Olin küll eelmine nädal teda korra ratta kõrval veidi jooksutanud aga tahan seda rohkem harjutada seni kui ilmad lubavad. Suurim mure oli, et ta jääb liiga ligi tulles kodarate vahele. Esimesed katsed polnud julgustavad, sest sain just ratta seljas tasakaalu kätte kui koer märkas oravat ja palju ei puudunud, et oleksin koos rattaga rihma pidi puu otsas rippunud. Päästis vaid fakt, et koera küüned olid lõigatud mis takistas tal oravale vahtra otsa järgi ronimast:)
Esialgu sõitsime mööda enda tänavat edasi-tagasi, õpetades elukat rattaga kaasa keerama. Kui see oli enam-vähem selge otsustasime parki sõita. Algul oli koer liiga energiat täis ja kippus muudkui sikutama. Eriti see ei seganud, sest nii ei pidanud ise suurt sõtkuma. Siis avastas ta, et rihma hammaste vahele püüdmine on põnev tegevus ja tekitas paar korda ohtliku olukorra sikutades järsult lenksust. Pikapeale siiski rahunes ja hakkas kaasa sörkima. Peale paarikilomeetrist sõitu lasin ka lapsel proovida ja Kiki sai päris hästi ise hakkama.
Tänaval eelistan siiski ise koera rihmast hoida, sest loomal tekib aeg-ajalt idee järsult suunda muuta, ning siis on vaja massi ja tugevat kätt. Ta ju peatub ootamatult üritades iga võimalikku sodi suhu ahmata või tekib momentaalselt häda nii, et loom lohiseb kükkasendis ratta taga enne kui pidama saan. Sellisel juhul jääb trajektoori tähistama sõltuvalt olukorrast kas pissusoru või junnirida. No ja muidugi on alati vaja valmis olla selleks, et loom märkab mingit teist eluvormi, keda oleks vaja kinni püüda või vähemalt taga ajada. Siin aitab tõesti vaid ankru mass, milleks mina olen ja mis esimese hoo maha võtab.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!