Saturday, October 23, 2021

Killarney-13 (19 sep), George Lake põhjakalda kaljud

Tänase pühapäeva hommikul pidin otsustama millal linna sõita. Telgiplats on küll esmaspäeva ööni broneeritud kuid teisipäeval peaksin tööle ilmuma. Kodustele lubasijn saabuda pühapäeva või esmaspäeva õhtul, paluks soojad kaneelikuklid valmis teha😍 Kaasa tahtis alt ära viilida põhjendusega, et ei saa teha kui ei tea millal saabun. Pole hullu leidsin: võid teha nii pühapäeva kui esmaspäeva õhtuks, küll ma ära söön😋

Ilmaennustus oli soodne, muidugi jään veel kaheks päevaks. Nii söödavat kui joodavat järgi rohkem kui küll. Päevaseks matkaks plaanisin George Lake põhjakalda kõrged kvartsiitkaljud, mida eelmine päev sai lõunakaldalt pildistada. Lihtsaim ligipääs mööda La Cloche Silhouette sajakildise matkaraja lääneharu. Pean kaardi pealt vaatama, millal kõige mõistlikum paremale metsa kaljude suunas keerata. Liiga järskusid kaldeid ei saa koeraga ette võtta. Esimesel pilgul oli kaks valikut, mõlemad oja orgu pidi üles.

Eks tee peal selgub kuidas tunnen. Näksid ja jook kaasa, kutsikale rihm kaeluse külge ning hakkan astuma. Sushi on ses suhtes tubli, et hommikul alati entusiasmi täis, lausa sikutab mind kiiremale käigule. Metsa vahele jõudes lasen ta rihma otsast lahti ehkki ametlikult nii pole ette nähtud. Ta hoiab end suht minu ligi ja pigem pelgab teisi rajal harva vastu sattuvaid inimesi või koeri, siis viisakusest rihmastan looma momendiks. Enamus koeraomanikke käitub samuti. Sushi õnneks ei satu ka pisielukatest ärevusse ega ürita neid metsa alla püüdma joosta.

Vaade läände Huroni järvele
Kakspool kilti käidud keerame teise oja juurest paremale ülesvoolu. Kuivaga vett õieti pole ja peagi kaob voolusäng sootuks. Lähen päikese järgi umbes õiget suunda hoides. Natuke ootamatult tuleb üles ronida paarist päris järsust kohast. Ühes pean kutsa lausa paarimeetrisele kaljuäärele viskama, üksigi üles saamine paras akrobaatika, mis veel koera kaenlas tassimisest rääkida. Nüüd oleme päris kõrgel, avaneb vaade lääne ja lõunapoole Huroni järveni välja.

George Lake, parempoolse haru kaugemas otsas kaljul me telgiplats
Veel mõned seljandikud ja sammalt ning kiduraid jändrikke puid täis kasvanud orud ning jõuamegi esimesele järve põhjakaldal asuvale kaljule. Siit näeb 360° ümberringi. Ronimine on meid mõlemaid parasjagu palavaks ajanud, istume kaljule puhke ja näksipausiks. Kohe ilmuvad välja mitu suurt musta lindu lootes ehk kõngeme peagi. Hoian Sushit enda ligi, napsavad veel ära enne kui arugi saan.

Kalju ida ja lõunaküljed järsud
Röövlind olukorda uurimas
Järvepoolne külg kõrge ja väga järsk, isegi koerata matkasaabastes laskumine liiga riskantne. Idapoolne külg samuti järsk aga mitte nii kõrge. Lihtsaim oleks seljandikku mööda lõunasse minna, ja sealt ringiga orgu algust pidi alla saada. Igaks juhuks viskan pilgu idaküljele: muidu ületamatu kaljuseina peal üks pragu suht paljulubav, peaks isegi koeraga kuidagi alla saama.

Kahe kalju vahelisse orgu vaja laskuda
Enne kui hakkan üritama ehitan kaljuäärele alt nähtavasse kohta kividest väikese torni. Tagasiteel lihtsam õiget kohta üles leida. Kogemusest tean, et teiselt poolt vaadates ei pruugi sama kalju üldse tuttav tunduda. Ülalt alati parem ülevaade, kust viib lihtsam tee. Alt lähenedes võid end kergelt tupikusse ronida. Hull energia raiskamine, kui pead siis uue koha otsimiseks tagasi alla ronima, eriti sihukestes keerulisemates ja järsemates oludes.

Olemegi all, mets esialgu hõre

Esialgu pole keeruline, paar korda laskun ise ees ja kutsun kutsa järgi. Õnneks kuulab sõna ja tuleb kalju äärele nii et saan sülle krabada ning järgmisele eendile tõsta. Kardab teine, süda taob elukal ja süles haarab kramplikult esikäppadega minust kinni. viimane sile kaldpind liiga pikk ja kõrge, ei saa looma üles jätta, haaran ta kaenlasse. Ettevaatlikult jalatugesid otsides ja ühe käega prao äärest hoides laskun. Viimasel kahemeetrisel jupil panen kutsa maha, ja lasan tal küünte kribinal alla paksu sambla peale libiseda.

Olemegi metsa kasvanud orus, mille keskel kahe järsu kaljuseina vahel voolab oja. Oja kaldale jõudes teen paarist puurondist märgi, et teaks kust hiljem kalju poole pöörata. Allaminek oja orgu pidi suht lihtne, tonimist vähe vaid paarist pirakast langenud metsahiiglasest vaja üle saada. Järve äärde jõudes larbib kutsik kere täis ning teeb kiire jahutussupluse, mina viskan külma vett näkku ja pähe. Koht pole pikutamiseks mugav, liigume järve kallast pidi edasi kuni kaljuni. Varinguga järve veerenud randudel mõnusad lebotamiskohad. Koorin riided maha, saapad jalast ja lasen päikesesoojale kivile kutsa kõrvale pikali.

Gneiss on sellise kivimi nimi
Helilasepesa rahnu all varjus
Lebotame oma pool tundi. Eemal järvel sõidavad paar süsta ja kanuud mööda. Kell veel vähe, tekib soov uurida kaugele kaldavaringut pidi edasi saab liikuda. Endal pole probleemi aga koera jaoks kivimürakate vahed laiad, sügavad ja hirmutavad. 

Sellest varingust
enam mööda ei roni
Päris tihti pean teda järgmisele rahnule tõstmiseks sülle võtma. Vahepeal veidi lihtsam pind ja mõned puud. Järgmisest suurest ja järsust varingust ei hakka edasi minema, liiga tülikas kutsikuga.

Nende kaljude peal lõunakaldal olin eile
Siit avaneb vaade graniitkaljudele ja maakitsusele, kus eelmisel päeval ronisin. Päris sama kaugele kui vastaskaldal ei jõua, aga mõistan, et varingu taga see kvartsiitkalju milles olevat pragu huviga uurisin. Jube põnev olnuks ronida, paraku üksi koeraga ei saa sellist seiklust ette võtta, liiga aega nõudev ja ohtlik.

Rahn ja kutsik järve ääres
Vees käidud ja janu joodud
Enne kui tagasiteel orgu mööda üles hakkame minema utsitan koera järvest janu täis jooma. Ojaorgu pidu tasapisi üles, jõuame ärapööramise kohta. Kuna aega küll otsustan oru lõpuni minna, kõigi eelduste kohaselt saab sealt kergemini kaljuseljandikule. Ongi nii nagu arvata võis, pean vaid korra kutsikat tõstma. Tagasitee seljandikku mööda valin piki pinnavorme, et võimalikult vähe üles-alla ronida. Kardan küll, et jõuan nii kalju järsule lõunaservale aga just enne lõikab meie tee läbi ojakese org. 

Videot tasub lõpuni vaadata, siis alles hakkab keeletama😎🐍

Esimesed sada meetrit suht tülikas märgi kive pidi laskuda aga siis jõuame laugemasse metsapiirkonda. Pilku kaardile visates mõistan, et tegu tolle esimese ojakesega. Natuke veel ning olemegi tagasi ametlikul matkarajal. Rahulikult kõmpudes jääb silma miskit eredamat tee kõrval. Must-kollane gartersnake. 

Gartersnake
Sushi madu nuusutamas

Madu on liikumatult paigal, ainult keel annab aimu et elus. Sushi ei märkagi enne kui talle lausa näpuga näitan. Nuusutab korra kaugelt kuid rohkem huvi üles ei näita. Pilte teen hulga, mõne üsna lähedalt nii 10 sendi pealt. Näpud hoian igaks juhuks mobla külgedel, mine tea, võib veel hiireks pidada. Mööduvale matkajatepaarile näitan roomajat. Need asuvad samuti õhinal fotografeerima.

Panoraam George Lake põhjakaldalt

Poole viieks tagasi telgiplatsil. Esialgsele plaanile ujuma minna löön käega, tuul jahutas siva maha. Kerge õhtusöök ning pakin kõik üleliigse autosse, et hommikul aega ei raiskaks. Üles jääb vaid telk ja toolid lõkke kõrval. Naudin täiega viimast puhkuseõhtut - loen lõkke juures, libistan veintsi, näksin juustu ja pistaatsiapähkleid. Kutsik lebotab kõrval toolis. Tikkus teine sülle, aga mul tülikas teda iga kord ümber tõsta kui puid vaja kohendada. Enne magamaminekut käin kuuma dushi all. Tagasi tulles keha aurab külmas ööõhus, tähed säravad selges taevas, kruusatee on vaevunähtav. Ei raatsi pealampi sisse lülitada, kunstlik valgus hävitaks metsamüstika.



No comments:

Post a Comment