Laipade Õgijad

"Eaters of the dead" ehk “Laipade Õgijad” (teise nimega “Kolmeteistkümnes Sõdalane”) on Michael Crichtoni üks vähem tuntud raamatuid ilmumisaastaga 1976. Võtsin selle raamatukogust oma plikale lugeda, kelle huviks momendil on ulmekad. Paraku oli tegu tema jaoks liiga aeglaselt areneva tegevustikuga, raamat jäi pooleli enne kui ta huvitavate kohtadeni jõudis. Lõõgastuseks võtsin selle ise kätte ja lugesin uuesti läbi.

Ma liigitaks raamatu ajaloolise ulme valdkonda, sest kogu lugu põhineb ajaloolisel ürikul – Bagdadi Kaliifi saadiku Ibn Fadlani aastatel 921-923 toimunud reisi aruandel, kasutatud on ka anglosaksi eepose “Boewulf'i” motiive. Araabia reisikirjast on tänapäevani säilinud vaid teatud fragmendid andes raamatu autorile võimaluse omalt poolt lugu kohendada. Samas on kasutatud tihtipeale otsetõlget ürikust. Crichton ise rõhutab, et araablase kirjeldus paistab suures osas vastavat sellele, mida too tegelikult nägi ja läbi elas. Saadik kirjeldab juhtumeid ja fakte suht kuivalt lisades alati juurde kas ta nägi midagi oma silmaga või kuulis teistelt.

Mitmetele tolleaegsetele levinud müütidele annab ta omapoolse seletuse, mis siis sugugi tavaline polnud. Näiteks merekoletis osutub vaalakarjaks, tuldpurskav draakon tõrvikutega sõdalasteks kes möirates mägedest alla ratsutavad, ... Nii paistavad paljud reisikirjas mainitud juhtumised ja kirjeldused ka tänapäeva seisukohast vaadatuna tõepärased.

Ja just seetõttu on väga intrigeeriv kirjeldus inimesesarnastest olenditest “wendolitest”, kes on kahtlaselt sarnased praegusaja ettekujutusega Neandertaallastest. Aga klassikalise ajalookäsitluse alusel on nemad juba 25000-30000 tagasi välja surnud. Viimastel andmetel on üpris ebatõenäoline (kuid mitte võimatu), et Neandertaallaste üksikud väikesed kogukonnad oleks säilinud raskesti ligipääsetavates piirkondades esimese aastatuhande lõpuni. Võrdluseks, et alles hiljuti on avastatud dzhunglites kiviaja kultuuri tasemel hõimusid, kellega pole varem mingit kontakti olnud.

Neandertaallasi või õieti nende geene võib olla ka meie hulgas nagu väidavad mõned teadlased toetudes arheoloogilistele, bioloogilistele ja DNA analüüsil põhinevaile uurimustele. Suurlinna metroos sõites mõnda kaasreisijat silmates tuleb tunne, et neil on vist õigus. No ja kui otsustada ühe vene päritolu raskekaalu poksija põhjal (nime ei julge nimetada, äkki tuleb selgitust nõudma) siis tekib mulje, et mõni praegu elav neandertaallane kannab suhteliselt vähe kaasaja inimese geene:)

Raamat pakub ka huvitavat infot sellest kuidas viikingite elu on nähtud araablase silmade läbi, kes tol ajal end tsivilisatsiooni tipus olevaks pidasid. Meeldib, et originaalsetest kirjeldustest pole välja jäetud lõike, mis poleks praegusel ajal poliitiliselt korrektsed ei idas ega läänes. Sümpaatne Ibn Fadlani juures see, et ta kirjeldab kõiki Viikingite elu tahkusid ja kui neid õigeks ei pea siis küll mainib seda kuid ei irise pikemalt. Tema kirjeldused paistavad andvat palju tõepärasema pildi viikingitest kui seda ajalooõpikud teevad. Peale mõnda aega “Põhjalaste” (Northmen) keskel elamist võtab ta nii mõnedki kombed omaks, mis algul muhameedlasena kohutavad tundusid. Tema suhtumine paistab olevat kordi tolerantsem kui tänapäeval.

Neile kellele meeldivad teised Crichtoni kirjutised on ka see huvitav. Tegu on minu arust põhjendamatult vähe tähelepanu pälvinud raamatuga. Mul pole aimugi, kas see eesti keelde tõlgitud aga igal juhul soovitan soojalt! Filmihuvilistele teadmiseks, et raamatu põhjal vändati 1999 film, mis paraku ei olnud edukas. Seda ma näinud pole aga kriitikute arvamuste põhjal ei suudetud filmis raamatut edasi anda (nagu tavaliselt), tegu oli lõikudega siit ja sealt, lugu polnud seotud ühtseks tervikuks.