Tontide öö

Novembri esimese postituse teemat ei pea õnneks sulepeast välja imema - Halloween niisama maast korjata. Näis kaua vastu pean novembrikuu igapäevase blogistamisega. See aasta jäi esimest korda üle aastakümnete ära meie traditsiooniline Halloweeniüritus sõpradega. Kahju kohe, aga no mis teha, vahel tulevad asjad ette, mida ei saa edasi lükata. Korra mõtlesime enda pool teha kuid venitasime ja lõpuks selgus, et teistel enamusel juba omad plaanid tehtud. Kokkuvõttes läksid tütred ronimissaali mingile noorteüritusele, mina tööle, ainult kaasa jäi õhtul koduloomadega koju ukselt lastele kommi jagama. Väitis, et olla tore olnud. Õhtul pimedas käisin äreva ja kartliku koeraga kiire tiiru ümbruse tänavail, plõksutasin mõned kaadrid sel ajal kui tema hoolega jalavärinal "märgistas".

Päikeseloojaku ajal värvusid taevas ja pilved Toronto kohal igati sobivatesse veidi õudsatesse toonidesse, õnnestus töölt aknast paar pilti teha. Täna oli ka kohalik spordi suursündmus, Ameerika pesapalli kuues finaalmäng Toronto ja Los Angelese meeskondade vahel. Mind jätavad ameerika mandri kohalike meeskondade jõuvõtmised külmaks isegi kui tegu selliste aladega nagu jäähoki ja korvpall, mida noorest peast rahvusvahelisel tasemel põnevusega jälgisin. 

Vanema tütre isetehtud
kostüüm, millega tööle läks

Samas ameerika jalgpall ja eriti pesapall ei paku üldse huvi. Pole kunagi isegi viitsinud selgeks teha, mida need meeskonnad seal platsil teevad või kuidas punkte saavad. Viimase paarikümne aasta jooksul vaatan spordialadest ekraanilt vaid mäesuusatamist, karated või autorallit, neidki harva kui peale satun.