Poliitpropaganda

Kui järgnev jutt imelik kostab ei maksa imestada, sest öösel ei saanud tänu kolm korda välja tahtnud koerale korralikult magada ja kui hommikul aeda kohvi jooma läksin ning läpaka laadija pikendusjuhtme pistikusse suskasin võisin veenduda, et 120V ja 60 hertsi ei tapa, küll aga viib hoobilt une silmist ja muudab erksaks pikalt efektiivsem kui ükski äratuskell. Pikendusjuhtme kapsel oli öösel kuidagi vett täis sadanud, ehkki laua all varjus. Haarasin parema käega juhtmest ise seistes paljaste jalgadega märjal betoonplaadil - vooluring sulgus ... värisesin 60 hertsise sagedusega ehk kümnendiku sekundist enne kui pistiku lahti lasin. "Tants" pidi suht ebaharilik olema, kutsal igatahes oli seda nähes karv turri läinud ja kurgust kostis urin. Ju talle jäi mulje, et deemonid või paha vaim mind enda võimusse saanud.

Teema juurde - eile Indigoaalase juures kommenteerisin Eesti poliitiliste parteide teemal. Ei viitsi pikemalt jahuda aga kokkuvõttes arutlesin nende populaarsuse ja minu vaadetele vastavuse üle. Olen väga pikalt olnud Reformi valija, kaasa arvatud viimased eurovalimised. Enne seda igiammusel ajal ka Isamaa (Laari ajal) ja Respublica. Ausalt öeldes pole kunagi parteide programme lugenud, otsuse enamasti teinud selle alusel, mida tuntud poliitikud kirjutavad või räägivad, pluss isiklik sümpaatia. Peaministrite hulgast on lemmikuteks kunagine Mart Laar ja praegune Kaja, esimene lõi ENSV tüüpidest platsi puhtaks ja teine esindab Eestit maailmas paremini kui keegi teine kui president Meri välja jätta. Muidugi tegid mõlemad vigu ja juhtus apsakaid aga kes meist ei teeks.

Olles nii kaua vaid ühe partei poolt hääletanud tekkis huvi visata pilk ka teiste potensiaalsete peale. Valik pole eriti suur, sest Kesk on alati olnud välistatud nii venemeelsuse kui vasakpoolsuse tõttu, Sotsid minu jaoks liiga pehmod, EKRE puhul tegu populistliku ja Eesti mainet kahjustava parteiga, kelle stiil täiesti vastuvõetamatu, Rohelised olematu populaarsusega unistavad ullikesed, Eesti200 puhul - kes tahaks uppuvale laevale ronida. Reformist ja Isamaast on juba räägitud. Järgi jäid vaid Parempoolsed. Googeldasin ja leidsin nende veebilehelt programmi, mida ise manifestiks kutsuvad. 

Põhipunktid: Üksikisiku vabadused, Rohkem vastutust inimesele endale, Uuenduste toetamine, Avatud majandus, Lihtsad ja madalad maksud, Tark (sisse)ränne, Vähem ettekirjutusi ja keeldusid, Läänelikud väärtused, Parlamentarism mitte populism, Õigusriik. Ma olen müüdud, põhipunktid kirjas ja nagu kõigega nõus, mida promovad. Aga enne kui parteisse astun tahaks natuke konkreetsemalt teada, mida nende ilusate sõnade taga mõeldakse. Oskab keegi tuua välja Parempoolsete, Reformi ja Isamaa põhierinevused??? Ma olen liiga laisk, et ise googeldada, oot võiks proovida AI käest küsida. Aga palun, Copilot vastas:

1. Reformierakond:
   • Reformierakond on majandusliberaalne erakond, kes rõhutab turumajandust, ettevõtlust ja maksusüsteemi lihtsustamist.
   • Nad toetavad Euroopa Liitu, digitaalset innovatsiooni ja hariduse reforme.
   • Reformierakond on olnud pikka aega võimul ja on seotud majandusliku avatusega.
2. Isamaa:
   • Isamaa on konservatiivne erakond, kes väärtustab traditsioone, perekonda ja rahvuslikku identiteeti.
   • Nad on konservatiivsed sotsiaalsetes küsimustes, nagu abielu mõiste ja rahvuslik suveräänsus.
   • Isamaa on toetanud ka kaitsevõime tugevdamist ja julgeolekupoliitikat.
     
3. Parempoolsed:
   • Parempoolsed on uus erakond, kes soovib täita parempoolse poliitika tühimikku.
   • Nad rõhutavad majanduslikku vabadust, ettevõtlust ja innovatsiooni.
   • Parempoolsed on kriitilised Reformierakonna suhtes, väites, et see on loobunud traditsioonilisest parempoolsusest.

Kokkuvõttes on nende erakondade programmides erinevusi majanduspoliitikas, konservatiivsuses ja suhtumises Euroopa Liitu123 Kuid nende seisukohad võivad ajas muutuda, seega tasub jälgida nende avaldusi ja tegevust.

No ei saanud targemaks. Isamaa on jah veits konservatiivsem nii isiklike vabaduste, perekonna, religiooni kui rahvusliku suveräänsuse koha pealt aga mis vahe Reformil ja Parempoolsetel??? Nüüd peale valimisi hea arutada. Viisakas seltskonnas teatavasti poliitikast ei räägita aga ma ennast eriti viisakaks ei pea. Kommentaarides võib jumala rahuga erinevaid poliitilisi vaateid väljendada seni kui seadusega vastuollu või isiklikuks ei lähe  - ideede mitte isiksuste võitlus ;)

Kuumad teemad

Kirsid küpsed!

Alustagem päevakajalisest, mis mind otseselt ja just praegu puudutab: täna on esimene tõsiselt palav õhtu sel suvel. Momendil pimedas peale ühteteist 24 soojakraadi kuid niiskuseindeksiga 31, öösel läheb mõned kraadid jahedamaks. Konditsioneer huugab täiega, isegi koerad ei taha jalutama minna, teevad oma hädad kiirelt ja sikutavad tagasi tuppa jahedasse. Järgmised kolm päeva ennustab üle 30 reaalset temperatuuri ja 40 ringis niiskuseindeksiga tunnetuslikku. Jama selles, et inimene tunnetab subjektiivselt toda 40't. Sihukese ilmaga jooksma ei tiku ja aias viibides on ainus võimalik füüsiline tegevus aiavoolikust kastmine ja külma õlle konsumeerimine.

ATH teema ei taha blogiruumis kuidagi maha rahuneda, kaks leeri vaidlevad nii et karvatutid lendavad. Mulle meeldis eelkõige Maarja sisseseatud kodukord: Teema paremaks mõistmiseks olgu väited, küsimused, aregumendid, vastuväited ja kriitika otsekohesed ja selged koos põhjendustega - blogi ideaalmaastik. Loodetavasti suudavad lugejad seda järgida ja mitte solvuda või liigselt ärrituda kui erinevad inimesed näevad samu fakte ja olukordi erinevate vaatenurkade alt. Ei maksa ka unustada, et paljalt oma kogemusega - aga minul on nii (valim ju üliväike) ei maksa lajatama ja üldistama minna, küll võib tutvustada. 

Omalt poolt lisaks auru väljalaskmiseks veidi huumorit, diagnoosi puhul usaldaks pigem professionaale. Täna pani kaasa mulle diagnoosi selle peale, et jätsin koridori ukse lahti ja kass putkas välkkiirelt allakorrusele, kuhu teda ei lubata julgeolekukaalutlustel (arvutid, juhtmed, tulirelvad ja madu). Õigustuseks sain vaid tuua ühes käes oleva läpaka ja teises kuuma kohvitassi, mistõttu ukse sulgemise protseduur jäi prioriteetides viimaseks võrreldes läpaka või kohvitopsi mahapillamisega. Mina omakorda diagnoosisin kassil tähelepanuhäire, no kui mitu korda on talle öeldud, et allakorrusele ei tohi minna, isegi veega pritsitud aga ikka kuram jooksis. Õnneks me kumbki diagnoosi südamesse ei võtnud, olukord lahenes ilma tablettide või enesetapu katseta (kass küll takseeris toitejuhet kahtlaselt pika pilguga).

Eestis on kuumaks teemaks 1.6 miljardi kasutamine sõjamoona muretsemiseks. Millist efekti ja kui palju see konkreetselt tooks. Sõjamehed väidavad, et aitaks vaenlase väge tõhusamalt meie pinnalt eemal hoida vähendades ohvrite arvu nii sõdurite kui tsivilistide hulgas. Ilmselt jutt pikamaa rakettidest tabamaks väekoondiste juhtimispunkte, kogunemisalasid ja kolonne juba sisevenemaal. Ma ei tea, aga natu kahtlen, et paljalt "õppuste" pihta annaks NATO loa rakette lasta. Vaenlane peab ikka üle piiri tulema või vähemalt tulelöögi andma enne kui siit poolt tohib vastata. Võimalik ainult, et hambuni relvastunud Eesti puhul valiks tibla mõne teise löögisuuna. 

Tavakodanik näeb 1.6 miljardit, mis teeb üle tuhande euro iga eestimaalase kohta. Professionaalne majandusmees näeb seda hoopis teise, laenu intressikulu nurga alt: Madi Aben, kellega omal ajal mäesuusatamas koos käisime, avaldas hea artikli. Odav hind Eesti vabaduse eest on isegi 1.6 miljardit, 60 miljonist aastasest intressikulust rääkimata ... kui see ikka tagab vabaduse.  Erinevalt läänemaailmast teame eestlastena väga hästi, et venemaad provotseerib ja eskaleerib nõrkus mitte tugevus.

Sisepoliitikas jõudis järjekord lõpuks EKRE kätte. Enne seda olid suurtest nii Isamaa, Sotsid kui Kesk kogenud partei lõhenemist. Isamaa kõige valusamalt (toetusprotsent kukkus esinduskünnise 5% lävele) ja esimesena kui Parempoolsed lahku lõid. Isamaal on tänu sellele olnud kõige rohkem aega ennast koguda ja liikudes poliitiliselt rohkem keskele, võtta vastu lahkujaid nii kesikute kui EKRE juurest. Ei imestaks kui ka mõned tasapisi tühjaksvusiseva Eesti200 liikmed populaarseima partei külje alla poevad. Eesti poliitmaastikul läheb EKRE'st lahkujate uue partei ERK moodustamisega paremas tiivas kitsaks. Ainus perspektiiv oleks kas suure enamuse EKRE'laste ülemeelitamine või Parempoolsetega ühinemine või in corpore Isamaasse minemine - ükski variant ei tundu momendil tõenäoline.

Reform saab olema suur küsimärk. Kui Kaja lahkub Euroopasse valitakse ilmselt uus esimees, kes ka peaministri ametisse astub. Tavaliselt on Reform alati valimistel saanud parema tulemuse kui populaarsusküsitlused ennustavad - põhjuseks vastasseis kas kesikute või EKRE'ga - enamusele inimestest kahtlemata parim valik neist kolmest, eriti kui ülejäänud erakonnad pole tõsiseltvõetavad. EKRE mullistuse ja Eesti200 populaarsuse hävinguga muutus valitsuse positsioon kindlamaks - ükskõik millised ebakõlad, ennetähtaegseid valimisi ei taha ükski koalitsioonipartei. Kaldun arvama, et järgmistel riigikogu valimistel on kolm tugevat parteid Isamaa, Reform ja Sotsid ning kaks väiksemat 10-12% piirimail tegelast - kesikud ja EKRE. Vara ennustada, kes kolmest valimispäeval pikima kõrre tõmbab.

Enesediagnoos - Laisk, lohakas ja pohhuist ...

Minu lemmiksärk - Jaapanist, Karate MM'lt
Huvitav mis diagnoosi saaksin - psühhopaat🤔

Laenasin pealkirja kodanik Katariina Libe arvamusartiklist. Mul oli samal teemal postitus juba peas läbi mõeldud, pekki ta jõudis napilt ette. Nimelt nõustun paljuga, isegi enamusega. Olen piisavalt arrogantne, et originaali (Laisk, loll ja lohakas) veidi korrigeerida. Julgen end lolliks mitte pidada kui keskmise inimesega võrrelda aga laisk ja lohakas olen kohe kindlasti, pohhuismist rääkimata. Kui veel lisada vahel avalduv arrogantsus ja õrritamisisu, võib psühhiaater mulle kindlasti mingi huvitava diagnoosi anda, millise pole õrna aimugi. Kui viitsiks uurida pakuks doktor Google ilmselt õige pika jada nii klassikalisi keeruliste ladinakeelsete nimedega kui ka moodsaid mõnetäheliste lühenditega tähistatud tõbesid ja häireid. Tõlge mu lemmiksärgi motost: "Usk et minu valitud tee on ainus õige tee annab mulle tugevust ja tarkust". Nii mõnusalt arrogantne ja ärritav😁

Enne kui jätkan tahan rõhutada, et järgnev pole mingi vihje M suunas, kes antud teemal väga huvitavalt ja sisukalt pea kuu aega bloginud. Juttu tuleb kitsamalt ATH'st ja laiemalt üldse igasugu kõrvalekalletest. Mina nagu ilmselt nii mõnigi teine lugeja leidis hulga sarnaseid jooni, mis pani mõtlema - äkki mul on ka. Tegelikult nagu olen ka varem kirjutanud siis keskmist 100% normaalset (omaette teema, kas keskmine inimene üldse on normaalne, tänapäeval paistab, et mitte) inimest pole olemas. Kõigil meil mingit sorti kõrvalekalded ja see on mu arust täiesti "normaalne"😜.

Põhiküsimus seisneb pigem selles kas meid ennast ja kaasteelisi see segab ja kui segab kas suudame piisavalt hästi hallata ilma liigselt stressi tekitamata endale ja teistele. Mõni kodanik läheb tühistest häiretest endast välja, teist ilmselge kliinilise diagnoosiga tüüpi (Trump ja Putja ja Varro tulevad esmajoones silmi ette) ei koti pea miski. Ehk siis tähtis pole mitte objektiivne olukord vaid see kuidas indiviid seda ise subjektiivselt tajub ja vajadusel suudab hallata. Piiranguks, et ta ühiskonna normidega liigselt vastuollu ei lähe ja seetõttu kinnimajasse ei satu.

Lugesin, et mul terve hulk neidsamu ATH tunnuseid, momendil ei mäletagi milliseid konkreetselt. Kui ei mäleta, järjelikult ei pea tähtsaks ega ka sega liialt mu eksistentsi. Pole vahet kas olen neid puudusi hästi haldama õppinud või lihtsalt savi. Vaatasin peeglisse (testi küll ei viitsinud teha) ja mõtlesin, sõltumata sellest millise objektiivse teaduslikult põhjendatud diagnoosi hulluarst ka paneks, seni kui mulle personaalselt mingeid ebamugavaid piiranguid kaasa ei too (relva või autoloa äravõtmine) ainult muigan ja kuulutan uhkusega saunas kadedatele sõpradele: "Jälgides viimase aja trendi hankisin endalegi häire."

Tänapäeval tundub kogu teema olevat muutunud osalt lausa moeasjaks, millega eriti noored (kes loomult ebakindlad ja eriti moetundlikud) kaasa lähevad. Igasugu häirete diagnooside plahvatusliku kasvu juures omab varasem diagnoosimatus suht tühist rolli. Ilmselt on oma osa nii arstide, psühhiaatrite kui ka ravimifirmade soovil elatist teenida ja kasumeid kindlustada. Keskkonna saastatus ehk siis igatsorti kemikaalide kokteil, mida varem polnud võib mõju avaldada. Mul pole aimugi kui palju ja millised tegurid psüühiliste häirete diagnoosimise subjektiivset ja objektiivset kasvu mõjutavad kuid julgen arvata, et suur hulk on puhtalt enesepettus ja libadiagnoosid. Mis ei tähenda et probleemi ei oleks, lihtsalt ei usu, et see nii laialdaselt levinud.

Nagu iga haigusega on oluline võimalikult varajane korrektne diagnoos ja professionaalne abi ükskõik kas teraapia või arstimite näol peaasi, et kasulik efekt on suurem kui kahjulik. Kui vanasti oli piinlikum tunnistada, et sul psühholoogiline probleem, siis nüüdsel edukultuse ajastul hullem olla laisk, loll ja lohakas. Esimesel puhul saab süüdistada, geene, keskkonda, nelja aastaaega ja rahvusvahelist imperialismi, teisel puhul tuleb enda peale vastutus võtta, aga kuradima raske on tunnistada ise oma hädades süüdi olemist.

Tänu oma pohhuismile julgen tunnistada nii laiskust kui lohakust ja tervet hulka muid negatiivseid omadusi, mida ei jõua kõiki üles lugeda. Aga tühja kah, kui saan enam-vähem hakkama ja olen eluga enam-vähem rahul.

Mõrtsukroboti Päevikud

Aeg-ajalt ilmneb vanematel ootamatult ühiseid jooni lastega. Nimelt sattusin mina raamatukogu veebilehel audioraamatuid sirvides ja miskit kerget fantastikat liikluses kuulamiseks otsides sihukese seeria peale nagu Martha Wells'i "Murderbot Diaries". Lühitutvustus tundus intrigeeriv, proovime, laenutamine ei maksa ju midagi, kui ei meeldi saab alati tagastada. Tagastasin ennetähtaegselt vaid paar päeva peale laenutamist. Paraku mitte põhjusel, et ei meeldinud. Liiga põnevaks osutus, kuulasin tööl edasi ja autoga töölt koju jõudes jätsin kõrvaklapid pähe kui suundusin koeri jalutama. Kahe päevaga esimene raamat kuulatud ja kohe ka järgmine laenutatud. Kokkuvõttes kuulasin terve, kahjuks ainult 7 osalise seeria, vähem kui kuu ajaga. Mainisin tütrele, äkki meeldib talle ka. Too vastas, et loomulikult, olla kõik osad kuulanud juba siis kui need esmalt ilmusid. Miks sa mulle ei öelnud!!! ... Sa ju ei kuula mind kunagi😜 Meile mõlemale meeldib must huumor, nöökimine, poliitiline ebakorrektsus ja tehnoloogia. Lood meenutavad natuke Asimovi, sutsu militaarsema taustaga. Andmaks stiilist aimu lisan mõned lõigud koos kohendatud AI tõlkega: 

“It’s wrong to think of a construct as half bot, half human. It makes it sound like the halves are discrete, like the bot half should want to obey orders and do its job and the human half should want to protect itself and get the hell out of here. As opposed to the reality, which was that I was one whole confused entity, with no idea what I wanted to do. What I should do. What I needed to do.”
"Ekslik on mõelda "konstruktsioonist" kui poolrobotist, poolinimesest. See tekitab mulje, et pooled on eraldiseisvad, nagu robotipoolel peaks olema soov järgida korraldusi ja täita oma ülesandeid, ning inimpoolel peaks olema soov ennast kaitsta ja siit kiiresti lahkuda. Tegelikkus on erinev: olin üks terviklik segaduses olevus, aimduseta, mida tegelikult teha tahtsin. Mida ma peaksin tegema. Mida mul vaja teha"

“I could have become a mass murderer after I hacked my governor module, but then I realized I could access the combined feed of entertainment channels carried on the company satellites. As a heartless killing machine, I was a terrible failure.”
"Oleksin võinud saada massimõrtsukaks pärast seda, kui oma juhtimismooduli häkkisin, kuid siis sain aru, et mul on juurdepääs meelelahutuskanalite voogudele, mida ettevõtte satelliidid kannavad. Südametu tapamasinana olin täielik läbikukkumine" 

“I liked the imaginary people on the entertainment feed way more than I liked real ones, but you can’t have one without the other.”
"Mulle meeldisid kujuteldavad inimesed meelelahutusvoos palju rohkem kui päris inimesed, kuid ühte ei saa teiseta"

“I love you, armor, and I’m never leaving you again.”
"Armastan sind kaitsesoomus, ja ma ei jäta sind enam kunagi"

“recharge my ability to cope with humans at close quarters without losing my mind.”
"Laadige mu võimet ilma hulluks minemata inimesi läheduses taluda"

Netist uurides avastasin, et raamatutest oli juba enne koroonat kavas toota teleseriaal Apple TV'le rootsi näitleja Alexander Skarsgård'ga peaosas. Paraku lõi pandeemia plaanid segi, kuid väidetavalt alustati võtetega selle aasta 24 aprillil Torontos. Ootan põnevusega! Alloleval videol veidi professionaalsem kokkuvõte: Kas tasub lugeda "Mõrtsukroboti päevikud".

Tervitus teispoole

Aspirantuuris lükatit kasutamas

Julgelt võin kinnitada, et eelmise aasta detsembrist kui isa lahkus pole päevagi möödunud, mil poleks tema peale mõelnud. Üllatavalt tihti ka unes näinud. Täna on tema sünnipäev. Poisslapsele on ikka isa eeskujuks igasugustes tegemistes, nii minulegi. Samas tuleb tunnistada, et ei küüni ma tema spordi ega teaduse tulemuste tasemele, liiga laisk kipun olema. Hea teada, et vähemalt on geneetilist potensiaali, mida sai enda lastele edasi kanda. Eks see geenide edasikandumine järeltulevates põlvedes ongi igavene elu kuniks inimkond püsib. Õnne Sünnipäevaks!!!

Isa lemmiklilled pojengid

Reisikihk

Yosemite rahvuspargis

Igavlen kodus ja vesistan suud tütre reisupilte vaadates. Ta sõitis USA's ringi ja käis Californias mitmes rahvuspargis matkamas. Mul muidugi tuli hirmus kadedus ja reisukihk peale. Nii palju kohti on maailmas, kus tahaks käia aga aega ja kambajõmme pole piisavalt. Kõike ei jõua üles lugeda, küll ehk olulisemad piirkonnad: USA lääneranniku mäed ja rahvuspargid, Uus-Meremaa, Kanada põhjaosa ja Labrador ja Newfoundland, Island, Galapagos, Antarktika, ... jne ... Hea kui ühe aastas jõuaks ette võtta. Paraku tööl käies jääb aega napiks aga päris penskariea peale ei riski ka lükata. Millised oleks teie unistuste reisusihtkohad?

Yosemite ülemine juga, pea kilt tõusu

Oli vaja üle piirde ronida,
et emmet hirmutada

Jänks

Siin ta on, zoomitud ja suures plaanis

Peitepilt: kus on jänkupoeg???

Hommiksel jooksuringil jäi silma tee peal äärekivi kõrval istuv prullakas hiir. Edasi joostes mõtlesin, et pole nii suurte kõrvadega isendit enne näinud, äkki mõistsin - jänesepoeg ilmselt. Veerand tundi hiljem teisel möödumisel oli tegelane ikka samas kohas, päris kindlasti pisike jänku. Polnud end liigutanudki, aga nii nad vist pidid olemagi väikesest peast. Lihtsalt rohu sees liikumatult peidus, lõhna ka pole, kiskjad ei leia kergelt üles. Käisin kodus dushi all ja hakkasin kohvi peale panema aga ikka oli jänks meeles. Ähh pekki, kohv kannatab oodata, lähen vaatan kuidas jänku on. Hüppasin ratta selga, viie mindiga kohal. Ta ikka nii pisike, esimene moment ei näinudki, aga siis sain aru, endiselt passib liikumatult samas kohas. Autod sõidavad mööda, inimesed jalutavad koertega, kuid tema kükitab seal liikumatult.

Kõigepealt tegin pildi kaugelt ja siis astusin lähemale parema kvaliteediga foto saamiseks. Loomake üritas kangekaelselt jätta muljet, et teda pole olemas - puhas meelepete. Sain mitu head võtet õige lähedalt suures plaanis. Otsustasin ta tee pealt rohule utsitada, jääb veel auto alla. Käsi päris ligi pannes hakkas pisike värisema ja tegi mingit imelikku häält. Üritas veits hüpelda, kuid nii pisike, ei osanud veel õieti. Mitte et midagi viga oleks olnud, lihtsalt liiga koba alles. Äärekivist igatahes omal jõul üles ei saanud. Kätega kahelt poolt lähenedes sain pihud alla ja aitasin tegelase murule, jänks koperdas puu taha varju. Filmisin lühikese video, siingi lihtsalt nuuskis ja piiksus veidi. Mis ikka, koju ei saa viia, kass paneb nahka. Loodetavasti ema leiab ta üles ja kui mitte eks on põhjus miks jänestel aastas mitu pesakonda järelkasvu kindlustamiseks.

Mangomaius ja võileivatort

Mango prepareerimine on
üks kleepuv ettevõtmine.

Supikausitäis mangomaiust,
jäätise ja konjakiga ei koonerdata!

Esiteks pean rõhutama, et iga päev mind selliste hõrgutistega ei hellitata, täna lihtsalt lubasin kärssama läinud elektristepsli vahetada. Pole kunagi nii palju ja nii häid mangosid puginud, eks üheks postituse ajendiks oli eelmisele mangomaiuse teemal tulnud vastukaja. Praegu mõtlen, et mastaabi mõistmiseks oleks pidanud mündi või mõõdulindi kõrvale asetama. Peale võileivatordi ja supitaldrikutäie konjakiga maitsestatud mangotükkide ning jäätise konsumeerimist lebotan rammestunult oma IKEA toolis käesolevat lugu kokku panemas. Momendil ei ole küll selline tunne, et jaksaks elektritöödega tegelema hakata jooksmisest rääkimata.

Eelroaks kaasa valmistatud võileivatort.
Olulised komponendid lõheviilud ja krabisalat.

Mango on täielik lemmik, ainsaks puuduseks koore ja kiviga puuviljast söömiskõlbulikuks muutmise tülikus. Parajat küpsusastet tuvastan katsumise meetodiga, keeltallaviivalt valmis vili peab veidi pehme olema. Tõsi ka kõvemat krõmpsu süüakse, enamasti küll riivitud salatina, tekstuurilt meenutab meie porgandi või kapsasalatit. Küpsel mangol lõikan esmalt ühe poole ära üritades seda hästi kivi (laia ja väga õhukese) lähedalt teha. Edasi lõikan viiludeks, koorin viilud ja hakin tükkideks. Siis teise poolega sama protsess ja lõpuks pistan nahka kivi äärte ümber jäänud viljaliha. Kui lõikuda ei viitsi saab väga hästi ka lusikaga mangopooliku seest suutäisi õõnestada. Tee mis tahad, aga lõpuks ikka kleebid, olles ise mango mahlaga küünarnukkideni koos.

AntiSots, AI, droonid, kuninglik maius.

Koduaia metsmaasikaid saab juba mekkida

Blogipaus tekkinud ja seda mitte põhjusel, et ei oleks millest kirjutada. Iga päev kargab pähe mitu teemat, mida peaks jagama, aga aja või pigem viitsimisega on pahasti. Kui tekibki mõnus tunnine paus, (alla selle ei tasu kirjutama hakata, jääb pooleli) siis pigem prokrastineerin läpaka taga viimaseid AI, sõja, tehnoloogia, spordi, ... uudiseid vahtides ja teiste blogisid lugedes. Nagu üks parasiit, ise ei viitsi kirjutada aga teiste lugusid loeb hea meelega.

Täna näiteks kuulasin NVIDIA bossi mõttemõlgutusi tehisaru arengu lähitulevikust: digitaalsed inimesed, TI tehased, Maakera simulatsioon, ... Tarkvara (Tehisaru treenib ennast ise järjest kiiremini) ja riistvara (robotid ehitavad uusi roboteid, mis hakkavad järgmist põlvkonda roboteid ehitama) ja mõlema sümbioosi põhine positiivse tagasisidega areng. Kohe tekib küsimus, milleks siis inimest enam vaja on? Ega ei olegi, inimene võib rantjee-elu elada lastes nii füüsilise kui vaimse töö tehisaruga varustatud robotitel teha. Samuti tuli silmi ette tuntud lugu aafriklasest palmi all banaani pugimas, keda ameeriklane üritab töötama meelitada jutuga kuidas ta pika töö ja vaeva nägemise järel võib enda firma püsti panna ning siis rahulikult palmi alla banaani sööma istuda. Must mees pööritab silmi: aga ma ju juba istun palmi all ja söön banaani.

                                                     Möllupartnerid

Mõni päev tagasi jäi silma artikkel doktoritööst antisotsiaalse käitumise bioloogilisest taustast. Lugesin selle läbi ja kippusin end nii mõneski kohas ära tundma😁 Vanad tuttavad serotoniin ja dopamiin mängivat olulist rolli inimese ükskõiksuses sotsiaalsete normide vastu, antisotsiaalses käitumises ja riskivalmiduses. Geenidest sõltuvalt lagundad neid aineid kehas kiiremini või aeglasemalt, seega mõjutab loodusliku "laksu" all olemise tugevust ja kestust.

Droonidest sai sõja taustal mõtteid mõlgutatud. Tahtsin pikema arutelu kirja panna kuid ei viitsi vist. Põhiliseks ideeks oli lähitulevikus droonidele rudimentaalse AI võimekuse andmine kuna vastavad mikroskeemid ja tarkvara on nii odavaks muutunud. Muudab tapjadroonid autonoomseteks, inimoperaatorit pole enam vaja, oluliselt tõuseb töökindlus ja efektiivsus nullides segajate kasutamise. Droon lastakse vaenlase poole lahti, uitab seal omapäi tasapisi ringi kuni leiab piisavalt väärtusliku sihtmärgi. Pole vaja ei GPS'i ega sidet operaatoriga. Militaartehnika või sõduri äratundmine pole mingi küsimus tänapäeval, no ja kui eksibki siis tühja kah kui vaenlase territooriumi kohal. Omaette teemad droonide parved ja mikrodrooni kasutamine atendaadiks.

Toitumisest rääkides pean teile teada andma uuest kuninglikust magusroast, mille välja nuputasin. Ülimalt lihtne retsept aga keele viib alla. Ostsin nimelt jälle kolm kasti Mehhiko mangosid, mingi eriline sooduskampaania - kilo maksab alla euro, sealtkandist pärit töökaaslane väitis, et sel hooajal olevat super saak. Igatahes võtke üks suur küps mango, koorige ja lõigake parajateks paari kuupsentimeetri suurusteks tükikesteks. Lisage paarsada grammi ehtsa vanilliga tehtud kvaliteetset koorejäätist ja kallake kõik see konjakiga üle ... pea liitrisest maiuseportsust võiks jaguda mitmele inimesele kuid ma panen lõdvalt kõik nahka. Ah jaa, kõrvale võib ka musta kanget kohvi (cappucino) lonksata.

Lõpuks jooksmisest nii palju, et õhtupoolikul jooksmine mulle ei sobi, eriti kui enne olen söönud. Täitsa jube oli lipata toit kõhus üles alla hüplemas - pidin hoidma mõõdukat tempot, et kummastki otsast "ühepajatoit" välja ei purskaks. Vajaduse sellisel kellaajal rajale minna tingis hommikusel ajal toimuvatel täienduskursustel viibimine. Jube inimõiguste rikkumine on enne kümmet sunnitud ärkamine. Õhtul lisaks veel liiga soe, ainus positiivne moment tee peal "kaaskannatajate" kohtamine, kelle hulgas ilusad vormis neiukesed silmarõõmu pakuvad :D

Mai kujunes jooksu ja sammukuuks. Kunagi pole nii palju kilomeetreid - 192 ühe kuuga jooksnud. Sammude hulk 578630 (18665 päevas) on kõigi aegade kolmandal kohal. Jooksmas käisin 25 korda, kolm kümne kildi otsad, ülejäänud 7K. Keskmine tempo 4:40 min/km. Kiireim 5K 22:43 (ühe kümpsi viimased 5 kilti). Kiireim 10K 46:32, kõigi aegade neljas tulemus ja kilomeeter 3:56 - rekordi kordamine. Parim keskmine tempo 4:31 min/km. Ratta veeretasin välja, 18 kilti sõitsin algatuseks, käimist vaid 52 km.