Jama Loomadega 2.5

Loetleks üles siis viimase paari päeva loomade tembud. Kuna tegu on suhteliselt väikeste probleemidega väärib pealkiri vaid pool punkti edasiminekut, ehk 2.5 peale.

Esiteks avastasime juba mõnda aega tagasi, et telefon töötab kuidagi imelikult. Vahel heliseb, vahel annab ainult törtsu, kui toru üles tõstad pole kedagi liinil. Esialgu arvasime, et küllap on tüdruku häbelikud sõbrad (tuli oma noorus meelde:), kes vanematega rääkida ei taha. Aga kui tuttavad kurtsid, et ei saa meid telefoniga kätte pani see mõtlema. Lasin Enel helistada töölt ja selguski, et ühenduse saan vaid siis kui ahvikiirusel toru haaran, kõne kvaliteet oli kord selge kord ragises. Esialgu arvasime, et üks telefonidest jupsib, lülitasin neid ükshaaval välja ja katsetasime, muutust ei mingit. Aga kui lõin käega ja kõik uuesti ühendasin töötasid nad äkki iseenesest. Järgi jäi vaid kaks võimalust - kas on viga váljaspool maja või on kusagil telefonitraat kergelt lühises. Meenus kevadine juhtum kui Ene ei saanud magamistoast helistada kuna tooni polnud. Peale mõningast telefoniga jukerdamist avastas ta põrandalt juhtmejuppe. Põhikahtlusalune oli kass Puma, kes eelnevalt kõrvaklappide ja Nintendo laadija juhtme oli läbi närinud. Seekord ilmselt käinud telefonijuhtme kallal.

Vea avastamine nüüd on aga jube raske, sest juhe pole kusagilt täiesti läbi hammustatud (muidu poleks ei helinat ega saaks rääkida). Pikema otsimise peale avastasin koha kus keegi loomadest oli juhtme uksepiida juurest seinalt lahti kiskunud ja veidi nätsutanud (kokkusattumusena näha tollelsamal pildil, kus Koko lahtiharutatud vetsupaberirulli vahib). Painutasin näritud kohta ja kinnitasin juhtme seinale tagasi, esialgu paistab telefoniühendus olevat taastatud.

Järgmine moment oli kui pisem laps tuli jooksuga võrdlemisi ebasobival momendil (kui uks kinni siis teatavasti Issi-Emme "cuddly" time:) laupäeva hommikul magamistuppa, issi toss näpus: "Issi Koko näris su tossu". Olin üritanud koera treenida jalatseid mitte puutuma jättes paari vanu trenni tossusid koridori. Iga kord kui ta ligi läks teatasin karmi häälega "EI !!!", loom vaatas otsa ja läks eemale. See oli juba nädal aega ilusti töötanud aga kui peale varahommikust jalutuskäiku keegi ei viitsinud temaga tegeleda (lapsed tudisid alles) otsustas koer ilmselt tossu peale oma frustratsiooni välja elada. Olime jah kuulnud, et mängib millegagi aga pidasime seda koera enda mänguasjaks.

Lõuna ajal läpaka taga istudes askeldas ta mu jalgade juures. Kuulsin urisemist ja alla vaadates nägin kuidas loom oli toitejuhtme näol uue vaenlase avastanud, kes tingimata vaja pooleks hammustada. Röögatasin nii kurjalt, et koer pistis jooksu. See oli mitte ainult majanduslikult kahjulik tegevus, nii võib loom end ära tappa. Peame ilmselt terve maja üle vaatama, et näha kus veel ohtlikke voolualuseid juhtmeid ripakil. Ilma vaatamata tean mitut lambi- ja pikendusjuhet. Ei teagi mis teha, kõiki ei saa ju peita ära.

Kui juba juhtmete peale jutt läks siis samal õhtul andis ta märku, et ongi uue meelistoidu leidnud pannes lapse uue Nintendo laadija juhtme pintslisse (Plika taskurahast $15 kui tahab uut saada). Veidi aja pärast tehti üks-null IKEA mugaval lamamistoolil oleva seljamasseerimismati puldi ja toitejuhtmega nii, et tükid taga. Vaiba pealt tuli tükk aega peenikesi vasktraadi juppe korjata. Koer sai sõimata aga kas ta aru sai mille eest, ei tea, rohkem tegu enda maha laadimisega.

Viimane nali oli Pühapäeval, kui ta oskas mulle näpu peale pasandada sel ajal kui koera pepu alla ajalehe tükki sättisin. Kaasa blogis on temaatiline pilt ka. Loomal kipub üldse see häda lausa valguskiirusel saabuma. Rahuliku jalutamise pealt tunned äkki, et rihm pingul ja tagasi vaadates näed, et koer juba kükkasendis. Hea kui jõuad paberiga jaole, kui mitte siis tuleb oksakesega junnid lehele veeretada. Kõige piinlikum moment sellega seoses tekkis hiljuti kui kiirustasin valest kohast üle tee ja loom otsustas just keset sõiduteed asjale asuda. Kaelarihmast sikutamisest ei aidanud, veidi lohises edasi aga ajas siis silmad punni ja hakkas rögisema andes märku, et pigem laseb end üles puua aga pätsi peab kohe just siia poetama.

Nii ma siis seisin seal ja ootasin kuni ta omadega ühele poole sai. Mõlemas suunas autod ootasid ka, sest kakakoht oli strateegiliselt keset kitsast teed valitud. Juhtidega silmsidet luua ei julgenud peljates kurjasid pilke, vahtisin ringi üritades jätta muljet, et see on kõige normaalsem tegevus. Paberit ma muidugi polnud jõudnud alla panna ja alles siis kui loom end sirgu ajas avastasin, et maha oli tekkinud madal vedel pasteedi kuhil. Voltisin ajalehest midagi kühvli taolist ja üritasin paska sellega üles korjata. Paraku palju ajalehele äärele ei saanud, enamuse lihtsalt määrisin tee peale laiali. Kui mind peaks kohtusse selle eest kutsutama ($500 trahvi koera sita tänavale jätmise eest) saan enda kaisteks öelda, et vähemalt proovisin ja keset teed oli kauem seista eluohtlik. Kanada autojuhtidele peab au andma, sest kogu selle aja jooksul keegi ei tuututanud.