on väike kuid kuiva jalaga üle saamine eeldab parajat zhongleerimist märgadel libedatel kividel ja palkidel. Toeks kasutan ettenägelikult metsast kaasa haaratud pikka sarapuukeppi. Koer ei saa kuidagi omal jõul üle, tassin teda pool laiust kaenlas pannes aeg-ajalt kivile maha. Lõpuosa sibab mööda märga palki kaldale. Kui kukukski sisse korjaksin looma altvoolu üles. Saame mõlemad kuivalt vastaskaldale, Sushi jookseb järve randa jooma astudes poole kõhuni vette. Häh, niipalju siis kuivana hoidmisest, oleks võind lasta loomal lihtsalt üle ujuda.

Natuke enne kuru tagasivaade George järvele

Ületame poole kildi laiuse tiheda metsaga kaetud kaljusaare kerge ringiga läänepoolt, et oleks vähem ronimist. Järgmiseks pikk kopratamm, mis pole just kõige kindlam jalgealune. Ettevaatlikult astumislohti valides suudan saapad kuivad hoida. Kuts esialgu tuleb minu järgi aga leiab siis, et tammi ees vees sumades on lihtsam. Karvastik saab sopaseks, küll jõuab kuivada, pikk tee ees.

Edasiliikumiseks valin lühima kuid raske tee, mis viib kahe kõrge kalju vahelt läbi. Juba algul on tõus järsk, puhkan iga natukese aja tagant. Peagi jõuame lahtise varinguni, mida ületades peab väga ettevaatlik olema. Isegi suured rahnud võivad ebastabiilsed olla, kogen seda paar korda liigagi akuutselt. Kivid on teravate servadega, matkasaapad kuluvad marjaks ära. Kutsikat pean paaris järsemas kohas tõstma ühelt kaljunukilt teisele, muidu on ta super tubli, tihtipeale leiab edasiliikumiseks ökonoomsema tee kui mina.

Väsimus ja janu

Lõpuks ometi jõuame kahe kalju vahelisse kurusse, siin on ka pisike suures osas kinnikasvanud järvesilm. Sushi larbib tumedat rabavett, ehkki olime mõlemad ronimise käigus joonud. Koerale annan alati vett kui ise joon, kallan vähehaaval peo peale, kust loom lakub palju isu. Vaatame ringi, teen paar pilti.

Mõlemal pool järve järsud kaljuseinad, valime veidi lihtsamana tunduva vasakpoolse kalda. Näen värsket karusitta, Sushi nuusib kangetel jalgadel ettepoole küünitades hunnikut ärevalt. Peab valjult rääkima ja liikudes rohkem häält tegema, andma endast märku. Kerge tõus viib paarikümne meetrise järsu kalju otsa. Õnneks saab üht pragu pidi tagasi alla laskuda. Siin on jälle vaja kutsi tõsta ja vahepeal ronides kaenlas hoida.

Nimetu rabajärv mägede vahel kurus

Järve lõpust voolab väike oja allapoole OSA järve suunas. Kõige lihtsam on selle kallast pidi edasi liikuda, langus suht lauge ja ühtlane. Kaardi põhjal otsustades voolab oja võrdlemisi otse. Pool tunnikest kõmpimist ja hakkabki puude vahelt suur järv paistma. Nii pea kui kalda äärde saame sibab Sushi vette, joob janu täis ja laseb siis end õndsa ohkega kõhuli. Teeks ise sama aga paarsada meetrit edasi paistab veel mõnusam lauge kaljuseljandik päikese käes otse vee ääres.

Jõudsime OSA järve kaldale

Koer ei ole üldse vaimustuses minu mõttest edasi liikuda. Hakkan astuma, kui paarikümne meetri pealt tagasi vaatan ajab loom end vastumeelselt jalule ja longib järgi. Kaldaäärne mets pole väga tihe, loomarada mööda liikudes jõuamegi kaljuneemiku ligi. Veel viimane takistus, vaja vees vedelevaid palke pidi soostunud lahesopist mööda saada. Kõik läheb edukalt kuni viimase kaldaäärse notini. Too vajub peale astudes vee alla, parem jalg läheb üle pahkluu vette enne kui kaldale hüppan. Goretex vettpidavatest saabastest suurt kasu pole kui üle ääre vett sisse kallata.

Natu pikem puhkus, õlts ja küpsis

Õnneks aega kaljul lebotades sokke, saapaid ja läbihigistatud särki kuivatada. Kutsik kontrollib kiirelt lähema ümbruse üle, märgistab strateegilised kohad ja laseb end minu kõrvale sirakile.

Jalajahutus

Võtan küpsised, batooni ja õlle. Näksime, lebotame ja naudime imelisi vaateid. Oleme täiesti üksi ürgmetsas, vähmalt nii meile tundub. Põõsast piiluvad karud, hundid ja puumad kindlasti irvitavad meie lihtsameelsuse üle😏

Metsa läbimine algul üsna kerge
Nende kaljude alt vaja läbi minna

Tukastan veidi. Omaette arutlen, kuidas tagasi minna. Miks mitte proovida sama teed, mis eelmine aasta. Vana kanuutassimisrajani järve äärt mööda pea kaks kilti, samas nii saab vältida järske ronimisi, mida koeraga tülikas ette võtta.

Kõht vaja enne ronimist täis juua
Puravikud ja murumuna

Kokkuvõttes tuleb teepikkust juurde kuid seda kergema raja arvelt. Pealegi siinse järve äärt pidi pole kunagi varem käinud. Mõeldud tehtud, valitud tee osutub suht lihtsalt läbitavaks. Suure üllatusena näen metsloomarajal värsket õunasüdant. Ei olnudki me nii üksi kui arvasime.

OSA järve põhjakalda kaljud
Istumispaus enne tagasiteele asumist

Kanuuportaazhi raja alguses utsitan koera jooma nii palju kui jaksab. Peame jälle kuru ületama, ehkki mitte nii kõrge kui enne. See-eest pikema ja ülal pole ka järve. Rada pole küll ametlikult kasutusel, kuid siiski selgesti eristatav.

Keegi on "pea kaotanud"
Puu risti üle tee

Kurult laskudes hakkab kutsik uudishimulikult midagi nuuskima. Kellegi eluka pealuu äratas huvi. Hulga purihammaste alusel pakuks, et hirve või põdra oma ehkki neile tüüpiline pikk nina puudu.

Küll on mõnus vees lesida

George järve ääres lasen kutsal juua, edasi liigume kalda kohal metsloomarada pidi. Paar kilti veel ja paistabki tuttav kopratamm. Sushi kasutab võimalust ning heidab jälle vette kõhuli. Lasen tal puhata ja jahtuda, joon ise, söön küpsise ja annan ka koerale. See on plaanitud peatustest viimane. Järgneb kopratamm, väike kaljusaar ja uuesti kärestiku ületamine. Võtan koera kaenlasse ja lähen üle alumisest otsast kepiga põhjale toetudes.

George Lake põhjakaldal, vaja saada lõunakaldale

Ametlikule matkarajale tagasi suundudes olen hajameelne, panen sutsu mööda jõudes mingi oja orgu. Moment mõtlemist enne kui saan aru, et ülesvoolu liikudes peaks jõudma telgiplatsi H51 juurde, palju neid ojasid siin ikka on. Ongi nii, paar käänakut ja tagasi rajal. Samas tuleb ära märkida, et matkarada näed alles mõne meetri kauguselt.

Tagasiteel meenuvad kukeseened. Kindlasti ammu ära korjatud kuid igaks juhuks hoian silmad lahti. Kollendavat laiku juba kaugelt märgates ei suuda imestushüüet talitseda. Ainult Kanadas võib juhtuda, et suht tihedalt kasutatava matkaraja kõrval püsib kukeseene kogukond puutumatuna! Mina seda nii küll jätta ei saa, kuna miskit muud kaasas pole korjan seened mütsi sisse, ehk ei lähe ajud pärast seenetama🙄

PANACHE session IPA, pruulitud Sudburys

Telgiplatsile jõudes võtan kõigepealt autost maiuse koerale ja kohaliku käsitööõlle endale. Kraban tooli kaasa ning läheme kaldakaljule päikese kätte puhkama. Moblalt trajektoori vaadates selgub, et käisime 17 kilti kuue tunniga. Esimene väsimus üle puhastan kukekad ja praen need pannil vorstiga. Imeline õhtusöök! Enne pimedaks minemist võtan raamatu, veinitopsi ja juustu kaldalakjule: naudin elu raamatut lugedes, veini limpsides, juustu kõrvale näksates ja loojangut oodates.

Pannitäis kukekaid vorstiga

Lõkkepuud sätin hämaras üles, koera panen autosse, ise käin kuuma dushi all. Sihuke pesemisvõimalus on metsamehele ikka täielik luksus. Pimedas süütan lõkke, võtan raamatu ja veintsi kõrvale. Kuts ronib kõrvalolevasse tooli, väsinud vist teine, jääb kohe magama. Jahedaks kisub ja hakkab tibutama, viskan loomale fleece peale. Koormakate lõkke kohal kaitseb vihma eest. Kui lõke põlenud ronime telki, kus loen pealambi valguses veel õige pikalt. Raamat kurivaim liiga põnev. Öö on tuuline.

Matk OSA järve äärde


Vaade saarekesele OSA järves 


No comments:

Post a Comment