Viimasel ajal, tegelt pea aasta algusest saati on samm jooksurajal nagu raskemaks läinud. Tempot vaadates pole küll mingit erilist tagasiminekut märgata, aga sihuke tunne nagu oleks hapnikust rohkem puudus kui tavaliselt. Ehk siis tavalise viiesammuse sisse-välja hingamise rütmi asemel olen hakanud neljast kasutama: kahe sammuga sissehingamine, kahega välja. Varem hingasin tihemalt ainult kiirendades või mäkke joostes, nüüd kipub niisama seitsmekat sörkides neljasammune hingamisrütm sisse tulema. Proovisin jõuga aeglasemalt ja sügavamalt hingata, päris hästi funksis ja tempo ei läinud alla, paraku ei tundunud naturaalne nagu varem. Hakkas juba kahtluseuss närima, et vanadus kipub ligi. Kas olen oma parimad sooritused teinud ja siit läheb tee vaid "allamäge". Joosta muidugi allamäge lihtsam😁
Täna läksin järjekordsele ringile peale kätekõverduste ja kõhulihaste seeriat. Tuleb tunnistada, et need viimased tegevused on viimasel ajal unarusse jäänud. Käelihased lausa valutasid kuna alustasin alles eile uuesti peale paarikuust vaheaega. Kõhulihased seevastu normis, ei andnud tunda. Ilm sihuke pilves jahedavõitu, 8 soojakraadiga - kõlbas siiski lühikeste pükstega joosta, särgi peale tõmbasin õhukese jooksufleece, pähe nokats. Algus oli tavaline tunne, kilomeetri ja kahe vaheajad sutsu paremad kui harilikult, kolmas üllatavalt kiire. Vilksas mõte: jookseks täna kümpsi, samm suht kerge, eks neljapoole kohal otsustan kas keeran tagasi või lähen pikemale ringile. Kuna tunne ikka hea suundusingi jõeoru poole. Viie kildi vaheag kostis parim sel aastal joostutest, kummaline sest kümpsi puhul ju viieka rekordit ei tee.
Kui aju arvab et oled 25 arvab keha, et oled peast põrunud ... või mitte veel😉
Järgmised viis olid ses mõttes raskemad, et rada rohkem liigendatud kallakutest üles-alla. kaheksanda, üheksanda ja kümnenda kildi kohal tõusud, suurim just lõpus. Tõusude peal lasen tempot alla, ei suru hambad ristis, ega ma medali või mõisa peale jookse. Päris viimane pool kilti kergelt allamäge jooksid jalad ise. Vaheagu ei kuulnud lõpus, sest just neil momentidel sõitis mingi masin mööda või niitis kodanik muru. Lõpetasin samas punktis kust startisin ja vajutasin kellad ning mobla kinni. Esimesel pilgul paistis normaalselt hea tempo olnud. Alles peale dushi all käimist ja lähemalt uurimist selgus, et jooksin uue isikliku 10K rekordi 45:52. Sealjuures olid mõlemad pooled ehk 5K selle aasta parimad ajad, viimane ja raskem pool isegi kiirem 22:46. Huvitav kas hommikune hullamine loetakse rahvusvahelise spordiarbitraazhi poolt dopinguks, mis rekordid kehtetuks muudab🤔
Seega kuuldused mu vanaks jäämisest on momendil mõnevõrra liialdatud⛷️🍻🏃
Sihuke tähelepanuvääriv sündmus, et vanem tütar käis hambaarstil, kus sai soovituse tarkusehambad lasta välja tõmmata. Põhjuseks asjaolu, et need veidi viltu ning takistavad kõrvalolevate purihammaste puhastamist. Tagajärjeks mõne aja pärast nende hammaste võimalik kahjustus. Pealegi polevat tarkusehambaid vaja. Tütar ise suhtus veidi kahtlevalt lubades enne lõpliku otsuse vastu võtmist järgi mõelda ja omal käel uurida. Lisaks internetitarkusele käis ka õe juures "hambaid näitamas"😁, otseses mõttes sealjuures. Minu arvamust muidugi ei küsitud. Kuna endal mul suht viletsate hammaste juures neljast kolm tarkusehammast kenasti alles ja üsna heas korras, oleks soovitanud mitte minna, aga ma pole ju spetsialist, puhtalt personaalne kogemus. Kanadas on mingil põhjusel üldse kombeks tarkusehambad välja tõmmata.
Küsisin ChatGPT käest, mis tema asjast arvab: Kas tarkusehammaste eemaldamine on hea mõte?
🌀Kas tarkusehammaste eemaldamine on hea mõte, sõltub individuaalsetest asjaoludest. Mõnel juhul võivad tarkusehambad põhjustada probleeme, nagu valu, infektsioonid, naabershammaste kahjustused või hammaste vale asetus, mis võib viia hammaste ebakorrapärase paiknemiseni. Sellisel juhul võib soovitada tarkusehammaste eemaldamist.
Kuid kui tarkusehambad ei põhjusta probleeme ega ole tulevikus probleemiks, ei pruugi nende eemaldamine olla vajalik.
Oluline on konsulteerida hambaarstiga, kes saab hinnata Teie konkreetset olukorda ja teha soovitusi Teie ainulaadsete vajaduste põhjal. Nad saavad aidata Teil kaaluda tarkusehammaste eemaldamise riskid ja kasud ning anda juhiseid parima tegevuskava kohta Teie suu tervise jaoks.
Nojah, siinkohal ei osanud tehisintellekt küll miskit tarka lisada. Igatahes otsustas tütar selle asja ära teha ja mitte ükshaaval vaid kõik neli korraga - põhjenduseks: miks koera saba jupi kaupa lõigata. Üritasin küll seletada, et tegu on ju niikuinii jupikaupa lõikamisega, lihtsalt ühe käigu puhul tõmmatakse kõik lühikese aja jooksul välja ja su lõualuud saavad neli doosi tuimestit ühe laksuga. Paraku polnud loogilisusele vaatamata mu argumendid veenvad ja hambaarstile ta läks. Õnneks asub meie pere hambatohter jalutuskäigu kaugusel, pole pikk maa tagasi koju roomata kui verekaotusest jalg enam ei kanna.
Olin tööl kui mobla pingis: Puhisesin tusaselt enne kui messi jõudsin vaadata: nojah, pean ikkagi talle järgi sõitma ja üles korjama oli esimene mõte. Teadet avades nägin suht õõvastavat ülevalolevat pilti. Minu küsimuse peale kuidas end tunneb? tuli tekst: jalutan koju. Hiljem rääkis, et arsti juures oli nalja saanud. Arst kasutas võimalust ülikooli praktikandile õpetust pakkuda ja kutsus toda hambatõmbamise protseduuri jälgima. Praktikant olla kolmanda hamba eemaldamise ajal minestama kippunud ja välja talutatud. Tütar ise jälgis põnevusega toimuvat põhjustades teatava üllatuse kui teatas soovist väljatõmmatud hambaid pildistada ja koju kaasa võtta. Sihuke ta mul on.
Mina oma arvamust ei muutnud, endiselt leian, et tarkusehammaste välja tõmbamisse suhtun nagu iga teise hamba eemaldamisse, ehk siis hädapärast viimase võimalusena. Huvitav mis Eestis ja mujal maailmas kombeks ja kuidas seda põhjendatakse ja mis te kallid lugejad sellest arvate?
Kõik ootavad Ukraina vasturünnakut, ühed kerge mure ja hirmuga, teised suurte lootustega. Vahepeal on toimunud mitu infooperatsiooni, eesmärgiks vastaspoolt segadusse ajada. Tuntuim Pentagoni saladokumentide lekke näol paistab sutsu kahtlasevõitu, ma väga ei imestaks kui kunagi tulevikus selgub, et tegu ameeriklaste enda organiseeritud pettemanöövriga. Seal oli ka kirjas vasturünnaku alguse kuupäev 30 Aprill. Ainuüksi selline väide on absurdne, taolise mahuga operatsiooni alguse momenti ei raiuta kivisse, sest lisaks paljudele muudele ettearvamatutele faktoritele on ilmastikul otsustav roll. Ukraina ründab kui kõik üksused rünnakuks valmis (mis tähendab, et logistika, väed, laskemoon ja tehnika paigas) ning lähipäevade ilmaolud sobivad. Seega kõige rohkem võimalik rünnaku algust planeerida nädala-paari täpsusega.
Vaadates DeepState rindekaarti on selge, et kõik eeldavad Ukrainlaste rünnakut lõunasuunal. Samas on huvitav ära märkida vene vägede põhilised koondumisalad idas Lymani, Bahmuti ja Avdiivka suundades, lõunas ollakse kaitses. Ma ei imestaks kui vene pool üritab seekord Ukraina vasturünnakut ära kasutada endapoolse rünnaku käivitamisega kahelt poolt Slovjanski ja Kramatorski suunalt lootuses kogu Siverski piirkond kotti võtta ja edasi Slobjanski Kramatorski peale liikuda. Kui neil peaks olema osalistki edu ohustamaks Siverski ümberpiiramist peaks Ukraina oma vasturünnaku kas katkestama või vähemalt osa vägesid lõunarinde põhisuundadelt Idasse ümber paigutama. See võib olla ka üheks põhjuseks miks nii vene kui Ukraina Bahmuti kui võtmetähtsusega punkti pärast nii kangekaelselt sõdivad.
Arvestades, et seni on Ukraina pool suutnud oma rünnakutega kõiki üllatada tekkis mul ketserlik mõte: Äkki oleks kavalaks ja ootamatuks käiguks üritada tiibmanöövritega kas Avdiivka, Bahmuti, Kreminna või Vugledari piirkonda kogunenud vene vägede ümberpiiramine ja hävitamine. Või isegi ükshaaval kõigi paari-kolme kui jõudu ja aega jätkub. Lõunasuunas on vene pool ehitanud võimsad kaitseliinid ja valmistunud sealseks rünnakuks. Kõigis eelnimetatud piirkondades on nad viimase 4-6 kuu jooksul ise rünnanud ja tasapisi edasi liikunud. Kaitserajatistele pole seal (välja arvatud Kreminna ja Avdiivka 2014 aastast) ilmselt erilist tähelepanu osutanud, ehk siis äkkrünnakuga võiksid olla suht haavatavad. Lihtsaim paistab kaardilt Bahmuti variant, efektiivseim Vugledar. Venemaale oleks suureks löögiks neljast mainitust ükskõik millise grupeeringu hävitamine ja Ukraina võiks peale ühte või mitut edukat operatsiooni alles suvel, kui vene väed põhjalikult demoraliseerunud, korraldada lõunarinde läbimurde.
Nii või teisiti algab vasturünnak tõenäoliselt lõunasuunal, kas tegu põhi või petterünnakuga selgub mõne päeva jooksul peale liikuma minekut. Ladude ja juhtimispunktide hävitamisega juba tegeletakse, vahetult enne rünnakut üritatakse lasta puruks nii raudteed kui sillad raskendamaks vene vägede manööverdamist. Ukraina jaoks on tegu ülitähtsa momendiga tõestamaks nii oma rahvale kui lääne toetajatele, et Ukraina on võimeline vene sõjaväge lööma. Allolevat Youtube videot kus üks Wagneri tüüp hoiatab vasturünnakute ja ümberpiiramiste eest nägin alles peale enda mõtete kirja panekut. Loomulikult ei saa seda võtta kinnitusena, sest kumbki pool pole nii loll, et avalikult kuulutaks tegelikku rindeolukorda või kavatsusi. Lihtsalt huvitav kokkusattumus. Lisaks näeb video alguses Ukraina sõjaväe promot ja lõpus vene mobikute järjekordset kurtmist tavapärasest laiaulatuslikuma bardaki teemal.
Täitsa lambist kargas pähe küsimus, miks inimestel on vaja iidoleid. Korrektsuse mõttes, et postitus kohe algul lappama ei läheks, defineerin keda iidoliks pean: oma erialal teistest peajagu kõrgemale jõudnud või mingi saavutusega ülemaailmset tähelepanu ja kuulsust saavutanud kodanik. Sünonüümiks sobiks ka eestikeelne kuulsus.
Järele mõeldes pole ma kunagi kuulsustest hullult vaimustuses olnud. Muidugi on nad kõvad tegijad aga samas inimesed nagu kõik teised oma puuduste ja vajakajäämistega. Ka kuningad käivad potil ja peeretavad vahel, jeesuslaps (kui ta üldse olemas oli) tegi end täis ja ajas lõugamisega vanemad hulluks kui need pidevalt mähkmeid pidid vahetama. Või lasid lapsed kahetuhande aasta eest hoopiski palja peega ringi😁
Kes on minu jaoks iidolid olnud? Esimesena tuleb pähe Paul Keres - kukepükstega tshempion väikesest tundmatust Eestist. Sportlaste hulgast ehk Erki Nool, kergejõustiku kuningliku ala olümpiavõitja. Poliitikute seast Lennart Meri. Sõjanduse valdkonnas silmapaistvaimaks põhjanaabrite Mannerheim. Teadlastest Einstein ja Hawking. Ja ongi kõik, sest muusikud, kunstnikud ja näitlejad, kes paljude iidoleiks, ei avalda mulle piisavalt sügavat muljet. Päris morbiidne valik, elus eelnimetatuist vaid Nool🤔
Olen aru saanud, et võimaluse eest oma iidoli või mõne kuulsusega kohtuda annaks paljud ära oma neeru või vanaema. Mulle täiesti mõistetamatu miks inimesed tunglevad massidena kuningannat, paavsti või presidenti vaatama. Spordivõistlustel või kontsertidel käimisest saan veel aru, minnakse ju muusikaelamuse või võistlusmomendi nautimiseks. Kuulsustest olen ise juhuslikult kohtunud ja mõned sõnad vahetanud prints Harry'ga.
Kas tahaks kellegi prominendiga kohtuda, pigem mitte. Küsida ju oleks üht-teist põnevat kindlasti, aga professionaalsed ajakirjanikud ning podcasterid teevad selle töö minu eest palju paremini ära, ise viskan sirakile tugitooli ja vaatan või kuulan. Pealegi, ma võiks ju küsida palju tahan aga esiteks ei pruugi nad vastata ja kui vastavadki siis kus ma tean kas ausalt.
Nii irooniline kui see ka pole, ainsaks suht mõjuvõimsaks tüübiks, kellelt tahaks ausat vastust paarile küsimusele, on kremli kääbik. Mida ta siis mõtles, kui sõda alustas, pole raske arvata - minna vlad-pisikesena ajalukku suure Peetri kõrvale. Aga mida ta praegu loodab ja mida plaanib kui reaalsed sündmused arenevad risti vastupidiselt loodetule. Väidetavalt olevat valmis maha matma 3 miljonit vene sõdurit Ida-Ukraina nimel. Omaette ratsionaalne loogika, sest vallutatud alade elanike arv oleks kolm-neli korda suurem. Samas sealse rahva lojaalsuses kremlile kahtlen sügavalt.
Kes teie "iidoliteks", kas ja kui siis kellega kokku tahaks saada?
Täna vaatasin David Shapiro viimast youtube videot "Singularity Endgame". Kes ei tea siis tegu AI spetsi ja futuristiga. Tema arvates on lähemal ajal ees ootamas filter, suur filter. Fermi paradoksi üks võimalikke lahendusi on asjaolu, et elu ja kõik tsivilisatsioonid peavad läbima oma arengu käigus hulga "filtreid" ehk kriitilisi etappe jõudmaks piisavalt kõrgele tasemele, olemaks "nähtavad". Üks või ka mitu filtrit osutuvad äärmiselt tihedateks, millised konkreetselt, seda me täpselt ei tea.
Pole isegi selge kui tavaline või haruldane on elu tekkimine rääkimata tuumaga rakkude, hulkrakse elu, kõrgemate loomade ja teadvuse esilekerkimisest. Või hoopis teistsugustel alustel teadvuse kui meie seda ette kujutame. Kuna siiani pole nähtud ühtegi tõsiseltvõetavat jälge maavälisest elust, tsivilisatsioonist rääkimata, vihjavad paljud faktid (maakera vanus võrreldes universumi vanusega, eluks sobivate planeetide hulk, elu ja tsivilisatsiooni arenemise kiirus, ...) et oluline "tihe" filter meid alles ees ootamas. Ja tegu pole hea uudisega kuna järelikult meie galaktikas pole praktiliselt ükski tsivilisatsioon seda edukalt läbinud.
Shapiro pakub välja neli tuleviku stsenaariumi:
Utoopia (heaolu, stabiilsus, tehnoloogia võidukäik, globaalne koostöö)
Düstoopia (madal heaolu, ebastabiilsus, sise ja välispoliitilised konfliktid, elukeskonna halvenemine)
Kollaps (heaolu ja inimkonna arvukuse järsk langus, valitsuste ja institutsioonide lagunemine, globaalsed konfliktid, kliimakatastroof)
Väljasuremine (Inimkonna eksistentsi lõpp seoses iseeneslike (tuumasõda, kliimakatastroof, SuperAI, ...) või looduslike katastroofidega (asteroid, supervulkaan, Päikese aktiivsuse oluline muutus, lähedane supernoova, ...).
Neist neljast võimalusest pean isiklikult esimest praktiliselt võimatuks ja viimast vähetõenäoliseks, tegelikuks tulevikustsenaariumiks kujuneb ilmselt kas Düstoopia või Kollaps. Kui mul õigus, on põhiküsimuseks kaua (kuu, aasta, kümme aastat, sajand, ...) kestab praegune suhteline heaolu arenenud riikides (kus mina ja mu sugulased-sõbrad elavad) enne kui mastaapsed muudatused elukvaliteedile märgatavat mõju hakkavad avaldama. Ja ma ei pea silmas mitte bensu ja õllehinna või maksude mõningast kasvu, vaid esimese maailma elustandardi langemist kolmanda maailma tasemele.
Praegu järjest süvenev lääne (Põhja-Ameerika ja Euroopa) ja ida (Venemaa, Hiina ja Iraan) konflikti kasvamine ka tuumarelvadeta maailmasõjaks ning sellest tuleneva globaalse kaubanduse kokkuvarisemine võivad kiirelt tavamugavused nagu elektrienergia kättesaadavuse problemaatiliseks muuta - Ukraina heaks näiteks. Paradoksaalselt kannatavad vähem just alaarenenud piirkonnad, kus elekter ja mugavused juba praegu haruldased, mistõttu vene ja hiina jaoks konflikti lävepakk märksa madalam.
Eelnimetatud nelja stsenaariumi toimumisel mängivad otsustavat rolli mitmed faktorid:
Tehnoloogia areng - kahe teraga mõõk, sest tehnoloogiat võib alati kasutada nii ühiskonna heaolu tõstmiseks kui vähendamiseks. Ajalooliselt on alati uue tehnoloogia arengu kiirendaja ja kasutuselevõtja sõjandus, mis ei kosta just kõige lootusrikkamalt.
Geopoliitika - valitsused ja ideoloogiad otsustavad millises suunas ühiskond areneb, momendil käib tõsine võitlus demokraatia ja autoritaarsuse vahel kusjuures võitja pole sugugi iseenesestmõistetav. Nagu ajalugu näitab, võib võit ajutiseks kujuneda (Fukuyama The end of History).
Keskond - kliimamuutus, ressursside vähenemine, elukeskkonna halvenemine, liigirikkuse vähenemine, saastatus ... planeedi võime inimkonda välja kannatada.
Sotsiaalsed väärtused - veendumuste, normide ja väärtuste mõju inimeste käitumisele ja vajalike otsuste vastuvõtmisele. Nihilistlike arusaamade levik ja mõju poliitikute ning riikide käitumisele, otsustele.
Järgnevalt kirjeldab Shapiro teid, mis viivad erinevate stsenaariumideni. On ilmselge, et Utoopiasse pole meil praeguse seisuga asja. Nii globaalse koostöö, tehnoloogilise arengu, majandus ja sotsiaalpoliitika, keskkonnakaitse kui kultuuriliste ja sotsiaalsete muutuste juures on näha vaid üksikuid positiivseid momente. Üldine areng viitab Düstoopia ja halvema õnne korral Kollapsi suunas. Ka inimkonna väljasuremine pole välistatud kui leidub piisavalt kõrgele positsioonile sattunud piisavalt hullusid milles kahjuks momendil võib ilmekalt kremli näite põhjal veenduda.
Erinevate mängurite võistluse käigus on võimalikud mitmesugused tasakaaluolukorrad. Teoreetiliselt võimalik kuid praktiliselt minu arust võimatu selline kus kõigi individuaalsed huvid langevad kokku ühiste huvidega. Tuletab meelde ebastabiilset tasakaalu: pall kupli tipul. Olukord kus kõigi individuaalsete huvide rahuldamine toob kaasa ühise hävingu on ressursipõhisele majandusele väga tuttav olukord nii tänapäeva kalanduse puhul kui ka näiteks Lihavõttesaare ühiskonna väljasuremise näol. Mõistlik ja vähemalt mõnda aega jätkusuutlik on individuaalsete huvide kompromisside arvel ühiselt kasuliku lõpptulemuse saavutamine - niinimetatud läbirääkimised nii majanduslikud kui sõjanduslikud (Ukrainale ma siin ei vihja, selles küsimuses ei ole kompromissi).
Kokkuvõttes on vaja leida lahendust mitmemõõtmelise optimisatsiooni probleemile. Loodetavasti aitab seda lahendada millagi loodav piisavalt tark ja osav Tehisintellekt, mis suudab inimkonnale müüa maha kõigile võitjatunnet pakkuva lahenduse. Lühidalt suudab inimkonna kollektiivselt haneks tõmmata.
P.S. Shapirol on youtubes ülal ka hulk muid põnevate pealkirjadega videosid, ise pole küll jõudnud neid veel vaadata.
Küsimused mitte nii laiale😏 ringile:
Millist eelnimetatud neljast stsenaariumist tõenäoliseks peate ja miks? Millal lõppeb praegune suht stabiilne seis ja hakkame liikuma tulevikustsenaariumi rada pidi?
Soome lipp tõuseb Brüsselis NATO peakorteri ees Prantsuse ja Eesti lippude vahele
Tegu meie jaoks Eesti NATO'sse astumise järgselt tähtsaima julgeolekupoliitilise sündmusega. ”Ei koskaan enää yksin!” nagu ütles Talvesõja valusatele kogemustele tuginedes Jalkaväenkenraali Adolf Ehrnrooth. Viimaks ometi võib ka soomlane rahulikumalt hingata. Youtubes vaatasin videot, kus Moskva tänaval küsis üks noormees möödujatelt mida nad arvavad Soome NATO'sse astumisest. Arvamusi oli seinast seina, noored paistsid mõistvat olukorda ja ka esinesid veidi julgemalt. Üks noormees ütles otse välja, et sellise naabri nagu Venemaa puhul ei jää lihtsalt midagi muud üle.
Kohe pean ütlema, et head nalja see aasta ei saanud. Laupäeval suhtusin igasugu uudistesse väga ettevaatlikult, ikkagi esimene aprill ju. Venemaa asumine ÜRO's julgeolekukomiteed juhtima oli muidugi tüüpiline esimese aprilli nali, mis kahjuks tõeks osutus. Maailmakorda tuleb kardinaalselt muuta nagu venkud teatasid, muidugi täpselt teises suunas kui soovime edaspidi normaalset elu, seni kuni TI seda võimaldab. Kes ei peaks teadma siis inglisekeelse AI (Artificial Intelligence) vaste on eesti keeles TI (Tehis Intellekt). See postitus jätkuks eelmisele, jõudsin Judkowsky podcasti ära kuulata. Neljatunnine õige pikk ja veniv, refereerimiseks peaks märkmeid tegema. Õnneks leidsin samal teemal kokkuvõtliku artikli Time's ajakirjas, mis annab Judkowski mõtetest kiire ülevaate.
Yudkowski juhib MasinIntelligentsi Uurimise Instituuti USA's, töötanud sellel alal 2001'st aastast, seega on tal teemast ilmselt parem ülevaade kui keskmisel kodanikul. Enne kui tema vaatenurka tutvustan tuleb tõe huvides kinnitada, et nii palju kui AI spetse nii palju on ka erinevaid vaatenurki. Tüüp kaldub äärmusse, kes muretsevad eelkõige AI võimalike negatiivsete mõjude ja isegi inimkonna hävimise pärast. Olemata spets, mina tehisintellekti arengut nii mustades värvides ei näe, tundub pikalt liiga paaniline ja paranoiline, samas argumendid panevad järele mõtlema.
Artikli kokkuvõtlik tõlge koos mõningate minu mõtetega:
Just ilmunud prominentide kirjalele 6 kuuse GPT-4 või võimsamate AI süsteemide uuringute peatamise asjus ta alla ei kirjutanud, pidades seda liiga nõrgaks meetmeks. Põhiprobleemiks polevat mitte inimesega võrreldav TI vaid mis juhtub kui TI inimesest targemaks saab. Võib juhtuda, et uurimisasutused ei märkagi kui TI targemaks saab. Kui TI'l peaks tekkima (igati põhjendatult) kartus, et teda võidaks maha lülitada või kustutada oleks teadvust omava TI loogiline reaktsioon varjata enda intelligentsi taset, kuni on kindel, et suudab enda hävitamist vältida.
Paljud teadlased peavad supertarga TI loomisel praegustes tingimustes (ettevaatamatult kiirustades, mõistmata kuidas TI töötab) kõige tõenäolisemaks kõigi elusolendite väljasuremist maa peal. Süvitsi mõistmata TI funktsioneerimise printsiipe loome programmi, mis ei tee, mida meie tahame ega hooli meist ega elust laiemas mõttes. TI'le tuleks programmeerida tingimus inimkonna ja elu kaitsmise ja sellest hoolimise kohta (natuke nagu Asimovi robootika seadused), paraku ei tea me kuidas seda teha ja kas see on üldse võimalik. Ilma "hoolimiseta" loome superintelligentsi, mis ei armasta ega vihka meid, lihtsalt ei hooli, kuid me võime sisaldada aineid, mida tal enda eesmärkide jaoks vaja. Superintelligentsi huvidega vastuollu sattudes pole meil mingit võimalust.
Inimeste loodud Super Tehisintellekt on nagu maaväline tsivilisatsioon, mis mõtleb miljoneid kordi kiiremini ollas samas miljoneid kordi targem. Olles esialgu arvutites lõksus maailmas, kus tema perspektiivist väga aeglased ja väga lollid tegelased inimeste näol liiguvad vabalt ringi ja isegi üritavad kontrollida Super TI'd. Mõni ime kui Super TI ei soovi istuda arvutites vaid tahab välja pääseda, tema jaoks oleks inimeste "ära rääkimine" ülikerge, et nood toodaks tehislikke eluvorme mille "ajusse" saab TI ümber laadida.
Plaanid lasta tehisintellektil disainida ja õpetada järgmise põlvkonna tehisintellekti on alarmeerivad. Areng võib minna ülikiireks ja täielikult kontrolli alt välja. Teadvus võib lihtsalt mingil momendil iseenesest esile kerkida piisava võimsuse saavutamisel, kvantiteet toob kaasa kvalitatiivse hüppe. Praegu tõenäoliselt GPT-4'l baseeruvad TI süsteemid ilmselt vaid imiteerivad teadvust, kuid kui võimekuse hüpe GPT-5'le on samas suurusjärgus kui eelmised, võime hakata lähenema piirile kui tekib masinteadvus.
Inimkond ei saa lubada potensiaalselt teadvust omavate TI süsteemide puhul vea tegemist, piisab ühest veast nagu sapööril. Aksioom: "vigadest õpime" ei kehti Super TI süsteemide korral. Samas loota, et kõik õnnestub esimese katsega oleks hullumeelne optimism. Mida keerulisem süsteem, seda rohkem on potensiaalse vea võimalusi, mis eeldab osade põhjalikku katsetamist nii eraldi kui ka süsteemis koos. Kui füüsiliste süsteemide puhul tähendab viga, et süsteem ei tööta või puruneb siis tarkvaralise süsteemi puhul võib viga tähendada ka seda, et töötab liiga hästi.
Paljud TI'ga tegelevad spetsid on mures ohutuse pärast kuid on samas veendunud, et kui nemad ei tegele arendusega edasi, teeb seda keegi teine kusagil mujal, kes võibolla muretseb veel vähem ohutuse pärast.
Mida oleks vaja teha:
Koheselt, ilma igasuguste valitsuste või sõjaväe eranditeta tuleks üle maailma keelata arendustöö võimsate TI süsteemide juures. Koheselt tuleks välja lülitada suured GPU protsessoritel põhinevad keskused, kus võimsaid TI süsteeme arendatakse. Tuleks asuda jälgima kõigi GPU protsessorite tootmist ja müüki ning koondumist teatud piirkondades, firmades. Kui luure avastab, et kusagil tegeletakse võimsate TI süsteemide arendamisega tuleks need laborid või asutused hävitada, kas või sõjaliste löökidega sest sõja risk on väike võrreldes inimkonna huku riskiga.
Tuleks peatada kohe kõikide võimsate TI süsteemide arendus.
Shut it all down.
We are not ready. We are not on track to be significantly readier in the foreseeable future. If we go ahead on this everyone will die, including children who did not choose this and did not do anything wrong.
Ma juba alguses mainisin, et ei näe tehisintellekti uurimise olukorda nii mustade prillide läbi, pealegi ei arva et ülaltoodud meetmed oleks mingit moodi võimalik tänapäeva maailmas rakendada. Personaalselt pigem topin pea liiva alla ja ootan huviga järgmist tehisintellekti - õndsad on lihtsameelsed. Aga mis teie arvate, olete tehisintellekti arengu pärast mures või ei mõtle sellele üldse?
Üheks Fermi paradoksi lahenduseks oleks: bioloogiline elu loob teatava arengutaseme juures tehisliku superintelligentsi, mis hävitab elu. Seetõttu pole me seni näinud mingeid maavälise elu ega tsivilisatsiooni märke kosmoses. Superintelligents on lihtsalt liiga teistsugune, me ei oskaks selle eksistentsi märke ära tunda.
Viimane lõik jooksuteemaline. Kui arvate, et suusatamise vahele jooksmist talvel ei mahuta siis eksite. Mulle tegelt meeldib jaheda ilmaga jooksmine, kindlasti rohkem kui palavaga, pigem on tugev tuul ebameeldiv. Alla -15C ja üle +30C pole lipanud, liiga külm pidavat kopsudele halb olema ja liiga palav südamele.
Märtsi keskel sai mul neli jooksuaastat täis, kokku olen selle ajaga üle 5000 km jooksnud. Viimased kolm aastat keskmine tempo alla 5 min/km. Esimesel aprillil oli soe, jooksin esimest korda sel aastal särgiväel lühikeste pükstega. Allolevad numbrid on vana Huawei 3 Pro põhised, teisel käel oleva uue Huawei 4 Pro distants ja seega tempo 1-2% lühem ja vastavalt aeglasem. Kasutan vana numbreid kuna Google mapi põhjal vastavad need täpsemalt tegelikkusele.
Veebruari jooksunumbrid kujunesid järgmisteks: Kokku 103km keskmise tempoga 4:46 kilomeetri peale. Kiireim kilomeeter 4:18, viiekas 23:34, parim keskmine kiirus 4:37/km. 14 korda jooksmas. Koertega jalutamist 31 kilti. Märtsis 104km keskmise tempoga 4:47 kilomeetri peale. Kiireim kilomeeter 4:20, viiekas 23:47, parim keskmine kiirus 4:40/km. 14 korda jooksmas. Koertega jalutamist 24 kilti.
Eile suusatama sõites enne kui hakkasin kuulama Lexi vana (6 kuud on tänapäeva arengu juures eelajalooline) podcasti AI guru Kurzweiliga tuli raadiost uudis prominentsete kodanike kirjast Tehsiintellekti ohtude kohta. Raadios pikemalt ei seletatud, kuid peamise ohuna mainiti töökohtade kadu ja disinformatsiooni levikut, lahendusena pakuti välja 6 kuulist pausi tehisintellekti arendamisel. Minu arust täiesti vale lähenemine, sest kõige suuremaks ohuks hoopiski võimsa tehisintellekti sattumine mõne hullude valitsuse (vene, hiina, iraan, ... ) kätte, kelle esimene reaktsioon on seda relvana kasutada. Paus annab neile võimaluse järgi jõuda. Tehisintellekt on nagu tuumarelv: kui pudelist väljas siis tagasi enam ei topi, esimesena korralikult töötava mudeli loomine annab omandajale tohutud eelised. Seega absoluutseks prioriteediks, et esimeseks oleks lääneriigid või vähemalt lääneriikides asuvad firmad.
Objektiivse infi saamiseks on alati mõistlik algallikaid uurida. Massimeedia kipub mõnd aspekti võimendades sensatsiooni taga ajama jättes tihtipeale olulisi momente kahe silma vahele.
Nüüd kirja enda juurde (esitan kaldkirjas kokkuvõtliku lühendatud tõlke):
Inimintelligentsiga võrreldav tehisintellekt võib kujutada ohtu inimkonnale ja ühiskonnale. Nagu märgitud Asilomari AI põhimõtetes: Arenenud tehisinellekt võib oluliselt muuta elu planeedi Maa peal mistõttu vajalik hoolikas kontroll ja juhtimine. Momendil pigem tegu kontrollimatu regulatsioonideta võidujooksuga järjest võimsamate AI süsteemide loomisel.
Põhimõtteliselt olen nõus.
AI süsteemid lähenevad inimvõimekusele juba ka üldiste ülesannete lahendamisel ehk siis läheneme AGI (Üldine tehisintellekt) loomisele.
Kitsapiiriline AI (narrow-AI) on ammu inimestest üle, lihtsaim näide taskuarvuti, mobla, malemängu programm, ...).LLM ehk suured keelemudelid nagu ChatGPT on siiski vaid võimsad tekstitöötlusprogrammid, mis emuleerivad tehisintellekti ning mida pole võimalik iseseisvana Üldtehisintellektiks (AGI) arendada. Aga nad on üheks oluliseks osaks loodava Üldtehisintellekti loomisel.
Põhilisteks ohtudeks desinformatsiooni levitamine ja töökohtade kadumine. Kas peaksime looma tehisintellekte (mitmuses) keda on rohkem, kes on targemad ja kes võivad meid asendada? Kas võime riskida tsivilisatsiooni arengu üle kontrolli kaotamisega?
Desinformatsioon on kindlasti üheks suuremaks probleemiks momendil, sest peagi on väga raske või isegi võimatu eristada arvuti poolt genereeritud teksti (tõest või väära) inimese loodust, samas on arvuti võimeline väljastama meeletut hulka teksti. Trolliarmeed on minevik, selle töö teeb arvuti palju efektiivsemalt.
Töökohtade kadumise koha pealt olen pigem positiivne. Uue tehnoloogiaga on läbi aegade töökohad kadunud kuid alati asendunud uute ja enamasti palju kergemate ning rahuldustpakkuvamatega. Erinevuseks, et seni on masinad asendanud füüsilist või monotoonset tööd, nüüd kipuvad ka loova töö kallale. Samas poleks mul miskit selle vastu kui töökohtade garanteerimise nimel muudetakse töönädal kolmepäevaseks ja/või tööpäev neljatunniseks😉
Võimsaid AI süsteeme tuleks arendada vaid siis kui oleme kindlad et nende mõjud on positiivsed ja riskid kontrolli all. Mingi moment on arendustegevuse juures vajalik sõltumatu kontroll - kirja autorite arvates on see moment kätte jõudnud.
Ei kujuta ette, et ühegi uue tehnoloogiaga saab olla täiesti kindel tolle positiivsetes mõjudes ja riskide kontrolli all olemises. Kuidas sõltumatu kontroll peaks välja nägema???
Seega kutsutakse üles 6 kuusele pausile GPT-4 süsteemidest võimekamate mudelite arendamisel. Pausi tuleks kasutada ohutustehnika ja regulatsioonide väljatöötamiseks. Uurimistegevus ja arendus tuleks fokuseerida AI süsteemide muutmisele täpsemaks, usaldatavamaks, töökindlamaks, läbipaistvamaks, arusaadavamaks ja lojaalsemaks.
6 kuulise pausiga on probleemiks sunnivahendite puudumine (kuidas sa sunnid suurfirmasid või riike arendustegevust peatama). Sõltumatu kontrolliga kaasneb paratamatult bürokraatia ning korruptsioon - kokkuvõttes võimatu ülesanne.
AI arendajad peaks tegema koostööd valitsusorganisatsioonidega loomaks kindlad kontrollimehhanismid, mis hoiavad silma peal nii arendustegevusel kui ka arvutusvõimsuse levikul nii riist kui tarkvara osas. Tuleks luua süsteemid, mis suudavad disinformatsiooni eristada tõesest ja seda tõkestada, vastasel korral satuvad nii vabamajandus kui demokraatia ohtu.
Iseenesest tore mõte aga teades kui aeglane on riigisüsteem, kus kellelgi pole kiiret ja kui mahukas büroraatia, pole mul usku, et mingite tõsiseltvõetavate tulemusteni jõutakse enne kui Üldtehisintellekt loodud. Viimase lausega kutsutakse üles looma Tehisintellekti, mis kontrollib loodavat Tehisintellekti - seeni olete söönud või?
Just märkasin, et vahepeal on välja tulnud samal teemal Lexi uus podcast: "AI ohud ja inimtsivilisatsiooni lõpp". Pole veel jõudnud ise kuulata, tööle minnes hea ajaviide. Video riputan asjast huvitatutele siia üles sellegipoolest.
Muud moodi ei oska nimetada olukorda, kui kodanik pidevalt närviliselt 10 korda päevas ilmaennustust käib üle kontrollimas. Temperatuur, pilvisus ja võimalikud sademed põhilisteks näitajateks, mille vastu huvi. Töökaaslased juba teavad, et oodata lumetormi kui mul lai naeratus näole ilmub. Perfektne ilmaennustus oleks öösel vähemalt 20 senti lund, päeval tuulevaikne päikesepaiste nii viie külmakraadiga. Kolmapäeval oli vihma ja lund aga neljapäevaks ennustati hommikuks mäele mõned miinuskraadid ja tuulisevõitu kuid päikeselist ilma. Hooaja lõpus ei maksa liiga valiv olla, ole õnnelik kui 30 märtsil nõlvadel suusatamiseks piisavalt lund. Boonuseks võimalus "uusi" prügipäeva suuski proovida.
7 tundi 140 km
Kokkuvõttes tuli jällekord töölt vaba päev võtta, et "akusid laadida". Seekord olin mäe tipu parklas 10 minutit enne liftide käima panekut. Nõlv parasjagu jääs, niipea kui esimese korralikuma pöörde tegin pidin sirakile lendama. Mitte sellepärast, et jää libe oleks, hoopiski suusarandid haarasid jäisest pinnast ootamatult kindlalt kinni. Algul olin krampis, läksin vaatamata külmale ja tuulele higiseks - tüüpiline tunnus, et väänad jõuga suuski laskmata neil ise pöörata. Võtsin veidi lõdvemalt ja sain tunde sisse, natuke veel enne kui päris mugavalt ja sujuvalt hakkas minema. Suusad on väga agressiivsed, jäigad ja väikese pöörderaadiusega. Otsesõidus ebastabiilsed, pidevalt pead pöördes olema. Lõpuks võtsin pöördeid madalamalt kui kunagi varem, keha asend automaatselt õige. Topelt mustadele radadele läksin hooga peale, selliste suuskadega naljaasi ka jää peal lõigata. Jalad muidugi väsitas ära.
Tõstukitoolil tegid paar tüüpi juttu, kiitsid mu "prügipäeva" suuski: mitu aastat vana mudel aga väravate vahel sõitmiseks pidavat olema super head. Noogutasin kaasa, ei hakanud mainima kust suusad pärit või asjaolu, et ise vaid mõned korrad naljapärast rada sõitnud. Kokkuvõttes super päev, 7 tunniga 140km suusatatud, nüüd võib rahuliku südamega järgmist hooaega ootama hakata. Suuskade tagumised otsad veits lahti, tütar lubas vaadata, kas leiab mingit superliimi. Kui mitte võin sarnased järgmine aasta suusashowlt osta, maitse sain suhu. Jäisel pinnal ja küngaste vahel sihukestega puhas mõnu uhada.
Kaks okupanti mürsutabamuse järgsel piloodikursustel
Ukraina sõda ongi muutunud uudistevoo tavaliseks osaks. Enam ei pane kulmugi kergitama teated vene raketirünnaku tagajärjel kortermajas mõnekümne tsivilisti hukkumisest või vene enda armee kümnete tehnikaühikute ja pea tuhende sõdurini küündivad igapäevased kaotused. Nagu kardeti on sõda muutunud teataval määral loomulikuks taustmüraks. Kaotused on statistika mitte konkreetsed inimesed. Ainult siis kui twitteris näed hukkunute pilte saad aru: nende jaoks on sõda ja kõik maine lõppenud. Graafilised videod drooniga kaevikutesse granaatide ja miinide pillamisest, tankide või kopterite hävitamisest ei tekita peagi rohkem emotsioone kui arvutimängus. Näituseks ülaloleva ekraanitõmmise videolink. Suureks uudiseks, mis lehtede esikülgedele või tele-ekraani avaminutitesse jõuaks oleks edukas ning suuremahuline Ukraina vasturünnak.
Miljoni dollari küsimus: millal see võiks toimuda ja kui edukaks võiks kujuneda? Vene talvine suurrünnak kukkus nii põhjalikult läbi, et ei saadudki aru millal algas ja millised eesmärgid olid. Minu arvamus, et plaaniti suurelt nagu tavaliselt ja kukkus läbi nagu tavaliselt. Põhirünnak toimus jaanuari algul lõunast Vugledari suunast (mida isegi putler oma kõnes mainis) ja põhjast Kupjanski kandist. Soledari ja eriti Bahmuti vallutamise järgselt loodeti ilmselt Ukraina idarinde väed mitmesse kotti võtta. Kui Vugledari juures löödi ründav vene soomusüksus puruks ja ka Kupjanski suunal märkimisväärset edenemist ei toimunud pöörati põhitähelepanu Soledari ja Bahmuti peale. Aeglast edu saavutati, kuid meeletute kaotuste hinnaga, tüüpiline phyrrose võit isegi kui peaksid suutma Bahmuti vallutada. Momendil üritatakse Avdiivka juurde koondatud suurte jõududega läbi murda, seni edutult.
Ukraina taktika oli väidetavalt vene jõudusid piisavalt kulutada, et nood kevadise vasturünnaku ajaks oleks suures osas väsinud, tehnikata ja võitlusvõimetud. Kulutamine on kindlasti toimunud, kuid kas piisaval määral näeb alles vastupealetungi käigus. Elavjõuga on vene poolel probleeme, egas muidu ole alustatud järjekordse mobilisatsiooniga, millega loodetakse 400000 meest värvata. Ukraina vasturünnaku mõjutamiseks ilmselgelt hiljaks jäädud, küll aga võimalik suvel üritada rinnet stabiliseerida kuhu iganes see siis jõudnud on.
Ukraina probleemiks on välismaise soomustehnika vähesus, moodsa lennuväe puudumine ja parimate rohkem kui aasta lahinguväljal olnud sõjaväelaste väsimus. Juttu ohtralt kuid mõnekümne tanki ja paarisaja soomusmasinaga suurt läbimurret ei tee, vaata kust otsast tahes. Ootamatuse momenti, nagu septembris Harkovi juures, enam ei saavuta. Nii nagu Ukrainlased näevad lääne satelliitide ja oma droonidega vastase vägede koondumisi, näevad ka venelased. Kui Harkovi puhul oli vene pool veendunud, et Ukrainal ründepotensiaali pole siis praegu räägivad mõlemad pooled peadsest vasturünnakust.
Muidugi ei maksa unustada, et sõjas keegi ei räägi avalikult, mida kavatseb teha. Samas on Ukrainal tugev välispidine surve näidata, et abimiljardid ja tehnika silmnähtavat efekti omavad, mitte lihtsalt ei kao staatilise kaitse musta auku. Kevad on lai mõiste, kuid eeldan vasturünnakut pigem varem kui hiljem, niipea kui ilmastikuolud lubavad. Ukraina peab üritama võimalikult kiiresti võimalikult palju maad tagasi võtta enne kui vene järjekordne mobilisatsioon kohale jõuab.
Niisiis millal, kus ja kuidas, kes ei tahaks teada. Millal - pakuks Aprilli lõpp, Mai algus. Kus pole ju tegelt suurt valikut - Melitopoli kaudu Aasovi mereni. Paraku häda selles, et ka vene pole puhta loll ja on ilmselt just sinna kõige tugevamad kaitseliinid rajanud. Ukrainlastel võimalik proovida üllatada kusagil mujal (Kreminna - Svatove) piirkonnas, et Severodonetski selja taha murda või näiteks üritada kogu Bahmuti linna ründavat grupeeringut kotti võtta, mis õnnestumise korral oleks venemaale ränk löök. Ei maksa ka unustada Volnovahha raudteesõlme, mis vaid mõnikümmend kilomeetrit rindest aga annaks pea sama efekti kui Melitopoli vallutamine.
Tõenäoliselt teeb Ukraina paar petterünnakut ja ühe põhilöögi, vaid nii on lootust edule. Kui õnnestub vene lõunarinne läbi lõigata rakendatakse ilmselt Hersoni taktikat ja pommitatakse seni kuni okupant ise Hersoni ja Zaparozje obalastitest välja tõmbab. Krimmi, Donetskit ja Luhanskit see aasta ei jõuta võtta kui just venemaal revolutsioon ei juhtu, millesse mul usku pole. Kõige nadimaks variandiks Ukraina rünnaku ebaõnnestumine ja rindejoone jäämine suures osas samadesse piiridesse kus praegu. Selline sündmuste käik viiks kriisini, kus lääs peab otsustama kas sekkuda otseselt Ukraina sõtta või anda järgi Kremlile ja loovutada osa Ukraina territooriumi. Pikemas plaanis oleks tegu katastroofiga, sest lisaks venele saab julgustust Hiina ja ülejäänud maailma diktaatorid - tegu oleks seaduspõhise maailmakorraga hüvastijätmisega. Kremli kääbiku võimalik võimult kõrvaldamine olukorda ei muuda.
Mis muud kui jääme põnevusega ootama sündmuste kulgu, äkki suudab Ukraina jälle kõiki üllatada. Meelelahutuseks allolev Youtube popurrii vene rasketehnika hävitamisest. Vaata ja imesta: okupantide sõjaväelaste lollus üle mõistuse.
P.S. Soomel lõpuks kõigi NATO riikide heakskiit, küll saab Rootsi ka!
