 |
| Tore on olla noor ja terve😜 |
Täna sattus ette Eesti Päevalehe artikkel: "Kaks äärmust mis Eesti mehe tervist tapavad". Kipun arvama, et nii mõnedki teemad kehtivad ka naiste kohta, ehkki õrnem sugu on üldiselt vastutustundlikum ja hoolikam. Igatahes avaldati seal mitmed õige hirmutavad ja mõtlemapanevad statistilised andmed tervise kohta: 1. Eesti meeste oodatav eluiga on 2024. aastal 75,1 aastat ja naistel 83,4 aastat, Eesti mehed elavad tervena keskmiselt 56,8 aastat, naised 60,6 aastat.
2. Tartu Ülikooli 2022. aasta pilootuuring näitas, et 40–49-aastaste meeste seas olid vaid veerand normaalkaalus. 73%-l meestest oli kõrgenenud kolesteroolitase ja enam kui pooltel tuvastati kõrge vererõhk.
3. Kui eelnevalt arvati, et riskitegureid esineb umbes viiendikul uuritavatest, näitas lõpptulemus, et vähemalt üks riskitegur esines 97%-l ligi 3000-st uuringus osalenud mehest.
Kaheks meeste tervist lõhkuvaks äärmuseks on:
- Meeste hoidumine arsti juurde pöördumisest: probleemide käes kannatatakse vaikides ja enesesse tõmbunult. Selle asemel, et midagi ette võtta, tehakse tööd ja kustutatakse muresid õlleklaasi taga. Kehakaalul lastakse rahulikult tõusta, kuni põlved hakkavad valutama ja rinnus pistma. "Kuldne põhimõte": Kui ei ole surmatõbi siis saab ikka viinast abi.
- Läbimõtlemata üritus järsult ja kardinalselt oma eluviise muuta: seni niisama lebotanud ja minimaalset füüsilist aktiivsust harrastanud mees võtab pähe sportlikuks hakata või kampaania korras kaalu kaotada. Kuna seatakse liiga kõrged eesmärgid, mida soovitakse liiga kiiresti saavutada, lõpeb üritus enamasti läbikukkumisega, mis lisaks vigastustele paneb põntsu ka vaimsele tervisele.
Ühes äärmuses lastakse probleemidel vaikselt üle pea kasvada, teises pingutatakse üle. Liiga sageli jääb muutus aga üldse algatamata, sest usutakse, et kui kohe ei suudeta teha 180-kraadist pööret ega seata endale reaalselt saavutamatuid eesmärke, ei ole väikestel sammudel mõtet.
HEA TERVIS nii füüsilise vormi, kehakaalu, kui harjumuste koha pealt on võimalik saavutada läbi järjepidevuse ja varase sekkumise. Muudatusi liikumises, toitumises ja taastumises tasub teha väikeste sammudega, mitte šokirežiimis. Tervisekontroll ei ole nõrkuse märk, vaid viis võtta vastutus nii enda kui ka oma lähedaste ees.
Võtmesõna on ELUVIISI muutus mitte kampaania meetodil mingi näitaja saavutamine, et kohe peale seda vana moodi edasi lasta. Lihtsad ja praktiliselt igaühele jõukohased soovitused:
- 30 minutit liikumist päevas
- Ekraani väljalülitamine tund enne magamaminekut
- Kord aastas arsti juures kontrollis käimine
Need pole sotsiaalmeediasse postitamist väärivad tegevused, aga suurendavad tervelt elatud aastate arvu ja parandavad nende kvaliteeti. Ise käin vaid esimese soovituse järgi😏
 |
| Mauna Loa tipus, taamal Mauna Kea |
Õnneks olen olnud läbi elu füüsiliselt suht aktiivne ja kui Koroona ajal polnud enam võimalik karated grupitrennis harrastada hakkasin jooksmas käima. Seega olen kogemata ennetanud tõsisemaid terviseprobleeme. Tänu trennikogemusele oskan seada realistlikke eesmärke, alustada uue alaga vähehaaval oma keha jälgides tasapisi koormust tõstes. Kuna ei pea oluliseks "naabrist parem" olemist ei punni ka mingite numbrite nimel. Samas ei saa salata, et omavanustega võrdlemine kõditab eneseuhkust😏 Päris pohhuist kah pole, jooksu ja muud liikumisstatistikat ikkagi põnev vaadata, milleks siis muidu pulsikell😜
Tervis on kogu elu olnud tipp-topp, oma osa ilmselt geenidel aga ma ei kahtle et füüsilise aktiivsuse, eluviiside ja vaimse tasakaalu rolli ei saa alahinnata. Minu arust tähtis end mitte piirata mingite absoluutsete keeldude või käskudega vaid võtta elu lõdvalt ilma pingeta. Bob Marley: Don't worry, be happy!!! Õnneks pole mulle selleks kanepit aga muid meelemürke vaja, mis ei tähenda et neid üldse tarvitada ei tohiks kui osata piire tunnetada😉
Kas ja kuidas teie oma tervist hoiate?
ma ise võiks ka rohkem arsti juurde minna, kui mingi jama on, tihti viivitan mõttetult kaua. kuigi mitte vist nii hullusti kui keskmine mees.
ReplyDeleteMuidu on vist ka nii, et kogemata korjatud harjumused ja kogemata tekkinud eluviis hoiab mingil määral. Et on lihtsalt huvitav mingeid liikumiseasju teha ja et autot ei ole (ega oska juhtida), mis tingib paratamatut ringiliikumist, ja et mulle maitseb igasugune gemüüse.
Teisalt põhjustavad liikumishuvid ise vigastusi - kevadel üle koormatud õlg hakkab tasapisi korda saama, aga suvel (vist liiga aktiivselt hüpates) hangitud plantaarfastsiit teeb hetkel jälle valu, sest koormasin trennis üle. Mina ei tea, miks peab kogu aeg kusagilt valutama.
no ja siis on kroonilised hädad, millega peab lihtsalt aeg-ajalt ülevaatuses käima, aga läheb meelest ära, sest neid ise ei taju, ainult vereproov näitab.
Mind jäi aga kummitama see "30 minutit liikumist" nagu alati nende soovitustega, kus on öeldud "liikumist" või ing k "exercise" - mida seal liikumise all mõeldakse? kas see, kui ma jala kuhugi poodi lähen või koristades edasi-tagasi traavin, on selles mõttes liikumine? kui jah, siis kas tõesti on inimesi, kes on päev otsa paigal, nii et isegi 30 minutit niisama täis ei tule ja neile peab seda soovitama?
sõbranna muidu rääkis küll kunagi kursavennast, kes pidas vajalikuks ühika juurest õppehoone juurde mõnisada meetrit autoga sõita. ta pidi selleks talvehommikul teistest varem välja minema, et auto külma käes käima ajada.
DeleteSee 30 min on minu kella järgi ikka päris aktiivne, pulss üle 120 normaalse 60 võrreldes. Päeva keskmine novembris 36 min, sellest 57% jooks kus pulss 170 ringis. Mind koolitas kaasa ülikooli ajal Tartus jala käima.
Deleteno sinul küll, aga kui ma näen kuskil ajakirjas selliseid soovitusi, ei saa ma aru, mida nad silmas peavad.
DeleteMinul ei tule kohe kindlasti päevas 30 minutit liikumist mitte kuskilt otsast täis.
DeleteMa olen päris kindel, et silmas peetakse mitte liikumist vaid liigutamist, ehk siis ükskõik mis tegevust, mis su pulsi piisavalt kõrgele viib. Teatavasti tekitab mõni vägagi rahuldustpakkuv liigutamine kõva pulsikoormust ja on seega mitte lihtsalt mõnus vaid ka kasulik ;)
Deletevat ei tea, ma olen kuulnud, et istuva eluviisiga on kasu juba liikumisest kui sellisest. Pulss pulsiks, aga lihased ja liigesed jäävad ka kangeks.
DeleteHoian nii kuis oskan, seda enam, et eluviisidest sõltub rohkem kui geenidest ja elukeskkonnast. Lihtsam oleks geene süüdistada.
ReplyDeletesee, mis eluviise saab harrastada, oleneb päris palju elukeskkonnast. Eluiga samuti, nt ränga õhusaastega kohas võib juhtuda, et õues "värske õhu käes" sportimine pigem lühendab kui pikendab eluiga.
DeleteSaastatud piirkondades pole samas õhukvaliteet ka kinnises ruumis kiita. Torontos on aastas nädalajagu päevi kus ametlikult ei soovitata justnimelt saastatuse tõttu väljas aktiivset tegevust harrastada - tasub kuulda võtta, paar korda olen jooksmas käinud - õhust tuleb puudus.
Deletesiis on natuke nagu mu suguvõsas päranduva artroosiga, millest ma vaatan, et neil, kellel need artroosigeenid on, tuleb puusaliigese proteesi vajadus seda nooremalt, mida aktiivsemad liikujad nad on. selles mõttes samamoodi, et asi, mis üldjuhul on tervislik, osutub mingites olukordades lõhkuvaks.
DeleteMa sinuga samas paadis - liigutan end sihipäraselt ca 5x nädalas. Kõnnin igale poole, kus vähegi saan, st ei istu bussi, et sõita kaks peatust vms. Autot meil ei ole ja ega sellega Toronto südalinna väga ei kipuks ka, sest liiklus on masendav.
ReplyDeleteArstide juures ei taha üldse käia, kohutavalt tüütu tegevus mu meelest. Ei tea, kas tõesti peaks rohkem ja tihem meedikuid väisama? Et kontrolligu igaks juhuks, äkki on midagi kehvasti. Tundub kummaline see soovitus mulle. Arvestades ka järjekordi ja kui keeruline võib olla arstile pääsemine, tundub see soovitus lisaks ka parajalt eluvõõras ehk teoorias hea küll.
Ekraane kasutan ikka, tänapäeval pole teisiti enam väga võimalikki. Mulle mõjub igasugune ekraan õhtul väsinuna väga uinutavalt. Kõige parem uni tuleb diivanil, kui telku mängib taustal. :D
Muus osas hoolitsen tervise eest nii, et üritan enam-vähem (80%) süüa mõistlikult, hoida kaalu ülearu tõusmast ja mitte muretseda igasugu võimalike haiguste pärast, mis mind juba tabanud on/veel tabada võivad.
Kanadas on vaikimisi ette nähtud iga-aastane perearsti külastus, natuke sama moodi nagu Eestis auto tehniline ülevaatus. Osa elanikkonnast vilistab kui otseselt miskit häda pole, eks teine osa kompenseerib kes iga kuu arstil käib. Just kuulsin uudistest, et kindlustusfirmad ja provintsivalitsus kiunuvad kuna osa arste kirjutab endale päevas rohkem kui 24 töötundi ja aastas üle 365 tööpäeva, mille nemad peavad kinni taguma.
DeleteLihtsalt mainin, et mu mehel kõrged nii vererõhk kui kolesterool, ülekaalus pole, liigub ka, arstid soovitavad ikka samu asju, mida ta niigi teeb.
ReplyDeleteses mõttes ma ikka väga fännan oma füsioterapeuti, kes jälgis, kuidas ma tema antud harjutusi kohe koha peal teen, kujundas minu jutu põhjal pildi minu eluviisist ja andis siis soovitusi selle põhjal.
DeletePerearsti asendusarst oli selle koha pealt palju pealiskaudsem ja tema jutuga polnud mul midagi pihta hakata - just nimelt soovitas asju, mida ma niigi teen ja millega ma olin tõtt-öelda juba üle pingutanud.
Eks palju geneetikas kinni ja olen ka aru saanud, et kolesterooli taluvus pidada väga individuaalne olema. Mul tuttav spordimees, kelle vere kolesterooli näidud ületavad igasugused piirid kuid enesetunne alati hea ja ise üle 60.
Delete