Karate

Nädala algul sai dojos järjekordne aastamaks tasutud. Lapsed alustasid kuuendat ja mina viiendat aastat sellel alal. Tuleb tunnistada, et olen tänu võlgu nii lastele, kellel karatesse minemise isu peale tuli kui ka kaasale, kes võttis vaevaks ja helistas portsu dojosid omal ajal läbi. Mari oli just 9 ja Kiki 7 saanud kui nad selle õrnadele tütarlastele mitte omase mõttega välja tulid. Mina pidasin huvi lastele omaseks kiirelt mööduvaks, mis tekkinud seoses mingi samateemalise multika vaatamisega, ega pööranud erilist tähelepanu. Küllap ununeb peagi iseenesest.

Ilmselt käisid nad piisavalt kaua emmele peale, et see võttis vaevaks asja uurida. Peale mitmeid kõnesid jõudis ta arusaamisele, et päris hea variant on dojo, mis asub kohe meie lähedal mõnesaja meetri kaugusel. Mulle tuli silmi ette mahajäetud ostukeskuse klaasseinal asuv karateka kujutis, mida paar korda rattaga möödasõites olin näinud. Kui selgus, et samast kohast on juttu, kahtlesin aadressis, seal pole tõenäoliselt Jaapani sõjast saati aktiivset tegevust toimunud.

Vaatamata minu vastuseisule otsustati kohale minna, ja mis seal salata uudishimu tõttu lonkisin naispere sabas kohale. Mu esialgne hinnang paistis paika pidavat kui märkasime katusel pesitsevaid tuvisid, kes meid sellise pilguga saatsid nagu poleks varem inimest näinud. Koht paistis väljastpoolt just nii räämas kui olin seda mäletanud. Parkimisplatsil oli siiski paar autot, sisse astudes lõi hingetuks lehk mis andis tunnistust põrandakattesse imbunud aastakümnete jooksul valatud higist.

Kohal oli paar täiskasvanud karatekat ja mõni laps. Olime igaks juhuks vara saabunud ja kümnekonna minutiga tilkus kohale paras hulk erinevas vanuses tüdrukuid ja poisse. Esmakordselt ilmunud oleks hea meelega kõrvalt vaadanud, kuid pandi pikema jututa ülejäänud karatekatega samasse ritta just selles riietuses mis kellelgi seljas. Tund trenni möödus põhiasendite, blokkide ja löökide harjutamise tähe all. Kui arvasin, et selline mõnevõrra tuim kordamine laste isu vähendab pidin pettuma. Paraja üllatusena olid mõlemad peale trenni lõppu silmad säramas tahtmist täis karatekaks saada.

Mis ikka, nüüd tuli asuda asja finantsilise poole kallale. Selgus, et kuumaks oleks veidi odavam kui mujal kuid kvartali kaupa oluliselt odavam. Aastamaks vaid pool sellest mis teistes dojodes, lisaks saavad tüdrukud kaasa tasuta riietuse gi näol. Teatasin lastele, et kui nad on tõsiselt huvitatud siis maksame aasta eest, ja vähemalt nii kaua peavad nad käima, sadagu või pussnugasid. Kui Kiki küsis, kas mina ka tulen tegema vastasin naljaga pooleks, et kui nad aasta pärast jätkavad siis küll. Vanemad, võtke siit õppust, et lubadusi ei maksa kerge käega pillata, sest aasta pärast seisin valge ürp seljas rivi lõpus tajudes endal laste võidukat pilku.

Takkajärge muidugi olen väga rahul, et sai karatega tegelema hakatud. Meeldiv ja kasulik lõõgastus, kui viie minutise vaheajaga kaks tundi järjest kestvat suht ränka füüsilist koormust nii saab nimetada. Praeguse seisuga käime kaks – kolm korda nädalas, kuid soovi korral võiks lausa viis korda käia. Plikadel on esialgne huvi suures osas säilinud ehkki aeg-ajalt peab üks või teine (kaasa arvatud mina) end minekule asudes kokku võtma. Dojosse jõudnuna on tunne juba hea ja kahe tunni pärast koju jõudes täitsa super. Ainus probleem, et uni ei taha peale sellist tegevust nii lihtsalt tulla. Organism on liiga üles erutatud, silmi ees kata või vabavõitluse stseenid, mida oleks saanud paremini teha.

Paljusid hirmutab eeldatav vägivaldsus, mis aga on täiesti vale arusaam. Meie stiili juures on lubatud vaid kerge kontakt, löögid peavad olema kontrollitud. Märkimisväärseid vigastusi tuleb haruharva ette ja needki enamasti enda hooletusest tingitud. Minul selle aja jooksul vaid pisikese näpu luu (jalalöögi blokeerimisest lahtise käega), lastel ei midagi muud peale paari sinika. Ja ometigi on pea iga trenni lõpus veerand kuni pool tundi vabavõitlust, lisaks kaks korda aastas võistlustel esinemisele.

Kokkuvõttes võin peale 4 aastast pidevat harrastamist karated kõigile soojalt soovitada, see on ala mis kehakujust nii pikkuse kui laiuse osas ei hooli, igal omad eelised. Juba aasta aega tõsist tegelemist garanteerib kehakaalu normaliseerumise (rasv vahetub lihase vastu). Ka vanus ei mängi otsustavat rolli, ehkki 50 aastasena maailmameistriks muidugi ei tule. See aga ei välista võistlustelgi edukalt esinemast. Samas võib tegeleda alaga eelkoolieast kuni kõrge vanuseni ja sellest mõnu tunda.
Ja täna õhtul läheme jälle paariks tunniks harjutama