Kokkuhoiuklassi Lendamisest

Momendil istun Kopenhaageni lennujaamas nagu kodutu poekäru, seljakoti, kahe spinatikukli ja pakiveiniga oodates ja lootes, et jaaniõhtuks ikka kodumaale jõuan. Mida madalamaks veininivoo pakis langeb ja promill minus tõuseb seda optimistlikum olukord tundub. Kopenhaageni lennujaam on selles mõttes sitt koht, et kui sa Lounge eest pappi välja käia ei raatsi või üüberkallite coffeeshoppide kliendiks ei lähe on istekohtade leidmine paras ettevõtmine. Ma ei räägi siin mingitest pehmetest lebotoolidest või kookonitest nagu Tallinna lennujaamas. Isegi puidust täisnurksete persetoetuskohtade (vabandage kõnepruuki, aga ei viitsi AI sensorit peale lülitada) leidmine on keeruline, mitmed kodanikud loobunud külitades või lebotades põrandal selg seina vastu toetatud või siis joogaasendis jalad risti nagu ennevanasti Petrogradi raudteejaamas. Ei hakka sihukese trikitamisega riskima, pehmet polstrit vähevõitu ja painduvus peale paariaastast karate pausi pole ka endine.

Aitab kurtmisest, tegelt on elu lill kui mõelda mitme kasti õlle jagu sai kokku hoitud Economy Standard piletiga võrreldes tavalisega, premiumist ja äriklassist pole nagu mõtet rääkida, isegi mina ei jaksaks aastaga nii palju õltsi sisse kaanida. Natuke nagu hambaarsti juures kui kannatad pool tundi järgneva terve aasta väiksema kannatuse nimel. Lendamise puhul on üleookeani (overseas) lennu puhul istmed siiski suht mugavad kogu lennukis, saad end ööseks üsna pikuti sirakile lasta. Minusugune karastatud närvikavaga kodanik magab ka selles asendis kenasti oma miinimum 6 tundi täis kuni stjuuardess hommikukohvi pakkudes üles ajab. Lennust põnevaid pilte ei saanudki, alles Põhjamere kohal vaatasin aknast välja. Ühtlane pilvitus mere kohal, pealegi koht keset tiiba, mis tehnikahuvilisele põnev (kuidas igatsugu tiivajupid liiguvad) kuid maa või merepinna jälgimisel tõsiseks takistuseks. Vaatasin Oppenheimeri filmi pea lõpuni, ok aga ei miskit põrutavat.

Seekord on mul haruldaselt pikk ümberistumise ooteaeg - 5 tundi tavalise kahe või vähema asemel. Selle poolest mugav, et väljalennu hilinemine või maandudes lennuväljal ja mahaminekul jokutamine absoluutselt ei koti, mul ju aega teiselegi jagada, saaks kuidagi müüa oleks hoopis äge. Teisest küljest peab leidma tegevuse millega seda aega sisustada, mind nimelt häirib inimesele antud vähese maapeal veedetud aja raiskamine - seda nii liiklusummikus kui ka lennujaamades molutamisel. Lõkke ääres istudes, koeraga jalutades, matkates, arvuti taga mängides või sõpradega saunas õltsi libistades läheb aeg igati asja ette - sest naudin täiega. Tavaliselt jätan ümberistumisele kahe tunni ringis, mis tekitab põnevuse - kas jõuan järgmisele lennule või mitte. Justnimelt põnevuse, sest midagi hullu ju ei juhtu kui peakski maha jääma. Pead lihtsalt suhtlema lennujaamas lennufirma esindajatega ja endale kõige soodsama hotelli ning kompensatsiooni välja kauplema. 

Aga selleks, et asi sujuvalt toimiks soovitan soojalt lennupiletid otse lennufirma kaudu tellida. Paarkümmend euri kallim, kuid nemad vastutavad mitte mingi suvaline reisuagentuur, keda kolmanda maailma riikides pea võimatu kätte saada. Ja kuna nemad vastutavad siis on nii mõnigi kord lennukit minu pärast kinni hoitud, lennukompanii ei taha ju su hotelli rääkimata aja kompensatsioonist kinni maksta. Reisuagentuur saadab su pikalt, sest nende lepingutes meetrite jagu peenkirjas teksti, mis igasugusest (neist sõltuvatest ja sõltumatutest) vastutusest vabastab.

Üle neti check-in on ka omaette ooper. Eile kui seda tegin läks esimene ots ludinal aga Euroopa osas Air Balticuga tekkisid probleemid. Esialgu pani mu istuma viimasesse ritta, pekki ma tean küll, et mitte ainult kitsas aga ka seljatuge ei saa seal alla lasta, istud kaks tundi nagu radikuliidiga puunukk. Teatasin, et ei sobi sihuke iste, ootasin veidi ja tegin uue check-in, pakuti D6 ilma lisatasuta - no muidugi aksepteerisin. Näis mida see tähendab, tavaliselt nii ees on äriklass, samas Air Balticul sihuke asi vist üldse puudub, või no vähemalt klassikalises mõistes.

Ma nüüd hüppan edasi tagasi nagu tüüpiline häire käes vaevlev (või veinipakiga ühele poole saanud)  kodanik. Lihtsalt unustasin mainida, et maha istudes ja läpakat välja võttes esimese asjana asusin klaviatuuri ja ekraani puhastama. Viimased paar kuud on räpane läpakas häirinud aga alati see juba peale lülitatud kui märkan ja siis suht tülikas puutetundliku ekraaniga riistapuud puhastada, kui esimeseks prioriteediks juutuubi videote vaatamine või uudiste lugemine, mis ei kannata oodata.

Omaette põnev lennujaamas istuda ja kõrvalt inimeste juttu pealt kuulda, eriti kui mõistad selliseid keeli, mida nemad ei eelda. Kopenhaagenis skandinaavia keeled ja isegi "suomi" päris palju kuulda. Inimesed ikka räägivad palju vabamalt kui arvavad, et teised neist aru ei saa😁

Passikontroll ja toll on EL piiril vähe kummaliselt organiseeritud. Kogu oma käsipagasiga jalutasin lennujaamas niisama läbi, ainult passi pidin korraks skännima. Ju nad eeldavad, et käsipagasis miskit kahtlast pole või mis? Kopenhaageni peale hulkuma ei viitsi minna, äkki hakkab liialt meeldima see Kristian...misiganes piirkond ja jään Tallinna lennust maha. Kaks tundi on veel vaja kuidagi hakkama panna aga kuhugi magama keerata pole, vaevaga leitud istekohta ei julge ka käest anda. Vähehaaval hakkab aktuaalseks muutuma vetsu külastamise küsimus, läpaka peaks kaasa võtma aga seljakotti küll ei viitsi, palun kõrvalistuval neiul silma peal hoida, et turvad pommihirmus minema ei veaks.

Vets osutus skandinaavia standardile mittevastavaks kui just standartit pole vahepeal muudetud, kusehaisuga, kuivatuspaberi rull tühi ja õhupuhur ei töötanud. Tukkusin vahepeal tunnikese pea seljakoti peal ja kobisin nüüd Tallinna lennu väravasse. Siin on istmed mugavamad aga peab viisakamalt käituma, äkki keegi veel tunneb ära. Olge siis tublid, järgmine postitus tuleb juba Eesti pinnalt. Kopenhaageni wifi igatahes tasemel, ühendus sujuv ja kiire.