Möödunud Nädalavahetus

Reedel käisin Toronto suusashow'l. Ostsin endale ja pisemale lapsele hooajapiletid Blue Mountainisse - Ontario parimasse mäesuusakeskusse. Nõlvad on seal väga head ainus miinus, et koht asub 140 km ehk 2 tunni sõidu kaugusel meie kodust. Oleme siiski viimastel aastatel piisavalt tihti kohal käinud, et piletit õigustada. Praegu ostes saab selle $170 eest, mis vastab kolme päevapileti hinnale. Noh kümme päeva oleme ikka talve jooksul suusatamas käinud. Vanemale plikale ei ostnud seekord, sest tema koolis on suusavõistkond, mis käib samal mäel treenimas. Liikmepilet maksab $200, kuid mul pole veel täpselt selge, mis sinna alla kuulub.

Oleksin tahtnud talle ka uusi korralikke suuski aga seekord ei leidnud sobiva pikkuse ja soodsa hinnaga. Ainsad, mille juures suud vesistasin olid Völkl'i eelmise aasta SL "RaceTiger" mudel, kuid pikkus 163 cm veits liiga palju ja hind $425 kah üle minu piiri. Tema senised 150cm Atomic Aerospeed GS11 jäävad pisemat plikat ootama. Tollele on sel aastal parajad Mari üleeelmise aasta 140 cm Rossignol World Cup 9X lauad. Seega pean internetist otsima sobivaid suuski, hädaabinõuna saaks ta emme veidi vanamoodsaid 158 cm Elane kasutada. Saabaste proovimine andis hea tulemuse, sel aastal pole kummalegi vaja uusi osta.

Laupäev möödus suurema koristamise tähe all. Pisem laps aitas mind asjalikult, vanem teatas, et on voodihaige ja veetis päeva lugedes ning vaheldumisi kuuma teed ja kakaod lürpides. Ei hakanud teda utsitama, sest üldiselt ilmaasjata plika meil ei kurda. Pealelõunat sõitsime kohalikku poodi, kus oli parasjagu "õunafestival". Noh läksin vist veidi hoogu kui ostsin eriliselt soodsa hinnaga 20 kilo õunu, riputasin need garaazhi kotiga üles. Aga nüüd on põhjust õunakooki oodata.

Peale pikka sissemagamist ja voodis lesides lugemist ning hommikukohvi kallal naudisklemist ajasin end vastumeelselt pühapäeva hommikul alles 12 paiku üles. Kuna vanem laps oli endiselt tõbine, siis ei saanud ujuma minna, mis meil muidu kombeks. Pisem proovis küll sõbrannasid kaasa meelitada aga keegi ei saanud tulla ja nii polnud temalgi isu minna. Võtsime hoopis koera ja tegime pikema sportliku jalutuskäigu kompenseerimaks ujumise ärajäämist. Ilm oli ilus, sain paar head pilti kah.

Õhtul oli meil kultuuriüritus ees - läksime eesti dokumentaalfilmide "avagalale". Tegu polnud muidugi Hollywoodi mastaabis üritusega. Ettevõtmine kujutas endast rootsi lauda enne ja pärast filmide vaatamist mis oli piletihinna sees, veinid- õlled tuli ise osta. Näidati nelja 3 minutilist lühifilmi ja ühte pikemat nimega Must ja Valge aken. Teema oli meile huvitav, tuletades meelde nõuka aegset absurdset Kafkalikku elukorraldust. Siiski suunatud pigem välismaalastele (eriti soomlastele) kelle absoluutsel enamusel tegelikult ju ikkagi pole üldse arusaamist tolle ajajärgu elust NL alla kuulunud venemaa poolt okupeeritud riikides. Nagu autor ütles, teemat esitati naeruga läbi pisarate. Kokkuvõttes meeldis, kuid mõningad lõigud polnud just kõige tõepärasemad, mida ka autor ise tunnistas. Mina liigitaks filmi dokumentaalsete sugemetega pool komöödiaks.