SAS Survival Handbook

Siin ei tule juttu sugugi sellest kuidas Scandinavian Air Systems piletisabas või lennu hilinemise korral ellu jääda. Tegu on hoopiski Special Air Service ehk Briti eriüksuse 26 aastase staazhiga veterani ja instruktori poolt kirjutatud ellujäämise käsiraamatuga. Olen ennegi paar samateemalist raamatut läbi sirvinud, eriti selle aasta Killarney matka eel. Suur osa sisalduvast infost on niinimetatud "common sense" ehk tavateadmised kuid palju leidub ka fakte, mille peale lihtsalt ei tule.

Nagu hästi öeldud on kõige effektiivsem ellujäämis tööriist see mille maha ununemise pärast ei pea muretsema - aju. Kõik ülejäänu sõltub aju kasutamise efektiivsusest. Ellujäämise printsiibid jaotatakse üldiselt kolme ossa. Tähtsuse järjekorras oleks need: Ellujäämise soov (ilma selleta ei aita ka kõige paremad teadmised või varustus), teadmised (ilma teadmisteta on varustus vaid lisakaaluks) ja varustus.

Raamat jagab enamasti infot teadmiste osas, sest ellujäämis soovi oleks raske lugemisega arendada ja enamus kriitilisi häda olukordi tulevad ootamatult, ilma et varustusekotikest oleks käepärast. Tore kui meil oleks kogu aeg kaasas hädaabikotike, kuid tegelikkuses pole see reaalne. Enamusel inimestest on miskit olemas autos käsiapteegi näol, ettenägelikumad võtavad väikese spetskotikese kaasa ka matkama või suusatama minnes. Aga tõele au andes kahtlen paljud meist kunagi on auto apteeki vaadanud, tegelikult enamasti ei teata mida see sisaldabki. Ise uurisin punase ristiga tähistatud karbi läbi alles eelmine aasta.

Kui sattuda hädaolukorda ilma milletagi on vaja teada kolme reeglit. Organism suudab vastu panna ilma õhuta 3 minutit, ilma joomata (pean silmas vett:) 3 päeva ja ilma söömata 3 nädalat. Teatud olukordades on võimalik kauem vastu panna kuid tihtipeale tähendab see püsivaid kahjustusi. Hädaolukorda sattudes on vaja säilitada rahu, rahu ja ainult rahu nagu ütles Karlsson katuselt. Esimese ülesandena tuleb kaitsta end võimaliku aktuaalse ohu eest ning siis kainelt hinnata olukorda, et otsustada, mis oleks kõige otstarbekam edasine tegevusviis.

Kui paistab, et iseseisvalt ei ole mõttekas abi otsima minna vaid tuleb seda ootama asuda peaks valmistama mingisuguse varjualuse. Ei tohi unustada võimalikult selgete märkide jätmist varjupaiga juurde, et võimalikud päästjad seda märkaksid ka siis kui magad või oled teadvuse kaotanud. Vee ja toidu hankimine on järgmine mure, isegi kui seda vaja pole annab tegevus positiivset enesetunnet.

Joogi ja kõhutäite otsimise kohta leidub üllatavalt palju infot, mida tavainimene ei pruugi teada surres janusse või nälga lausa potensiaalsete varude otsas istudes. Näiteks kiletüki olemasolul saab kondenseeruvat vett koguda nii kõrbes kui mere ääres, taimede vartest ja lehtedest saab vett, loomade silmades leidub seda suur kogus (ehkki silma lurpimiseks peaks vist janu õige karm olema) - meetodeid on palju.

Toidu koha pealt paistab, et maa peal leidub vähe piirkondi kus oleks võimalik nälga surra kui teada mida sobib süüa. Mul polnud aimugi, et hundinuiad on toitvad või et noored männikäbid, okkad ja isegi koor omavad ka inimese jaoks toiteväärtust. Samas tuleb ettevaatlik olla, et mitte mürgiseid asju suhu toppida. Loomariigist on pea kõik söödav alates putukatest ja lõpetades rannal vedeleva vaala raipega.

Kokkuvõttes õpetab see raamat suures osas oskusi ja tarkusi, mis 10000 - 15000 aastat ehk ainult 300 - 450 põlvkonda tagasi meie kiviaja esivanemail tavateadmisteks olid. Ega inimese seedeorganid ilmaasjata seaga sarnased ole, tegelikult oleme vajadusel võimelised suurt osa orgaanilisest maailmast nahka panema.

Rohkem, ei hakka retsenseerima, sest seda poleks võimalik asjalikult teha pea kuuesaja leheküljelise peenes kirjas raamatu puhul. Soovitan lugeda kui aga aega üle jääb. Tõenäoliselt ei lähe neid teadmisi päris elus vaja aga kui peaks minema, siis võib see olla elu-surma küsimus. Ja kui muidu ei kasutagi õpitud tarkust siis kõlbab see vähemalt sõprade ees uhkustamiseks näidates kuidas oskad tikuta tuld süüdata või naksad metsas taimi, mille peale teised silmad punni ajavad.