Eksootilised aiasaadused

Oktoobrikuus saavad lõpuks küpseks ka mõned eksootilisemad puuviljad ja marjad. Ma ei tea kas kiwide kohta on õige kasutada sõna puuvili, sest tegelikult on tegu väänkasvuga, vähemalt selle põhjal otsustadades kuidas ta meie aias end sisse on seadnud. Taimed ostsime kunagi ammu toidupoe potilille osakonnast, pildi põhjal tundusid põnevad. Nimetust "Arctic Kiwi" pidasime niisama reklaamiks. Kuna oli kevad said need välja maha istutatud, et tekitaks rohelust roostes võrkaial. Sügisel jäid välja ja olime rõõmsalt üllatunud kui kevadel pungad peale tulid - talv edukalt üle elatud. Kasv oli algul nigela võitu, istutasime ta ümber maja nurga juurde. Esimesed kaks aastat põdes veidi aga kolmandal viskas kasvada ja järgmisel kevadel tulid õied külge.

Suve jooksul arenesid meie üllatuseks neist mingid rohelised pabulad, mis septembriks muutusid päikesepoolse külje pealt roostepunaseks ja võtsid kreegi mõõdu kuid kiwi moodi küll välja ei näinud. Proovisin ühte hammustada aga oli teine kõva ja hapu. Aeg-ajalt potsatas mõni maha, vahel isegi lödiks, mis näitas, et pidi pehme olema. Maitsma neid ei hakanud, sest isegi oravad ja pesukarud ei tundnud viljade vastu huvi. Paar hambajälgedega mahakukkunut näitasid, et proovitud oli aga ilmselt ei maitsenud. Selle põhjal võis suure tõenäosusega järeldada, arctic kiwi viljad pole söödavad. Novembri lõpuks olid kõik maha kukkunud ja komposti viidud.

Järgmine aasta potsatas üks pehmem laua peale, ja kuna oli puhas naksasin ettevaatlikult tükikese. Totaalse üllatusena tundus nagu magus olema, proovisin veel ja veendudes, et on tõesti maitsev rändas kogu mari suhu. Koorimisega ei viitsinud vaeva näha, sest nahk on õhuke, õrn ja sile nagu ploomil. Maitse mis suhu tulvas ületas kõik ootused. Kõige lihtsam oleks kirjeldada seda kui paari suure kiwi maitset, mis on pisikesse kokku kontsentreeritud kuid seejuures palju magusam. Võrdluseks sobiksid ehk minibanaanid, mis tavalistest palju tugevama maitsega. Otsisin kiirelt järgmise pehme ja viisin tuppa kaasale maitsta. Esiteks üritasin üllatada, paludes tal silmad kinni panna ja suu lahti teha. See paraku ei õnnestunud seoses naise põhjendatult kahtlustava loomusega, millele olen mõne pisikese naljaga kaasa aidanud. Kuid isegi nähes, millega tegu ei näidanud ta erilist entusiasmi kiwi maitsmisel. Lõpuks suure lunimise peale proovis üliettevaatlikult. Mitte eriti suure liialdusena võib öelda, et sellest momendist peale käime vaheldumisi kevadest saati põõsa all uurimas kas mõni mari juba suhu suskamiseks küllalt pehme. Arctic Kiwisid peame enda aia kõige maitsvamaks saaduseks. Siit moraal - kõike (kaine mõistuse piires) peab proovima, kunagi ei tea mis hea võib olla:)

Teiseks huvitavaks taimeks, mille marjad nüüd valminud, on siberi sidrunväändik. Selle saamislugu on veel keerulisem, piisab kui mainida, et ta on kaks maailmajagu ja ookeani ületanud, et meie aeda jõuda. Ja samuti nagu kiwigi, peale paari aastast vindumist otsustas taim marju kandma hakata. Need näevad välja nagu punased sõstrad kuid on oluliselt hapumad. Kinnitamata andmeil olevat väga tervislikud ja vitamiinirikkad. Sees olevat ühte seemet ei maksa katki hammustada, sest see annab tugevat vaigumaitset. Harilikult kasutame väänkasvu varsi meeldivalt omapärase maitsega tee keetmiseks, kuid see aasta proovime ka marjadest mahlajooki teha.